← Eesti

3-07-1194/161

Obsah (7)§ 12§ 7§ 5§ 6§ 8§ 2§ 17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask, Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1

§ 12lg 7 alusel Tallinna Halduskohtu 28.

septembri

  1. a otsus Vaidlustatav lahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev AS ETRE apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – AS ETRE Vastustajad – Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjon ja Tallinna Linnavalitsus
  2. märts
  3. a Kolmas isik – H K RESOLUTSIOON
  4. Jätta AS Etre apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  5. septembri
  6. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-07-1194 muutmata.
  7. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt
  8. mail
  9. a (HKMS § 53 lg 1). Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (HKMS § 54 lg 2, § 61 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. 17.01.1992 esitas H K Tallinna Linnavaraametile avalduse vanavanematele A Kule ja K Kule kuulunud XXXXXXX XXXXX XX asuva vara kompenseerimiseks. Hiljem muutis ta oma taotlust ja soovis vara tagasi saada. 3-07-1194
  11. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20.12.1993 otsusega nr 1338 loeti Tallinnas, XXXXXX XX XX, endisel kinnistul nr XXXXX asuvad hooned ja krunt suurusega 4319 m2 omandireformi objektiks; märgiti, et majavaldus on natsionaliseeritud, avaldatud ENSV Riigi Teatajas 1941, nr 14, art 157; maa on natsionaliseeritud Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga. Loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal A Kule, kes vastab

§ 7nõuetele.

Vara suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks H K.

  1. Tallinna Linnavalitsuse 02.12.1994 korraldus nr 2860-k H. Kule Raudtee tn 64 hoonete eest kompensatsiooni määramise kohta tunnistati 23.05.1997 korraldusega nr 1600-k kehtetuks.
  2. Tallinna Linnavalitsuse 13.03.1998 korraldus nr 1333-k, millega otsustati H. Kule mitte tagastada Raudtee tn 64 asuvaid hooneid põhjendusel, et vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul, tühistati Tallinna Halduskohtu 26.10.2004 otsusega nr 3-7/2004 ja Tallinna Linnavalitsust kohustati vara tagastamise küsimust uuesti läbi vaatama. Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2006 otsusega nr 3-99-3 muudeti halduskohtu otsuse motiive, muus osas jäi halduskohtu otsus muutmata. Muuhulgas leidis ringkonnakohus, et H. K teavitas kohaliku omavalitsuse täitevorganit õigusaktis sätestatud tähtajal ja vormis soovist saada Raudtee tn 64 asuv vara tagasi. See asjaolu nähtub H. Ku 24.05.1994 ja 01.09.1994 avaldustest Tallinna Linnavalitsusele ja Linnavarade Ametile. Vara tagastamise soov ilmneb ka Tallinna Linnavarade Ametile jaanuaris 1994 esitatud nõusolekust võtta enda kanda kõik üüri- ja rendilepingutest tulenevad õigused ja kohustused aadressil Raudtee tn
  3. Veel märgiti, et Raudtee tn 64 asuvad büroohoone ja kohvik-baar on kaks eraldi hoonet. Kohvik-baar on täies mahus uus ehitis ja tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga, mistõttu ei saa selle ehitisega õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamisel arvestada. Õigusvastase võõrandamise ajal kinnistul paiknenud kõrvalhoone ei ole säilinud. Büroohoone endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamisel tuleb arvestada lisaks OÜ E-Konsult ekspertarvamusele ka hoovipoolse juurdeehitusega ja täiendada arvutusi hoovipoolset juurdeehitust puudutavate andmetega nii nagu Politseiameti Kohtuekspertiisi- ja Kriminalistika Büroo ekspertarvamuses. Ringkonnakohus leidis, et õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilinud väärtusele vastav osa ehitisest kui tervikust on 29,41%. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 01.06.2006 määrusega.
  4. Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2007 korralduses nr 620-k leiti, et tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2006 otsusest nr 3-99-3 on õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilinud väärtusele vastav osa ehitisest kui tervikust 29,41%, mis kuulub tagastamisele Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (

) § 12 lg 9 alusel. Korralduse p-ga 1 otsustati tagastada Tallinnas, Raudtee tn 64, endisel kinnistul nr 1229 asuvast büroohoonest 2941/10000 suurune mõtteline osa H. Kule, kes on kohustatud võtma vara vastu 3 kuu jooksul tagastamise korralduse kättesaamise päevast arvates (p 2.1) ja pöörduma konkreetse vastuvõtmise kuupäeva määramiseks AS ETRE poole (p 2.2). Juhul, kui H. K ei saa mõjuvatel põhjustel vara vastu võtta, peab ta sellest enne vara vastuvõtmise tähtaja möödumist informeerima Maa-ametit ja taotlema vastuvõtmise tähtaja pikendamist (p 2.3). H. Kut hoiatati, et vara vastuvõtmise tähtaja järgimata jätmise korral lõpetatakse vara tagastamismenetlus ja kompenseerimise menetlust ei alustata (p 2.4). AS ETRE kohustati 2941/10000 osa büroohoonest H. Kule aktiga üle andma (p 3.1) ja esitama akti ühe eksemplari Tallinna Maa-ametile (p 3.2). H. Ku taotlus Raudtee 64 asuva büroohoone 7059/10000 mõttelise osa tagastamiseks jäeti rahuldamata, kuna ehitise väärtus on kapitaalremondi tõttu oluliselt suurenenud ning puudub

§ 12lg 8 p-des 1 ja 2 sätestatud alus ehitise tervikuna tagastamiseks (p 5). 2

(12)3-07-1194 Kuna õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse § 10 lg 2 kohaselt vara väärtuse vähenemist ega suurenemist ei kompenseerita, puudub seadusest tulenev alus kompenseerida H. Kule büroohoone väärtuse suurenemine (p 6). Otsustati alustada endisel kinnistul nr 1229 asunud, hävinenud kõrvalhoone kompenseerimise menetlust (p 7). 6. AS ETRE esitas 12.06.2007 halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2007 korralduse nr 620-k tühistamiseks ja 03.12.2007 taotles Tallinna Linnavalitsuse kohustamist lõpetama Raudtee tn 64 tagastamismenetlus

§ 12lg 7 alusel.

Tallinna Halduskohtu 15.02.2008 otsusega tühistati Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2007 korraldus nr 620-k ja Tallinna Linnavalitsust kohustati tegema tagastamise küsimuses uus otsus kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2008 otsusega tühistati halduskohtu otsus ja saadeti asi samale kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 15.01.2009 määrusega.

  1. AS ETRE esitas 06.04.2009 halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20.12.1993 otsuse nr 1338 tühistamiseks. Kaebuste põhjendused: RAS ETRE erastati 08.05.1996 aktsiate müügi teel AS-le Revo. Erastamise käigus läks üle ka RAS ETRE vara, sh Raudtee tn 64 paiknevad ehitised. RAS ETRE kujundati ümber AS-ks ETRE ja alates 12.10.1999 kuulub 100% AS ETRE aktsiatest AS-le K.S. Erastamise lepinguga aktsiate väljaostu kohustus summas 5 000 000 krooni on tasutud. Erastamise lepingu kohane investeerimise kohustus 1 000 000 krooni, mis põhiliselt paigutati büroohoonesse Raudtee 64, on täidetud. Vaidlustatud korralduse p-ga 3.1 rikutakse AS ETRE õigusi, kuna vähendatakse tema poolt tehtud investeeringuid – 29,41% investeeringutest tuleb tasuta võõrandada H. Kule. H. K ei ole Raudtee tn 64 tagastamist taotlenud, avaldus esitati vara kompenseerimiseks. H. K avaldas 12.06.2007 ja 23.08.2007 kokkusaamisel AS ETRE esindajatega suuliselt soovi võtta vara vastu rahana. Tagastamise toimikus nr 5307 on 08.12.1993 dateeritult arvutisse salvestatud ja toimikusse paigutatud allkirjastamata dokument Raudtee 64 tagastamise avalduse registreerimise kohta. Tegemist ei ole dokumendi arvuti väljatrükiga tänases mõistes. Sellega ei saa muuta dokumenti ennast, sh ka dokumendi tekke kuupäeva. Nimetatud dokumendiga on seatud kahtluse alla avalduse esitamise ja vastuvõtmise kuupäev 17.01.1992, sest see oli viimane kuupäev, millal võis tagastamise avaldusi esitada. Ka see asjaolu on jäetud kontrollimata. Kahtlusi tekitavaks asjaoluks on linnavalitsuse poolt Raudtee tn 64 tagastamise kiirustamine pärast subjektiks tunnistamise otsustamist 20.12.
  2. H. K on Raudtee tn 64 osas tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks ebaõigesti. AK, keda nimetatakse vara endiseks omanikuks, suri 02.03.1940, seega enne vara õigusvastast võõrandamist. Vara endiste omanikena tulnuks käsitleda A. Ku pärijaid, ent seda pärijate ringi (vara tegelikke endisi omanikke) ei ole tuvastatud. Pärijateks võisid olla sarnaselt A. Kule kuulunud Vabriku tn 41 objektiga, H. Ku isa E K ja isa õde Õ K. Puuduvad tõendid, mis viitaks sellele, et A. Kule kuulunud XXXXXX XX XX oleks üldse kellegi poolt päritud. Tagastamise toimikus nr 5307 puuduvad XXXXXXX XX XX pärimist tõendavad dokumendid või pärimisele osundavad dokumendid. Tallinna linna Elamute talituse 04.11.1940 inventarikaardi nr 1 kohaselt ei omanud E. K ja Õ. K muud kinnisvara ega saanud olla pärinud Raudtee tn 64 objekti. Tallinn-Nõmme Maksuametile esitatud teatise järgi oli A. Ku pärandvara hooldajaks seisuga 01.02.1943 Karl Tarvas. Juhul, kui Raudtee tn 64 hoone oleks õigusvastaselt võõrandatud E. Kult ja Õ. Kult, oleks H. Kul olnud õigus E. Ku pärijana nõuda XXXXXX XX XX hoonest ainult ½ säilinud mõttelise osa tagastamist või kompenseerimist, sellest ½ üleandmise kohustusega veel vend Jürile. 3

(12)3-07-1194 Tagastamise toimikus olevast H. Ku sünnitunnistusest nähtub, et tema isa oli E K. Tõendamata on, et E. K oleks olnud K Ku ja A. Ku poeg. Arhiivide infosüsteemist ei nähtu E. Kut, kelle isa oleks olnud K. A. Ku abikaasa oli K-J K. Seega H. Ku isa ei olnud A. Ku ja K. Ku poeg. Tagastamisele kuuluv vara osa on määratud korralduses valesti. Varasemate kohtumenetluste käigus läbi viidud ekspertiisidega on hinnatud XXXXXXX XX ehitise säilinud jääkväärtust seisuga 20.06.1991, ent hiljem on AS K.S teinud hoone kui erastamise objektiks olnud RAS ETRE aktsiate kattevara säilivuse tagamiseks suuremahulisi kulutusi. Vara tagastamine on takistatud seni, kuni ei ole selge tagastamise hetkel tagastamisele kuuluva vara osakaal kogu varast, kaebaja poolt tagastatavale varale tehtud parendused ja uuendused ning nende hüvitamine. H. K ei ole vara selleks ettenähtud tähtaja jooksul vastu võtnud, mistõttu tuleks tagastamismenetlus

§ 12lg 7 alusel lõpetada ja vara tagastamise korraldus tühistada.

Vara vastuvõtmise tähtaja pikendamist H. K kaebaja teada taotlenud ei ole.

  1. Vastustajad palusid jätta AS ETRE kaebus rahuldamata. Vastuväited: Tagastamise toimiku nr 5307 esimeses osas asuvad dokumendid, mis tõendavad, et H. K on esitanud avalduse XXXXXXX XX XX tagastamiseks (nt Tallinna Linnavarade Amet, avalduse reg nr 8707, Tallinna Linnavara Ameti 28.01.1994 vastus nr 139, H. Ku jaanuari 1994 kiri ja 24.05.1994 avaldus). Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” p 30 järgi oli H. Kul võimalus oma tahet muuta ja ta tegi seda. Tõendid, mis tõendavad H. Ku õigusi XXXXXXX XX XX asuvale hoonele on välja toodud jõustunud ringkonnakohtu 22.03.2006 otsuses nr 3-99-
  2. H. Ku avaldusest AS-le ETRE nähtuvalt on H. K teinud omapoolsed toimingud vara vastuvõtmiseks. Tallinna Linnavalitsusele ei ole teada, kas nimetatud avaldusele on vastatud. Kuna A. K suri 02.03.1940 ehk enne vara võõrandamise hetke, ja kõnealuse vara osas pärimist ei toimunud, tuleb lugeda see vara kuuluvaks A. Ku päranditompu (Riigikohtu otsus nr 3-3-122-01), millest tulenevalt vastab vara endine omanik

§ 7lg 1 nõuetele.

Õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus olevate dokumentidega on tõendatud, et A. Ku lapselaps on H. K. H. Ku sünnitunnistusega (toimik nr 5307 lk 3) ja ENSV Rapla Maakonna Perekonnaseisuameti 07.04.1992 teatisega (toimiku nr 5307 lk 4) on tõendatud, et H. Ku isa on E. K, kes suri 16.08.1984. Viimati nimetatud perekonnaseisuameti teatisega on tõendatud ka see, et E. Ku ema ja seega H. Ku vanaema oli A. K. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 10 alusel vara tagastamine lahendatakse ainult tähtaegselt avaldused esitanud isikutele. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud korra p 4 järgi isikud, kes ei ole esitanud 17.01.1992 avaldust vara tagastamise või kompenseerimise kohta, loetakse vara tagastamisest või kompenseerimisest loobunuks ja neid vara tagastamisel või kompenseerimisel arvesse ei võeta. Vaidlust ei ole selles, et ainsana esitas vara tagastamise avalduse H. K, mistõttu viited teistele võimalikele õigustatud isikutele ei ole asjakohased. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et XXXXXX XX XX ehitist ei tagastata ja ta jääb selle omanikuks. RAS ETRE erastamise ostu-müügilepingust nähtuvalt oli erastaja RAS ETRE hoone omandireformiga seotud riskist teadlik. Seega oli Revo AS teadlik RAS ETRE kohustustest, et omandireformi objektiks olnud vara kuulub õigustatud subjektile tagastamisele. 4

(12)3-07-1194 9. Kolmas isik H. K palus jätta AS ETRE kaebus rahuldamata. Vastuväited:

§ 12lg 1 kohaselt ei ole varasse tehtud investeeringud vara tagastamise takistuseks.

Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2006 otsusega nr 3-99-3 on tuvastatud, et kaebaja poolt väidetud seadusest tulenevad takistused vara osaliseks tagastamiseks H. Kule 2941/10000 ulatuses puuduvad ja selles ulatuses kuulub vara tagastamisele. Väär on väide, et H. K esitas XXXXXXX XX XX vara kompenseerimise avalduse ega ole seda muutnud tagastamise sooviks. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 9, et see väide on alusetu. RAS ETRE aktsiad erastati vara tagastamise üle toimuva kohtuvaidluse ajal. Erastamislepingust ei saanud AS-l ETRE tekkida õiguskindlust ega õiguspärast ootust, et vara jääb omandireformi käigus tagastamata. Kaebaja ei ole XXXXXXX XX XX omanik, vaid riigivara bilansiline valdaja ja omandireformi kohustatud subjekt

§ 5lg 1 tähenduses.

Vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi, kuna kaebaja on

§ 12

lg 1 kohaselt kohustatud XXXXXXXX XX XX ehitistest 2941/10000 suuruse mõttelise osa H. Kule koheselt üle andma. Asjas on välistatud ka XXXXXXXX XX XX ehitise kui vallasasja omandamine leiuna või igamise teel tulenevalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 2 esimesest lausest. 10. Tallinna Halduskohtu 28.09.2010 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20.12.1993 otsus nr 1338

§ 6sätestab vara õigusvastase võõrandamise mõiste.

Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 16 kohaselt tõendab vara natsionaliseerimist ka ärakiri Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusest vara natsionaliseerimise nimekirjadesse võtmise kohta. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt 07.01.1941 kinnitatud „Tallinna linna Nõmme osas natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestikus“ on jrk nr 2768 all märgitud Raudtee 64 (kinnistu nr 1229) ja selle omanikuks või valdajaks A. K. Kuigi toimikus puuduvad tõendid selle kohta, kas Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu tahe ka ellu viidi, ei ole Vabariigi Valitsus 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud korra p-st 16 nähtuvalt selles kahelnud, mistõttu puudub ka kohtul alus selles kahelda. Seega on XXXXXXXX XX XX ehitiste näol tegemist omandireformi objektiga. Eesti Ajalooarhiivi 04.11.1993 teatisest (tagastamise toimiku kd I, lk 6-7) nähtub, et A. K omandas 27.09.1937 ostulepinguga Harjumaal Jälgimäe mõisast eraldatud täisomanduskrundi, mis on kinnistatud kinnistusregistri nr 1229 all. Teatisest ei nähtu, et tegemist oleks A. Ku abikaasale kuuluva varaga või abikaasade ühisvaraga. A. K suri 02.03.1940 ehk enne XXXXX XX XX ehitiste õigusvastast võõrandamist. Kuna XXXXXXXX XX XX vara natsionaliseerimise ajal seda päritud ei olnud, kuulus see õigusvastase võõrandamise ajal A. Ku päranditompu (vt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-22-01 p 4). Asjaolu, et vara ei olnud vara natsionaliseerimise ajaks pärimise teel kellelegi teisele üle läinud, tõendab Tallinn-Nõmme Maksuametile 1943. a esitatud „Teatis kinnisvara koosseisu, väärtuse ja tulukuse kohta“, millest nähtub, et Raudtee tn 64 vara hooldajaks oli alates A. Ku surmast K T (samas lk 10). Õigusvastaselt võõrandatud vara lugemine A. Ku päranditompu kuuluvaks annab A. Ku testamendi puudumise korral õiguse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlemiseks A. Ku seadusjärgsetele pärijatele. Tallinna Perekonnaseisuameti vastusest kohtunõudele ja sellele lisatud perekonnaregistri lk 574, kd nr 110 väljavõttest ilmneb, et A. Kul oli kaks last – 02.04.1924 Tallinnas sündinud Endel ja 27.11.1920 Tallinnas sündinud Õ. Et A. Kul ja K.-J. Kul oli kaks last – Õ ja E, 5

(12)3-07-1194 kinnitab ka väljavõte perekonnaregistrist (toimiku kd II, lk 210-210 pöördel). Need tõendid kummutavad kaebaja väite, nagu poleks E. K olnud A. Ku ja K.-J. Ku poeg. Kuna kohus luges XXXXXXX XX XX vara A. Ku päranditompu kuuluvaks, ei oma küsimus sellest, mis oli E. Ku isa eesnimi, asjas tähtsust. E. K on tõendeid kogumis hinnates vaieldamatult A. Ku pärija. Asjaolu, et H. K on omakorda E. Ku poeg tõendab H. Ku sünnitunnistus (tagastamise toimik kd I, lk 3). Tagastamise toimikus puudub A. Ku testament, samuti puuduvad tõendid E. Ku poolt A. Ku ja H. Ku poolt E. Ku pärandi vastuvõtmise kohta. Samas ei ole see asja lahendamisel määrava tähtsusega.

§ 8

lg 3 laiendab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlemise õigusega isikute ringi ka testamendiga hõlmamata isikutele. Seda, et H. Ku isa E. K on surnud, tõendab Järvakandi Alevi RSN TK surmaakt 14.-17.08.1984 (tagastamise toimiku kd I, lk 4). Õ. Ku surma ja võimalike järeltulijate kohta puuduvad andmed nii Perekonnaseisuametil kui ka kohtul. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud korra p 4 mõjutab

§ 8lg 3 tõlgendust.

Korra p-s 4 märgitud olukorra realiseerumisel tuleb võimaldada tähtaegselt taotluse esitanud pärima õigustatud isikul taotleda ka selle õigusvastaselt võõrandatud vara osa tagastamist, millele olnuks õigus isikul, kes tähtaegselt vara tagastamise või kompenseerimise avaldust ei esitanud.

§ 8

lg 3 selline tõlgendus on kooskõlas ka pärimisseaduse § 124 põhimõttega, mille järgi kui pärima õigustatud isik on pärandist loobunud, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist. Kuna Õ. K ega tema pärijad ei esitanud taotlust Raudtee tn 64 asuva vara tagastamiseks, tuli nad lugeda vara tagastamise õigusest loobunuks ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil oli õigus tunnistada H. K omandireformi õigustatud subjektiks kogu õigusvastaselt võõrandatud vara osas. Vastupidine seisukoht kahjustaks

§ 2lg-s 2 sätestatud omandireformi eesmärki.

2) Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2007 korraldus nr 620-k Kohtuistungil kinnitas H. K, et esitas kompenseerimise avalduse 17.01.1992 ja kui ta sai arhiivimaterjalide põhjal teada, et maja ei ole maha põlenud, avaldas ta 08.12.1993 linnaametnikule soovi avalduse muutmiseks. Eraldi kirjalikku avaldust ta selleks ei teinud, tema soovil tõmmati avalduses „kompenseerimine“ maha ja asemele kirjutati „tagastamine“. H. Ku seletust kinnitab Tallinna Linnavarade Ameti 08.12.1993 väljatrükk avalduse nr 8707 kohta (tagastamise toimiku kd I, lk 18). H. Ku taotluse muutmist kinnitavad ka Tallinna Linnavarade Ameti varade tagastamise osakonna juhataja Ülle Reidi 28.01.1994 kiri H. Kule (lk 22); ja vastuseks kirjale jaanuaris 1994. a esitatud avaldus üüri- ja rendilepingu- test tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmise kohta (lk 23). H. Ku vara tagastamise soov ilmneb selgelt ka Tallinna Linnavalitsusele ja Tallinna Linnavarade Ametile 24.05.1994 koostatud avaldusest (lk 31-32) ja 01.09.1994 avaldusest (lk 40-41). Raudtee tn 64 tagastamise taotluse esitamist kinnitab Tallinna Linnavarade Ameti varade tagastamise osakonna juhataja 23.05.1994 kirjas nr 620 Majandusministeeriumile (lk 28). Kuigi toimikust puudub H. Ku poolt allkirjastatud selgesõnaline avaldus kompenseerimise avalduse muutmiseks tagastamise avalduseks, tuleb tagastamise toimikus asuvaid tõendeid kogumis hinnates lugeda taotluse muutmisega võrdväärseks H. Ku poolt allkirjastatud jaanuaris 1994 esitatud avaldus Tallinna Linnavarade Ameti varade tagastamise osakonnale kõigi üüri- ja rendilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmise kohta Raudtee tn 64 osas, kuna avaldusest nähtub H. Ku selge tahe vara tagastamiseks. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud korra p 30, mis jõustus 05.02.1993 ja kehtis H. Ku poolt eeltoodud avalduse esitamise ajal, võimaldas igal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist taotleval isikul oma avalduses väljendatud taotlust muuta kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse 6

(12)3-07-1194 vastuvõtmiseni, teatades sellest kirjalikult avalduse vastuvõtjale. Vabariigi Valitsuse 28.12.1994 määrus nr 487 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg“ sätestas, et õigustatud subjektil, kes on kätte saanud subjektiks tunnistamise otsuse enne selle määruse kehtestamist, on õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni 01.03.1995, teatades sellest kirjalikult vara asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile. Seega oli H. Ku tahteavaldus vara tagastamiseks esitatud tähtaegselt ja Tallinna Linnavalitsus tunnistas oma käitumisega tagastamise avaldust. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-52-04 ja antud juhtumi asjaolud on erinevad. Nimetatud asjas tunnistati hooned omandireformi objektiks alles pärast erastamislepingu sõlmimist, kusjuures lepingu pooltel puudus teave restitutsiooninõuete olemasolu kohta. Otsus Raudtee tn 64 omandireformi objektiks tunnistamise kohta võeti vastu 20.12.1993, enne erastamislepingu sõlmimist. 08.05.1996 sõlmisid Eesti Erastamisagentuur, RAS ETRE ja Revo AS erastamise ostu-müügilepingu, millega Eesti Erastamisagentuur müüs ja andis Revo AS-le üle 100% RAS ETRE aktsiaid. Lepingu p 2.3 sätestas: „Välistatud varad. Ostja ja Aktsiaselts nõustuvad, et Aktsiaselts loobub kõikidest õigustest vallata, kasutada ja käsutada neid varasid (edaspidi „Välistatud Varad“), mis on loetletud Lepingu lahutamatus lisas C. Aktsiaselts annab Välistatud Varad üle Eesti Vabariigile, millega EEA nõustub“ (kd II, lk 116 pöördel). „Ostja“ all peeti lepingus silmas Revo AS-i ja „Aktsiaseltsi“ all RAS-i ETRE. Lisa C pealkirjaga „Välistatud varade loetelu“ (kd II, lk 128) juures on märkused: „Ostja on teadlik, et Aktsiaseltsi varade seas võib olla õigusvastaselt võõrandatud varasid, mis Omandireformi Aluste seaduse alusel võivad kuuluda tagastamisele omandireformi õigustatud subjektidele. Raudtee 64 ehitise õigustatud subjektile kompenseerimisotsuse seadusvastaseks tunnistamise ja objekti tagastamise puhul ostuhinda vähendatakse AS-le REVO 1 900 000 Eesti krooni võrra.“ Sama kinnitas Eesti Erastamisagentuur Tallinna Omandireformiametile ka 13.10.1997 kirjas nr 266J (tagastamise toimiku kd I, lk 126), millest selgub, et „08.05.1996 sõlmitud RAS Etre 100% aktsiate ostu-müügilepingu punkti 2.3 kohaselt lepiti AS-ga Revo ja RAS-ga Etre kokku, et nad loobuvad lepingu lisas C loetletud Tallinnas, XXXXXXXX XX ehitiste valdamise, käsutamise ja kasutamise õigusest. Lepingu lisas C on lepinguosalised märkinud, et XXXXXXX XX ehitised ei kaasne aktsiatega ning lepingu punkti 2.3 kohaselt lähevad need varad üle Eesti Vabariigile.“ Seega antud juhul olid kõik erastamislepinguga seotud isikud teadlikud asjaolust, et XXXXXXX XX ehitis on omandireformi objekt, mis võib kuuluda tagastamisele. Lisaks nähtub erastamislepingu p-st 6.1, et investeeringuid aktsiaseltsi (mitte XXXXXXX XX XX ehitistesse) pidi tagama Ostja, kelleks oli AS Revo, mitte kaebaja (kd II, lk 118 pöördel). Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et AS-l ETRE tekkis erastamislepingust tulenevalt kohustus investeerida XXXXXXXX XX XX hoonesse ja et ta seda ka tegi. Tulenevalt

§ 12

lg-st 1 pidi RAS ETRE (AS ETRE) olema teadlik kohustusest omandireformi objektiks olev vara õigustatud subjektile tagastada. Arvestades erastamislepingu sisu ja

sätteid ei saa asuda seisukohale, et omandireformi õigustatud subjekt oleks antud juhul pidanud nõudma erastamislepingu tühisuse tuvastamist. H. Kule ei saanud

sätetest ega ka erastamislepingu tingimustest selguda vajadus lepingu tsiviilkorras vaidlustamiseks. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei ole Raudtee tn 64 asuv büroohoone kantud AS ETRE ega ka ühegi teise isiku nimele kinnistusraamatusse, mistõttu oli Tallinna Linnavalitsusel õigus anda korraldus selle H. Kule 2941/10000 mõttelises osas tagastamiseks. Tallinna Maa-ameti peaspetsialist Ellu Braueri e-kirjast AS ETRE juhatuse liikmele Jüri Kappetile nähtub, et H. Kule saadeti Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2007 korraldus nr 620-k tähitud kirjaga nr RR088481211EE ja Eesti Posti kinnitusel võttis H. K kirja vastu 20.04.2007. H. K on koostanud AS-le ETRE 26.06.2007 avalduse, milles palub vastavalt Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2007 korralduse nr 620-k p-dele 2.1 ja 2.2 määrata kindlaks vara 7

(12)3-07-1194 üleandmise-vastuvõtmise kuupäev. Seega on H. K teinud kõik endast oleneva vara vastu võtmiseks, mistõttu puudub alus

§ 12lg 7 alusel XXXXXXX XX XX osas tagastamismenetluse lõpetamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. AS ETRE apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus. Põhjendused: ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20.12.1993 otsus nr 1338, mis on eelhaldusaktiks Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2007 korraldusele nr 620-k, on tehtud ilmsete põhjendamispuudustega, mida võimendas kohus uurimisprintsiibi järgimata jätmise ja tõendite väära hindamisega. Kohus põhistas vääralt, et XXXXXXX XX XX omanikuks või valdajaks oli A. K, sest ta suri 02.03.1940, seega enne maa natsionaliseerimist 23.07.
  2. Seetõttu ei ole toimunud ega saanud toimuda

§ 6lg 1 kohast Raudtee tn 64 õigusvastast võõrandamist A.

Kult. Kohtuotsusest ei selgu, kas kohus luges Raudtee tn 64 kuuluvaks A. Ku päranditompu või mitte. Otsuse p-s 21 leidis kohus, et E. K on A. Ku pärija, mis tähendab, et Raudtee tn 64 ei kuulu A. Ku päranditompu. Otsuse p-d 20 ja 21 on vastuolulised. Kohus tugines vääralt A. Ku testamendi puudumisele. ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil oli A. Ku 14.10.1939 testament, mille H. K esitas koos 17.01.1992 kompenseerimise ja tagastamise avaldusega. Testamendi järgi olid pärijad E. K ja Õ. K. Testamendi seadusjõusse astumist tõendab Vabriku 41 tagastamise toimik. A. Ku testament oli seadusjõus ka 01.01.1941, kui hakkas kehtima Vene VFSV tsiviilkoodeks. Seega ei saanud A. Kule kuulunud vara kuuluda tema päranditompu. Ei ole selge, kas H. Ku isa E. K oli A. Ku ja K. Ku poeg. Rapla Maavalitsuse Perekonnaseisuameti 07.04.1992 teatis, mida kohus luges vääralt E. Ku surmaaktiks, on kunstlikult loodud, sest selle aluseks olnud surmaaktile ei kantud surnu vanemate nimesid. E. K ei olnud A. Ku ja K. Ku poeg, kuni pole tõendatud vastupidist. Seega ei saa H. Kul olla õigust A. Ku omanduses olevale varale. Kuna Raudtee tn 64 hoones asus hotell-restoran Palais-Royal, sai hoone natsionaliseerimine toimuda vastavalt Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 12.10.1940 seadlusele „Suuremate hotellide, võõrastemajade, kohvikute ja söögimajade natsionaliseerimise korraldamise kohta“. Ei ole tõendatud, et Raudtee tn 64 oleks võetud suuremate hotellide, võõrastemajade, kohvikute ja söögimajade natsionaliseerimise nimekirja või oleks läbi viidud natsionaliseerimise toiminguid. Vabariigi Valitsuse 28.12.1994 määruse nr 487 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg“ p 1 kohaselt oli õigustatud subjektil, kes on kätte saanud subjektiks tunnistamise otsuse enne määruse kehtestamist (31.01.1995), õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni 01.03.1995, teatades sellest kirjalikult vara asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile. H. K uut kirjalikku tahteavaldust ei teinud, mis tähendab, et ta ei ole kompenseerimise avaldust muutnud. Kohus leidis ekslikult, et kõik erastamislepinguga seotud isikud olid teadlikud, et Raudtee 64 ehitis on omandireformi objekt, mis võib kuuluda tagastamisele. Õige on, et Raudtee 64 ehitis 8

(12)3-07-1194 võib olla omandireformi objekt, mis võib kuuluda kompenseerimisele. Kõikidele erastamislepinguga seotud isikutele oli teada, et kompenseerimise tahteavaldust ei olnud muudetud. Kohus kirjeldas vääralt erastamislepingu lisa C, mis välistab AS ETRE varade hulgast RAS-le ETRE kuulunud elamufondi. Selles ei ole märgitud, et aktsiatega ei kaasne Raudtee 64 ehitised. Kohus tugines vääralt

§ 12

lg-le 1, milles sätestatud tagastamiskohustus on kohaldatav juriidiliste isikute suhtes, kelle omanduses oli

jõustumise hetkel (20.06.1991) omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara. Kuna RAS-le ETRE oli teada, et H. K ei ole Tallinna Linnavalitsusele tagastamise avaldust esitanud, ja AS ETRE oli Raudtee 64 omandanud 08.05.1996, siis

§ 12lg 1 ei ole kohaldatav.

Raudtee 64 võtmine natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestikku pärast A. Ku surma ei oma tähendust seoses 01.01.1941 Vene NFSV tsiviilkoodeksi kehtima hakkamisega.

  1. Vastustajad jäävad halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
  2. H. K jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et kaevatav halduskohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonkaebuse väited ei anna selle tühistamiseks ja uue otsusega kaebuste rahuldamiseks alust. Halduskohus ei ole eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes kohtuotsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  4. Ringkonnakohus möönab, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20.12.1993 otsus nr 1338 ei ole sedavõrd põhjendatud, kui käesoleval ajal tehtavad haldusaktid, kuid selles on vastavalt Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p-le 19 tuvastatud või määratud kindlaks vara võõrandamise õigusvastasus, vara endine (õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjekt. Otsus on kontrollitav.
  5. Arvestades seda, et menetlusosalised ei esitanud kohtumenetluse käigus halduskohtule AKu 06.02.1939 koostatud testamenti, samuti ei andnud halduskohtule teada kõnealuse testamendi asukohast ega palunud halduskohtu abi selle väljanõudmiseks, on põhjendamatu halduskohtule ette heita uurimisprintsiibi mittejärgimist ja testamendi kui tõendiga arvestamata jätmist.
  6. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selle üle, et AK oli Tallinnas, Raudtee tn 64 asunud vara, kinnistu nr 1229 omanik kuni surmani 02.03.
  7. Seda kinnitab ka ringkonnakohtule esitatud A. Ku 06.02.1939 koostatud testament. Testamendi kohaselt määras A. K testamenditäitjaks arhitekt K Ti ja palus vastavaid kohtuasutusi määrata teda oma alaealiste laste eestkostjaks, et pärandajast järelejääv vara oleks kuni alaealiste laste täisealiseks saamiseni tema valitsemisel. Ühtlasi palus A. K vastavaid kohtuasutusi määrata K. T ka oma päranditombu hooldajaks. Testamendist nähtuvalt oli see Tallinna
  8. jaoskonnakohtuniku 9

(12)3-07-1194 avalikul kohtuistungil 01.04.1940 avatud ja ette loetud, asjakohane kuulutus avaldatud Riigi Teataja Lisas 29.04.1940 nr 38, ning Tallinna
  1. jaoskonnakohtunik oli otsustanud tunnustada testamendi seadusjõustunuks 15.12.
  2. Kõnealusel ajal kehtinud Balti Eraseaduse (BES) § 812 sätestas, et kinnisvara omanikuks kuuluvuse järgi tunnustatakse ainult see, kes oli kantud avalikesse kohturaamatutesse ja kinnistusraamatusse. Seega ei läinud isiku surma korral pärand kohe pärijatele üle, vaid muutus päranditombuks. BES § 2622 kohaselt pidi pärandaja pärimiseks pärandi vastu võtma ja BES § 2624 kohaselt said alaealised lapsed avaldada tahet pärandi vastuvõtmiseks vaid seadusliku esindaja kaudu. Pärandaja tahte kohaselt oleks A. Ku päranditompu kuni tema laste täisealiseks saamiseni ja nende poolt pärandi vastuvõtmiseni pidanud valitsema arhitekt Karl Tarvas (kuni
  3. aastani K T), kes on Tallinn-Nõmme Maksuametile 01.02.1943 esitatud kinnisvara teatisel kinnistu nr 1129 kohta märgitud A. Ku päranduse hooldajaks. Asja materjalidest ei nähtu, et A. Ku päranditombu hooldaja oleks teinud päranditombu suhtes mingeid korraldusi. Seda kinnitab ka Eesti ENSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt 07.01.1941 kinnitatud Tallinna linna Nõmme osas natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestik, milles on jrk nr 2768 all märgitud XXXXXXX XX XX (kinnistu nr XXXX) omaniku või valdaja nimeks K, A.
  4. Tulenevalt eeltoodust saab pidada linnakomisjoni otsust XXXXXXX XX hoone endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamise osas formaalselt õigusvastaseks, sest hoone õigusvastase võõrandmise ajal ei olnud selle omanik enam A. K, vaid A. Ku päranditomp. Arvestades aga omandireformi eesmärki (milleks

§ 2

kohaselt on muuhulgas omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu heastamine) ja

-s regulatsiooni puudumist olukorra kohta, kus vara endine omanik on teinud testamendi, kuid pärijad ei ole saanud pärandit enne selle õigusvastast võõrandamist vastu võtta ja pärand oli muutunud päranditombuks, ei saa linnakomisjoni otsuses A. Ku tuvastamist vara endise (õigusjärgse) omanikuna

tähenduses pidada sisuliselt ebaõigeks ja

-e mõttega vastuolus olevaks. A. K oli teinud testamendi ja pärandanud muuhulgas kinnistu nr 1129 oma alaealistele lastele, kellel ei olnud võimalik enne selle õigusvastast võõrandamist pärandit vastu võtta. Seega ei ole testamendi puudumine viinud asjas ebaõige otsuse tegemisele Raudtee 64 hoone endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamise osas. Sellest tulenevalt on põhjendatud ka A. Ku poja käsitlemine vara testamendijärgse pärijana ja tema lapse käsitlemine omandireformi õigustatud subjektina

§ 8tähenduses.

  1. Ringkonnakohus leiab, et kuigi halduskohus on otsuses nimetanud Rapla Maavalitsuse Perekonnaseisuosakonna 07.04.1992 teatist nr L-123 ekslikult E Ku surma kohta koostatud surmaaktiks, on halduskohus tuvastanud õigesti, et H K oli AKu pojapoeg. Apellatsioonkaebuse väited on ilmselt otsitud ega anna alust kahelda selles, et H Ku isa oli 02.04.1924 sündinud ja 17.08.1984 surnud E K ning E Ku ema oli 26.09.1892 aastal sündinud ja 02.03.1940 surnud AK. Asjaolu, et Rapla Maavalitsuse Perekonnaseisuosakonna poolt 07.04.1992 väljastatud teatisel kajastatud andmed E Ku kohta tuginevad teatise andmise aluseks märgitud 17.08.1984 surmaaktile nr 14 üksnes E Ku surma kuupäeva osas ja teatisel puudub viide dokumendile, mille alusel on teatisele märgitud E Ku vanemate nimed, ei muuda teatist fiktiivseks (võltsitud) dokumendiks, nagu ekslikult leiab apellant. Halduskohus ei ole H Ku põlvnemise tuvastamisel lähtunud üksnes eelnimetatud teatisest, vaid on asjas esitatud ja halduskohtu poolt välja nõutud tõendeid põlvnemise kohta hinnanud kogumis.
  2. Riigikohus leidis 15.03.2007 kohtuotsuse nr 3-3-1-97-06 p-s 15, et omandireformi käigus on oluline, mitu taotlust on konkreetse vara tagastamiseks või kompenseerimiseks reaalselt esitatud. Tähtsust ei oma nende isikute arv, kellel või kelle järglastel põhimõtteliselt olnuks võimalik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks avaldus esitada. Kuna käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et XXXXXXX XX vara tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitanud taotluse üksnes H K, siis ei oma asjas tähtsust, et A. Ku 10

(12)3-07-1194 testamendi järgi oli pärijaks ka tema tütar Õ K. H Kul on õigus tagasi saada kogu endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara, mis on säilinud endisel individualiseeritaval kujul. 21. Asjaolu, et aastatel 1940-1941 natsionaliseerimist reguleerivates õigusaktides ei olnud sätestatud päranditombu natsionaliseerimist, ei tähenda, et päranditompu ei oleks saanud natsionaliseerida ehk et päranditomp ei oleks saanud olla õigusvastase võõrandamise objektiks. Seda kinnitab ka kõnealune juhtum. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, mille kohaselt oleks hoones hotell-restorani asumise tõttu saanud hoone natsionaliseerimine toimuda vastavalt Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 12.10.1940 seadlusele „Suuremate hotellide, võõrastemajade, kohvikute ja söögimajade natsionaliseerimise korraldamise kohta“ ja hoone võtmine vastavasse nimekirja ei ole tõendatud. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt 07.01.1941 kinnitatud natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestik kinnitab ühemõtteliselt, et XXXXXXX XX hoonet on käsitletud vastavana Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusele suurte majade natsionaliseerimise kohta ja seda ei lükka ümber ka ringkonnakohtule esitatud arhiivi infosüsteemi väljavõte, milles on märgitud „Hotellrestoran „Palais Royal“ AK ja piirdaatumid „18.10.1938 - 29.02.1940“. Ka A. Ku testamendis on käsitletud Raudtee 64 eelkõige tema elukohana ja loetledes pärandatavat kinnisvara märgitud, et „teine Nõmmel, XXXXXX XXXXX XXXXXXXXX XXXX, kinnistu nummer XXX XXXX XXXXXXX XXXXXXXX XXXX (XXXX) ühes viimases leiduva hotellrestoraniga“. Halduskohus leidis õigesti, et Raudtee 64 hoone natsionaliseerimine (vara õigusvastase võõrandamine

§ 6

mõttes) on tõendatud ärakirjaga Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusest vara natsionaliseerimise nimekirjadesse võtmise kohta, mis on Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" p 16 kohane tõend. Asjaolu, et XXXXXXXX XX hoone kohta kas ei koostatud või ei ole säilinud bilanssi, ei tõenda hoone natsionaliseerimata jätmist või natsionaliseerimise lõpule mitteviimist.

  1. Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsuses on piisavalt põhjendanud, millistele faktilistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes luges halduskohus A. Ku poolt 17.02.1992 esitatud XXXXXXXX XX kompenseerimise avalduse muutmise tagastamise avalduseks Vabariigi Valitsuse 28.12.1994 määruses nr 487 sätestatud tähtajaks. Apellatsioonkaebuses ei ole toodud uusi väiteid, mille suhtes ei oleks halduskohus otsuses seisukohta võtnud. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks seda küsimust pikemalt käsitleda.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus 08.05.1996 erastamislepingu ja selle lisa C hindamisel eksinud. Apellant sisuliselt nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et kõik isikud, kes olid seotud erastamislepinguga, olid teadlikud, et XXXXXXXX XX ehitis on omandireformi objekt. Arvestades Vabariigi Valitsuse 28.12.1994 määrusest nr 487 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg“ tulenevat omandireformi õigustatud subjekti võimalust muuta vara kompenseerimise tahteavaldust kuni 01.03.1995 ja taotleda vara tagastamist ning

§ 17

lg-st 1 tulenevat omandireformi objektiks oleva vara võõrandamise tehingute tegemise keeldu kuni vara tagastamise küsimuse otsustamiseni, on apellandi väide, et kõikidele erastamislepinguga seotud isikutele oli teada, et kompenseerimise tahteavaldust ei olnud muudetud, ilmselt deklaratiivne ja paljasõnaline. 24. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi väitega, mille kohaselt

§ 12lg 1 ei ole tema suhtes kohaldatav.

Omandireformi kohustatud subjektideks on

§ 5lg 1 kohaselt riik ja teised isikud, kes on seaduse järgi kohustatud omandireformi õigustatud subjektidele vara 11

(12)3-07-1194 tagastama või kompenseerima või vara tasu eest või tasuta üle andma.

§ 12

lg 1 kohustab isikuid, kelle omandis on omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, selle õigustatud subjektile tagastama, kui samast seadusest ei tulene teisiti.

-st ei tulene apellandile õigust jätta omandireformi objektiks olev vara tagastamata seetõttu, et vara ei olnud tema omandis

-e jõustumise hetkel 20.06.

  2. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
  3. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust apellandi kasuks, jäävad apellandi menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja ja kolmas isik ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.