3-11-2069/5

TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja KOHTUMÄÄRUS kaebuse tagastamise kohta Kohtuasja number 3-11-2069 Määruse kuupäev

1. august 2011 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Georg Trašanovi taotlus tuvastada, et ta on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis tagatud inimõiguste ja vabaduste rikkumise ohver ning õiglase hüvitise määramiseks. Asja läbivaatamise kuupäev kirjalik menetlus Resolutsioon Edasikaebamise kord
2. Tagastada Georg Trašanovi kaebus selle esitajale HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel.
3. Määrus saata kaebuse esitajale. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Asjaolud, kaebuse esitaja taotlus
4. Georg Trašanov esitas 26.augustil 2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub halduskohtul tuvastada alljärgnevad rikkumised ja astuda samme Georg Trašanovi õiguste taastamiseks ja jätkuvate rikkumiste tõkestamiseks: 1) Vastavalt konventsiooni artiklile 13 tuvastada, et ta on konventsioonis tagatud inimõiguse rikkumise ohver vastavalt artiklile 6; 2) Rikkumise tuvastamisel kohustada vastavat kohut Georg Trašanovi kriminaalasja nr 1-087474 uueks läbi vaatamiseks; 3) Tulenevalt eelnevalt esitatud taotlusest, kohustada Vanglateenistust, Tartu Vanglat ja Politsei- ja Piirivalveametit tegevusetuseks. Kuivõrd halduskohtumenetluse seadustik annab läbi § 6 lg 2 p 1 koostoimes § 4 lg-ga 2 halduskohtule võimaluse avalik-õiguslikku haldusülesandeid täitvat ametit kohustada muuhulgas ka tegevusetuseks, palub taotluse esitaja kohtul seda koheselt kohaldada; 1 4) Määrata punktis 2 tuvastatud rikkumiste õiglane hüvitis - Georg Trašanovi kriminaalasja uuesti läbivaatamine 5) Vastavalt Riigivastutuse seaduse § 2 lg l p 3 ja § 5 sätestatule keelata Politsei-ja Piirivalveametil Georg Trašanovi sundtoomine vangituse kandmiseks kuni tema kriminaalasi on uuesti läbi vaadatud.
5. G.Trašanov märgib, et Tartu Maakohtu
6. märtsi 2010.a otsusega kriminaalasjas nr 1-087474 mõisteti teda süüdi KarS § 293 lg 2 p 1 järgi ning karistati 2 aasta pikkuse vangistusega. Samuti mõisteti teda süüdi KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ning karistati 4 aasta vangistusega. KarS 64 lg 1 kohaselt loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 73 kohaselt määras kohus, et mõistetud karistusest tuleb koheselt ära kanda 6 kuud vangistust ning ülejäänud osa ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane 4-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Tartu Ringkonnakohtu
7. detsembri 2010.a otsusega jäeti maakohtu otsus tema süüdimõistmise ja karistamise osas muutmata. Riigikohus ei andnud esitatud kassatsioonile menetlusluba. 12.07.2011 tegi Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja määruse kriminaalasjas 1-08-7474, milles kohustati kaebajat ilmuma karistuse kandmisele viie päeva jooksul pärast määruse jõustumist. Määruse peale esitas kaebaja määruskaebuse, kus muu hulgas taotles ka menetluse peatamist kuni teises asjas otsuse jõustumiseni. Määruskaebus jäeti rahuldamata, muud taotlused läbi vaatamata.
8. Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi 30.12.2008 nr 3-4-1-12-08 on kohus jõudnud seisukohale, et põhiseaduslikkuse kontrolliks peab isik tegema avalduse „oma kohtuasja" raames. Selline on isiku õigus ja kohtu kohustus taotlus läbi vaadata ja sisuliselt lahendada tulenevalt Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklite 6 ja 13 koostoimest; samuti jätta Põhiseaduse § 152 lg 1 järgi kohaldamata õigusakt, mis on vastuolus Põhiseadusega. Kriminaalasjas nr 1-08-7474 esitas Georg Trašanov „oma kohtuasja" raames normikontrolli taotluse ning selleks vastavat pädevust omavad kohtud ei ole seda konventsioonis sätestatud korras läbi vaadanud. Tänaseks päevaks on möödas ka tähtaeg, mille jooksul oli riigivõimul õigus isiku argumenteeritud väidet läbi vaadata.
9. Vastavalt EIK kohtupraktikale on isiku poolt vaidlustatud sätte kohaldamine tema vastu kohaldamine ilma vastavat kontrollmenetlust läbi viimata, jäme põhiõiguste rikkumine isiku suhtes. Kaebuse esitaja selgitab, et temal kui kõrgemal riigiametnikul -maavanemal - polnud võimalik saavutada õiguskindlust võlaõiguslikest suhetest tulenevate õiguste ja kohustuste täitmiseks selliselt, et talle ei tehtaks etteheiteid õigusrikkumises. Sellise käitumisega on riik rikkunud õiguskindluse põhimõtet põhiseaduse §-i 13 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) artikli 6 lg 1 tähenduses Georg Trašanov esitas selgelt argumenteeritud väite konventsiooni artikli 13 alusel, et tal ei olnud selge, milline menetluskord tagaks talle tõhusa õiguskaitse ja siduva riigivõimu eelhinnangu kas kavandatava või juba sõlmitud võlaõigusliku suhte realiseerimisest tulenevatele küsimustele selliselt, et välistada hilisemad kriminaalõiguslikud etteheited. Seega tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitaja väide õigusselguse puudumise kohta eelnimetatud 2 küsimuses oli argumenteeritud ning asjassepuutuv seoses tema vastu esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisega. Rahvusvaheline õigus annab aga siin selge korra - isikule saab kriminaalõigusliku etteheite teha vaid siis, kui tema tegevus on vastuolus nii siseriikliku õigusega kui ka rahvusvaheliste tavade ja lepingutega. Juhul, kui siseriiklik õigus on vastuolus rahvusvahelise õiguse sätetega, siis kohaldatakse rahvusvahelise õiguse põhimõtteid. Kui isik on esitanud argumenteeritud väite, et siseriiklik seadus on vastuolus rahvusvahelise õigusega ning rikub viimasest tulenevalt isiku põhiõigusi, on riigivõimul kohustus viia läbi vastav kontrollmenetlus pädeva ametniku/ameti poolt seaduses määratud tähtaja jooksul. EIK annab sellise menetluse läbiviimise õiguse ainult riigi kõige kõrgemale kohtule. Georg Trašanovi kriminaalasjas esitatud kassatsiooni, erinevaid kaebusi ja määrusi, taotlusi ega muid avaldusi pole Riigikohtu poolt kunagi menetletud. Seega on ümberlükkamatult tõendatud, et Georg Trašanovi selgelt argumenteeritud väidet ei Riigikohus menetlenud ega teinud selle suhtes motiveeritud lahendit.
10. Eelneva põhjal palub Georg Trašanov halduskohtul tuvastada, et ta on konventsiooni artikkel 6 rikkumise ohver. Tulenevalt faktist, et kriminaal- ja tsiviilkohtud on ühte ja sama tegevuspraktikat hinnanud erinevalt, lisas allakirjutanu oma kassatsioonkaebusele uuesti ka normikontrolli taotluse. Olukord, kus tsiviil- ja kriminaalkohtud hindavad Georg Trašanovi tegevuspraktikat erinevalt loob juba iseseisvalt olukorra, mis peaks õigusriigis olema välistatud. Eelnevast tekkinud õigusselgusetuse kasutamine isiku vastu on aga isiku inimõiguste rikkumine nii siseriikliku kui ka rahvusvahelise õiguse järgi. Ülalkirjeldatuga on toimunud kaebuse esitaja põhiõiguste rikkumine, mille tuvastamiseks, edasiseks takistamiseks ning kahju hüvitamiseks pöördub Georg Trašanov Tartu Halduskohtu poole. Halduskohtu seisukoht
11. HKMS § 11 lg 31 p 5 sätestab, et halduskohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Antud juhul tuleb esmalt lahendada küsimus kaebuse lubatavusest. HKMS § 7 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebusega avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kelle on selleks põhjendatud huvi. Seega saab halduskohtusse pöörduda oma subjektiivsete õiguste kaitseks, vaidlustades konkreetseid haldusakte või konkreetseid haldustoiminguid. See kehtib ka isiku põhiõiguste rikkumise korral. Halduskohus saab isiku põhiõiguste rikkumist tuvastada läbi konkreetse vaidluse. Põhiõiguste rikkumist saab kaitsta halduskohtus juhul, kui põhiõigusi on rikutud konkreetsete haldusaktide või toimingutega. Antud juhul ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud ühtegi haldustoimingut või haldusakti, mille raames tuleks halduskohtul hinnata võimalikku kaebaja põhiõiguste rikkumist. Seejuures on kaebuse esitaja õigustatult märkinud, et põhiseaduslikkuse kontrolliks peab isik tegema avalduse „oma kohtuasja“ raames. Nähtuvalt kaebaja selgitustest, on kaebaja juba kriminaalasja raames, ehk „oma kohtuasja“ raames esitanud ka põhjendused konventsiooni artiklite 6 ja 13 rikkumise kohta. Seega oli G.Trašanovile tagatud kriminaalasja raames piisav võimalus taotleda ja saada kaitset põhiõiguste rikkumistele. Riigikohtu lahendites ei ole väljendatud põhimõtet, et halduskohtusse saab esitada kaebust ainult põhiõiguste rikkumise tuvastamiseks, vaid et igal isikul peab oma õiguste kaitseks olema tagatud kohtulik kaitse ning kui see on mõnes 3 kohtumenetluses olnud reguleerimata, on isikul õigus pöörduda õiguste kaitseks halduskohtusse. Halduskohtul puudub õigus kontrollida teiste kohtute lahendeid ja tuvastada, kas nende poolt teostatud normikontroll ja tegevus oli piisav ja vastav kaebaja poolt esitatud argumentidele. Oluline on, et kohus ei ole õigusemõistmisel avalik-õiguslikke ülesandeid täitvaks asutuseks, kelle lahendid ja toimingud alluksid halduskohtu kontrollile vastavalt HKMS §-le
13. Kaebaja taotluse osas, et halduskohus keelaks Politsei- ja Piirivalveametil tema sundtoomise vangistuse kandmiseks kuni kriminaalasi on uuesti läbi vaadatud, millist taotlust on kaebaja lugenud ka esialgse õiguskaitse taotluseks, märgib kohus, et kõik kriminaalasjas tehtud lahendi täitmisega seotud toimingud ja aktid ning nende õiguspärasus ei ole allutatud halduskohtu kontrollile ning seetõttu puudub halduskohtul keelata ka selliste toimingute tegemine. Halduskohtule teadaolevalt on kaebuse esitaja 26.08.2011 asunud Tartu Vanglas karistust kandma, seetõttu on keelamise nõue antud hetkeks mittetäidetavaks muutunud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kaebuse esitaja taotlus tuvastada, et ta on konventsioonis tagatud inimõiguste rikkumise ohver vastavalt artiklile 6 ning kohaldada kaebaja vanglasse sundtoomise osas esialgset õiguskaitset, on ilmselgelt põhjendamatu ja ei kuulu halduskohtus läbivaatamisele.
14. Vastavalt HKMS § 11 lg 31 p-le 5 haldusohus tagastab kaebuse või protesti määrusega selle esitajale, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendamata. Kaebusele on lisatud kaks riigilõivu tasumise kviitungit – 15,97 eurot (kaebuselt) ja 12,78 eurot (esialgse õiguskaitse taotluselt). Vastavalt HKMS § 84 lg 4 p 2-le, tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub seetõttu, et kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. Kuna kohus tagastab kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel (kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust), ei kuulu kaebuse esitamiselt tasutud riigilõiv tagastamisele. Esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv kuulub kaebajale tagastamisele. Riigilõivu tagastamine toimub isiku nõudel. Riigilõivuseaduse § 12 lg 1 kohaselt on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist Riigilõivuseaduse § 15 alusel. Riigilõivu tagastamise nõue aegub kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. Eda Muts kohtunik 4