3-10-3208/7

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-3208 Otsuse kuupäev

1. märts 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi A. Si kaebus Viru Vangla 19.08.2010 käskkirja nr 63/1840-D tühistamiseks Menetlusvorm Kirjalik menetlus. Menetlusosalised Kaebaja: A. S /isikukood xxx/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, Resolutsioon Jätta A. Si kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 04.04.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 19.08.2010 koostati Viru Vanglas A. Si suhtes kolm käskkirja. Esmalt direktori ülesandeid täitva direktori asetäitja taasühiskonnastamise alal käskkiri nr 6-3/1832-D (tl 25-26), millega karistati teda vangistusseaduse § 67 punkt 1 rikkumise eest 8 ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamisega. Seejärel sama ametiisiku käskkiri nr 6-3/1839-D, millega eelnev kehtetuks tunnistati (tl 24) ning lisaks ka esimesega samane käskkiri nr 6-3/1840-D (tl 22-23), millele kirjutas alla I üksuse peaspetsialistüksusejuht. 07.12.2010 esitas A. S Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-5), palus tema suhtes tehtud käskkiri nr 6-3/1840-D tühistada leides, et see ei vasta põhiseaduse § 3 lg 1, § 10, § 11, § 13, § 14, § 23 lg 3, haldusmenetluse seaduse § 54, § 56 lg 3, vangistusseaduse § 63 lg 3, § 64 lg 4 nõuetele ja väitis, et vangla on ühe ja sama asja eest teist korda karistuse määramisel rikkunud tema põhiseaduslikke õigusi õiguspärasele ootusele, õiguskindlusele, usalduse kaitsele, heale haldusele ja õigusele, et kedagi ei karistata ühe ja sama teo eest kaks korda. Kaebaja märkis, et kuna karistuse määraja kinnitab käskkirjal oma allkirjaga menetluse lõppemist ja kaalutlusotsuse teostamist, pole uue käskkirjaga samas asjas teise isiku poolt teistkordne kaalutlusotsuse tegemine kooskõlas vangistusseaduse § 63 lg 3 ja põhiseaduse § 23 lg 3 ning lisas, et õigusriigis kehtib põhimõte, et kord juba kehtetuks tunnistatud karistusotsus on lõplik ja samas asjas ei saa enam uut karistust määrata. Veel märkis kaebaja, et kuna esimene käskkiri tunnistati kehtetuks tema kasuks ja selles ei tehtud ettekirjutust uue karistusotsuse tegemiseks, oli samas asjas teistkordselt samasisulise karistusotsuse tegemine keelatud ning leidis, et käskkiri tuleb „ne bis in idem“ põhimõtte rikkumise tõttu tühistada ja süüks arvatud teo tehiolude väljaselgitamisele ja hindamisele pole vaja tähelepanu osutada. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl 15-16) paluti kaebust mitte rahuldada, peeti distsiplinaarkaristust õiguspäraseks ja selgitati, et esimene distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tunnistati kehtetuks, sest selle oli allkirjastanud vastavat pädevust mitteomav isik, kaebajat ei mõistetud lõplikult õigeks ja niimoodi seletati seda ka talle. Veel märgiti, et uue käskkirjaga pole ületatud distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks antud tähtaega, kaebaja on kandnud vaid käskkirja nr 63/1840-D alusel määratud karistuse, teisi kehtivaid distsiplinaarkaristuse määramise käskkirju seoses kõnealuse intsidendiga ei esine ning kuna kaebajat on vaid üks kord karistatud, pole „ne bis in idem“ põhimõtet rikutud. KOHTU PÕHJENDUSED Viru Vangla vaidlustatud käskkirjaga (tl 22-23) on A. Si karistatud vangistusseaduse § 67 p 1 tuginedes selle eest, et 22.07.2010 ei allunud ta vanglaametniku korraldusele anda kambrist välja ukselukusti käepideme külge seotud nöör. Kaebuses ta väidab, et pole end süüdi tunnistanud (tl), kuid esitab vaidlustatud käskkirja suhtes vaatamata arvukale rikutud õigusaktide sätete loetelule sisuliselt üksnes korduva karistuse määramise keelul tuginevad etteheited. Nimetatud põhimõte sisaldub Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23, mille kolmandas lõikes on kehtestatud, et kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Seaduseandja selline tahe on otseselt sätestatud kriminaalmenetlust silmas pidades ja tähendab, et kohus ei või peale kohtuotsuse jõustumist enam hakata iseseisvas menetluses kaaluma isiku täiendavat karistamist sama teo eest. Teistkordse karistamise keeld on õiguse üldise põhimõttena kinnipeetava distsiplinaarmenetluses küll kohaldatav, kuid tähendab ka selle puhul, et keelatud on sama asja teistkordne menetlemine ja iseseisvas menetluses sama teo eest teise karistuse määramine. A. Si suhtes pole midagi niisugust toimunud, sest kohtule esitatud seletuste ja dokumentaalsete tõendite (tl 27-30) järgi toimus ainult üks distsiplinaarmenetlus. Teda pole esimesena koostatud käskkirjas käsitletud distsipliinirikkumises õigeks mõistetud ning teine käskkirja vormistati vaid seetõttu, et esimesele oli alla kirjutanud vanglaametnik, kellel polnud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 kohast pädevust. Seega oli see käskkiri haldusmenetluse seaduse § 63 lg 1 ja 2 p 3 tulenevalt tühine ja seetõttu algusest peale kehtetu. Kaebuses möönis A. S, et esimesena tehtud käskkirja kehtetuks tunnistamise käskkirja ja teise karistuse määramise käskkirja tutvustamine toimus praktiliselt üheaegselt (tl 2). Sama kinnitab Viru Vanglas 26.11.2010 koostatud inspektor-kontaktisik Tiia Tiivase ütluste protokoll (tl 20), millest nähtuvalt selgitati kaebajale ka põhjusi. Seega ei saanud toimunu tekitada temas mingit usaldust ega ootust selles, et käskkirja kehtetuks tunnistamine tähendab tema õigeks mõistmist või jääb karistus mingil muul põhjusel määramata. Lisaks põhiseaduse eelnimetatud sättele tugineb A. S veel ka vangistusseaduse § 63 lg
3. See pole tema juhtumis aga kohane, sest kehtestab, et ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult ühe distsiplinaarkaristuse. Kaebajale ongi 22.07.2010 toime pandud rikkumise eest määratud vaid üks karistus – kaheksaks ööpäevaks kartserisse paigutamine ja miski kohtule esitatust ei kinnita, et tegelikult tuli tal ära kanda ka kehtetuks tunnistatud käskkirjas sisaldunud teine täpselt samasugune karistus. Nõuded distsiplinaarmenetluse läbiviimisele on kehtestatud vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 4’. A. S pole enda karistamise käskkirja neist lähtuvalt vaidlustanud, kuid kohtule vastustaja poolt edastatu kinnitab, et käesoleval juhul on need kõik täidetud, sest teda on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest (tl 29), tal on võimaldatud anda seletusi (tl 28), menetluse käik 2 on protokollitud (tl 27), vastav käskkiri (tl 22-23) sisaldab küllaldases ulatuses asjakohaseid faktilisi ja õiguslike põhjendusi, karistus on määratud seaduses ettenähtud tähtaegade ja pädevuse piires, selle liiki ja pikkust on kaebaja isikust ja toime pandud teost lähtuvalt põhjendatud ja kaalutud ning määratud karistus arvestab süüteo raskust. Eeltoodud järeldustel ei ole kohtul alust tühistada Viru Vangla 19.08.2010 käskkirja nr 6-3/1840-D ning A. Si kaebus jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 9) alusel vabastatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude hüvitamise kohta taotlust esitanud pole. Raili Randlane Kohtunik 3