) § 16 lg 1 ja § 7 lg 1 alusel. Ametikohalt kõrvaldamine oli 26.11.2002–15.03.2007 õiguspärane, kuid sellega piirati põhiseaduse (PS) §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kaebaja märkis, et põhiõiguste riive (PS § 13 ja § 29) peab olema proportsionaalne ja avalikes huvides vajalik. Prokurör peab pidevalt jälgima ja hindama, kas ametkohalt kõrvaldamise kui meetme kohaldamine on jätkuvalt vajalik ja põhjendatud ning menetlusliku vajaduse äralangemisel on kohustatud tagamisvahendi kohaldamise lõpetama. Teenistussuhe peatati teenistuja tahte vastaselt, kuid õiguspärase otsuse alusel. Õigusvastaseks muutus ametikohalt kõrvaldamine alates 15.03.2007, kui jõustus karistusseadustiku muudatus ja tunnistati kehtetuks seadusesäte, mille alusel Ü. Kaasi süüdistati. Puuduvad mõistlikud põhjused, miks ei saanud uurija määrust tühistada kohe pärast seaduse muutmist. Kaebaja kahju seisneb saamata jäänud põhitöötasus, lisatasudes ja puhkusetasudes. Ka Riigikohtu 17.04.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-01 leiti, et kuna isik kõrvaldati ametikohalt kooskõlas kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) §-s 129 sätestatuga, võib ametikohalt kõrvaldatud isikul olla tekkinud kahju saamata jäänud töötasu tõttu. Kui Ü. Kaasil olnuks võimalus jätkata teenistuses, oleks ta kõik need aastad saanud töötasu ja muid ettenähtud hüvesid. Kaebuse täienduses taotles kaebaja kahju hüvitamist ajavahemiku 27.11.2002–12.09.2007 eest järgmiselt: saamata jäänud ametipalk 321 458 krooni, lisatasu teenistusstaaži eest 8981 krooni, saamata jäänud puhkusetasu 24 050 krooni, kokku kahju 354 489 krooni. Järgmises kaebuse täienduses arvas kaebaja nõutud summast maha töötasu ja ettevõtlustulu ning lõplikuks kahjunõudeks jäi 254 087 krooni, mis paluti vastustajatelt välja mõista solidaarselt. 5. Riigiprokuratuur vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kohtule esitatud kahjunõudes ei ole määratletud nõude ulatust ja seega puudub võimalus hinnata, millises määras võiks muude riigivastutuse tingimuste olemasolul pidada kahju hüvitamist õiglaseks ehk millises määras on vähenenud Ü. Kaasi sissetulek politseiteenistusest kõrvaldamise ajavahemikul. Puhkusetasu nõue oli haldusasja nr 3-07-2175 esemeks ning seda ei saa dubleerida käesolevas haldusasjas. Kriminaalmenetlus Ü. Kaasi 2
lg 1 põhjusel, et kriminaalmenetlusega ei ole erakordselt tema õigusi ja vabadusi piiratud, sest üldjuhul on isikul võimalus sel ajal muud tööd teha ja sissetulekuid saada. Kriminaalmenetlus viidi läbi avalikes huvides. Ü. Kaas ei ole kriminaalmenetluse käigus esitanud kaebusi oma õiguste rikkumise kohta, sealhulgas kriminaalmenetluse mitteõigeaegse lõpetamise suhtes. Kaitsja puudumine ei saa olla takistuseks kaebeõiguse realiseerimisel ja seda ka väheste õigusteadmistega isiku puhul. Isegi kui
Kaasi kaebus rahuldamisele, sest
lg 2 p-st 2 tulenevalt ei saa hüvitist nõuda ulatuses, milles isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega, kui seadus ei sätesta teisiti. Ü. Kaasi eriline kohtlemine tulenes otseselt seadusest (KrMK § 129), mis sätestas võimaluse süüdistatava kõrvaldamiseks ametikohalt. Kahjuhüvitise suuruse määramisel omab tähtsust, kas Ü. Kaasil on ametikohalt kõrvaldamise perioodil olnud muid sissetulekuid. Muu hulgas tuleb arvestada Ü. Kaasi sissetulekuid, mida ta sai füüsilisest isikust ettevõtjana. 7. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.03.2009 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Ü. Kaasi kasuks vastustajatelt solidaarselt välja 150 000 krooni ning menetluskuludena 4500 krooni. Halduskohus leidis, et Riigikohtu 17.04.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-01 (p 4) väljendatud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas asjas ning Ü. Kaasil on õigus nõuda temale kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Võimalus kriminaalmenetluse kestel teenida elatist teisel töökohal töötades ja ettevõtlusega tegeledes, vähendab rikkumise tõsidust, kuid ei muuda seda olematuks. Kaebajale ei saa ette heita, et ta politseiteenistusest kõrvaldamise järel ametist ei lahkunud ega otsinud muud püsivat ja tasuvamat teenistust, sest ta ei saanud ette teada, kui pikaajaliseks kujuneb kriminaalasja menetlus, ebakindlus ja teadmatus üksnes suurendas põhiõiguse riivet. Tegemist oli piisavalt tõsise PS § 29 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse riivega, et lugeda
See on kooskõlas ka Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-10-01 ning Tallinna Ringkonnakohtu 21.05.2008 otsusega haldusasjas nr 3-07-1430 ja 27.10.2008 otsusega haldusasjas nr 3-07-1129. Ü. Kaasile kahju hüvitamist ei välista
lg 2 p 1, sest kriminaalmenetlust ei viida läbi süüdistatava huvides, ega ka
lg 2 p 2, sest seadus ei näe ette, et kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldatud isikule tekitatud kahju ei hüvitata (viimast seisukohta on väljendanud ka Tallinna Ringkonnakohus 21.05.2008 otsuse haldusasjas nr 3-07-1430 p-s 15). Ü. Kaas ei taotle käesolevas asjas puhkusehüvitist teenistusvaidluses (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2008 otsus haldusasjas nr 3-07-2175), vaid kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamist saamata jäänud tulu näol. Need nõuded põhinevad erinevatel õiguslikel alustel. Kaebajal oli võimalik töötada muul töökohal ja tegeleda ettevõtlusega, kuid ei olnud võimalik töökohta vabalt valida, sest avalikus teenistuses töötamise välistas avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 16 p 2 piirang. Kahju tekkimine pidi avalikule võimule (eelkõige Riigiprokuratuurile) olema ettenähtav, sest seadus palga või muu hüvitise maksmist ette ei näinud (see nähtub ka Riigiprokuratuuri juhistest KrMS § 141 ja § 142 rakendamise kohta – vt http://krms.just.ee). Avalik võim oleks saanud Ü. Kaasi põhiõiguste riivet ja kahju suurust vähendada kriminaalmenetluse läbiviimist kiirendades või ametikohalt eemaldamise jätkuvat vajadust kontrollides. Kaebaja õigusi piirati enne 15.03.2007 kokku rohkem kui neli aastat. Kaebaja püüdis kahju tekkimist ära hoida või selle suurust vähendada uue töökoha otsimise ja ettevõtlusega tegelemise kaudu. Ü. Kaasi suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise asjaolud (kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemine seoses karistusseaduse muutumisega) ei välista kaebajale hüvitise maksmist täielikult, kuid neid tuleb arvestada õiglase hüvitise 3
§-s 13 sätestatud piiranguid. Halduskohus ei nõustunud vastustajatega, et nõude rahuldamise välistab nende süü puudumine. Vastustajatel, ennekõike prokuratuuril, oli piisavalt aega KarS muudatusele reageerida ja kriminaalmenetlus Ü. Kaasi suhtes õigeaegselt lõpetada, millega oleks lõpetatud ka Ü. Kaasi põhiõigusi piirav ametikohalt kõrvaldamine. Vastustajad ei ole esile toonud ühtki objektiivset asjaolu, mis tingis viivituse Ü. Kaasi õiguste piiramise lõpetamisel. Seega ei saa väita, et vastustajad näitasid asjas üles nõutavat hoolsust.
alusel määras halduskohus õiglaseks hüvitiseks perioodi 15.03.2007–11.09.2007 eest 20 000 krooni. Kuna kaebaja poolt väljatoodud arvutuste õigsuse üle pole menetlusosalised vaielnud, siis on
lg 1 ja § 7 lg 1 alusel väljamõistetav hüvitis 150 000 krooni ligikaudu kaks kolmandikku taotletud summast, millest Ü. Kaas oli juba ise maha arvestanud vaidlusalusel perioodil mujalt saadud töötasu ja ettevõtlustulu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Riigiprokuratuur palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et Ü. Kaasi kohtueelse menetluse ajaks politseiteenistusest kõrvaldamine piiras erakordselt tema põhiõigusi või -vabadusi, mistõttu
lg 2 p 2 kahju hüvitamist ei välista.
eelnõu seletuskirja kohaselt tuleb õigusvastase kahju tekitamise kõrval õiglases ulatuses hüvitada õiguspärase, kuid ebavõrdselt koormava sekkumisega kaasnev erakorraline kahju ning seaduse kohaldamine ei tohiks muutuda alusetult rikastumise võimaluseks. Politseiteenistuse seaduse (PolTS) § 9 p-st 5 tulenevalt on politseiametnikuna töötavale isikule seatud kõrged eetilised nõuded, ta peab olema seadusekuulekas ja arvestama asjaoluga, et toimepandav seaduserikkumine võib kaasa tuua eneseteostuse riive ning muud negatiivsed tagajärjed. Kriminaalmenetlus lõpetati mitte süü puudumise ega tõendamatuse tõttu, vaid seoses seaduse muudatusega (nn juhuasjaolu). Ü. Kaasi tegu oli kvalifitseeritav KrK § 161 järgi ametiseisundi kuritarvitamisena, millele vastas KarS § 289 kuriteokoosseis. Alates 15.03.2007 on KarS § 289 kehtetu ja Ü. Kaasi tegu kvalifitseeritav väärteona KarS § 218 järgi. Seetõttu tuli kriminaalmenetlus lõpetada ja kuivõrd KarS § 81 lg 8 kohaselt oli väärtegu 4
jõustumist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2007 otsus haldusasjas nr 3-06-402). Töötamine avalikus teenistuses ei ole isiku põhiõigus. Ü. Kaasil oli võimalik 01.10.2007 jätkata töötamist avalikus teenistuses (Lääne Politseiprefektuuri politseiprefekti 01.10.2007 käskkiri nr 948p teenistussuhte uuendamise kohta), kuid ta seda ei soovinud ning vabastati Lääne Politseiprefektuuri politseiprefekti 02.10.2007 käskkirjaga nr 950p teenistusest ametniku algatusel. Samuti otsustas Ü. Kaas vahetult pärast 26.11.2002 toimunud teenistussuhte peatamist hakata 09.12.2002 füüsilisest isikust ettevõtjana osutama taksoteenust. Seega on ekslik halduskohtu seisukoht Ü. Kaasi PS §-s 29 sätestatud põhiõiguse riive osas. Asjaolust, et kriminaalmenetlus hiljem lõpetatakse, ei tulene automaatselt, et kriminaalmenetluse läbiviimine oleks õigusvastane. Kriminaalmenetlust viiakse läbi riigi poolt ja avalikes huvides. KrMS § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte kuriteo asjaolude ilmnemisel. Kriminaalmenetluses kehtib riigi eksimisprivileegi põhimõte, mille kohaselt isikud peavad taluma piisava kuriteokahtluse korral läbiviidud kriminaalmenetlust. Pealegi ei lõpetatud käesoleval juhul kriminaalmenetlust süü puudumise või süü tõendamatuse tõttu, vaid süülise tegevuse suhtes, seoses seaduse muudatusega. Kuna KrMK ja KrMS nägid ette võimaluse PS §-s 29 sätestatud põhiõiguse piiramiseks 5
Halduskohtu otsus on ebaõige ka
Ü. Kaasi kriminaalasi saadeti 29.03.2007 Põhja Ringkonnaprokuratuuri. Ajal, mil toimik oli ringkonnaprokuratuuris tehti KrMS §-des 225 ja 226 ettenähtud toiminguid, milliste kestus ei ole ajaliselt piiratud. Kohtuotsusest ei nähtu, milles seisnes apellandi õigusvastane tegevus nimetatud ajavahemikul ning millist hoolsust oleks pidanud apellant üles näitama ajal, mil Ü. Kaasi jt kriminaalasi oli Põhja Ringkonnaprokuratuuri menetluses. Ü. Kaasil oli võimalus oma õigusi kaitsta ja õiguskaitsevahendi kasutamise võimalikkus pidi olema kaebajale arusaadav, takistusi selleks ei esinenud. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb ka
Riigikohus leidis 05.04.2008 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-6-08, et VÕS § 139 lg 1 võimaldab kahjuhüvitist vähendada ka nullini. 9. Ülar Kaas vaidleb kirjalikus vastuses Riigiprokuratuuri ja Politseiameti apellatsioonkaebustele vastu, palub need jätta rahuldamata ning mõista vastustajatelt solidaarselt välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Vastuväited Politseiameti apellatsioonkaebusele: Vaidlust ei ole selles, kas Ü. Kaasi kõrvaldamine ametikohalt kriminaalmenetluse ajaks oli õigusvastane või mitte, sest uurija määrusele ei ole kaevatud. Kahju võib tekitada ka avaliku võimu kandja õiguspärase tegevusega ning teatud tingimustel näeb
ka sel juhul ette kahju hüvitamise võimaluse. Asjaolu, et Ü. Kaas oli üle nelja aasta kõrvaldatud tema enda valitud ametikohal tegutsemisest, mille tõttu kaotas pikaks ajaks kindla töötasu saamise võimaluse ning piiratud oli ka muu töö leidmine sellel perioodil (avalikus teenistuses töötamise piirang), ei kõrvalda ka see, et teenistussuhte uuendamisel ei soovinud Ü. Kaas oma ametikohal jätkata, olles oma elu juba ümber korraldanud. Kriminaalmenetluses ei saa riigi eksimisprivileegi tõlgendada selliselt, et kriminaalmenetluse võib algatada igasuguse fakti alusel ja iga isiku vastu, menetleda lõpmatuseni ja isikud peavad seda taluma. Väide, et ajavahemikul 15.03.2007– 11.09.2007 teostas prokuratuur KrMS §-des 225 ja 226 ette nähtud toiminguid, on paljasõnaline ja ei vasta tegelikkusele. Ebaõige on ka apellandi väide, et prokuratuuri poolt menetlustoimingute teostamine ei ole ajaliselt piiratud (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-1-1-5807, 3-1-1-28-08, 3-1-1-95-05). Kahjunõude rahuldamisel on määravaks asjaolu, et kriminaalasja menetlus lõpetati, mitte lõpetamise alus. Oluline on see, et isiku suhtes ei ole süüdimõistvat kohtuotsust. Uurijal oli õigus, mitte kohustus kõrvaldada Ü. Kaas ametikohalt. Tegemist oli kaalutletud otsusega, samuti tuli kaalutleda kohaldatud meetme lõpetamine vastavalt muutunud olukorrale, et teha isiku õiguste piirang võimalikult minimaalseks. Kahju tekkimine pidi olema avalikule võimule ettenähtav. Tegemist ei ole isiku erilise kohtlemisega
Halduskohus on kahjusummat ka õigesti vähendanud, arvestades kaebaja võimalusi kahju ärahoidmiseks. Vastuväited Riigiprokuratuuri apellatsioonkaebusele: Asjaolust, et Ü. Kaas leidis endale pärast ametikohalt kõrvaldamist kohe võimaluse teenida elatist ettevõtluses, ei saa järeldada, et tema õiguste rikkumist ei toimunud. Töökoha leidmisega püüdis kaebaja talle tekitatavat kahju mingil määral ära hoida. Seadusemuudatus, mis Ü. Kaasile süüks arvatud teo dekriminaliseeris, võeti vastu 21.01.2007 ja jõustus 15.03.2007. Uurija saatis toimiku Riigiprokuratuuri 29.03.2007, kuid Riigiprokuratuur lõpetas asja menetluse alles septembris 6
lg 1 alusel ning ajavahemiku 15.03.2007–11.09.2007 eest
12.
lg 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses.
lg 2 näeb ette, et kui seadus ei sätesta teisiti, ei saa
lg-s 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles: 1) põhiõiguste või -vabaduste piiramise põhjustas isik ise või see toimus tema huvides; 2) isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega; 3) isikul on hüvitist võimalik saada mujalt, sealhulgas kindlustuselt; 4) hüvitise maksmise küsimus on reguleeritud muude seadustega. 13. Riigikohtu halduskolleegium märkis 17.04.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-01 (p 4), et KrMK § 129 kohaselt süüdistatavana ametikohalt kõrvaldatud isikul võib olla tekkinud kahju saamata jäänud töötasu tõttu. Ka neil juhtudel, kui ametikohalt kõrvaldamine toimus küll kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist. Seadusandja peab ette nägema sellise kahju hüvitamise alused ja korra. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud seisukoht on asjakohane ka käesoleva asja lahendamisel. Kuigi pärast viidatud lahendi tegemist on kehtestatud
(01.01.2002) ja õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerib selle seaduse § 16, puudub Riigikohtu otsuse ja hilisema seaduse vahel nimetatud küsimuses sisuline vastuolu. Sisuliselt on seadusandja
kehtestamisega üksnes fikseerinud õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise üldpõhimõtted, millele Riigikohus oma lahendis nr 3-3-1-10-01 tähelepanu juhtis. Ka riigikohtunik T. Anton on Riigikohtu halduskolleegiumi 20.11.2008 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-47-08 lisatud eriarvamuses leidnud, et kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamist tuleks reguleerida eraldi seadusega, kuid seda pole tehtud, mistõttu tuleb lähtuda
üldistest normidest. Politseiameti apellatsioonkaebuses viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2007 otsuses haldusasjas nr 3-06-402 peeti Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-10-01 asjassepuutumatuse all silmas üksnes seda, et kuivõrd vahepeal on kehtestatud
, siis puudub vajadus kahju 7
Riigikohtu lahendi nr 3-31-10-01 sisulisele kohaldatavusele on Tallinna Ringkonnakohus osutanud või sellega nõustunud järgmistes otsustes: 21.05.2008 otsus haldusasjas nr 3-07-1430, 27.10.2008 otsus haldusasjas nr 3-07-1129, 15.12.2009 otsus haldusasjas nr 3-09-202. Käesolevas asjas ei ole vaieldud ka selle üle, et seadusandja ei ole
§-ga 16 ega muu seadusega teadlikult välistanud sellise isiku poolt saamata jäänud töötasu osas kahju hüvitamise nõude esitamist, kelle suhtes läbiviidud kriminaalmenetlus lõppes õigeksmõistmise või menetluse lõpetamisega. Eriregulatsioon on riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusega (AVVKHS) kehtestatud üksnes nende isikute suhtes, kellelt oli võetud vabadus. AVVKHS § 5 lg 4 kohaselt loetakse selles seaduses sätestatud hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. AVVKHS regulatsioon ei välista nende isikute saamata jäänud tulu hüvitamise nõudeid
alusel, kellelt ei olnud kriminaalmenetluse tagamiseks võetud vabadust, kuid kelle põhiõigusi kriminaalmenetluse tagamiseks kohaldatud meetmed siiski erakordselt piirasid. 14.
Käesoleval juhul seisnes Ü. Kaasi õiguste piiramine tema ametikohalt õiguspäraselt kõrvaldamises ajavahemikuks 26.11.2002–14.03.2007, seega enam kui neljaks aastaks. Tulenevalt ATS § 108 p-st 8 ametist kõrvaldatud isiku teenistussuhe peatub ning ATS § 16 p 2 kohaselt ei või teenistusse võtta isikut, kes on eeluurimise või kohtu all süüdistatuna kuriteos, mille eest seadus näeb ette vabadusekaotuse. Varemkehtinud PolTS § 9 p 5 kohaselt oli politseiteenistusse keelatud võtta isikut, kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav (samasisuline on kehtiva politsei ja piirivalve seaduse § 40 p 3). Ametniku ametikohalt kõrvaldamist on senises kohtupraktikas peetud isiku põhiõigusi eriliselt piiravaks meetmeks, mille eest on õiglase hüvitise riigilt väljamõistmine põhjendatud (nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-01; Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjades nr 3-07-1430, nr 3-07-1129 ja nr 3-09-202). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks asuda teistsugusele seisukohale ka käesolevas asjas. Enam kui nelja aasta jooksul piirati Ü. Kaasi PS § 29 lg-st 1 tulenevat õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kuigi piiratud oli üksnes töötamine avalikus teenistuses ja isikul oli võimalik teenida elatist muul töökohal või ettevõtlusega tegeledes, mida ta äraelamiseks ka tegi, ei saa piirangut siiski pidada väheoluliseks, arvestades eelkõige selle ebamõistlikku kestust ja prokuratuuri poolt kohtumenetluse käigus omaksvõetut, et Ü. Kaasi üheepisoodilise kriminaalasja menetlemine oleks olnud materjalide eraldamise korral võimalik ka märksa kiiremini. Küll aga tuleb muude sissetulekute saamist arvestada õiglase kahjuhüvitise suuruse määramisel, seda vastavalt vähendades. Isegi kui rikkumise asjaolud olid vastustajate arvates selged, ei saa kaebajale siiski ette heita, et ta ametikohalt kõrvaldamise järel politseiteenistusest ei lahkunud ega otsinud tasuvamat teenistust, mille puhul tema sissetulekute vähenemist poleks toimunud või oleks see toimunud väiksemas ulatuses. Ametist kõrvaldatud isikul ei ole kohustust enda algatusel teenistusest lahkuda ning süüdimõistmise korral oleks ta teenistusest vabastatud ATS § 123 alusel pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Asjaolu, et Ü. Kaas politseiteenistusest ei lahkunud, näitab pigem seda, et ta lootis teenistusse naasta. Vastupidist ei saa järeldada ka sellest, et pärast teenistussuhte uuendamist vabastati kaebaja 02.10.2007 siiski enda algatusel politseiteenistusest, sest ta ei saanud ette teada, et kriminaalasja menetlus kujuneb sedavõrd pikaajaliseks. Samuti tuleb arvesse võtta, et kaebuse täienduste kohaselt (tl 155-159) oli Ü. Kaas nimelt 2007. aastal saanud varasemate aastatega võrreldes oluliselt suuremat tulu oma ettevõtlusest (2007. a – 28 043 kr; 2006. a – 5811 kr). 8
lg 2 p-st 2, mille kohaselt ei saa
lg-s 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et
lg-s 2 sätestatud vastutust piiravaid asjaolusid käesoleval juhul ei esine ning hüvitisenõuet ei välista ka
Kuigi ametnik kõrvaldatakse ametikohalt kriminaalmenetluse läbiviimise ajaks uurija ja prokuröri poolt seaduse alusel, ei tulene ühestki õigusaktist, et ametikohalt kõrvaldatud isikule tekitatud kahju ei hüvitata. Asjaolust, et kriminaalmenetluse ajaks ametikohalt kõrvaldatud isiku teenistussuhte peatamist reguleerivad sätted selleks perioodiks palga säilitamist või hüvitise maksmist ette ei näe, ei saa järeldada, et seadusega ongi soovitud jätta kriminaalmenetluse läbiviimise tõttu saamata jäänud tulu menetlusaluse isiku enda kanda ka juhul, kui isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Nõustuda ei saa Riigiprokuratuuri seisukohaga, et halduskohus oleks pidanud arvestama kriminaalmenetluse lõpetamise konkreetseid asjaolusid ning kahju hüvitamine eeldab avaliku võimu eksimust kriminaalõiguslikus kohtlemises, mida antud juhul ei esine, sest Ü. Kaas jäi toimepandud süülise teo eest karistamata üksnes riikliku regulatsiooni tõttu. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei saa kahju hüvitamise taotlust lahendades hakata tuvastama kriminaalõiguslikke asjaolusid ja hindama põhjusi, miks kriminaalmenetlus lõpetati (vt ka Riigikohtu üldkogu 01.02.2008 otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-07, p 42). See oleks võimalik üksnes juhul, kui seadusandja vastava regulatsiooni kehtestaks, määratledes selgelt kahju hüvitamist välistavad asjaolud. Sarnaselt ei tehta ka AVVKHS §-s 1 üldjuhul vahet neil isikutel, kes mõisteti õigeks, ja neil, kelle suhtes kriminaalmenetlus lõpetati (vt § 1 lg 1 p-d 1 ja 3), välja arvatud juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 201 lg 2 või §-de 202-205 alusel (AVVKHS § 1 lg 3 p 3). Käesoleval juhul lõpetati prokuröri 11.09.2007 määruse kohaselt (tl 24-25) Ü. Kaasi suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel. Seega ei oleks kaebajale kahju hüvitamine välistatud ka AVVKHS alusel, kui tema suhtes olnuks kriminaalmenetluses tõkendina kohaldatud vahistamist. Sarnaselt menetluse lõpetamise aluse tuvastamisele ei ole Riigikohtu üldkogu 01.02.2008 otsusest haldusasjas nr 3-3-1-15-07 (p 42) juhindudes halduskohtu pädevuses tuvastada ka seda, kas ja mida oleks menetleja saanud menetlusaluse isiku suhtes kriminaalasja menetluse lõpetamise asemel veel ette võtta, millised oleksid olnud sellise tegutsemise eduväljavaated ning millistel kaalutlustel menetleja seda siiski ei teinud. 16. Riigiprokuratuuri apellatsioonkaebuses esitatud väide, et esitatud kahjunõude rahuldamine kujuneb sisuliselt alusetuks rikastumiseks, on paljasõnaline. Vastustajad ei ole pärast Ü. Kaasi poolt 29.09.2008 kaebuse täiendamist ja nõude suuruse täpsemat määratlemist (254 087 kr), arvestades sellest maha samal perioodil teenitud töötasu ja ettevõtlustulu, kaebaja arvestustele vastuväiteid esitanud. Tuleb rõhutada, et tegemist on üksnes saamata jäänud tulu, mitte aga mittevaralise kahju hüvitamise nõudmisega. 17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et pärast KarS §-s 289 ettenähtud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamist 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatustega, mille tulemusena oli Ü. Kaasile süüks arvatud tegu kvalifitseeritav üksnes väärteona, langes ära kaebaja ametikohalt kõrvaldamise alus, sest KrMS § 141 ei näe ette ametist kõrvaldamist seoses isiku suhtes läbiviidava väärteomenetlusega. Ametikohalt kõrvaldamise aluse äralangemisega seoses tulnuks nimetatud meetme kohaldamine viivitamata lõpetada. Kui menetleja jätab selle kohustuse täitmata, on ametist kõrvaldamine õigusvastane. Ka juhul, kui 9
lg-st 2, mille kohaselt võib isik nõuda avaliku võimu kandja poolt temale avalik-õiguslikus suhtes tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Riigil oli käesoleval juhul positiivne käitumiskohustus ning kriminaalasja menetluse lõpetamine tulnuks otsustada enne 15.03.2007, kuid menetlejad olid õigusvastaselt tegevusetud. 18. Vaatamata sellele, kas kahju põhjustas avaliku võimu kandja õiguspärase või õigusvastase tegevuse või tegevusetusega, tuleb õiglase kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada ka vastutust piiravate asjaoludega. Vastavad alused tulenevad õiguspärase tegevusega tekitatud kahju puhul
lg-st 3 ja kahju õigusvastase tekitamise puhul
§-st 13. 19.
lg 3 kohaselt arvestatakse hüvitise määramisel kasu, mida põhiõiguste või -vabaduste piiramine avaliku võimu kandjale või avalikele huvidele kaasa tõi, piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et perioodil 26.11.2002–14.03.2007 esines Ü. Kaasi ametikohalt kõrvaldamiseks tungiv avalik huvi, sest ametiseisundi kuritarvitamises süüdistatud politseiametniku teenistuses jätkamist ei saa pidada ühiskondlikku turvalisust ja politsei usaldusväärsust silmas pidades vastuvõetavaks. Samuti vähendab kaebaja õiguste piiramise raskust asjaolu, et tal oli kõrvaldamise ajal võimalik töötada väljaspool avalikku teenistust ning tegeleda ettevõtlusega. Üldiselt võib ametikohalt kõrvaldamist pidada isiku PS § 29 lg-s 1 nimetatud põhiõiguse keskmise raskusega piiranguks. Samas piirati Ü. Kaasi põhiõigust väga pikka aega (üle nelja aasta) ning menetlejad jätsid kasutamata võimalused kriminaalmenetluse kiiremaks läbiviimiseks. Kahju tekkimine pidi olema avalikule võimule ettenähtav, sest seadus ei näinud ette ametikohalt kõrvaldatud ametnikule palga maksmise jätkamist või temale muude elatusvahendite maksmist, seega pidid vastustajad mõistma, et ametikohalt kõrvaldamise ja sellele vääramatult järgneva teenistussuhte peatumise tulemusena jääb Ü. Kaasil töötasu saamata ning ta ei pruugi kriminaalmenetluse ajaks muud samaväärset sissetulekut leida, arvestades tema olukorra ajutisust ning ebakindlust. Arvestades teistes sarnastes asjades varem määratud õiglase hüvitise suurust (nt haldusasjad nr 3-07-1430 ja nr 3-07-1129), tuleb halduskohtu poolt väljamõistetud 130 000 krooni suurust kahjuhüvitist pidada mõistlikuks ja põhjendatuks, sest käesoleval juhul oli Ü. Kaas ametikohalt kõrvaldatud oluliselt pikema aja vältel (haldusasjas nr 3-07-1430 oli kaebaja kõrvaldatud kaks aastat ning hüvitise suuruseks määrati 50 000 krooni; haldusasjas nr 3-07-1129 oli isik kõrvaldatud 16 kuud ning hüvitise suuruseks määrati 75 000 krooni), kuid proportsionaalselt on hüvitised võrdsed (ligikaudu 60% tegelikult saamata jäänud tulust). 10
lg 1 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
lg 2 näeb ette, et saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Samuti vabaneb avaliku võimu kandja
lg 3 kohaselt vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Sarnaselt eeltoodule pidi ka perioodil 15.03.2007–11.09.2007 kahju tekkimine olema vastustajatele ettenähtav, sest Ü. Kaas oli jätkuvalt ametikohalt kõrvaldatud. Samas puudusid objektiivsed takistused kahju ärahoidmiseks, sest kuivõrd Ü. Kaasile süüksarvatud tegu oli dekriminaliseeritud, puudus vajadus ja koguni õiguslik alus tema ametikohalt kõrvaldamiseks.
lg-tes 2 ja 3 sätestatud vastutuse piiranguid käesoleval juhul ei esine, sest menetlejatel oli oma ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust üles näidates võimalik otsustada Ü. Kaasi suhtes põhiõiguse piiramine juba selleks õigusliku aluse äralangemise ajaks. Samas tuleb ka ajavahemiku 15.03.2007–11.09.2007 eest väljamõistetava kahjuhüvitise suurust vähendada tulenevalt asjaolust, et ka Ü. Kaasil endal oli võimalik kahju tekkimist ära hoida või vältida, kasutades KrMS §-des 228-232 sätestatud õigust esitada kaebusi uurimisasutuse või prokuratuuri tegevuse peale seoses kriminaalasja menetlemisega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kuna Ü. Kaas oli õigusalaste teadmistega politseiametnik, ei saa temalt taoliste õiguskaitsevahendite kasutamise võimalikkusest ja vajalikkusest arusaamist pidada ebamõistlikuks. Õiguskaitsevahendite kohaldamata jätmise tõttu
lg 1 p 4 ning VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel kahjuhüvitise suuruse vähendamist on pidanud õigeks ka Riigikohtu halduskolleegium lahendis nr 3-3-1-47-08 (p 24). Riigikohtu halduskolleegium on küll 15.04.2008 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-6-08 (p 14) pidanud võimalikuks VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada kahjuhüvitist ka nullini, kuid käesolevas asjas ei oleks see õiglane ega põhjendatud, sest kannatanu ei oleks antud juhul kuidagi saanud endale kahju tekkimist täielikult ära hoida. Halduskohus on Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-47-08 (p 24) arvestades põhjendatult vähendanud õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise tõttu kahjuhüvitist perioodi 15.03.2007– 11.09.2007 eest. Ringkonnakohus märgib lisaks, et ei pea põhjendatuks Politseiameti apellatsioonkaebuses märgitut, et kuivõrd Ü. Kaasi kriminaalasi saadeti 29.03.2007 Põhja Ringkonnaprokuratuuri, siis ei peaks Politseiamet edasise perioodi eest vastutama. KrMS §-st 8 tulenevalt on kriminaalmenetlusosaliste õiguste tagamine kõigi menetlejate ülesanne.
lg 4 esimesest lausest tulenevalt, kui kahju on kohustatud hüvitama mitu avaliku võimu kandjat, vastutavad nad kannatanu ees solidaarselt.
lg 4 esimesest lausest ei näe halduskohtumenetluse seadustik ette võimalust menetluskulude väljamõistmiseks solidaarselt (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 18.06.2004 määrus haldusasjas nr 3-3-1-2604, p 18). Kuna apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad Riigiprokuratuuri ja Politseiameti menetluskulud (riigilõiv apellatsioonkaebustelt) HKMS § 92 lg 1 alusel nende endi kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.