3-09-3016/18

3-09-3016 KO H T UO T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2010 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-09-3016 Haldusasi AS H kaebus, milles kaebaja taotleb: - tühistada Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse maksuotsus nr 12.2-3/1208-7; - panna menetluskulud vastustaja kanda Asja läbivaatamise kuupäev
2. aprill 2010 Menetlusosalised Kaebaja AS H esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus RESOLUTSIOON Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6: Jätta rahuldamata AS H kaebus haldusasjas nr 3-09-
3. Edasikaebamise kord Juhindudes HKMS § 31 lg 4: Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest
4. aprillil
5. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lähtudes TsMS 442 lg 6 lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD 1 3-09-3016 09.06.2009 saatis maksuhaldur AS-le H kontrollakti nr 12.2-3/1208-
6. 12.06.2009 taotles AS H kontrollakti nr 1208 osas arvamuse esitamiseks ja deklaratsioonide parandamiseks antud tähtaja pikendamist (tl 241). 30.06.2009 esitas AS H arvamuse kontrollaktile nr 1208-4 (tl 243). 15.10.2009 koostati maksuhalduri poolt AS-le H kontrollakt nr 1208 koos täiendavalt tuvastatud asjaoludega (tl 30-38). 05.11.2009 Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja Tollikeskuse maksuotsusega nr 12.2-3/1208 kohustati AS-i H tasuma tollimaksu 873 936 krooni ja käibemaksu 156 305 krooni (tl 6-14). 16.11.2009 esitas AS H vaide maksuotsusele. 02.12.2009 Maksu- ja Tolliameti vaideotsusega jäeti vaie rahuldamata (tl 27-29). 02.02.2010 esitas vastustaja vastuväited kaebusele (tl 53-56). 21.12.2009 esitas AS H kohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 05.11.2009 maksuotsusele nr 12.2-3/1208-7 (tl 2-5). 15.02.2010 määrusega otsustati kaebus lahendada kirjalikus menetluses (II kd tl 9-10). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse kohaselt leiti maksuotsuses, et teatud tollideklaratsioonides on kaupade tariifne kvalifikatsioon valesti märgitud ning kaebajal tuleb seetõttu täiendavalt makse tasuda. Kaebaja maksuotsusega ei nõustu. Tollil tuleb järelarvestuskanne teha kahe päeva jooksul. Kaebaja dokumentide kontroll toimus märtsis 2009, esimene maksusumma määramine alles 09.06.2009 kontrollaktiga. Maksuotsuses ega vaideotsuses ei ole viivituse teket selgitatud. Vaideotsuses leiab vastustaja, et ÜTS § 220 lg 1 puudutab üksnes riigi ja liidu vahelisi suhteid ning kande hilisem tegemine ei mõjuta tollimaksu määramist. Kaebaja hinnangul kohaldub käsitletud paragrahv riigi ja isiku vahelistele suhtele. Vastustaja ei ole selgitanud, millal järelarvestuskanne üldse tehti. On arusaamatu miks peab kandest teadaandmisega viivitama mitu kuud. Kuna kaebajale pärast nõutud andmete ja dokumentide esitamist teadet täiendava maksusumma kohta ei esitatud, tekkis kaebajal õiguspärane ootus, et järelarvestuskannet ei tehtagi. ÜTS § 221 lg 3 toodud 3 aastane aegumistähtaeg annab üldise tähtaja, mille kestel võib järelkontrolli läbi viia ja võlgnikule maksusumma teatavaks teha. Kui kontrollimenetlus on läbiviidud, siis rakendub ÜTS § 220 lg 1 sätestatud tähtaeg arvestuskande tegemiseks. Viidatud sätteid tuleb kohaldada koosmõjus. Kaebaja on deklaratsioone esitades käitunud seaduskuulekalt, heas usus ja piisava hoolsusega. Kaebajale jääb arusaamatuks, mida ta oleks pidanud teisiti tegema. Vääraks osutunud klassifikatsioonikoodid ei sõltunud mingil määral kaebaja tahtest või tegevusest. Koodid olid määratud tootja või saatja poolt ning läbinud asukoha riikide tollikontrolli. Kaebajal oli mõistlik eeldada, et tootjad on taganud oma toote õige klassifitseerimise. Kaebaja klassifitseeris kauba eranditult eksportijate 2 3-09-3016 poolt esitatud dokumentide alusel. Kaebajal endal puuduvad vajalikud teadmised konkreetsete tooteklasside eristamiseks. Kaebaja kasutab toodete sisseveol deklareerimisteenust osutavate ettevõtete teenust. Tolliseadus paneb deklarandile vastutuse deklareeritud andmete õigsuse eest. Kaebaja ei põhjustanud ebaõigete koodide sattumist deklaratsioonidesse. Eelpool toodud kontrolliahel peaks kaebaja hinnangul olema piisav, et mitte panna kaebajale täiendavaid rahalisi koormisi. Kaebusest tulenevalt järgis võlgnik kõiki deklaratsioonide kohta käivaid nõudeid ning heausksel võlgnikul ei olnud võimalust mõistliku aja jooksul vigu avastada. Käesoleva kaasuse peamiseks vaidlusobjektiks on tolli vea küsimus. Maksuotsuse kohaselt läbis nö kollases koridoris 23 tatra ja 4 hirsi vaidlusalust deklaratsiooni. Antud asjaolu andis kaebajale signaali, et andmed on sisuliselt kontrollitud ja seeläbi kinnitatud. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-6-09 p 18 alusel loetakse, et ebaõige koodi mittemärkamine on tolli viga ÜTS mõistes. Kui vale koodiga deklaratsioone on aktsepteeritud pika aja vältel suuremahulise impordi puhul nagu tegi antud juhul ka kaebaja. Tolli veale viitab antud juhul seegi, et maksuotsusele on lisatud dokumendid, kust nähtus kauba täpsem kirjeldus ning tollil oleks pidanud tekkima esitatud dokumentide alusel kahtlus kauba õiges klassifitseerimises. Kaebaja on teinud tollile taotluse ühe päevalille õli 2007 aasta deklaratsiooni korrigeerimiseks seoses tollimaksu vähendamisega. Selleks viis kaebaja kõik kauba dokumendid tolli ja tolliametnik oleks pidanud avastama, et kaubakood ei vasta kauba kirjeldusele, samas on antud deklaratsioon vaidlusaluses maksuotsuses sees. Päevalilleõli 2006 aasta deklaratsioon käis tollis järelkontrollis ning mingeid puuduseid ei avastatud. Kui vale kood oleks juba siis välja tulnud, ei oleks kaebaja enam ebaõige koodiga deklareerinud. Kaebaja hinnangul on vaideotsuse p 7 toodud väited asjakohatud. Kui elektrooniline kontroll ei võimalda läbi viia deklaratsioonide osas sisulist kontrolli, tekib küsimus milleks taolist kontrolli vaja on. Fakt on see, et nö kollane koridor läbiti ning kaebaja jaoks tähendab see sisulise kontrolli läbiviimist. Kaebaja ei pea tundma tolli spetsiifikat ega teadma kontrolli teostamise ulatust. MKS § 92 lg 1 p 2 kaebaja puhul kohaldamisele ei kuulu, kuna kaebaja ei ole tahtlikult ega teadlikult valeandmeid esitanud ning käitus seaduskuulekalt, hoolsalt, mõistlikult ja heas usus. Tekkinud olukorras on rikutud ÜTS § 22o lg 1 sätestatud tähtaega ning esinevad kõik kolm § 220 lg 2 p b kumulatiivset tingimust ning seetõttu puudub alus maksu määramiseks. Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Vastustaja ei vaidlusta kaebaja väidete selle kohta, et esimesed nõutud dokumendid esitas kaebaja maksuhaldurile märtsis
7. Vastustaja korduvate nõudmiste peale esitas kaebaja nõutud dokumendid alles 29.09.
8. Osa nõutud sertifikaate jäi vaatamata 06.
9. ja 12.10.2009 esitatud nõudmistele kaebaja poolt esitamata. Oluline on märkida, et kaebaja poolt esitatud kvaliteedi sertifikaatidelt nähtub detailne kauba kirjeldus, kust selgub, et tatra ja hirsi tera oli terve, mitte purustatud. Vastustaja hinnangul ei ole maksuhaldur järelkontrolli läbiviimisega riivanud kaebaja õigust määratavast maksust teadaandmisega. 3 3-09-3016 Järelkontrolliga hõlmatud deklaratsioonid oli suures mahus. Kaebaja venitas 2009 aasta veebruaris tehtud korralduse alusel nõutud dokumentide esitamisega, mistõttu venis paratamatult ka järelkontrollile kuluv aeg. Kaebajal oli võimalus kõik järelkontrollialused deklaratsioonid tatra ja hirsi puhul korrigeerida juba 11.12.2008 ja päevalilleõli puhul 18.12.2008, kui maksuhaldur avastas nimetatud kaupade vabasse ringlusesse vormistamisel vale tariifse klassifikatsiooni. Kuid kaebaja parandas deklaratsiooni vaid kontrollitud deklaratsioonide osas. Kaebaja, importides ka varem antud tooteid, pidi omama teavet sama kauba eelneva klassifitseerimise kohta. Esimest korda toimus maksusumma äranäitamine 09.06.2009 kontrollaktiga. Kuna kaebaja esitas eriarvamuses vastuväiteid, pidas maksuhaldur oluliseks neid väiteid kontrollida. Järelkontrolliga seonduvat lepiti kokku ettevõtte külastus 17.09.2009, siis andis asjas seletuse kaebaja logistik, kelle ütlustest tulenevalt kontrollis maksuhaldur üle ka varasemad deklaratsioonid, mille tulemustest teavitati logistikut 01.10.
10. ÜTS art 220 alusel hakkab järelarvestuskande tegemise kohustuse tähtaeg kulgema päevast, mil tollil oli olemas kande tegemise aluseks täielik informatsioon. Vaatamata maksukohustuslase kaasaitamise kohustusele ja kohustustele säilitada dokumente 7 aastat, esitas kaebaja nõutud dokumente viivitusega ning osad dokumendid jäidki esitamata. Vastustaja hinnangul olid ÜTS § 220 tingimused täidetud 15.10.2009, kui väljastati kontrollakt. Vastustaja on seisukohal, et järelkontrolli läbi viies on kinnipeetud ÜTS sätestatud tähtaegadest. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidega selle kohta, et kaebaja järgis kõiki nõudeid tollideklaratsioonide kohta ning tal ei olnud võimalust viga avastada. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal oli võimalik viga avastada kui ta oleks lugenud põhjalikult deklaratsioonile lisatud saatedokumente. Kaebajal on hirsi ja tatra importimisel kogemusi 15 aastat, päevalilleseemneõli puhul
11. aastat. Kaebajat võib pidada kogenud ettevõtjaks ja importijaks, kellelt võib eeldada klassifitseerimisalaste õigusaktide piisavat tundmist. Samuti võib eeldada toiduainete sektoris pikka aega tegutsenud ettevõtjalt teadmisi tooteklasside eristamisel. Kaebaja kodulehel kajastuvad pakutavad kuivained erinevas sortimendis ja erinevas töötlusastmes. Kaebaja töötaja kirjeldas kaupu piisava täpsusega. Konkreetsete eksportijatega on kaebaja olnud pikaajalistes suhtes, mistõttu võib olla kindel, et kaebaja teab, mida impordib. Asjaolu, et kaebaja kasutas deklarandi teenuseid ei vabasta kaebajat vastutusest, kuivõrd ÜTS § 201 lg 3 alusel on võlgnikuks deklarant ning kaudse esinduse korral isik, kelle eest deklaratsioon esitati. Seega jagab kaebaja solidaarvastutust vaid osade järelkontrollialuste deklaratsioonide osas, millest tulenevalt on maksuhalduril õigus esitada maksunõue mõlemale isikule. Ülejäänud deklaratsioonide osas on võlgnikuks kaebaja, kuna otsese esinduse korral vastutab maksuhalduri ees kauba saaja ainuisikuliselt. TS § 25 lg 1 alusel määrab deklarant kauba tariifse klassifikatsiooni. Otsese esinduse korral loetakse deklarandiks kaebaja, kes TS § 38 kohaselt vastustab deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse eest. Järelkontrollialuste tatra ja hirsi kuni juuni 2008 vormistatud deklaratsioonide puhul oli nõutav AGRIM litsents, mis väljastatakse ettevõtte enda taotlusel, kus märgitakse kaubakirjeldus ja kood. Kaebaja 4 3-09-3016 poolt oli taotlusse kantud kas tatra- või hirsitang ning kaubanimetusele vastava kood. Saadud litsents oli vastavuses tollideklaratsioonil kajastatud kaubanimetusega, kuid mõlemad ei vastanud tegelikkuses imporditud kaubale. Eeltoodust järeldub, et kaebaja taotles litsentsi kaubale, mida tegelikult ei imporditud. Seega on vastustaja hinnangul ilmne liialdus väita, et kaebaja käitus piisavalt hoolsalt. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-6-09 ei saa nõutavalt hoolsaks pidada ettevõtjat, kes ei lähtu õigusaktist, vaid haldusorgani ebaõigest praktikast. Heas usus tegutsemise väljenduseks on muuhulgas teave küsimine tollilt. Maksuhalduri andmetel ei ole kaebaja tollilt õli ja tatra puhul klassifitseerimisalast teavet küsinud. Kaebajale väljastatud kontrollaktis ja maksuotsuses on korduvalt viidatud, et kaup tuleb deklareerida vastavalt kauba olemusele, mitte saatedokumendil kajastuva kaubanimetuse või koodi järgi. Kaupade klassifitseerimisel tuleb aluseks võtta otsekohalduv nõukogu määrus nr 2658/
12. Nimetatud deklaratsioonid langesid kollasesse kontrollikordori konkreetse kontrolliülesandega „kontrollida AGRIM litsentsi vastavust deklaratsioonile“. Kõik järelkontrollitavad deklaratsioonid olid tollile esitatud elektroonselt, mille tõttu ei jõua tolliametnikuni muu dokumentatsioon. Kontrolliülesande täitmiseks esitas kaebaja tolliametnikule vajaliku litsentsi. Kontrolli tulemusel tehti litsentsile märge kauba koguse kohta. Kollase koridori kontroll tähendab kontrolliülesande raames dokumentide kontrolli, kaupa füüsiliselt ei kontrollita. Kontrollitud dokumentidel kajastatu oli omavahel vastavuses. Alles järelkontrolli tulemusel selgus, et dokumendil kajastatud ei ole vastavuses tegelikkuses imporditud kaubaga. Veaga oleks olnud tegu juhul, kui litsentsil oleks olnud autentsed andmed kauba kohta. Rikkumise avastamine oleks tulnud kõne alla klassifitseerimise kontrolli tulemusel või kauba füüsilisel kontrollimisel. ÜTS art 4 lg1, art 13 tulenevalt on tollikontroll eesmärgipärane tegevus, mis baseerub püstitatud kontrollülesande täitmisel. Seega ei saa eeldada, et kollase koridori kontroll viiakse läbi kõikvõimalike eesmärkide suhtes. Kaebaja esitas maksuotsuses käsitletud kaubakvaliteedi sertifikaadid alles järelkontrolli käigus. Elektroonse tollideklaratsioonide andmetöötlussüsteem kontrollib kas kõik vajalikud lahtrid on täidetud ning aktsepteerib seejärel deklaratsiooni. Lisadokumente ei esitata. Kui deklaratsioon satub kontrolli, viiakse kontroll läbi kontrollülesande raames. Kaebaja poolt viidatud 09.05.2006 päevalilleõli deklaratsioon ei ole maksuotsusega hõlmatud. Antud deklaratsiooni kontrolli tulemustel ei saanud kaebajal tekkida piiramatu õiguspärane ootus, et tema poolt deklaratsioonidel märgitud tariifne klassifikatsioon on õige, seda eelkõige seetõttu, et deklareerimisel tugines kaebaja kauba tootja poolt dokumentides märgitud koodile, mitte nomenklatuuriga kehtestatud koodile. Kaebaja on paaril korral deklareerinud päevalilleõli ka õige koodiga, nendel kordadel on kaubasaatja märkinud dokumentides õige koodi. KOHTU PÕHJENDUSED 5 3-09-3016 Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p
13. Kaebus on esitatud 21.12.2009 vastustaja 05.11.2009 haldusaktile. Asjas läbiti vaidemenetlus ning vaideotsus tehti 02.12.2009 (tl 27). Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Kaebaja hinnangul ei ole maksuhaldur järelarvestuskande tegemisel kinnipidanud seadusega sätestatud tähtaegadest. Kaebaja selgitusel toimus kontroll ja dokumentide esitamine märtsis 2009, esimene maksusumma äranäitamine 09.06.2009 kontrollaktiga. ÜTS art 220 lg 1 sätestab, kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta ei ole arvestuskannet tehtud kooskõlas artiklitega 218 ja 219 või kanne on tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta arvestuskanne kahe päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab ning kui tollil on võimalik tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja võlgnik määrata (järelarvestuskanne). Tähtaega võib kooskõlas artikliga 219 pikendada. Vastustaja poolt on esitatud kohtule väited ja tõendid selle kohta, et kaebaja esitas 12.02.2009 korraldusega nõutud dokumendid maksuhaldurile alles peale korduvaid järelpärimisi ning suur osa kvaliteedisertifikaate esitas kaebaja alles 29.09.2009, kusjuures osad nõutud sertifikaadid jäidki kaebaja poolt esitamata (tl 53 pöördel – 54). Kaebaja vastustaja poolt esitatud väiteid vaidlustanud ei ole. Samuti ei ole kaebaja esitanud asjas tõendeid, mis lükkaksid ümber vastustaja eelpool käsitletud väited. Lähtudes eeltoodust on vastustaja väideteväidete ja vastuväidete tõendamiseks esitatud dokumentidega (tl 59, 64, 74, 80, 171) ümberlükanud kaebaja väited selle kohta, et ta esitas kõik järelkontrolli läbiviimiseks vajalikud dokumendid märtsis
14. Asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selle üle, et esimene maksusumma äranäitamine toimus 09.06.2009 kontrollaktiga. Kaebaja esitas aktile eriarvamuse (tl 243), mille saamisel otsustas maksuhaldur üle kontrollida eriarvamuses kirjeldatud asjaolud. Kontrolli käigus võeti kaebaja töötajalt 17.09.2009 seletus ning maksuhaldur kontrollis töötaja seletuses kirjeldatud asjaolusid, mille tulemustest teavitas maksuhaldur kaebaja vastavat töötajat (tl 54, 82). Vastustaja hinnangul olid ÜTS § 220 lg 1 nimetatud tingimused täidetud 15.10.2009, kui kaebajale väljastati kontrollakt (tl 30). Hinnates vastustaja väiteid selle kohta, et kaebaja ei esitanudki vaatamata maksuhalduri korduvatele küsimistele ja meeldetuletusele kõiki nõutud sertifikaate ning arvestades seda, et kaebaja ei ole vaidlustanud maksuhalduri vastuväidetes kirjeldatud faktilisi asjaolusid maksuhalduri poolt nõutud dokumentide esitamise kohta, nõustub kohus vastustaja hinnanguga, et ÜTS § 220 lg 1 märgitud tähtaeg hakkas kulgema alates 15.10.
15. 6 3-09-3016 Vaidlus on tõusetunud kaebajale maksu määramisest maksuotsuste alusel, millega on tuvastatud, et vähemmaksed tekkisid kauba deklareerimisel vale kaubakoodiga. Kaebaja hinnangul esinesid järelarvestuskannet välistavad tingimused: antud juhul tulnuks pikaajalise ja mahuka impordi puhul tolliasutusel viga ebaõige kaubakoodi osas avastada oluliselt varem. Kaebajal tekitas kaebuse kohaselt väära koodi aktsepteerimine tolli poolt pika aja jooksul usalduse, et deklaratsioonides kasutatud kood on õige. Tollideklaratsioonide tollivormistusjärgse läbivaatamise osas sätestab ÜTS art 78 lg 2, et toll võib pärast kauba vabastamist selleks, et teha kindlaks tollideklaratsioonis esitatud andmete õigsust, kontrollida äridokumente ja asjaomase kaubaga seotud impordi- või eksporditoimingute või selle kaubaga seotud järgnevate äritoimingute andmeid. Selline kontroll võib toimuda deklarandi valdustes, mõne muu nimetatud toimingutega otseselt või kaudselt seotud isiku valdustes või isiku valdustes, kelle valduses seoses äritegevusega on nimetatud dokument või vajalikud andmed. Toll võib läbi vaadata ka kaupa, kui selle esitamine on veel võimalik. Kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või mittetäieliku teabe alusel, võtab toll lähtudes ÜTS § 78 lg 3 kooskõlas ettenähtud sätetega olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet. ÜTS art 220 lg 2 alap "b" kohaselt ei tehta järelarvestuskannet: kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Kaebaja hinnangul seisnes tolli viga selles, et tolliametnikud ei olnud piisavalt hoolikad deklaratsioonide ja nende juurde kuuluvate dokumentide kontrollimisel, sest kontrolli käigus oleks pidanud vastava teadmiste ja kogemustega tolliametnikele selguma, kas pika aja vältel ja suures mahus imporditav kaup on deklareeritud õige kaubakoodiga või mitte. Asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selle üle, et kaebaja importis vaidlusalust kaupa suurtes kogustes pika aja vältel. Kohtu praktika kohaselt võib tolli veaks nimetatud sätte tähenduses olla tolli poolt vastuväidete mitteesitamine pika ajavahemiku jooksul ja suures mahus esitatud ebakorrektsete tollideklaratsioonide puhul, kui deklaratsioonides esitatud andmed võimaldavad tuvastada, et need deklaratsioonid ei ole korrektsed. Tolli vea olemasolu väljaselgitamisel on oluline, kas väära koodi kasutamine pidi tolliasutuse jaoks selguma edaspidise kontrollimise käigus. Asjas esitatud väidete ja tõendite kohaselt toimus tollis deklaratsioonide kontroll tingimustes, kus deklaratsioonidel ei olnud lisatud kvaliteedisertifikaate. Maksuotsusega tuvastatud asjaolude kohaselt nähtus kvaliteedisertifikaatidelt selline kauba kirjeldus, mille alusel oli võimalik tuvastada õige kaubakood. Antud sertifikaadid esitati asjas esitatud tõendite kohaselt kaebaja poolt alles järelkontrolli käigus (tl 53 pöördel). Kaebaja ei ole esitanud asjas väiteid ja tõendeid, mille aluse saab väita, et deklaratsioonides esitatud andmed oleks võimaldanud tollil tuvastada, et need deklaratsioonid ei ole korrektselt vormistatud. 7 3-09-3016 Vastustaja poolt on kohtule esitatud tõendid, mille kohaselt kollasesse kordori suunati deklaratsioonid konkreetse tegevusjuhisega „ kontrolli litsentsi vastavust deklaratsioonile ja kanna litsentsilt kogused maha“. Kaebaja ei ole vaidlustanud vastustaja väited selle kohta, et kõik järelkontrollitavad deklaratsioonid esitati elektroonselt ning muud deklaratsiooni juurde kuuluvat dokumentatsiooni tollile ei esitatud (tl 55 pöördel, 210). Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kollasesse koridori suunatud deklaratsioonide puhul esitas kaebaja kontrollülesande täitmiseks vajaliku litsentsi. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja taotlusel ja esitatud andmete alusel väljastatud litsentsil oli sama kaubanimetus ja kaubanimetusele vastav kood, mis kontrollitud deklaratsioonidel (tl 55) ning mis maksuotsuse kohaselt ei vastanud kvaliteedisertifikaatides toodud kaubakirjeldusele. Tulenevalt eelpool tuvastatud asjaoludest ei pidanud kollases kontrollkoridoris tollile selguma ebaõige kaubakoodi kasutamine deklaratsioonidel. Asjas on tuvastatud, et kaebaja on 06.06.2007 esitanud päevalilleõli 01.06.2007 deklaratsiooni korrigeerimiseks, mille menetlemise käigus viis kaebaja kõik kauba dokumendid tolli ning kaebaja hinnangul oleks toll pidanud siis avastama, et kaubakood ei vasta kirjeldusele. Kaebaja selgitusel on antud deklaratsioon ka maksuotsuses sees. Järelkontrollis on käinud 09.05.2006 päevalilleõli deklaratsioon koos kõikide dokumentidega ning mingeid puudusi ei avastatud, vaatamata sellele, et deklaratsioonis oli märgitud toorõli kood (tl 4). Asjas esitatud tõendite kohaselt ei saa päevalilleõli õigeks koodiks lugeda toorõli koodi. Kaebaja oma kaebuses ei saa tugineda haldusorgani ebaõigele halduspraktikale enne kontrollitavat perioodi, samuti ei saa käsitletud asjaolude tõttu iseenesest eeldada, et ebaõige kaubakood pidanuks ilmnema käsitletud deklaratsiooni järelkontrolli käigus. ÜTS art 220 lg 2 p "b" kohaldamiseks tuleb välja selgitada, kas heauskselt käituval võlgnikul oli võimalik tolli viga avastada. Kohtu praktika kohaselt on vea avastamisvõimaluste hindamisel oluline arvestada võlgniku kutsealaseid kogemusi ja kohusetundlikkust. AS H kodulehel olevate andmete kohaselt tegeleb äriühing alates ettevõtte loomisest 1989, tänase päevani toidukaupade hulgi- ja jaemüügiga. Kusjuures ettevõtte impordiosakonna ülesandeks on tegeleda Eesti turu jaoks kauba maaletoomisega ja tootearendusega, müügi- ning turundustegevusega, oma toodangu jaoks tooraine maaletoomisega ning ettevõtte poolt loodud pakketsehhis selle pakkimise ning turustamisega. Ettevõtte pearaamatupidaja seletuse kohaselt on ettevõtte tegelenud tatra ja hirsi hankimisega
16. aastat ning päevalilleõliga vähemalt 5 aastat (tl 92). Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjust kahelda selles, et tegemist äriühinguga, kellel on vastavad professionaalsuses teadmised ja kogemused vaidlusaluse kauba maaletoomisel ning toodete nimetuste ja klasside eristamisel. Asjas ei ole esitatud väited ega tõendeid, mille alusel saab väita, et kaebaja ostis kaupa, pööramata tähelepanu selle detailsele kirjeldusele. Järelikult oli kaebajal kauba saatedokumendil märgitud andmetega tutvudes võimalik avastada viga deklaratsioonis. Hiljemalt 8 3-09-3016 vaidlusalust kaupa edasi müües pidi kaebaja avastama vea kaubakoodi osas, sest arvestades kaebaja koduleheküljel toodud toodete nimetusi, müüb kaebaja tooteid arvestades nende töötlusastet. Maksumenetluses on tuvastatud, et vaidlusaluste deklaratsioonide alusel on konkreetsetelt eksportijatelt kaupa tarnitud aastaid. Seega on kaebajal olemas sarnaste tehingute sooritamise kogemus. Järelikult on kaebaja puhul vaidlusaluse kauba ostmisel tegemist kogenud ettevõtja, kes piisava hoolikuse juures oleks pidanud tolli viga kauba klassifitseerimisel tähele panema. Oluline on kohtu hinnangu märkida, et asjas esitatud tõendite kohaselt avastas maksuhaldur 11.12.2008; 18.12.2008, et deklaratsioonidel märgitud kaupade vabasse ringlusesse vormistamisel oli kasutatud vale tariifset klassifikatsiooni. Kaebaja pidi siis arusaama (kahtluse korral oli äriühingul endal võimalik kontrollida, kuidas sama kaup oli eelnevalt klassifitseeritud), et sama kaupa on ka eelnevalt deklareeritud vale tariifse klassifikatsiooniga ning kaebajal oli võimalus esitada korrigeerimistaotlus ka varasemate deklaratsioonide osas, kuid kaebaja esitas korrigeerimistaotluse üksnes kontrollitud deklaratsiooni osas. ÜTS art 4 on toodud käesolevas seadustikus kasutatud mõistete tähendus. Nimetatud art. punkt 18 sätestab, et deklarant on isik, kes esitab tollideklaratsiooni enda nimel, või isik, kelle nimel tollideklaratsioon esitatakse. ÜTS art 201 lg 3 alusel on tollivõla puhul võlgnikuks deklarant. Tolliseaduse § 25 lg 1 tulenevalt määrab deklarant vastavalt õigusaktidele kauba tariifse klassifikatsiooni. Lähtudes tolliseaduse § 38 vastutavad deklarant ja kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati, deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest. Maksuotsusega on tuvastatud, et kontrollitavatest deklaratsioonidest on 16 korral deklarandiks märgitud Ei OÜ ja ülejäänud deklaratsioonide puhul kaebaja. Kaebaja antud asjaolu vaidlustanud ei ole. Samuti ei ole kaebaja vaidlustanud maksuotsuses tuvastatud faktilisi asjaolusid ja maksuhalduri järeldusi kaebaja solidaarvastutuse kohta 16 deklaratsiooni osas Ei OÜ-ga ja 50 deklaratsioonist tuleneva otsese esinduse kohta, mille alusel vastutab võlgnevuse korral maksuhalduri ees kaebaja (tl 6 pöördel, 7). Seega vaatamata asjaolule, et kaebaja kasutas deklareerimisteenust, ei vabane ta vastutusest deklareeritud andmete sh kauba tariifse klassifikatsiooni õige märkimise eest tollideklaratsioonil. Hinnates asjas kogutud tõendeid ei saa väita, et toll pidanuks vale kaubakoodi kasutamise avastama deklaratsioonide aktsepteerimisel, sest deklaratsioonidel ei kajastunud vaidlusaluse kauba andmed asjassepuutuvate õigusnormide kohaldamiseks sel määral, et tuvastada õige kaubakood, kuna see sõltus kvaliteedisertifikaadile kantud andmete sisust. Deklaratsiooni aktsepteerimisel ei olnud vastustajal võimalust kontrollida deklaratsiooni ega sellele lisatud dokumentide vastavust, kuna maksuotsuses tuvastatud asjaolude kohaselt esitati kvaliteedisertifikaadid alles järelkontrolli käigus. Tulenevalt eelpool tuvastatud asjaoludest ning hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses oleks kaebaja pidanud teadma vaidlusaluse kauba klassifikatsioonikoodi ning 9 3-09-3016 vastustaja ei oleks vaidlusaluseid deklaratsioone aktsepteerinud esitatud kujul, kui talle oleks esitatud õige või täielik teave kauba kohta. Lähtudes eeltoodust on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Kaebaja taotleb asjas kantud menetluskulude hüvitamist. Vastustaja vastavat taotlust esitanud ei ole. Kuna kaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Annika Vendik Kohtunik 10