← Eesti

3-08-888/55

Obsah (10)§ 35§ 56§ 40§ 20§ 29§ 38§ 33§ 6§ 11§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. november 2010. a, Tallinn Haldusasja n

) § 35 lg-s 5 nimetatud otsus keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) algatamise või algatamata jätmise kohta, dokumentatsioon, millest nähtuks vallavalitsuse hinnang kavandatava hüdroelektrijaama ja komplekt-alajaama vastavuse kohta hoone või rajatiste tunnustele ja kaalutlused selle kohta, miks on väljapakutud planeeringulahendus parim. Sauga Vallavalitsus esitas 15.02.2008 kirjaga (kd I, tl 70) keskkonnaministrile seisukohad, sh selgituse planeeringuga kavandatavate ehitiste olemuse ja KSH vajalikkuse osas. Samuti esitas AS Raju 12.02.2008 ministrile seisukohad (kd I, tl 71-74). Keskkonnaminister teatas 24.03.2008 kirjaga (kd I, tl 75), et Sauga Vallavalitsuse poolt täiendavalt esitatud põhjendused annavad alust järeldada, et viimane ei ole täitnud

-st tulenevat kohustust selgitada detailplaneeringu elluviimisega eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju olulisust ja kaaluda KSH algatamist või algatamata jätmist. Keskkonnaminister kordas nõuet esitada detailplaneeringu menetluses langetatud ja

§-s 35 toodud nõuetele vastav otsus KSH algatamise või algatamata jätmise kohta. 3

(22)3-08-888 Sauga Vallavalitsus esitas 07.04.2008 uuesti oma vastuväited Keskkonnaministeeriumi varem avaldatud seisukohtadele, mis kattuvad AS Raju väidetega. Taotlus ehituskeeluvööndi vähendamiseks Veejaama maaüksuse detailplaneeringu alusel on tänaseni lahendamata. Samuti ei ole keskkonnaminister AS Raju 12.02.2008 avaldusele kuni kaebuse esitamiseni vastanud. 2. AS Raju esitas 05.05.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega tuvastada keskkonnaministri toimingu õigusvastasus, mis seisnes Sauga Vallavalitsuse poolt esitatud ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamise viivituses ja kohustada keskkonnaministrit lahendama ehituskeeluvööndi vähendamise taotlus 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Põhjendused: 1) Põhjendatud huvi viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks tuleneb kavatsusest esitada tulevikus nõue viivitusega tekitatud kahju hüvitamiseks; 2) 30 päeva on mõistlik aeg küsimuse lahendamiseks, kuna kõik selleks vajalikud dokumendid on Sauga Vallavalitsuse poolt keskkonnaministrile esitatud; 3) Lähtuvalt LKS § 40 lg-st 3, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-st 2 ja põhiseaduse (PS) § 13 lg-st 2 on keskkonnaminister ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisega ebamõistlikult viivitanud, tuginedes asjaoludele, mis tegelikkuses taotluse lahendamist ei takista; 4) Taotluse lahendamisega viivitamise põhjused keskkonnaministri 28.06.2007 kirja järgi. AS-le Raju väljastatud vee erikasutusloa vaidlustamine OÜ Articer poolt ei õigusta ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisega viivitamist, kuna haldusakti tühistamisnõude esitamine ei mõjuta veel iseenesest haldusakti kehtivust. Ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamise sõltuvusse seadmine haldusasja nr 3-06-1249 lahendamisest on põhjendamatu. Vastustaja ei ole hilisemates (26.11.2007, 24.01.2008 ja 24.03.2008) kirjades ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisega viivitamist enam põhjendanud AS-le Raju väljastatud vee erikasutusloa vaidlustamisega OÜ Articer poolt. Järelikult on vastustaja möönnud 28.06.2007 kirjas esitatud põhjenduste ekslikkust. Vastuolus hea halduse põhimõttega ei reageerinud keskkonnaminister AS Raju 17.08.2007 avaldusele enam kui 3 kuu jooksul. Keskkonnaminister ei pöördunud Sauga Vallavalitsuse poole ehituskeeluvööndi vähendamise küsimuse lahendamiseks vajalike dokumentide saamiseks; 5) Taotluse lahendamisega viivitamise põhjused keskkonnaministri 24.01.2008 ja 24.03.2008 kirjade järgi. a) Keskkonnaministri 24.01.2008 ja 24.03.2008 kirjades esitatud seisukohad KSH algatamise ja

§-s 35 nimetatud otsuse vajalikkuse kohta on põhjendamatud ning vastuolus HMS §-dega 3 lg 2 ja 5 lg 2.

§ 35

ei ole Veejaama maaüksuse detailplaneeringu menetlemisel kohaldatav ning seda järgmistel põhjustel:

, mille § 35 nõuab strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldajalt otsuse vastuvõtmist KSH algatamise või algatamata jätmise kohta, jõustus 03.04.2005.

§ 56

lg 4 järgi kohaldatakse seda seadust strateegilise planeerimisdokumendi koostamisele, mis algatatakse pärast nimetatud seaduse jõustumist. Sama paragrahvi 5. lõige sätestab, et enne

jõustumist algatatud strateegilise planeerimisdokumendi koosta4

(22)3-08-888 misele kohaldatakse nimetatud seadust üksnes juhul, kui planeerimisdokument kehtestatakse hiljem kui 21.07.2006. Veejaama maaüksuse detailplaneering algatati Sauga Vallavolikogu 29.06.2001 otsusega ning see on vastu võetud Sauga Vallavolikogu 21.06.2006 otsusega, seega enne

§ 56lg 5 nimetatud tähtpäeva.

HMS § 5 lg 5 kohaselt juhul, kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Isiku õigust menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel on korduvalt rõhutanud ka Riigikohus (nt 05.04.2006 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-15-06 p 9; 17.03.1999 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-2-99; 20.04.2000 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-30-00). Seega ei saa Veejaama maaüksuse detailplaneeringu menetlemisel kohaldada 03.04.2005 (enam kui 4 aastat pärast detailplaneeringu algatamist jõustunud)

sätteid.

§ 35

lg 1 sätestab, et KSH algatatakse üheaegselt strateegilise planeerimisdokumendi koostamise algatamisega.

-s ei ole sätestatud ühtegi erandit, mille järgi võiks KSH algatada mõnes hilisemas planeerimismenetluse etapis. Veejaama maaüksuse detailplaneeringu koostamine algatati 29.06.2001 ning tollal kehtinud seadus ei käsitlenud detailplaneeringut strateegilise planeerimisdokumendina, mille puhul olnuks KSH nõutav (tollal kehtinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse § 22 järgi käsitleti KSH-na riikliku arengukava või programmiga kavandatavast tegevusest tulenevat võimalikku KMH). Seega puudus Sauga Vallavolikogul Veejaama maaüksuse detailplaneeringu algatamisel alus KSH algatamise või algatamata jätmise otsustamiseks. Samuti ei saa Sauga Vallavolikogu võtta sellekohast otsust vastu hiljem, kuna planeerimismenetluse etapp, mille käigus tuleb vastavalt seadusele otsustada hindamise algatamine või algatamatajätmine, on läbitud peaaegu 4 aastat enne

jõustumist.

§ 40lg 1 järgi on KSH aruanne strateegilise planeerimisdokumendi osa. Planeerimisseaduse (Plan

S) § 9 lg-st 12 ja § 16 lg-st 5 tulenevalt saab KSH toimuda vaid detailplaneeringu koostamise etapis, s.o enne detailplaneeringu vastuvõtmist. Planeeringu vastuvõtmisele järgnevalt ja selle kehtestamisele eelnevalt saab vastavalt PlanS-le toimuda üksnes planeeringu avalik väljapanek, selle tulemuste arvestamine ja järelevalve planeeringu koostamise üle. Veejaama maaüksuse detailplaneering võeti vastu 21.06.2006, s.o enne

§ 56lg-s 5 sätestatud tähtaega.

Seega planeerimismenetluse etapp, mille käigus saab seaduse kohaselt läbi viia KSH, on samuti lõppenud enne, kui kõnealusele planeerimismenetlusele hakkasid kohalduma

sätted; b) Keskkonnaministril on Veejaama maaüksuse detailplaneeringu elluviimisega kaasneva keskkonnamõju kohta piisavalt informatsiooni ka

§-s 35 nimetatud otsuseta ja KSH läbiviimiseta. Pärnumaa keskkonnateenistus algatas Veejaama maaüksuse planeeringu koostamise käigus AS Raju kavandatava tegevuse KMH, mille tulemusena koostatud aruande on Keskkonnaministeerium 28.06.2005 heaks kiitnud ning määranud 26.01.2006 keskkonnanõuded, mille alusel anti AS-le Raju 13.03.2006 vee erikasutusluba hüdroelektrijaama rajamiseks Sindi paisule ja kalapääsu rajamiseks Pärnu jõe paremkaldale. KMH aruande heakskiitmisest võib järeldada muuhulgas seda, et nimetatud aruandes oli piisavas ulatuses kirjeldatud AS Raju poolt kavandatavat tegevust ja selle reaalseid alternatiivseid võimalusi (

§ 20

lg 1 p 2), hinnatud kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega eeldatavalt kaasnevaid tagajärgi (

§ 20

lg 1 p 4) ning määratud kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega eeldatavalt kaasnev keskkonnamõju, sealhulgas mõju keskkonnaseisundile, inimese tervisele, heaolule ja varale, taimedele, loomadele, pinnasele, maastikule, vee ja õhu kvaliteedile, kliimale, 5

(22)3-08-888 kaitstavatele loodusobjektidele ja kultuuripärandile (

§ 20

lg 1 p 6) ning võrreldud kavandatavat tegevust erinevate reaalsete alternatiivsete võimalustega ning antud nende paremusjärjestus, lähtudes kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste keskkonnamõjust ja hüvedest (

§ 20lg 1 p 9).

Lisaks on veejõu kasutamisega ning kalapääsu rajamisega seotud keskkonnamõjusid hinnatud Keskkonnaministeeriumi tellimisel ÜF TA projekti „Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine“ raames koostatud Pärnu jõel paiknevatele Türi, Jändja, Kurgja ja Sindi paisudele kalapääsude rajamise KMH aruandes, mis on keskkonnaministri poolt heakskiidetud 27.09.2007 käskkirjaga nr 1075. Seega on koostatud ja Keskkonnaministeeriumi poolt heaks kiidetud kaks KMH aruannet. Arusaamatuks jääb, kuidas annaks KSH läbiviimine Sindi paisul kavandatava tegevuse keskkonnamõjude kohta täiendavat informatsiooni võrreldes juba heakskiidetud aruannetes tooduga. Faktiline olukord Sindi paisul ning seega ka kavandatava tegevusega ja selle alternatiividega kaasnev keskkonnamõju ei ole võrreldes eelnimetatud aruannetes käsitletutega muutunud; c) Sauga Vallavalitsus on esitanud keskkonnaministrile kõik LKS § 40 lg-s 4 nõutud dokumendid. Viivitamise tegelikuks põhjuseks on keskkonnaministri 27.09.2007 käskkirjaga heaks kiidetud Pärnu jõel paiknevatele Türi, Jändja, Kurgja ja Sindi paisudele kalapääsude rajamise KMH aruanne, mille kohaselt on AS Raju poolt kavandatav tegevus (paisu rekonstrueerimine, hüdroelektrijaama ja looduslikku tüüpi kalapääsu rajamine Pärnu jõe paremkaldale ning olemasoleva kalatrepi rekonstrueerimine jõe vasakul kaldal) alternatiivsetest tegevusvariantidest halvim. Eeltoodule viitab asjaolu, et vastustaja seisukohad AS Raju poolt Sindi paisul kavandatava tegevuse suhtes on pärast eelnimetatud aruande heakskiitmist oluliselt muutunud. Nii on keskkonnaminister 24.01.2008 kirjas nõudnud kaalutluste esitamist selle kohta, miks on väljapakutud planeeringulahendus parim. Samas on vastustaja varasema KMH aruande heakskiitmisel 28.06.2005 kirjaga leidnud, et AS Raju poolt kavandatav tegevus on kõige otstarbekam. Vastustaja 24.01.2008 kirjas väideti, et hüdroelektrijaama rajamine, hüdroelektrienergia tootmise alustamine ja sellega kaasnev jõe hüdromorfoloogilise seisundi muutmine on tegevus, millega väga tõenäoliselt kaasnevad mõjud Natura 2000 ala kaitseväärtustele ning mis mõjutab negatiivselt ala kaitseeesmärki. Samas anti AS-le Raju 13.03.2006 vee erikasutusluba, mis väljendas muuhulgas vastustaja seisukohta, et AS Raju poolt kavandatav tegevus Sindi paisul on Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekorra järgi lubatav ning ei mõju kahjulikult Natura 2000 ala terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt selle ala kaitse-eesmärki, kuna vastasel korral oleks vee erikasutusloa andmisest

§ 29lg 2 järgi keeldutud.

Lisaks kinnitab kaebuse esitaja arvamust asjaolu, et 08.06.2006 kooskõlastas Pärnumaa keskkonnateenistus Veejaama maaüksuse detailplaneeringu ilma mistahes tingimusi või nõudeid esitamata; d) Keskkonnaminister pidanuks ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse saamisel võtma esmalt seisukoha küsimuses, kas Veejaama maaüksuse detailplaneeringuga ettenähtud ehitistele ehituskeeld üldse laieneb. Vastates keskkonnaministri 24.01.2008 kirjas esitatud nõudmisele, selgitas Sauga Vallavalitsus 15.02.2008 kirjas, et planeeringuga kavandatavad ehitised kujutavad endast kompleksset tehnorajatist, mis rajatakse olemasolevate Sindi paisu rajatiste baasil. AS Maru jagab nimetatud seisukohta. Kavandatav hüdroelektrijaam on üks terviklik tehnorajatis, mis koosneb erinevatest osadest nagu pais, kaldakindlustus, kalapääs, liigveelask, allavoolu kalapääs, veetaseme regulaator, juurdepääsutee, sild, piirdeaed, jalakäijate käigutee 6

(22)3-08-888 juurdepääsuks paisule koos võrkpiirdega, vaateplatvorm jm. Asjaolu, et hüdroelektrijaama turbiinid paiknevad hoonelaadses ehitises, ei tähenda, et tegemist oleks hoonega. Turbiinihoonet ei ole võimalik vaadelda omaette ehitisena, vaid see moodustab osa Sindi hüdroelektrijaamast kui tehnorajatisest. Seega kuuluvad detailplaneeringuga kavandatavad ehitised LKS § 38 lg-s 4 (p-d 2 ja 6) ja lg-s 5 (p-d 8 ja 9) toodud erandite alla, millele ehituskeeld ei laiene. Samuti rajatakse detailplaneeringuga kavandatavad ehitised suuremas osas olemasolevate Sindi paisu rajatiste piirides, väljapoole olemasolevate tehnorajatiste piire kalda-alale rajatakse üksnes uus kalapääs koos seirepunktiga. Vastustaja ei ole eeltoodu osas seisukohta võtnud; 6) Keskkonnaministri viivitus ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisel rikub kaebuse esitaja õigusi, sh ettevõtlusvabadust. Kuni taotluse lahendamiseni ei ole Veejaama kinnistu omanikul võimalik jätkata kinnistu arendamist. Samuti rikub viivitamine vee erikasutusloaga antud õigusi. Lisaks õigustele sätestab vee erikasutusluba mitmeid kohustusi Sindi paisust tulenevate kahjulike keskkonnamõjude vähendamiseks, mida kaebajal ei ole praeguses olukorras samuti võimalik täita. Vee erikasutusloaga kaebajale antud õigus on tähtajaline, kehtides vaid 5 aastat ning selle teostamiseks on vajalikud pikaajalise tasuvusajaga suuremahulised tööd ja investeeringud (hüdroelektrijaama ja kalapääsu rajamine, olemasoleva kalatrepi rekonstrueerimine). Ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisega on viivitatud peaaegu 1 aasta (esmakordne taotlus esitati Sauga Vallavalitsuse poolt 09.05.2007). 3. Keskkonnaminister vaidles kaebusele vastu. Vastuväited: 1) Keskkonnaminister ei ole ebamõistlikult viivitanud Sauga Vallavalitsuse poolt esitatud ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmise taotluse menetlemisega. Sauga Vallavolikogu ei ole teinud nõutavat otsustust KSH algatamise või algatamata jätmise kohta.

§ 35

nõuab strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldajalt otsuse vastuvõtmist KSH algatamise või algatamata jätmise kohta.

§ 56

lg-s 4 on sätestatud, et käesolevat seadust kohaldatakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamisele, mis algatatakse pärast

jõustumist. Kuigi detailplaneering algatati Sauga Vallavolikogu 29.06.2001 otsusega nr 25, on menetlust pikendatud 04.09.2005, mil kehtis juba

(jõustus 03.04.2005).

§ 56

lg 5 sätestab, et strateegilise planeerimisdokumendi koostamisele, mis on algatatud enne

jõustumist, kohaldatakse

, kui strateegiline planeerimisdokument kehtestatakse pärast 12.07.2006. Vastav nõue on sätestatud direktiivi 2001/42/EÜ (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta) rakendamiseks. Veejaama maaüksuse detailplaneering on küll algatatud enne

jõustumist, kuid detailplaneeringut ei ole kehtestatud. Seega, kui planeeringut ei jõutud enne

§ 56

lg-s 5 nimetatud tähtaega kehtestada, rakendus

, sh kohustus eraldi otsustada KSH algatamine või algatamata jätmine, kusjuures

-s sätestatud tingimuste esinemisel tuleb KSH läbi viia. HMS on üldseadus, kuid antud juhul näeb

kui eriseadus EL direktiivi rakendamiseks ette erinormi (

§ 56

lg 5), mille kohaselt tuleb KSH-d reguleerivaid sätteid kohaldada ka menetluses olevate strateegiliste planeerimisdokumentide suhtes.

§ 35

lg 1 ja § 40 lg 1, mis reguleerivad KSH algatamist ning KSH aruannet, on sõnastatud lähtudes eeldusest, et

vastavaid sätteid rakendatakse juba strateegilise planeerimisdokumendi menetluse algfaasis. Sellise normide sõnastuse eesmärgiks ei ole kaasa 7

(22)3-08-888 tuua tagajärge, et kui KSH vajadus selgub menetluse hilisemas staadiumis, tuleks KSH jätta läbi viimata. Sellisel juhul peab haldusorgan kordama strateegilise planeerimisdokumendi menetluses neid menetlustoiminguid, mis on

vastava regulatsiooni eesmärkide saavutamiseks vajalikud. Detailplaneering, mille menetluses ei ole tehtud

-s nõutud otsuseid, on ilmselt õigusvastane. Keskkonnaministeerium on ühtlasi

§ 38

lg 1 kohaselt KSH järelevalvaja (Sindi paisu mõju ulatub mitmesse maakonda), kelle ülesandeks on muuhulgas KSH menetluse õigusaktide nõuetele vastavuse kontrollimine (

§ 38lg 2 p 2).

Vastustaja on oma kirjades suunanud Sauga Vallavolikogu teostama planeerimisalast kaalutlusõigust kooskõlas õigusaktidega ning esitama õiguspärane vastuvõetud detailplaneering. Küsimus, kas antud juhul peab KSH vajalikkuse üle otsustamine tooma kaasa KSH läbiviimise, tuleb otsustada kohalikul omavalitsusel, kes on strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja.

§ 33

lg 1 p-s 3 on sätestatud, et KSH-t korraldatakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamise käigus enne strateegilise planeerimisdokumendi kehtestamist õigusaktiga, kui see dokument on detailplaneering, mille alusel kavandatakse

§ 6

lg-s 1 nimetatud tegevust.

§ 6

lg 1 p 21 kohaselt on olulise keskkonnamõjuga tegevus muuhulgas tundlikule suublale hüdroelektrijaama, tammi, paisu või veehoidla püstitamine või selle rekonstrueerimine. Pärnu jõgi on keskkonnaministri 16.11.1998 määrusega nr 65 kinnitatud reostustundlike veekogude nimekirjas.

§ 33

lg 1 p-s 4 on sätestatud, et keskkonnamõju strateegilist hindamist korraldatakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamise käigus enne strateegilise planeerimisdokumendi kehtestamist õigusaktiga, kui see dokument on aluseks tegevusele, mis eeldatavalt avaldab Natura 2000 võrgustiku alale olulist mõju. Pärnu jõgi on vastava loodusalana kantud Natura 2000 loodusalade nimekirja. Pärnu jõgi on siseriiklikult hoiualana kaitse alla võetud Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määrusega nr 154. Hoiuala kaitse-eesmärk on Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade

(3260)kaitse ning II lisas nimetatud liikide – hingu, võldase, jõesilmu, lõhe ja paksukojalise jõekarbi elupaikade kaitse. Enne, kui kohalik omavalitsus ei ole teinud otsust KSH algatamise või algatamata jätmise kohta ning algatamata jätmise korral esitanud kõik asjakohased põhjendused, ei saa lugeda senist detailplaneeringu menetlust õiguspäraseks ning ehituskeeluvööndi vähendamise küsimust ei ole selle detailplaneeringu alusel võimalik lahendada.

§ 35

lg-st 5 tuleneb, et strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja peab tegema eraldi otsuse nii KSH algatamise kui ka algatamata jätmise korral. Kui otsustatakse KSH läbi viia, peaks keskkonnaministrile esitatava vastuvõetud detailplaneeringu koosseisus olema ka KSH menetluse tulemusena koostatav KSH aruanne (

§ 40

lg 1); 2) Pärnumaa keskkonnateenistuse poolt väljastatud vee erikasutusloast ei teki nõuet või usaldust, et keskkonnaminister oleks kohustatud andma nõusoleku kalda ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Kuigi vee erikasutusluba võib formaalselt kehtida, siis vähemalt asjaolud, et vee erikasutusloa õiguspärasus ei ole selge ning loa alusel ei ole reaalselt tegevusi alustatud, ei ole siiski tähtsusetud ka ehituskeeluvööndi vähendamise menetluses ning keskkonnaministri poolt asjassepuutuvate huvide kaalumisel. LKS § 40 lg-st 1 ja §-st 34 koosmõjus HMS § 4 lg-ga 2 tuleneb, et ehituskeeluvööndi vähendamisel tuleb muuhulgas arvestada ka tegevusega, mis ehituskeeluvööndi vähendamise taotlemist tingivad, ja sellega seotud huvidega; 8

(22)3-08-888 3) Ehituskeeluvööndi vähendamiseks peab kohalik omavalitsus esitama keskkonnaministrile vastuvõetud detailplaneeringu (LKS § 40 lg 4 p 2). Sauga Vallavolikogu on detailplaneeringu vastu võtnud 21.06.
  1. Vastustaja on menetluses eeldanud, et talle esitatud detailplaneering ongi vastuvõetud detailplaneering. Samas on detailplaneeringu kohta saatnud Pärnu Maavalitsus 27.10.2006 kirja nr 2.1-6/2164, millega on esitatud detailplaneeringu kohta mitmeid märkusi. Keskkonnaministrile esitatud detailplaneeringu esilehele on detailplaneeringu valmimise ajaks märgitud
  2. a november. Vajab selgitamist, kas keskkonnaministrile esitatud detailplaneeringu variant on esitatud kujul nõutavas korras vastu võetud; 4) Kaebuse esitaja õiguste rikkumine saab hüpoteetiliselt olla seotud üksnes mingisuguste menetluslike õigustega. Ehituskeeld ehituskeeluvööndis on seadusjärgne kinnisomandi kitsendus ning sellega tuleb kinnisasja omanikul arvestada, sealhulgas oma ettevõtlusvabaduse teostamisel. Kaebajal puudub subjektiivne (materiaalne) õigus keskkonnaministrilt nõuda ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmist. Seega ei saa sellist (puuduvat) õigust ka rikkuda ning sellise õiguse rikkumisest ei saa tekkida kahju. Vastustaja ei riku ka kaebuse esitaja vee erikasutusloast tulenevaid õigusi. Kaebuse esitaja saab vee erikasutusloast tulenevaid õigusi teostada, arvestades kehtivaid seadusjärgseid kitsendusi. Seadusjärgsete kitsenduste kehtimine ei ole ühelgi juhul käsitletav vastustaja rikkumisena.
  3. Tallinna Halduskohus rahuldas 29.12.2008 otsusega AS Raju kaebuse. Keskkonnaministri viivitus ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisel tunnistati õigusvastaseks ning keskkonnaministrit kohustati otsustama nõusoleku andmine või sellest keeldumine Veejaama maaüksuse detailplaneeringu alusel 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus mõistis keskkonnaministrilt AS Raju kasuks 25 160 krooni menetluskulusid. Põhjendused: 1) Juhul, kui keskkonnaminister leiab, et planeeritavad ehitised kuuluvad LKS § 38 lg-s 4 või 5 sätestatud erandite hulka, tuleb tal seaduse mõtte kohaselt keelduda kooskõlastuse andmisest, selgitades selle andmiseks vajaduse puudumist. Kui taotluses käsitletud ehitised ei kuulu viidatud erandite hulka, tuleb taotlus lahendada vastavalt LKS § 40 lg-tes 1 ja 5 sätestatule. Vastustaja oleks pidanud esmajärjekorras, lähtudes Sauga Vallavalitsuse 15.02.2008 kirjas toodud väidetest ja HMS § 3 lg-st 2 ja § 5 lg-st 2, võtma seisukoha, kas ehituskeeluvööndi vähendamine on üldse vajalik, ja võtma seisukoha selleks nõusolek anda või mitte; 2) LKS § 40 lg 4 kohaselt esitab kohalik omavalitsus taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks keskkonnaministrile pärast detailplaneeringu vastuvõtmist. See on erinorm PlanS §-s 17 sätestatud planeeringu kooskõlastamise tavakorrast. Erisus seisneb selles, et ehituskeeluvööndi vähendamise kooskõlastust küsitakse pärast planeeringu vastuvõtmist. LKS §-s 40 toodud nõusolek on HMS § 36 lg-s 2 nimetatud nõusolek ega ole käsitletav PlanS §-s 17 märgitud menetlusliku kooskõlastusena. PlanS § 17 lg-te 4 ja 5 kohaldamine analoogia korras on käesoleval juhul kaheldav, kuna tegu on pärast planeeringu vastuvõtmist antava eelhaldusaktiga. Juhul, kui vastuvõetud planeeringulahendus näeb ette ehituskeeluvööndi vähendamise, on planeering küll võimalik panna avalikule väljapanekule enne LKS §-s 40 ettenähtud nõusoleku saamist, kuid nõusoleku puudumine tuleb sel juhul eraldi ära märkida tulenevalt PlanS § 18 lg-st 9 ja nõusoleku mittesaamisel tuleb viia planeeringusse sisse muudatused. Analoogia korras PlanS § 21 lg-s 5 toodule tuleb sellisel juhul korrata muudetud planeeringu kooskõlastamist ning avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu; 9
(22)3-08-888 Tulenevalt eeltoodust on õigustatud ja võimalik viivituse vaidlustamine ja vastustaja kohustamine otsuse langetamiseks nõusoleku andmiseks või sellest keeldumiseks eraldi lõplikust haldusaktist – kehtestatud detailplaneeringust; 3) Nõue, et „kaebaja otsustaks enne nõusoleku saamist ära KSH läbiviimise või sellest loobumise küsimuse“, on õigusvastane. LKS § 40 lg-d 1, 4 ja 5 ei näe ette, et keskkonnaministril peab otsuse langetamisel nõusoleku andmiseks olema aluseks tingimata KSH otsus. Kuigi kehtiv

§ 35

lg 1 näeb ette KSH algatamise samaaegselt detailplaneeringu koostamise algatamisega, ei näe

ette, et KSH tuleks tingimata lõpule viia enne planeeringu vastuvõtmist.

§ 33

lg 1 näeb ette, et KSH tulemusi tuleb igal juhul arvestada planeeringu kehtestamisel, kuid ei sätesta, et KSH tuleks tingimata lõpuni viia ja selle tulemusi arvestada juba planeeringu vastuvõtmisel. Kindlasti eksisteerib planeeringuid, mis olid algatatud enne

jõustumist ja mille menetlus praegu kestab. Nende puhul oleks võimatu täita

§ 35lg-s 1 sätestatud nõuet.

Pärast

jõustumist algatatud detailplaneeringute puhul oleks õigustatud nõuda vastava otsuse olemasolu tulenevalt

§ 35lg 1 ja § 40 seostest.

Ka sellisel juhul ei saa keskkonnaminister nõuda, et talle esitatakse koos taotluse ja vastuvõetud detailplaneeringuga KSH hindamise tulemused. Seadus annab võimaluse KSH läbi viia ja selle tulemusi planeeringu menetlemisel arvesse võtta kuni planeeringu kehtestamiseni. Seega võib isegi tänasel päeval algatatud planeeringute puhul

§ 40

kohase taotluse saamisel täiesti seaduslikul alusel puududa vastuvõetud detailplaneeringu juurest KSH lõppdokument ja keskkonnaministril tuleb oma otsus langetada lähtuvalt olemasolevast informatsioonist. Seda, et otsuse saab vastu võtta ka puuduliku informatsiooni tingimustes, tunnistas ka vastustaja kohtuistungil (kd II, tl 25); 4) Ületamaks informatsiooni puudusest tulenevat võimalikku otsustusviga, võimaldab HMS § 53 anda haldusakti kõrvaltingimusega ja sama paragrahvi 2. lõike p 3 sätestab otsesõnu, et haldusaktile võib kehtestada kõrvaltingimuse, kui haldusakti andmine tuleb otsustada halduse kaalutlusõiguse alusel. Lisaks eelpooltoodule näeb LKS § 40 lg 6 ette, et nõusolek ehituskeeluvööndi vähendamiseks jõustub alles kehtestatud detailplaneeringu jõustumisel; 5) Alusetu on vastustaja seisukoht, et nõusoleku andmisel saaks detailplaneeringu kehtestada ilma, et vastustajal oleks võimalik teostada järelevalvet ja tagada detailplaneeringu menetluse seaduslikkus. KSH hindamise läbiviimine on tulenevalt

§ 33lg 1 p-des 3 ja 4 ning § 56 lg-s 5 sätestatust põhjendatud.

Sauga vallal tuleb vastavalt

§-dele 38, 39, 42 ja 44 esitada KSH-ga seotud dokumendid vastavalt heakskiitmiseks ja õigusaktidele vastavuse kontrollimiseks vastustajale; 6) Isegi kui asuda seisukohale, et tegemist on PS §-des 10 ja 12 sätestatud õiguste riivega, siis on riive õigustatud PS §-s 5 sätestatud nõudega kasutada säästlikult Eesti loodusvarasid ja loodusressursse. Juhul, kui vaidlusega seotud detailplaneeringu menetluse käigus viiakse edaspidi tulenevalt

-s sätestatust läbi KSH, ei tähenda see, et planeeringu menetlemist tuleks tingimata alustada algusest peale. Sõltuvalt KSH tulemustest on ka võimalik, et vastuvõetud planeeringut ei ole vaja üldse muuta; 7) LKS §-s 40 sätestatud nõusoleku andmist ei saa takistada vaidlustatud vee erikasutusluba. Vee erikasutusloa andmise protsessis on läbi viidud detailplaneeringuga kavandatu suhtes põhjalikud KMH-d, kusjuures vastustaja on KMH ise 28.06.2005 heaks kiitnud ja lasknud läbi viia veel täiendavad uuringud ning alles pärast seda on kaebajale väljastatud vee erikasutusluba; 10

(22)3-08-888 8) Vastustajal on lisaks sellele kasutada ka tema poolt 24.04.2006 käskkirjaga nr 504 algatatud Ühtekuuluvusfondi tehnilise abi projekti 2003/EEI16/P/PAl012 „Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine“ raames läbi viidud KMH muuhulgas Pärnu jõel paiknevale Sindi paisule parima võimaliku lahenduse väljaselgitamiseks, saavutamaks veekogu head seisundit. Selle KMH aruanne kiideti heaks keskkonnaministri 27.09.2007 käskkirjaga nr 1075; Eeltoodust tulenevalt puudusid vastustajal seaduslikud alused LKS §-s 40 ettenähtud otsuse tegemisega viivitamiseks. Sauga Vallavalitsus on esitanud vastustajale kõik seaduses ettenähtud dokumendid, vastustajal endal on olemas mitmed täiendavad dokumendid, mis käsitlevad põhjalikult kõiki taotluse lahendamiseks vajalikke küsimusi, ja taotluse lahendamisel on vastustajal võimalik kasutada seaduses sätestatud kõrvaltingimuste seadmise võimalust. Vastustaja viivitus on muuhulgas vastuolus ka HMS § 3 lg-s 2 ja § 5 lg-s 2 toodud haldusmenetluse põhimõtetega. Põhjendatud on taotlus kohustada vastustajat otsustama LKS §-s 40 sätestatud nõusoleku andmine 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Keskkonnaministri apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse kaebus rahuldamata. Samuti palutakse jätta AS Raju menetluskulud tema enda kanda ja mõista Keskkonnaministeeriumi menetluskulud välja AS-lt Raju. Väited: 1) Keskkonnaminister annab nõusoleku esitatud detailplaneeringu põhjal. Apellant ei ole ebamõistlikult viivitanud Sauga Vallavalitsuse poolt esitatud ehituskeelu vähendamiseks nõusoleku andmise taotluse menetlemisega. Esitatud detailplaneeringu menetluses on tehtud olulisi vigu. Detailplaneeringus esitatud lahenduse põhjendatust on võimalik detailplaneeringu menetluse raames hinnata KSH kaudu. Apellant on andnud vallavalitsusele võimaluse vastavad vead kõrvaldada ja esitada täiendavad põhjendused ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Seda tehtud ei ole; 2) Apellant nõustub kohtu järeldusega selles, et Veejaama kinnistu detailplaneeringu menetluses peab omavalitsus langetama motiveeritud otsuse KSH algatamise kohta ja antud detailplaneeringu puhul oli KSH läbiviimine

§ 33lg 1 p-dest 3 ja 4 ning § 56 lg-st 5 tulenevalt põhjendatud.

Vaidlus on asjaolus, millises detailplaneeringu menetlemise etapis peaks kohalik omavalitsus KSH algatamise kohta otsuse langetama ja kas sellekohane otsus on keskkonnaministri poolt ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku andmise otsustamise eelduseks; 3) Teabe puudumine KSH kohta ei võimalda keskkonnaministril hinnata kavandatud tegevuse iseloomu ja vastavust kalda kaitse eesmärgile. Kohus ei ole hinnanud, kas keskkonnaministril on võimalik langetada nõuetekohane otsus, tuginedes esitatud detailplaneeringule, mis võib hilisema KSH tulemusena oluliselt muutuda. KSH menetlus toimub paralleelselt detailplaneeringu menetlemisega. Strateegilise planeerimisdokumendi käigus koostatav KSH omab tähtsust konkreetses planeerimismenetluses ja omavalitsusel on kohustus selle järeldustega arvestamist või arvestamata jätmist põhjalikult motiveerida. KSH mõjutab otseselt detailplaneeringu lahendusi (

§ 40lg 1, § 43).

Esmast tähtsust ei oma see, kas ja millises ulatuses on otsuse langetamise ajal kättesaadavad muude menetluste käigus kogutud materjalid tegevuse keskkonnamõju kohta, sest keskkonnaminister ei saa eeldada, et tema nõusoleku andmise järgselt koostatav KSH ei muuda planeeringu ja 11

(22)3-08-888 kavandatava tegevuse olulisi tingimusi. Detailplaneeringu menetlemisel on kohaliku omavalitsuse diskretsioon märkimisväärselt lai ja keskkonnaminister saab käsitleda vastuvõetud detailplaneeringut kõiki olulisi asjaolusid sisaldavana alles siis, kui see kajastab ka KSH menetluse käigus kogutud teavet ning selle teabe alusel omavalitsuse poolt langetatud diskretsiooniotsuseid.

eesmärgiga ei saa kooskõlas olla tõlgendus, mille kohaselt KSH menetlus jõuab lõpule koos detailplaneeringu menetlemise lõpuga planeeringu kehtestamise ajaks ning kohalikul omavalitsusel puudub planeeringu vastuvõtmisel igasugune teave KSH ning selle vajaduse kohta. Ehituskeelu vähendamise taotlusega esitab kohalik omavalitsus LKS § 40 lg 4 alusel vastuvõetud detailplaneeringu. Planeeringu ning taotluse alusel peab keskkonnaministril olema võimalik langetada otsus, mis muuhulgas lähtub ehituskeeluvööndi vähendamise vastavusest ranna või kalda kaitse eesmärgile ning taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Seega peab olema tegemist planeeringuga, mille koostamisel on maksimaalselt arvesse võetud kogutav teave tegevuse mõju kohta. Planeeringu vastuvõtmise (millele eelnevad kooskõlastused) mõte on selles, et kohalik omavalitsus peaks olema veendunud, et esitatav detailplaneering vastab täielikult omavalitsuse tahtele ning avaliku väljapaneku käigus planeeringule ettepanekute ja vastuväidete puudumisel planeering sellisel kujul ka kehtestatakse. Sellisele eesmärgile ei vasta KSH menetluse läbimine pärast planeeringu vastuvõtmist. KSH menetluse läbiviimine pärast planeeringu vastuvõtmist ning enne selle kehtestamist toob kaasa võimaluse, et mõju hindamise tulemusena ilmneb vajadus planeeringut oluliselt muuta. Võib ilmneda, et kavandatud tegevus ei ole valitud kohas võimalik, ning omavalitsus võib langetada põhjendatud otsuse planeeringu kehtestamata jätmise kohta. KSH läbiviimine või miinimumina selle läbiviimise vajaduse hindamine ning vastava otsuse langetamine omavalitsuse poolt peab eeltoodu põhjal toimuma planeeringu vastuvõtmise ajaks. Kui planeeringu vastuvõtmine toimub pika ajavahemiku jooksul pärast selle algatamist, tuleb läbi viia uus planeerimismenetlus. Samuti võib KSH menetluse läbiviimine pärast planeeringu vastuvõtmist ning tulemuste selgumine alles planeeringu kehtestamise ajaks rikkuda asjast huvitatud isikute ning avalikkuse õigusi. KSH käigus kogutavat teavet mittesisaldava detailplaneeringu avalikustamine ei võimalda huvitatud isikutel oma huvisid efektiivselt kaitsta. Planeeringut võidakse hiljem oluliselt muuta ning asjast huvitatud isikul puudub võimalus hinnata kohaliku omavalitsuse planeeringulahendust tervikuna, kõiki detailplaneeringu menetluse käigus vastuvõetud otsuste aluseks olnud materjale hinnates. KSH eesmärgiks on see, et keskkonnaministrile esitatud detailplaneering kajastaks aktuaalset teavet kavandatud tegevuse ja selle keskkonnamõju kohta. Keskkonnaminister hindab ehituskeeluvööndi vähendamise vastavust ranna või kalda kaitse eesmärgile, s.o hindab seda, kas kavandatud tegevus on piisavaks argumendiks kaldal kehtivast ehituskeelust kui reeglist kõrvalekaldumiseks. Tegemist on keskkonnaministri diskretsiooniotsusega, mille langetamisel tuleb arvesse võtta kõiki asjakohaseid ning olulisi asjaolusid. Eeltoodu põhjal tagab planeeringu vastuvõtmisele eelnev KSH menetlus selle, et keskkonnaministrile esitatav detailplaneering kajastab korrektselt nii kavandatud tegevust ning vastab kohaliku omavalitsuse tahtele. Sellisel juhul on võimalik hinnata planeeringulahendust eeldusega, et oluliste vastuväidete puudumisel planeering täpselt samasugusena ka kehtestatakse. KSH algatamist käsitleva otsuse puudumisel ei ole täidetud LKS § 40 lg-s 5 sätestatud 12

(22)3-08-888 tingimused keskkonnaministri poolt ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekut käsitleva otsuse langetamiseks.

§ 40lg 1 kohaselt on KSH aruanne osa detailplaneeringust.

Antud juhul KSH aruannet keskkonnaministrile detailplaneeringu koosseisus esitatud ei ole; 4) Nõusoleku andmine ulatusliku kõrvaltingimusega ei vasta planeerimismenetluse põhimõtetele. Nõusoleku kõrvaltingimus ei taga, et nõusolek ehituskeeluvööndi vähendamiseks tugineb LKS § 40 lg-tes 1 ja 5 sätestatud eeldustele. Nõusoleku andmise näol on tegemist keskkonnaministri diskretsiooniotsusega, mis peab arvesse võtma kõiki asjassepuutuvaid ning olulisi asjaolusid, eesmärgiga jõuda põhjendatud ning parima planeeringulahenduseni. Eeldades, et keskkonnaminister ületab informatsiooni puudusest tingitud võimaliku otsustusvea kõrvaltingimusega, oleks selline kõrvaltingimus oma mahult võrreldav planeeringu endaga ja moonutaks sellega menetlusosaliste rolli ning piiraks ebamõistlikult omavalitsuse võimalusi kehtestada kohalikke olusid ja KSH tulemusi arvestades parim planeeringulahendus. KSH võib muuta detailplaneeringu sisu. Keskkonnaministri poolt võetav roll ei vastaks sellega planeerimisseaduses sätestatud KSH menetluse põhimõtetele. Kui detailplaneeringu sisu muutub, võib olla vajalik ehituskeeluvööndi vähendamise küsimust uuesti terviklikult hinnata. Kui otsustusviga võib vältida kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluva küsimuse õigeaegse lahendamisega, pole vaja juurutada planeerimismenetluse põhimõtetega vastuolus olevat õiguspraktikat; 5) Pärnumaa keskkonnateenistuse poolt väljastatud vee erikasutusloast ei teki nõuet või usaldust, et keskkonnaminister annab nõusoleku kalda ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Kuigi vee erikasutusluba võib formaalselt kehtida, ei ole vee erikasutusloa õiguspärasus selge ning loa alusel ei ole reaalselt tegevust alustatud. LKS-st tuleneb põhimõte, et üldjuhul on seaduses sätestatud ehituskeeluvööndi piires ehitamine keelatud. Erandina on võimalik keskkonnaministri nõusolekul ehituskeeluvööndit vähendada. LKS § 40 lg-st 1 ja §-st 34 (koosmõjus HMS § 4 lg-ga 2) tuleneb, et ehituskeeluvööndi vähendamisel tuleb muuhulgas arvestada ka tegevusega, mis ehituskeeluvööndi vähendamise taotlemist tingivad, ja sellega seotud huvidega. Käesoleval ajal ei ole selge, kas kaebuse esitaja poolne veekogu voolu tõkestamine ning täiendavad tegevused veekogus (mis omakorda on eelduseks hüdroelektrijaama rajamisele) on õiguspärased. Kui selles olukorras ehituskeeluvööndit vähendada, võib juhtuda, et tegevus, milleks seda võimaldati, ei osutu hiljem üldse lubatavaks. Sellisel juhul muutuks ehituskeeluvööndi vähendamise kaalutlusotsus tagantjärele ebaõigeks ja ei oleks sisuliselt enam kooskõlas LKS-ga. Samas võib selle selgumise hetkeks olla juba rannale ehitised püstitatud. On ilmne, et vee erikasutusloa andmise käigus läbi viidud keskkonnauuringud ei kõrvalda viidatud vastuolu. Läbi viidud KMH näol ei ole tegemist asjaoluga, „mis põhjendaks vaidlustatud vee erikasutusloa välistamist ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku andmist takistava asjaoluna“; 6) Halduskohtu istungil selgus, et keskkonnaministrile ei olnud esitatud detailplaneeringu vastuvõtmise kehtivat otsust. Keskkonnaministrile esitatud detailplaneeringu versioon ei olnud vastu võetud Sauga Vallavolikogu 21.06.2006 otsusega nr 69, vaid 15.12.2006 otsusega nr 131, mis esitati vastustaja esindajale esmakordselt kohtuistungil. Olukorras, kus apellandile ei olnud varasemalt esitatud detailplaneeringu vastuvõtmist kinnitavat otsust, ei saa tema tegevust ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisel vähemalt perioodil kuni sellise otsuse esitamiseni lugeda õigusvastaseks. Ühtlasi ei selgu halduskohtu otsusest, millisest ajahetkest alates on kohtu arvates tegemist õigusvastase viivitamisega. Sellega on rikutud HKMS § 25 lg 5 ja TsMS § 442 lõiget 5. Kogu ajaperiood alates esmakordsest detailplaneeringu saamisest ei saa 13

(22)3-08-888 kindlasti olla õigusvastane viivitus, sest nõusoleku andmiseks, sh esitatud dokumentide analüüsimiseks kulub paratamatult teatav aeg. Menetluse käigus toimus kirjavahetus, kusjuures vallavalitsus esitas täiendavaid selgitusi; 7) Apellant kordab, et kaebuse esitajal pole õigust nõuda ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekut ning apellant ei saa rikkuda ka kaebuse esitaja vee erikasutusloast tulenevaid õigusi. 6. AS Raju palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kordab kaebuses esitatud seisukohti. 1) Apellant ei ole võtnud seisukohta küsimuses, kas detailplaneeringuga kavandatav tegevus eeldab ehituskeeluvööndi vähendamist; 2) Kaebuse esitaja jagab apellandi seisukohta, et

kohaselt tuleb KSH läbi viia enne detailplaneeringu vastuvõtmist ja ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamist. Kuid Veejaama maaüksuse detailplaneeringu menetluses ei ole

viidatud sätted kohaldatavad, kuna planeeringu koostamine lõpetati enne

§ 56lg-s 5 sätestatud tähtpäeva saabumist.

Selline käsitlus ei ole vastuolus ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/42EÜ, millel

§ 56lg 5 põhineb.

Osundatud direktiivi art 13 lg 3 teise lause kohaselt on KSH kohustuslik nende kavade ja programmide suhtes, mis on algatatud enne 21.07.2004 ja mis võetakse vastu või esitatakse menetlusse rohkem kui 2 aastat pärast seda. Veejaama maaüksuse detailplaneering oli esitatud menetlusse enne nimetatud tähtpäeva. Samuti annab direktiivi art 13 lg 3 teine lause igale liikmesriigile õiguse otsustada, et enne 21.07.2004 algatatud kava või programmi puhul ei ole KSH kohustuslik ka siis, kui seda ei ole 21.07.2006 vastu võetud või menetlusse esitatud. 3) Kaebuse esitaja jääb seisukohale, et kui tõlgendada

§ 56

lg-t 5 selliselt, et seda seadust tuleb kohaldada kõikidele strateegilistele planeerimisdokumentidele, mida ei ole kehtestatud 21.07.2006, on säte vastuolus õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega. PS §-st 5 tulenev nõue on täidetud ka juhul, kui

ei kohaldataks Veejaama maaüksuse detailplaneeringu menetlemisel. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et apellandil on olemas dokumendid, mis käsitlevad põhjalikult kõiki ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamiseks vajalikke küsimusi. Samuti on eeltoodust lähtuvalt ekslik apellandi väide, et teabe puudumine KSH kohta ei võimalda tal hinnata detailplaneeringu kohaselt kavandatava tegevuse iseloomu ja selle vastavust kalda kaitse eesmärgile. Planeerimismenetluse käigus on KMH läbi viidud ning apellant ei ole selgitanud, milles seisneks KSH kvalitatiivne erinevus võrreldes viidatud KMH ja apellandi enda poolt Ühtekuuluvusfondi tehnilise abi projekti raames läbi viidud KMH-ga.

§ 11

lg-s 6 KMH kohta väljendatud põhimõte on kohaldatav ka KSH suhtes, st ka strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva KSH võib jätta algatamata osas, milles keskkonnamõju on eelnevalt juba hinnatud ja vastava keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmisest ei ole möödunud rohkem kui 4 aastat.

kohaldamine Veejaama maaüksuse detailplaneeringu menetlusele ja otsuse vastuvõtmine KSH algatamise kohta tooks tulenevalt

§ 33

lg 1 p-dest 3 ja 4 kaasa selle, et KSH tulemusi arvestades tuleks asuda uue detailplaneeringu koostamisele, samas kui vaidlusalune detailplaneering on algatatud juunis 2001 ja vastu võetud juunis 2006; 4) Vastuolus HMS § 60 lg-ga 2 on apellandi väide, et erikasutusloa õiguspärasus ei ole selge. Kummastav on väide ka seetõttu, et OÜ Articer poolt vee erikasutusloa peale esitatud kaebuse läbivaatamisel haldusasjas nr 3-06-1249 asus Pärnumaa keskkonnateenistus, kes väljastas vee erikasutusloa, seisukohale, et erikasutusloa väljastamine oli seaduslik. Pärnumaa keskkonnateenistus oli Keskkonnaministeeriumi allasutus, kelle õigusjärglaseks on alates 14

(22)3-08-888 01.02.2009 Keskkonnaamet, kes alates 01.02.2009 kehtiva LKS § 40 lg 3 kohaselt on pädev lahendama ka ehituskeeluvööndi vähendamise küsimust. Kuna LKS § 38 lg 3 järgi on kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud ning ehitustegevuse alustamine eeldab ehitusprojekti olemasolu, mis omakorda eeldab kehtestatud detailplaneeringut (EhS § 19 lg 1), ei ole kaebajal võimalik ehitustegevusega alustada seni, kuni on lahendamata ehituskeelu olemasolu ja ehituskeeluvööndi vähendamise küsimus ning detailplaneering kehtestatud. Seetõttu on kummastav apellandi viide vee erikasutusloa alusel tegevuse mittealustamisele. Samas seaduse kohaselt ei ole vee erikasutusloa olemasolu detailplaneeringu vastuvõtmise ega kehtestamise, samuti ka ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamise aluseks, mistõttu pole ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisel õiguslikku tähendust sellel, kas vee erikasutusluba kehtib. Ka seepärast ei saa apellant õigustada taotluse lahendamise viivitamist väitega, et erikasutusloa õiguspärasus ei ole selge; 5) Kaebuse esitaja ei nõua nõusoleku andmist ehituskeeluvööndi vähendamiseks, vaid nimetatud küsimuse lahendamist. Kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust on rikutud sellega, et kuni taotluse lahendamiseni ei ole kaebuse esitajal kui Veejaama kinnistu omanikul võimalik jätkata kinnistu arendamist ja realiseerida õigusi, mis tulenevad vee erikasutusloast.
  1. Tallinna Ringkonnakohtu poolt haldusasjas kolmanda isikuna kaasatud Sauga vald palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja leiab, et Tallinna Halduskohtu 29.12.2008 otsus on lõppjäreldustes õige. Sauga vald toetab AS Raju seisukohti ja nõustub apellatsioonkaebusele esitatud vastuväidetega.
  2. Keskkonnaministri menetlusõigusjärglane Keskkonnaamet toetas ringkonnakohtu istungil apellatsioonkaebust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  3. Halduskohtu otsuse tegemise ajal kehtis LKS § 40 lg 3 redaktsioonis: „Ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamine võib toimuda keskkonnaministri nõusolekul.“ Alates 01.02.2009 on säte muutunud selliselt, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku annab Keskkonnaamet. Muudatus viidi sisse 18.12.2008 vastu võetud „Keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse Keskkonnaametiks ühendamisega seonduva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega“, mille § 33 lg 13 sätestab: „Haldusorgani pädevuse muutmisel käesoleva seaduse kohaselt viib pooleliolevad menetlused lõpule ja teeb asjaga seotud toimingud käesoleva seaduse alusel vastavat pädevust omav haldusorgan.“ Tegemist on erisättega HMS § 9 lg-st 3, mille kohaselt peab haldusorgani pädevuse muutumisel asja menetlusse võtnud haldusorgan viima menetluse lõpule. Seega on pädevaks haldusorganiks, kellele kohus saaks kaebuse rahuldamisel teha ettekirjutuse ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku andmise otsustamiseks, käesoleval ajal keskkonnaministri asemel Keskkonnaamet.
  4. Eelviidatud paragrahvi lg 10 sätestab: „Kõikides õigussuhetes, milles Eesti Vabariik on esindatud keskkonnateenistuste, Riikliku Looduskaitsekeskuse või Kiirguskeskuse kaudu, loetakse alates
  5. aasta
  6. veebruarist Eesti Vabariigi esindajaks Keskkonnaamet“. Viidatud säte ei nimeta keskkonnaministrit, sest selle haldusorgani ühendamist seadus ei käsitlenud. Küll aga tuleks analoogia korras viidatud sätet kohaldada õigussuhetele, mille sisuks on keskkonnaministri sellised õigused ja kohustused, mille sama seadus on üle andnud muule haldusorganile. 15
(22)3-08-888 Seega tuleb viidatud sättest juhinduvalt vastustajana keskkonnaministri menetlusõigusjärglaseks käesolevas haldusasjas lugeda Keskkonnaamet osas, mis puudutab kaebuse taotlust keskkonnaministri kohustamiseks ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamiseks. Keskkonnaminister on vastustajana menetlusosaline endiselt osas, mis puudutab taotlust keskkonnaministri viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks.
  1. Osas, milles ringkonnakohus loeb Keskkonnaameti keskkonnaministri õigusjärglaseks, omistab kohus Keskkonnaametile ka keskkonnaministri apellatsioonkaebuse. II
  2. Kaebuse kohustamistaotluses soovis kaebuse esitaja keskkonnaministri kohustamist Sauga valla poolt LKS § 40 lg 4 alusel esitatud ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamiseks ja sama paragrahvi lg-s 3 sätestatud vastavasisulise nõusoleku andmise otsustamiseks. Tulenevalt HKMS § 7 lg-st 1 ja riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 1 on isik õigustatud halduskohtult taotlema haldusorgani kohustamist haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks, kui haldusorgani poolt haldusakti andmata või toimingu sooritamata jätmine rikub isiku õigusi (st puudutab isiku õigusi ja on õigusvastane).
  3. Vaidlus puudub järgnevates asjaoludes. Kaebuse esitaja on Veejaama maaüksuse ja sellel asuvate ehitiste omanik ning detailplaneering, millega seoses ehituskeeluvööndi vähendamise taotlus esitati, algatati Sauga Vallavolikogu 29.06.2001 otsusega nr 25 kaebuse esitaja avalduse alusel eesmärgiga võimaldada kalapääsu ja hüdroelektrijaama väljaehitamine nimetatud maaüksusel. Kaebuse esitajale on 13.03.2006 väljastatud vee erikasutusluba selliseks vee erikasutuseks nagu „hüdroelektrijaama ehitamine Sindi paisule ja kalapääsu rajamine Pärnu jõe paremkaldale ja vasakkalda kalapääsu rekonstrueerimine“ (I kd tl 34-44). Detailplaneeringus ja vee erikasutusloas märgitud ehitiste ehitamine eeldab ehitusluba, mis peab EhS § 19 lg 1 p 1 kohaselt rajanema detailplaneeringul, sest tegemist on kalda ehituskeeluvööndiga, milles hoonete ja rajatiste püstitamisele laieneb LKS § 38 lg-s 3 sätestatud keeld, millest on võimalik mööda minna vaid sama seaduse § 40 lg 4 viidatud üld- või detailplaneeringuga. Ehkki kaebuse esitaja on avaldanud sellekohast kahtlust, ei väida ükski menetlusosaline, et detailplaneeringus ja vee erikasutusloas märgitud ehitiste näol oleks tegemist selliste ehitistega, millele LKS § 38 lg-te 4-6 kohaselt ehituskeeluvöönd ei laiene. Seega sõltub kaebuse esitaja ehitusõigus Veejaama kinnistul ehituskeeluvööndit vähendava detailplaneeringu kehtestamisest, mis omakorda sõltub LKS § 40 lg 3 alusel ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku saamisest. Planeeringumenetluse tulemusest sõltub kaebuse esitaja võimalus kasutada oma omandit (Veejaama kinnistu) kaebuse esitaja soovitud viisil ettevõtluse tarbeks. Seega on planeeringumenetlus seotud kaebuse esitaja PS §-des 31 ja 32 kaitstud ettevõtluse ning omandi kasutamise vabadustega.
  4. LKS § 40 lg-s 3 sätestatud nõusoleku puudumisel ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik ehituskeeluvööndit vähendavat planeeringut kehtestada. Seetõttu venitab viivitus nõusoleku andmise taotluse lahendamisel detailplaneeringu menetlust.
  5. Kaebuse esitajal puudub õigus nõuda ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekut, nagu väidab keskkonnaminister. Samuti puudub kaebuse esitajal õigus nõuda ehituskeeluvööndit vähendava planeeringu kehtestamist. Küll aga on isikul planeeringumenetluses õigus nõuda oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-79-09, p 13). Kaitstavateks subjektiivseteks õigusteks on antud juhul kaebuse esitaja PS §-des 31 ja 32 kaitstud ettevõtluse ning omandi kasutamise vabadus. 16
(22)3-08-888 Olukorras, kus planeerimismenetluse käik ja tulemused on seotud kaebaja huvidega, on Riigikohus leidnud, et menetlustoimingute edasilükkamine võib riivata isiku põhiseaduslikku õigust menetlusele ja sealhulgas isiku õigust menetlusele mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-56-08, p 19). Samuti riivab planeerimismenetluse venimine antud juhul kaebuse esitaja PS §-dega 31 ja 32 kaitstud õigusi.
  1. Seega riivab keskkonnaministri poolt LKS § 40 lg-s 3 nimetatud nõusoleku mitteandmine kaebuse esitaja õigusi vaatamata sellele, et ta pole taotluse esitaja ega taotletud nõusoleku adressaat. Seetõttu on kaebuse esitajal HKMS § 7 lg-st 1 tulenevalt kohustamistaotluse esitamiseks kaebeõigus. III
  2. Kuna LKS ei reguleeri seaduse § 40 lg-s 3 sätestatud nõusoleku andmise menetlust, tuleb sellele menetlusele sama seaduse § 6 alusel kohaldada haldusmenetluse seadust. Tulenevalt HMS § 5 lg-st 4, tuleb nõusoleku andmine otsustada viivitamata.
  3. 28.06.2007 kirjaga (I kd tl 61) tagastas Keskkonnaministeerium detailplaneeringu materjalid ja palus ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse „esitada uuesti“ pärast seda, kui kohus teeb otsuse OÜ Articer kaebuse suhtes AS-le Raju väljastatud vee erikasutusloa tühistamiseks. Sisuliselt oli tegemist taotluse läbivaatamatult tagastamisega.
  4. Taotluse läbivaatamatult tagastamine kirjas toodud alusel ei põhinenud seadusel.
  5. Riigikohtu praktikas (vt lahendid nr 3-3-1-62-08, p 9; 3-3-1-56-08, p 20) on asutud seisukohale, et olukorras, kus haldusmenetluse üldregulatsioon ega eriseaduse sätted otseselt ei käsitle menetluse peatamise võimalusi, on menetluse peatamine kooskõlas haldusmenetluse üldpõhimõtetega, kui menetluse jätkamine tooks kaasa asja ebaõige otsustamise. 28.06.2007 kirjas toodud põhjendused ei oleks andnud alust ka menetluse peatamiseks. Menetluse peatamine on HMS § 5 lg-st 1 tulenevalt kaalutlusotsus, mille langetamisel tuleb arvestada sama paragrahvi lg-s 2 toodud nõudega viia menetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Sellekohaseid kaalutlusi 28.06.2007 kirjast ei nähtu. Et vaidlusaluse detailplaneeringu rakendamine eeldab kehtivat vee erikasutusluba, ei põhjenda loogiliselt planeeringumenetluse venitamist – sellise loa olemasolu ei ole detailplaneeringu kehtestamise eelduseks. Kuigi vee erikasutusloa väljastamisel ja ehituskeeluvööndi vähendamisel arvestatavad asjaolud langesid antud juhul teatud ulatuses – mõju (Natura 2000 võrgustiku) ala kaitse-eesmärgile (vrd LKS § 40 lg 1 ja

§ 29

lg 1 p 1 ja lg 2) – kokku, ei tähenda vee erikasutusloa väljastamise õigusvastasus automaatselt ehituskeeluvööndi vähendamise õigusvastasust. Toomata välja haldusasjas nr 3-06-1249 vaidluse all olevaid ja ehituskeeluvööndi vähendamisega seonduvaid küsimusi ning hindamata, kas vaidluses esiletoodu annab alust kahelda ehituskeeluvööndi vähendamise põhjendatuses, pole võimalik õigustada asja otsustamise edasilükkamist teadmata ajaks. Olgugi, et tol ajal kehtinud veeseaduse § 9 lg 5 alusel vee erikasutusloa väljastanud Pärnumaa keskkonnateenistus ei kattunud LKS § 40 lg 3 kohaselt pädeva haldusorgani – keskkonnaministriga – omab siiski tähtsust, et Pärnumaa keskkonnateenistus vaidles OÜ Articer kaebusele haldusasjas nr 3-06-1249 vastu, leides, et 13.03.2006 väljastatud vee erikasutusluba L.VT.PM-48959 on õiguspärane (vt I kd tl 121-125). 21. Keskkonnaministri 24.01.2008 kirjas (I kd tl 67-68) viidatakse lisaks KSH algatamise või algatamata jätmise otsuse puudumisele veel küsimustele, mille kohta teabe puudumine takistab 17

(22)3-08-888 otsuse langetamist – planeeringulahendusest ei selgu, kuidas on lahendatud jäätmete ning reovee käitlemine ning välistatud parklast reostuse mittesattumine jõkke; puudub info, kuidas tagatakse erosiooni- ja reostusohu mittesuurenemine (arvestades, et ehitusala on suures osas kavandatud metsamaale); puudub kohaliku omavalitsuse hinnang, kas hüdroelektrijaama ning komplektalajaama ehitisi on võimalik liigitada LKS § 38 lg-te 4 ja 5 alla. Pärast Sauga vallalt 15.02.2008 kirjas (I kd tl 70) toodud selgituste saamist ja kaebuse esitaja 12.02.2008 pöördumist (I kd tl 71-74) taandusid nõusoleku andmise otsustamist takistavad asjaolud keskkonnaministri 24.03.2008 kirjast (I kd tl 75) nähtuvalt sellele, et puudub

§ 35nõuetele vastav otsus KSH algatamise või algatamata jätmise kohta.

Vaidlus käib selles, kas nimetatud otsuse puudumise motiivil oli LKS § 40 lg-s 3 sätestatud otsustuse tegemata jätmine põhjendatud. Kaebaja väitel oli nõue põhjendamatu juba seepärast, et antud detailplaneeringumenetlusele ei laienenud

sätted, mis nõudsid KSH läbiviimist. Halduskohus sellega ei nõustunud, jagades vastustaja seisukohta, et

§ 56

lg-st 5 tulenevalt on KSH läbiviimine antud detailplaneeringumenetluses kohustuslik, kuid leidis, et keskkonnaminister ei saanud taotluse läbivaatamata jätmist siiski põhjendada KSH või selle mittealgatamise otsuse puudumisega seetõttu, et

-st ei tulene, et KSH tuleb lõpule viia enne detailplaneeringu vastuvõtmist ja ühtlasi ajaks, mil esitatakse LKS § 40 lg 1 alusel taotlus ehituskeeluvööndi vähendamiseks. 22.

§ 56

lg 5 sätestab, et strateegilise planeerimisdokumendi koostamisele, mis on algatatud enne

jõustumist, kohaldatakse seda seadust, kui strateegiline planeerimisdokument kehtestatakse pärast 2006. a 21. juulit. Kuna käesoleval juhul on tegemist enne

jõustumist algatatud planeeringuga, mis on käesoleva hetkeni kehtestamata, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et tulenevalt

§ 56lg-st 5, oli KSH läbiviimine antud detailplaneeringumenetluses kohustuslik.

23. Kuid ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga selles, nagu ei tuleneks seadusest, millises planeeringumenetluse etapis tuleks KSH lõpule viia. Ringkonnakohus leiab, et

-st ja PlanS-st koosmõjus tuleneb, et KSH tuleb läbi viia detailplaneeringu vastuvõtmise ajaks. Seisukohta põhjendab ringkonnakohus sellega, et KSH § 43 kohaselt tuleb KSH tulemusi arvesse võtta strateegilise planeerimisdokumendi (milleks on

§ 31kohaselt ka detailplaneering) koostamisel ning Plan

S § 18 lg 1 kohaselt tähendab planeeringu vastuvõtmine kohaliku omavalitsuse kinnitust, et planeering vastab valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele ja et ta on kontrollinud, et planeering vastab seadustele ja muudele õigusaktidele. Planeeringu vastuvõtmine tähendab ühtlasi planeeringu koostamise etapi lõpuleviimist (vt ka Riigikohtu 18.02.2002 otsus nr 3-3-1-8-02, p 9, milles toodud seisukohad on kohaldatavad ka kehtiva PlanS tõlgendamisel). PlanS § 18 lg-s 1 sätestatud asjaolusid kinnitada saab kohalik omavalitsus vaid eeldusel, et planeeringu koostamisel on ta täitnud muuhulgas

-st tulenevad strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja kohustused. 24. Et enne

jõustumist algatatud ja lõpule viimata planeeringumenetluses ei ole planeeringu vastuvõtmise ajaks

nõuete kohaselt KSH algatamist otsustatud ega KSH-d läbi viidud põhjusel, et planeeringu vastuvõtmine toimus enne

jõustumist, ei tähenda, et sellele planeeringumenetlusele

§ 56

lg 6 ei laiene, nagu leiab kaebuse esitaja, või et poleks reguleeritud, millal sellises planeeringumenetluses tuleks KSH algatamine otsustada ja KSH läbi viia, nagu leiab halduskohus.

nõuete täitmine on sellises planeeringumenetluses võimalik planeeringu vastuvõtmisele eelneva menetlusetapi juurde tagasipöördumise läbi, uuendades planeeringu vastuvõtmise otsuse kui haldusakti andmise menetluse. 18

(22)3-08-888 25. Siiski pole vaidlus selles, kas ja millal oli kohalik omavalitsus antud planeeringumenetluses kohustatud

§ 35

lg-s 5 nimetatud otsuse langetama ja KSH läbi viima, käesoleva haldusasja lahendamisel määrava tähtsusega. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus kaebuse esitaja väiteid

§ 56lg 5 põhiseadusele mittevastavusest.

Ringkonnakohus leiab, et seadusest ei tulenenud keskkonnaministrile õigust jätta LKS § 40 lg-s 4 sätestatud taotlus läbi vaatamata üksnes põhjusel, et planeeringumenetluses ei ole täidetud nõuet langetada otsus KSH algatamise kohta või on jäetud KSH läbi viimata.

  1. LKS ei sätesta ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku taotluse läbi vaatamata jätmise aluseid. HMS-s sätestatud taotluse läbi vaatamata jätmise alustest tuleb antud juhul kõne alla haldusorgani võimalus jätta taotlus läbi vaatamata, kui taotluse puudused jäetakse haldusorgani antud tähtaja jooksul kõrvaldamata (HMS § 15 lg 3) või kui menetlusosaline rikub soodustava haldusakti andmise menetluses enda kohustust esitada ja teha haldusorganile teatavaks menetlusosalisele teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid (HMS § 38 lg 3).
  2. Käesoleval juhul ei ole need alused kohaldatavad juba järgmisel põhjusel. Keskkonnaministrile Sauga valla poolt esitatud planeeringumaterjalid ei sisaldanud KSH algatamise ja läbiviimise dokumente seetõttu, et neid polnudki – Sauga vald ei pidanud KSH läbiviimist vajalikuks (vt Sauga valla 15.02.2008 kiri I kd tl 70). Tegemist ei olnud sellise olukorraga, kus planeeringumenetluses oli küll langetatud otsus KSH algatamise või algatamata jätmise kohta ja/või läbi viidud KSH, kuid keskkonnaministrile esitatud puudulikud materjalid vastavat teavet ei kajastanud. Tegemist oli Sauga valla ja keskkonnaministri vahelise õigusliku erimeelsusega

nõuete kohaldatavuse küsimuses. Hiljemalt Sauga valla 15.02.2008 kirjast pidi see keskkonnaministrile selguma. 28. Eelpool (vt otsuse p 20) on ringkonnakohus viidanud menetluse peatamise võimalusele olukorras, kus menetluse jätkamine võiks tuua kaasa asja ebaõige otsustamise. Keskkonnaminister väidab apellatsioonkaebuses, et ta ei saanud eeldada, et temale esitatud planeering ei muutu oluliselt planeeringu vastuvõtmisele järgneva KSH läbiviimise tulemusena. Keskkonnaministri väite kohaselt saab ta käsitada vastuvõetud detailplaneeringut kõiki olulisi asjaolusid sisaldavana alles siis, kui see kajastab ka KSH menetluse käigus kogutud teavet ning selle teabe alusel kohaliku omavalitsuse langetatud diskretsiooniotsuseid. Kohtu arvates saanuks keskkonnaminister LKS § 40 lg-s 3 sätestatud otsustuse tegemisega ootamist põhjendada viitega algatatavale või käimasolevale KSH menetlusele. Tulenevalt Sauga valla 15.02.2008 kirjast aga polnud keskkonnaministril alust eeldada, et antud planeeringumenetluses KSH läbi viiakse. HMS § 15 lg-st 3 ja § 38 lg-st 3 ei tulenenud keskkonnaministrile volitust asuda LKS § 40 lg-s 4 nimetatud taotluse lahendamisel planeeringumenetluse üle järelevalvet teostama. Sellist volitust ei tulenenud keskkonnaministrile ka

§-st 38.

§ 38

lg-s 2 loetletud strateegilise keskkonnamõju hindamise järelevalvaja ülesanded ei hõlma strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldajale ettekirjutuse tegemist KSH algatamise või algatamata jätmise otsuse koostamiseks ja KSH läbiviimiseks. Seega pidi keskkonnaminister antud olukorras LKS § 40 lg-s 3 sätestatud nõusoleku andmise otsustama lähtuvalt temale esitatud materjalidest. 29. LKS § 40 lg 5 kohaselt tuleb lg-s 3 sätestatud nõusoleku andmisel hinnata ehituskeeluvööndi vähendamise vastavust ranna või kalda kaitse eesmärgile ja sama paragrahvi lg-s 1 sätestatule. LKS § 40 lg 1 kohaselt võib ranna ja kalda ehituskeeluvööndit suurendada või vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, 19

(22)3-08-888 kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Olukorras, kus ehituskeeluvööndi vähendamist ette nägeva planeeringu menetluses ei ole täidetud

-st tulenevat kohustust langetada põhjendatud otsus KSH algatamise küsimuses ja/või viia planeeringu mõjude hindamiseks läbi KSH, võib LKS § 40 lg-s 3 sätestatud nõusoleku andja nõusoleku taotluse suhtes langetada keelduva otsuse, kuid seda juhul, kui nimetatud rikkumiste tõttu ei ole tema käsutuses teavet sama paragrahvi lg-tes 1 ja 5 sätestatud asjaolude kohta, mis võimaldaks veenduda, et ehituskeeluvööndi vähendamine ei kahjusta ranna või kalda kaitse eesmärke ülemääraselt. 30. LKS § 40 lg 3 alusel ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmisest keeldumise tagajärg ei oleks kaebuse esitaja jaoks soodsam selle otsuse langetamisega viivitamisest. Samas on ringkonnakohus eelpool (vt otsuse p 15) viidanud kohtupraktikas kujunenud seisukohale, mille kohaselt võib isiku huvidega seotud menetluses menetlustoimingute edasilükkamine riivata isiku põhiseaduslikku õigust menetlusele, sh õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Samuti ei saa kohus käesoleval juhul olla veendunud, et keskkonnaministrile jäi õiguspärase käitumisvõimalusena üle üksnes ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku taotlus rahuldamata jätta. Vaidlus puudub selles, et keskkonnaministri käsutuses oli vee erikasutusloa andmise menetluses läbi viidud KMH (I kd tl 133-192), mille keskkonnaminister oli heaks kiitnud 28.06.2005 (I kd tl 52-54). Samuti kiitis keskkonnaminister 27.09.2007 käskkirjaga nr 1075 heaks Pärnu jõel paiknevate Türi, Jändja, Kurgja ja Sindi paisudele kalapääsude rajamise KMH aruande, kus Sindi paisu puhul analüüsiti kavandatava tegevuse variandina mh AS Raju kavandatavat tegevust – hüdroelektrijaama ja loodusliku tüüpi kalapääsu rajamist paremale kaldale vee erikasutusloa tingimusi arvestades (I kd tl 76-80). Sellises olukorras ei oleks keskkonnaminister ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse rahuldamata jätmist saanud põhjendada üksnes viitega

§ 35

lg-s 5 sätestatud KSH algatamata jätmise otsuse puudumise või KSH läbi viimata jätmisega, toomata täpsemalt välja, milliste tähtsust omavate asjaolude kohta tema käsutuses olevad materjalid piisavat teavet ei anna. Keskkonnaminister ei ole viidanud asja otsustamisel olulisele teabele, mis neis KMH aruannetes puudub.

  1. Kohtumenetluses on keskkonnaminister juhtinud tähelepanu sellele, et Sauga Vallavolikogu on detailplaneeringu vastuvõtmise otsuse teinud 21.06.2006, kuid selle järgselt on detailplaneeringusse tehtud muudatusi ning esitatud detailplaneeringu esilehele on detailplaneeringu valmimise ajaks märgitud
  2. a november. Selle asjaoluga ei saa keskkonnaminister taotluse lahendamisega viibimist õigustada. Esiteks ei nähtu asja materjalidest, et keskkonnaminister taotluse saamisel antud küsimusele oleks tähelepanu pööranud, rääkimata katsest asjas selgust luua. Teiseks ei tähenda see, et vastuvõtmisele järgnenud ajal on planeeringus tehtud muudatusi (Pärnu Maavalitsuse 27.10.2006 kirjast (I kd tl 55-56) järeldub, et maavalitsuses toimunud nõupidamisel lepiti kokku selles, et detailplaneeringu projekti täiendatakse joonistele ehituskeeluvööndi vähendamise ettepaneku kandmise läbi ning planeeringule lisatakse põhjendatud ettepanek valla üldplaneeringu muutmiseks), et vald ei täitnud nõuet esitada ministrile vastuvõetud detailplaneering (LKS § 40 lg 4 p 2). Halduskohtule on esitatud ka Sauga Vallavolikogu 15.12.2006 otsus nr 131, millega Veejaama maaüksuse detailplaneering teist korda vastu võeti (kuigi halduskohus on selle tõendi 14.11.2008 istungi protokollist (lk 3, II kd tl 24) nähtuvalt „toimiku juurde“ võtnud, pole see köidetud haldusasja toimikusse). Eeltoodu ei tähendanud, nagu poleks juba esmakordsel taotluse esitamisel eksisteerinud kehtivat otsust detailplaneeringu vastuvõtmise kohta Sauga Vallavolikogu 21.06.2006 otsuse nr 69 näol (I kd tl 90). 20

(22)3-08-888
  1. Seetõttu oli keskkonnaministri poolt Sauga valla taotluse läbivaatamata jätmine õigusvastane. Kuna puuduvad muud asjaolud, mille tõttu oleks taotluse läbivaatamise võimalus ära langenud, oli halduskohtu poolt kohustamistaotluse rahuldamine õiguspärane. Siiski ei saa kohus muutunud õiguslikus olustikus taotluse läbivaatamiseks kohustada keskkonnaministrit, vaid vastav ettekirjutus tuleb teha antud toiminguks käesoleval ajal pädevale haldusorganile – Keskkonnaametile. IV
  2. HKMS § 7 lg 1 teise lause kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvina haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks on kohtupraktikas aktsepteeritud huvi taotleda selle akti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Sellise põhjendatud huvi on esile toonud ka kaebuse esitaja. Kahju põhjustamine keskkonnaministri viivitusega ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku andmise otsustamisega on võimalik, arvestades, et ehituskeeluvööndi vähendamisest sõltus kaebuse esitaja võimalus kasutada temale kuuluvat kinnistut soovitud ettevõtluse tarbeks. Seega on kaebuse esitajal tuvastamistaotluse esitamiseks kaebeõigus.
  3. Halduskohtu seisukohtadega viivituse õigusvastasusest ja vastuolust HMS § 3 lg-s 2 ja § 5 lg-s 2 sätestatud haldusmenetluse põhimõtetega ringkonnakohus eelpool (otsuse põhjenduste III osas) toodud asjaoludel nõustub.
  4. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et halduskohtu otsusest ei selgu, mis ajahetkest alates on kohtu arvates tegemist õigusvastase viivitamisega, ning kogu esmakordsest taotluse esitamisest möödunud aeg ei saanud kindlasti olla õigusvastane viivitus.
  5. Keskkonnaministri üldsõnalise viite kohta Sauga vallaga peetud kirjavahetusele märgib ringkonnakohus samas, et apellant ei ole näidanud, millise täiendava teabe saamine oli taotluse lahendamise seisukohast vajalik. Keskkonnaminister ei küsinud ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku taotluse esmakordsel saamisel vallalt selgitusi, vaid tagastas selle taotluse 28.06.2007 kirjaga põhjendamatult. Taotluse läbivaatamise viibimist ei ole keskkonnaminister põhjendanud ka vajadusega oodata ära Pärnu jõel paiknevatele Türi, Jändja, Kurgja ja Sindi paisudele kalapääsude rajamise KMH aruande heakskiitmine 27.09.
  6. Keskkonnaministri seisukohtadest ei selgu, milline oleks pidanud olema vähim vajalik aeg ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku taotluse lahendamiseks. Ka kaebuse esitaja ei ole täpsustanud keskkonnaministri õigusvastase viivituse ajavahemikku. Selles olukorras asub ringkonnakohus seisukohale, et keskkonnaministri viivitus algas 28.06.2007, mil taotlus põhjendamatult tagastati. V
  7. Eeltoodud põhjendustel on halduskohus lõppastmes õigesti kaebuse rahuldanud. Siiski tuleb kohtuotsust muuta, arvestades kohtumenetluse vältel muutunud õiguslikku olukorda, mille kohaselt tuleb kohustamisnõude rahuldamiseks ettekirjutus keskkonnaministri asemel teha Keskkonnaametile. Samuti tuleb kohtuotsuse resolutsiooni täpsustada osas, millega rahuldati tuvastamistaotlus. Et ringkonnakohtu arust ei saanud kaebust rahuldada halduskohtu otsuses toodud põhjendustel, asendab ringkonnakohus käesoleva otsuse põhjendustega ka halduskohtu otsuse põhjendused. Apellatsioonkaebuste rahuldamist selline halduskohtu otsuse muutmine siiski ei tähenda. 21
(22)3-08-888 38. Kuna otsust ei tehta keskkonnaministri kasuks, puudub juba HKMS § 92 lg-st 1 tulenevalt alus rahuldada keskkonnaministri taotlust apellatsiooniastme menetluskulude 32 086,4 krooni väljamõistmiseks kaebuse esitajalt. Samas on kaebuse esitajal HKMS § 92 lg-st 1 tulenevalt õigus taotleda menetluskulude väljamõistmist vastustajatelt. Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide järgi koosnevad kaebuse esitaja apellatsiooniastme menetluskulud tasust esindaja õigusabi eest summas 18 646 krooni. Lisatud maksekorraldustega on selles suuruses kulude kandmine tõendatud. Kuna kaebus rahuldatakse mõlema apellandi vastu esitatud nõuetes, mõistab kohus kulud võrdsetes osades (9323 krooni) välja kummaltki apellandilt. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 22
(22)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.