← Eesti

3-11-519/7

MÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laatsit 7. aprill 2011. a, Tallinn 3-11-519 V.S.i kaebus Vii

§ 11lg 31 p 5 alusel.

2. Saata määrus kaebuse esitajale. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (

§ 11lg 8, § 471).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. V.S. tunnistati ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni
  2. juuni
  3. a otsusega nr 9798 maaüksuse Luugi 39, kinnistu nr 3292 pindalaga 7,05 ha, osas omandireformi õigustatud subjektiks. Viimsi Vallavalitsuse
  4. veebruari
  5. a korraldusega nr 142 tagastati subjektile 8 maaüksust kogupindalaga 26 186 m
  6. Sama korralduse p 11 kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse nimetatud korraldusega vastavalt maareformiseaduse § 6 lg 2 p-le 3 tagastamata jääv osa (3,405 ha) vastavalt kehtivatele õigusaktidele subjekti edaspidiste avalduste alusel. Viimsi Vallavalitsuse
  7. veebruari
  8. a korraldusega nr 74 tagastati subjektile maatükk suurusega 1316 m
  9. Korralduse p-s 2 märgiti: „Omandisse antav maa koosneb Viimsi vallas (endine Iru vald, Viimsi mõis) LUUGI 39 maaüksuse endise kinnistu nr 3292, pindalaga 7,05 ha maadest, millest tagastatakse käesoleva korraldusega endistesse piiridesse jäävat maad 1316 m
  10. Kuna eelnevalt on tagastatud endisest maaüksusest 36 450 m2, siis pärast käesoleva korralduse vastuvõtmist tuleb alustada ülejäänud maa-ala osas, mis vastavalt maareformiseaduse § 6 lg 2 punktile 3 tagastamisele ei kuulu, kompenseerimise menetlust.” Viimsi Vallavalitsuse
  11. märtsi
  12. a korraldusega nr 179 kinnitati õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akt nr 199, mille punkti 4 kohaselt ei kuulu maareformi seaduse § 6 lg 2 p 3 alusel tagastamisele 32 734 m2, ning määrati V.S.ile kompensatsioon 130 936 krooni. 1

(3)Viimsi Vallavalitsuse
  1. juuni
  2. a korraldusega nr 361 tehti varasemates korraldustes arvutuslikud parandused, isikule loeti tagastatuks 40 519 m2 maad ning kompensatsiooniks määrati 114 660 krooni.
  3. V.S. pöördus
  4. detsembril
  5. a Viimsi Vallavalitsuse poole taotlusega väljastada korraldus endise Luugi 39 maade osalise mittetagastamise kohta. Viimsi Vallavalitsus keeldus sellest
  6. jaanuari
  7. a kirjaga nr 11-10/3567-1, kuna maa on kaebajale tagastatud, tagastamisele mittekuuluv maa kompenseeritud ning vallavalitsusel puudub seaduslik alus anda välja korraldust „Maa tagastamisest keeldumise kohta.”
  8. V.S. esitas
  9. märtsil
  10. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viimsi Vallavalitsuse haldusakti väljaandmisest keeldumise õigusvastaseks tunnistamist ja vallavalitsuse kohustamist anda välja korraldus endise Luugi 39 maadest mittetagastamisele kuuluva maa kohta. Kaebuse kohaselt ei ole maa mittetagastamist otsustatud Viimsi Vallavalitsuse
  11. veebruari
  12. a korralduse nr 74 resolutsioonis, s.h ei selgu korraldusest, millises suuruses ja millistel põhjustel maad ei tagastata. Tagastatava maa suurus on märgitud Viimsi Vallavalitsuse
  13. märtsi
  14. a korralduses nr 179 ja korraldusega kinnitatud aktis, kuid tegemist ei ole maa mittetagastamist puudutavate sisuliste otsustustega.
  15. Tallinna Halduskohus jättis
  16. märtsi
  17. a määrusega kaebuse käiguta, kohustades kaebajat esitama vaidlustatud kiri ja kaebuses viidatud Viimsi Vallavalitsuse
  18. märtsi
  19. a korraldus nr
  20. Samas määruses selgitas kohus, et kahtleb kaebuse perspektiivis, kuna kohtu esialgse hinnangu kohaselt on Viimsi Vallavalitsus maade mittetagastamise küsimuse
  21. veebruari
  22. a korralduses nr 74 juba lahendanud. Kohus pakkus kaebajale võimalust kohtu selgitustele vastu vaielda või muuta kaebust ja esitada Viimsi Vallavalitsuse
  23. veebruari 2006.a korralduse nr 74 tühistamise taotlus, vajadusel koos tähtaja ennistamise taotlusega.
  24. Kaebaja esitas
  25. aprillil
  26. a kohtule nõutud dokumendid ja jäi oma seniste seisukohtade ja taotluste juurde. Haldusorganil on kohustus väljastada tagastamata jääva maa kohta haldusakt. Viimsi Vallavalitsuse
  27. veebruari
  28. a korraldus 74 ei sisalda otsustust maa mittetagastamise kohta. Sama korralduse kirjeldav osa ei sisalda MRS § 6 lg 2 p-s 3 ja § 15 lg-s 1 ning Vabariigi Valitsuse
  29. veebruari
  30. a määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korra” p-des 57 ja 58 nõutud faktilisi põhjendusi maa tagastamata jätmise kohta. Seega ei nähtu korraldusest, et selle regulatiivne toime oleks suunatud maa tagastamata jätmise sisulisele otsustamisele ning kaebaja ei saanud sellest tuletada oma õiguste rikkumist ega otsustada haldusakti vaidlustamist. Viimsi Vallavalitsus pole üheski hilisemas haldusaktis või vaidlustatud kirjas väitnud, et maa mittetagastamine lahendati
  31. veebruari
  32. a korraldusega nr
  33. Kaebaja eesmärgiks on saada haldusakt, milles näidataks ära maa tagastamata jätmise faktilised põhjendused. Kaebuse esitaja soovib kohustamiskaebuse ühe elemendina Viimsi Vallavalitsuse
  34. jaanuari
  35. a kirjas sisalduva keeldumise õigusvastasuse tuvastamist. KOHTU SEISUKOHT
  36. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.

§ 11

lg 31 p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse või protesti määrusega selle esitajale, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Riigikohus on laiendanud

§ 11lg 31 p 5 2

(3)kohaldamisala ka kaebusele, mis on ilmselgelt perspektiivitu (
  1. juuni
  2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-20-10). Kohus leiab, et V.S.i kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ja tuleb tagastada

§ 11lg 31 p 5 alusel.

  1. Kaebuse esitaja arvates ei ole Viimsi Vallavalitsus lahendanud seni tagastamata jäetud ja juba kompenseeritud maade tagastamata jätmise küsimust. Kohus seda seisukohta ei jaga. Viimsi Vallavalitsuse
  2. veebruari
  3. a korralduse nr 74 p-s 2 märgiti: „Omandisse antav maa koosneb Viimsi vallas (endine Iru vald, Viimsi mõis) LUUGI 39 maaüksuse endise kinnistu nr 3292, pindalaga 7,05 ha maadest, millest tagastatakse käesoleva korraldusega endistesse piiridesse jäävat maad 1316 m
  4. Kuna eelnevalt on tagastatud endisest maaüksusest 36 450 m2, siis pärast käesoleva korralduse vastuvõtmist tuleb alustada ülejäänud maa-ala osas, mis vastavalt maareformiseaduse § 6 lg 2 punktile 3 tagastamisele ei kuulu, kompenseerimise menetlust.” Eeltoodust on mõistlikult võimalik aru saada, et ülejäänud maad ei tagastata ning Luugi 39 tagastamata maade osas alustatakse kompenseerimismenetlust, sest maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaažiühistu hooned või rajatised ühistu ringpiiri sees, ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt maareformi seaduse §-dele 7, 9 ja 10 (MRS § 6 lg 2 p 3). Asjaolu, et korralduses nr 74 ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud kõiki faktilisi asjaolusid või selgelt ära näidatud tagastamata jääva maa suurust, on selle haldusakti õiguspärasuse küsimus. Korralduse nr 74 võimalik õigusvastasus ei too automaatselt kaasa uue korralduse vastuvõtmise kohustust. Ka Viimsi Vallavalitsuse
  5. märtsi
  6. a korraldusest nr 179 ja korraldusega kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse aktist nr 199 selgub, et rohkem kaebuse esitajale õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, vaid ülejäänud maa kompenseeritakse. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud asjaolu, et tegemist on kehtivate haldusaktidega. Kohus leiab, et kaebajal tulnuks oma õiguste kaitseks vaidlustada eespool nimetatud korraldused. Kaebaja ei ole seda teinud ega soovinud nimetatud korraldusi vaidlustada ka käesolevas kaebuses.

§ 19

lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses, seega kohtul ei ole võimalik kaebaja taotlusi oma algatusel muuta. Kaebusest ei nähtu ka see, et kaebaja oleks Viimsi Vallavalitsuselt taotlenud haldusmenetluse uuendamist, sest on ilmunud mingid uued asjaolud (HMS § 44). Seetõttu leiab kohus, et Viimsi Vallavalitsus on

  1. jaanuari
  2. a kirjas nr 1110/3567-1 õigesti leidnud, et V.S.ile on õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine ja kompenseerimine juba otsustatud. Täiendava maa tagastamata jätmise korralduse vastuvõtmise nõue on seetõttu perspektiivitu ja kaebus tuleb tagastada

§ 11lg 31 p 5 alusel.

8.

§ 11

lg 7 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust pöörduda seadusega sätestatud korras uuesti halduskohtusse. Kui kaebus tagastatakse

§ 11

lg 31 p 5 sätestatud alusel, siis kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu ei tagastata (

§ 84lg 4 p 2). Monika Laatsit 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.