TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2912 Otsuse kuupäev 27.04.2011 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi Dmitri Romanovi ja Vadim Poslavski kaebus Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi toimingutele seonduvalt 04.11.2010 toimunud läbiotsimisega kambris 1026 ja sellest tulenevalt mittevaralise kahju nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev 07.04.2011 avalik kohtuistung menetluskonverentsina. Kohtuistungil osalejad Kaebuse esitajad Dmitri Romanov ja Vadim Poslavski Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar ja Justiitsministeeriumi esindaja Viorica Tšaikovski Resolutsioon Jätta Vadim Poslavski ja Dmitri Romanovi kaebus haldusasjas 3-10-2912 täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 27.05.
- Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolude kirjeldus. Dmitri Romanov ja Vadim Poslavski on esitanud 09.11.2010 kaebused, milles vaidlustatakse 04.11.2010 Tartu Vanglas toimunud läbiotsimistoiminguid kambris
- Kohus on kohtumäärustega 18.11.2010 kaebused menetlusse võtnud. Vadimi Poslavski on esitanud kaebuse haldusasja nr. 3-10-2911 raames, mille kohus on liitnud haldusasja 3-10-2912 juurde kohtumäärusega 02.12.2010 lähtuvalt protsessiökonoomsusest. Esialgselt on kaebajad esitanud taotluse tunnistada vanglas läbiotsimise toiming õigusvastaseks ning ära on märgitud, et põhjendatud huvina soovivad kaebajad esitada rahalise kompensatsiooni nõude kaebajatele tekitatud mittevaralise kahju eest. Kohtumenetluse käigus on Vadim Poslavski esitanud 15.11.2010 kahjunõude taotluse, mille Tartu Vangla edastas Justiitsministeeriumile, kuna relvastatud üksus, kes teostas läbiotsimise toiminguid, on Justiitsministeeriumi haldusalas olev vanglate juurde moodustatud üksus. V. Poslavski on esitanud kahjunõude 25.000.- krooni, mille Justiitsministeerium on jätnud rahuldamata otsustusega „Vastus kahju hüvitamise taotlusele“ 08.02.2011 nr. 11-7/
- Samal kuupäeval on ka Dmitri Romanov esitanud kahjunõude 15.000.- krooni, mis on Justiitsministeeriumi poolt otsustusega „Vastus kahju hüvitamise taotlusele“ 08.02.2011 nr. 117/16358 jäetud rahuldamata. Kohus on kaasanud vastustajaks nii Tartu Vangla kui ka Justiitsministeeriumi, kuna läbiotsimise toimingud on läbi viinud relvastatud üksuse liikmed, kes on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olevad vanglate juurde moodustatud üksuse liikmed ning toimingud on läbi viidud koostöös Tartu Vanglaga. Relvastatud üksuse liikmeteks nimetab justiitsminister vanglaametnikud, kes on täitnud üksusesse kuulumise eeltingimused, seega on relvastatud üksuse tegevuse osas vastustajaks Justiitsministeerium. Kaebajate seisukohalt on läbiotsimise toimingud viidud läbi õigusvastaselt , kuna läbiotsimise toiminguid ei ole läbi viidud privaatselt ning läbiotsimise käigus on alandatud kaebajate inimväärikust. Kaebajad märgivad, et läbiotsimise käigus on ametnikud andnud korralduse riidest lahti võtta ning ametnikud on selgitanud, et kui kaebajad nende korraldusi ei täida, kasutatakse nende suhtes erivahendeid ja füüsilist jõudu. Kaebajate seletuste kohaselt viidi läbiotsimise protseduur läbi teise kaaskinnipeetava juuresolekul (kaebajad viibivad ühes kambris). Läbiotsimine on toimunud kambris 1026 , kuhu oli paigutatud videovalve. Läbiotsimine on olnud plaaniline , kahes sektsioonis korraga. 04.11.2010 läbiotsimist teostanud ametnikel oli võimalus kaebajaid kambrist välja ajada ning teha läbiotsimist ühekaupa teises ruumis, kus videovalve puudub, aga ametnikud ei teinud seda, mis süvendab nende vastutust õigusvastases toimingus. Läbiotsimise käigus ei olnud tagatud privaatsust, mistõttu oli alandatud kaebajate inimväärikust. Privaatsus ei olnud tagatud sel moel, et läbiotsimine viidi läbi videokaamera all, kus kaebajatel tuli end lahti riietuda ning samuti toimus läbiotsimine teise kambrikaaslase juuresolekul alasti olles. Kaebajad märgivad, et ignoreeritud on kohtuotsust haldusasjas 3-09-627, kus on tunnistatud õigusvastaseks ametnike toiming, kus läbiotsimisel on rikutud kinnipeetava privaatsust. Nimetatud haldusasjas oli vastustajaks Tartu Vangla. Kohtuistungil jäävad kaebajad oma esialgse kaebuse juurde taotledes ametnike toiming seonduvalt läbiotsimise läbiviimisega õigusvastaseks ning taotlevad Justiitsministeeriumilt mittevaralise kahju hüvitamist. Tartu Vangla taotleb jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on märkinud, et 04.11.2010 toimus Tartu Vanglate juurde moodustatud relvastatud üksuse, mis on Justiitsministeeriumi valitsemisalas, poolt läbiotsimine kambris 1026 , mistõttu on relvastatud üksuste tegevuse peale esitatud kaebuses vastustajaks Justiitsministeerium. Kohtuistungil juhib vangla esindaja tähelepanu asjaolule, et kaebajate poolt väljatoodud kohtuotsus haldusasjas 3-09-627 ei ole asjassepuutuv. Justiitsministeerium taotleb jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on märkinud, et 04.11.2010 on rakendatud relvastatud üksust Tartu Vanglas Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri 02.11.2010 korralduse nr. 30 alusel vajadusega viia läbi läbiotsimine sisekorra tugevdamiseks ja võimalike keelatud esemete avastamiseks. Kambris 1026 teostasid läbiotsimist kaks relvastatud üksuse liiget. Kinnipeetavaid on kõnetatud vene keeles ning selgitatud läbiotsimise korda. Kinnipeetavatel paluti lahti riietuda, et veenduda kas genitaalidesse ja alusriietesse ei ole peidetud esemeid. Privaatsus oli tagatud. Kui esimene kinnipeetav oli läbi otsitud, anti talle korraldus riietuda ning alles peale seda anti korraldus teisele kinnipeetavale lahti riietumiseks. Kinnipeetavatel ei lubatud ega olnud ka võimalik jälgida teise kinnipeetava läbiotsimist. Kinnipeetavad riietusid vastavalt ilmastikuoludele ja saadeti jalutusboksidesse. Justiitsministeerium on jälginud kehtestatud relvastatud üksuse kokkukutsumise korda ning relvastatud üksusel oli õigus kinnipeetavate suhtes läbi viia läbiotsimine. Justiitsministeerium on kohtule selgitanud ka kaebajate suhtes läbiviidava läbiotsimise vajadust, iseloomustades kaebajaid kui varasemalt vanglas distsiplinaarkorras karistatud isikuid ja vangla sisekorraeeskirja rikkujaid, mistõttu on tegemist kaebajatega, kes ohustavad vangla julgeolekut ja vangla sisekorda. Läbiotsimise käigus on tuvastatud, te kaebajate kambris oli esemeid, mis ei oleks tohtinud kaebajatel olla ning mille äravõtmine on vormistatud aktiga. Vastustaja on märkinud, et läbiotsimine on läbi viidud õiguspäraselt ja eesmärgipäraselt. Kaebajad olid meessoost isikud, samuti olid neid läbiotsinud relvastatud üksuse liikmed meessoost isikud. Õigusaktid ei näe ette kohustust viia läbi läbiotsimine eraldi ruumis, vaid tagama peab privaatsuse. Justiitsministeerium on kinnitanud, et läbiotsimise ajal oli tagatud privaatsus mõlema kinnipeetava suhtes. Antud juhul ei ole riivanud läbiotsimine kinnipeetavate väärikust, kaebajaid ei ole alavääristatud ega tekitatud vaimseid ega füüsilisi kannatusi. Samuti ei ole põhjendatud kahju nõue , kuna rahalist hüvitust võib nõuda isik , kellele on süüliselt väärikuse alandamise, tervisekahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse hoidmisega , au või hea nime teotamisega kahju tekitatud. Kohtuistungil märgivad vastustajate esindajad, et Tartu Vanglal puudus põhjus kaebajad panna kambrisse, kus videokaamera töötab. Selgitati, et kaebajate kambris oleva videokaamera kaudu ei olnud võimalik läbiotsimist pealt jälgida, videokaamera oli küll kambris olemas, kuid tehnilise vea tõttu see ei töötanud. Kohtu seisukohad: Kohus, tutvunud asja materjalidega, kuulanud kohtuistungil menetlusosaliste seletused ja asub seisukohale, et kaebus tuleb jätta täielikult rahuldamata ja seda alljärgnevatel asjaoludel:
- Justiitsministeeriumi asekantsleri korraldusega nr. 30 02.11.2010 „Relvastatud üksuse rakendamine“ on kutsutud kokku ja rakendatud relvastatud üksust
- novembril 2010 Tartu Vanglas seoses kinnipeetavate ja eluosakondade läbiotsimisega. Korraldus on antud Justiitsministri 12.12.2002 määruse nr. 81 „Relvastatud üksuse tegevuse kord“ § 5 lg 1, § 5 lg 2 p. 6 , § 6 lg 1 ja § 8 p. 5 alusel. Nimetatud õigusakti § 1 kohaselt Justiitsministeeriumi valitsemisalas olevate vanglate juurde moodustatud relvastatud üksuse põhiülesanne on kuritegude ennetamine, avastamine ja tõkestamisega seotud ning eriettevalmistust nõudvate ülesannete täitmine vanglas. Vangistusseaduse § 109 lg 3 kohaselt moodustatakse vangla juurde relvastatud üksus eriülesannete täitmiseks, mis on vajalik kuritegude ennetamise, kuritegude avastamise ja tõkestamisega seotud ülesannete täitmiseks vanglas. Relvastatud üksus on moodustatud vanglaametnikest, kellele kehtivad vanglaametnikele õigusaktidest tulenevad õigused ja kohustused. Kaebajad vaidlustavad toimingut, mis puudutas Tartu Vanglas asetleidnud relvastatud üksuse tegevust. 02.11.2010 on antud Justiitsministeeriumi asekantsleri poolt teade nr. 11-15/14947 , milles nähtuvalt on 04.11.2010 vajadus läbi viia kinnipeetavate ja nende eluruumide läbiotsimine vangla sisekorra tugevdamiseks ja võimalike keelatud esemete avastamiseks, julgeoleku tagamiseks ürituse ajal ja läbiotsijate ressursi suurendamiseks on vajalik rakendada relvastatud üksust. Eesmärk relvastatud üksuse kokkukutsumiseks on relvastatud üksuse abiga tagada vangla julgeolek ja kinnipeetavate õiguskuulekas käitumine ning viia läbi suuremahuline läbiotsimine. Eeltoodu alusel on 04.11.2010 relvastatud üksuse rakendamine ja kinnipeetavate ning nende eluruumide läbiotsimine vanglas läbiviidud õiguslikul alusel. Kambris nr. 1026, kus paiknesid kinnipeetavad Vadim Poslavski ja Dmitri Romanov, viisid läbiotsimise läbi kaks relvastatud üksuse liiget (meesterahvast). Relvastatud üksuse liikmete (nr. 76 ja 86) ettekannetest nähtuvalt anti kaebajatele korraldus – seista käed voodi peal ja vaadata otse - vene keeles, kuna kinnipeetavate keel oli vene keel, seega pidid korraldused olema kaebajatele arusaadavad. Kinnipeetavatele on selgitatud, et toimub läbiotsimine, mille täitmisel võidakse kasutada ka erivahendeid ja füüsilist jõudu. Üksuse liikmed on märkinud, et kaebajad tundusid olema närvilised ja vaatasid pidevalt ringi, mis tekitas kahtlusi , et kambris võib olla keelatud esemeid. Läbiotsimine on toimunud ühe kaupa, kusjuures kui üks kinnipeetav end lahti pidi riietuma, samal ajal vaatas teine kinnipeetav teises suunas, seega oli tagatud lahtiriietatud kinnipeetava privaatsus. Relvastatud üksuse liige nr. 76 on märkinud, et tema koos teise üksuse liikmega on seisnud kambriukse ja lahtiriietatud kinnipeetava vahel, mistõttu on välistatud, et keegi ka väljastpoolt kambrit võis näha lahtiriietatud kinnipeetavat. Relvastatud üksuse liige nr. 86 on märkinud, et visuaalselt tuli vaadata, kas kinnipeetavatel on peidetud aluspükste vahele või genitaalide juurde keelatud esemeid. Samuti kinnitab relvastatud üksuse liige nr. 86, et keegi väljaspool elukambrit ja teine kinnipeetav ei näinud lahtiriietatud kinnipeetavat. Läbiotsimise käigus on leitud esemed, mis võeti kaebajate kambrist ära. Esemeteks, mis aktiga kaebajatele ära võeti olid 12 raviküünalt, ravimipudel Tears Naturale, klaaspudel Duofilm ja tühi kapsel BMS 400mg. Kuigi mõned nendest ravimitest olid kaebajatele arsti poolt määratud, ei oleks tohtinud need enam läbiotsimise ajal kaebajatel kambris olla. Läbiotsimise eesmärk oli avastada ja ära võtta keelatud esemed. Antud juhul oli kahtlusi kinnipeetavate käitumises, mis tingis kambris läbiotsimise ning ametnikud täitsid oma ülesandeid hoolsuskohustusega. Relvastatud üksuse liikmed, täites oma ülesannet, pidid tagama, et läbiotsimine oleks piisavalt põhjalik ja oleks välistatud mingite esemete peitmine. Samas on ära märgitud kaebajate varasem mitteõiguskuulekas käitumine vanglas, mis nähtub eelkõige distsiplinaarkaristuste kohaldamisest kaebajatele. Kaebajate läbiotsimine toimus kahe meessoost relvastatud üksuse liikme poolt , seega viis läbiotsimise läbi samast soost isik ning asjaolu, et läbiotsimise juures viibis rohkem kui üks vanglaametnik, ei ole sellega rikutud kaebajate õigusi. Kuna kambrist leiti ka esemeid läbiotsimise käigus mida ei oles pidanud kambris olema, siis oli selline läbiotsimine igati õigustatud. Õige on kaebajate väide, et läbiotsimine peab olema privaatne. Antud juhul ei ole kohus tuvastanud, et kaebajate suhtes oleks rikutud privaatsuse nõuet. Kummalgi kinnipeetaval ei ole lubatud jälgida teise kinnipeetava läbiotsimist ning asjaolu, et läbiotsitavad kinnipeetavad olid kambris kahekesi, ei ole rikutud privaatsuse nõuet. Mis puudutab videokaamera paiknemist kambris1026, siis lähtudes 15.02.2011 Tartu Vangla julgestusosakonna juhataja õiendist nähtuvalt on antud teada, et 04.11.2010 kaebajate kambris viibimise ajal kaamera ei olnud töökorras, mistõttu ei olnud võimalik kaamera kaudu ka läbiotsimistoimingut jälgida. Kaamera on seatud töökorda alles 24.12.2010, mil kaebajad enam nimetatud kambris ei viibinud. Märgitud on ka, et kaamera oli küll füüsiliselt kambris olemas, kuid elektroonilist järelevalvet selle abil ei teostatud. Kaebajad on märkinud, et nemad ei olnud sellest teadlikud, et kaamera ei olnud töökorras. Kohus märgib, et kuna ajavahemikul 04.11.2010 kuni 24.12.2010 elektroonilist järelevalvet kambris ei olnud, ei saadud ka jälgida kaebajate läbiotsimistoiminguid ning seega pole rikutud ka kaebajate privaatsust selles osas, et keegi 3 isik oleks saanud jälgida nende läbiotsimist pealt alasti olekus. Kohus peab vangla poolt esitatud õiendit usaldusväärseks ja objektiivseks tõendiks. Kaebajad on viidanud kohtulahendile 3-09-627, kus tunnistati läbiotsimisel rikutud privaatsuse tõttu vangla toiming õigusvastaseks, kuid vastustaja ja kohus on seisukohal, et nimetatud kohtuotsuses on aluseks teised asjaolud, mistõttu jätab kohus selle tähelepanuta. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kogu kaebajate suhtes läbiotsimistoimingute läbiviimine on õiguspärane, tuginetud on seadustele, läbiotsimine on olnud eesmärgipärane ja vajalik ning läbiotsimise käigus ei ole alandatud kinnipeetavate inimväärikust ning ei ole tekitatud kaebajatele vaimseid ega füüsilisi kannatusi. Asjaolu, et läbiotsimine üldse läbi viidi, võis olla iseenesest kaebajate suhtes ebameeldiv, kuid see ei saanud põhjustada rohkem kannatusi ja ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega (VangS § 41 lg 1). Euroopa Kohus on märkinud, et kinnipeetavatele tuleb tagada kinnipidamistingimused selliselt, mis austavad inimese väärikust. Justiitsministeerium on õigesti märkinud, et inimväärikuse mõistel ei ole ühtset definitsiooni, küll aga on Euroopa Inimõiguste Kohtupraktikas asutud seisukohale, et inimväärikuse alandamisega on tegemist siis, kui tekitatakse isikule äärmist ebamugavust pikemaks ajaks ning vaimseid või füüsilisi kannatusi nagu näiteks põhjendamatu jõu kasutamine, arstiabi andmata jätmine, täielik sotsiaalne isolatsioon, sundtoitlustamine või muud sellist.
- Kaebajad on esitanud ka mittevaralise kahju nõude. Vadim Poslavski soovib kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise ja kannatuste tekitamise eest 25.
- – krooni ja Dmitri Romanov soovib inimväärikuse alandamise eest mittevaralist kahju 15.000.- krooni. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kahju hüvitamise kaebust lahendades tuvastab kohus peale kahju olemasolu kas kaebajale avalik-õiguslikus suhtes antud haldusakt või toiming (sealhulgas tegevusetus) , millega kahju tekitati, on õigusvastane ning kas tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel on põhjuslik seos. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju nõue rahuldamisele. Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente, au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatus, tervis ning isikuvabadus. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kannatanul võimalus nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist üksnes selles normis ammendavalt loetletud õigushüvede rikkumise korral. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks peavad esinema järgmised elemendid: seadusega kaitstud õigushüve rikkumise tõttu peab olema kannatanul tekkinud kahju (s.t õigusvastase haldusakti või toiminguga peab olema põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna); kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega; kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt. Reeglina peab kahju tekitaja kahju hüvitama juhul , kui ta on kahju tekitamises süüdi. Antud juhul on mittevaralise kahju nõue põhjendamatu, kaebajate subjektiivseid õigusi ei ole rikutud ning vastustaja süülist käitumist kaebajate suhtes ei ole tuvastatud. Eeltoodu alusel jääb Dmitri Romanovi ja Vadim Poslavski kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kohus lähtub HKMS § 25 lg 1 ja HKMS § 26 lg 1 p.
- Kohtunik Mare Priks