← Eesti

3-07-1194/137

Obsah (6)§ 12§ 7§ 8§ 5§ 6§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 28. septembril 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-07-1194 Haldusasi AS ET

§ 12

lg 7 alusel Kaebuse esitaja – AS ETRE, seaduslik esindaja Jüri Kapet, volitatud esindaja Rein Kontus; Vastutajad – Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjon ja Tallinna Linnavalitsus, volitatud esindaja Aldi Alev; Kolmas isik – H.K., volitatud esindaja Andres Shapura Menetlusosalised Asja läbivaatamise aeg

  1. septembril
  2. a Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6). Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest
  3. septembrist
  4. a. arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
  5. oktoobril
  6. a (k.a) (HKMS § 31 lg 1, 4). Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. 17.01.1992 esitas H.K. Tallinna Linnavaraametile avalduse vanavanematele A. ja K. K. kuulunud Raudtee tänav 64 kompenseerimiseks. 24.05.1994 teatas H.K. oma soovist kõnealune vara tagasi saada. 2.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjon tunnistas 20.12.1993 otsusega nr 1338 Tallinnas, Raudtee tn 64, endisel 1 kinnistul nr 1229 asuvad hooned ja krundi suurusega 4319 m2 omandireformi objektiks ning omandireformi õigustatud subjektiks nimetatud vara suhtes H.K.u.
  8. Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2007 korralduses nr 620-k leiti, et tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2006 otsusest nr 3-99-3 on õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilinud väärtusele vastav osa ehitisest kui tervikust 29,41%, mis kuulub tagastamisele Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (

) § 12 lg 9 alusel. Korralduse punktiga 1 otsustati tagastada Tallinnas, Raudtee tn 64, endisel kinnistul nr 1229 asuvast büroohoonest 2941/10000 suurune mõtteline osa H.K.ule, kes oli p 2.2 kohaselt kohustatud vara üleandmise-vastuvõtmise konkreetse kuupäeva kindlaks määramiseks ja vara vastuvõtmiseks pöörduma AS ETRE poole. Punktiga 3.1 kohustati AS ETRE Raudtee tn 64 asuvast büroohoonest 2941/10000 suurune mõtteline osa H.K.ule aktiga üle andma. Punktiga 7 otsustati alustada Raudtee tn 64, endisel kinnistul nr 1229 asunud, hävinud kõrvalhoone kompenseerimise menetlust.

  1. AS ETRE ja AS K.S. esitasid 12.06.2007 Tallinna Halduskohtule kaebused Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2007 korralduse nr 620-k tühistamiseks. Kaebus registreeriti kohtus haldusasja nr-ga 3-07-
  2. Tallinna Halduskohus tühistas 15.02.2008 otsusega Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2007 korralduse nr 620-k ja kohustas Tallinna Linnavalitsust tegema tagastamise küsimuses uue otsuse kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27.10.2008 otsusega halduskohtu otsuse ja saatis asja samale kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 15.01.2009 määrusega.
  3. AS ETRE ja AS K.S. esitasid 06.04.2009 halduskohtule kaebused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20.12.1993 otsuse nr 1338 tühistamiseks ja taotlesid kaebetähtaja ennistamist. Kaebus registreeriti kohtukantseleis haldusasja nr-ga 3-09-
  4. Tallinna Halduskohtu 15.05.2009 kohtumäärusega liitis kohus haldusasja nr 3-07-1194 ning haldusasja nr 3-09-728 ühte menetlusse, menetledes neid edasi haldusasja nr 3-07-1194 all. Tallinna Halduskohus jättis 29.04.2009 määrusega kaebetähtaja ennistamise taotlused rahuldamata ja lõpetas kaebuste menetluse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20.12.1993 otsuse nr 1338 tühistamise nõudes. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 03.09.2009 määrusega halduskohtu määruse, luges kaebused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20.12.1993 otsuse nr 1338 tühistamise nõudes tähtaegseteks ja saatis asja halduskohtule menetluse jätkamiseks.
  5. Tallinna Halduskohus jättis 07.12.2009 määrusega kaebused HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel halduskohtusse pöördumise õiguse ilmselge puudumise tõttu läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 03.05.2010 kohtumäärusega AS ETRE määruskaebuse ning tühistas Tallinna Halduskohtu 07.12.2009 kohtumääruse AS ETRE kaebuse läbivaatamata jätmise osas ja saatis asja selles osas halduskohtule menetluse jätkamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis eelnimetatud kohtumäärusega AS K.S. määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.12.2009 kohtumääruse AS K.S. kaebuse läbivaatamata jätmise osas muutmata. Tallinna Halduskohus jätkas menetlust AS ETRE kaebuses ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20.12.1993 otsuse nr 1338 ja Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2007 korralduse nr 620-k tühistamise nõudes ning nõudes Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks Raudtee tn 64 tagastamismenetluse lõpetamiseks

§ 12lg 7 alusel.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT 2

  1. Eesti Vabariik erastas 08.05.1996 RAS ETRE, asukohaga Raudtee 64 Tallinn, vara, sh. ka Raudtee 64 paiknevad ehitised, aktsiate müügi teel AS-le REVO. RAS-st ETRE sai AS ETRE, mille 100% aktsiate omanik on alates 12.10.1999 AS K.S. Erastamise lepinguga aktsiate väljaostu kohustus summas 5 000 000 krooni on täielikult tasutud. Erastamise lepingu kohane investeerimise kohustus 1 000 000 krooni, mis põhiliselt paigutati büroohoonesse Raudtee 64, on täidetud. Korralduse p. 2.4 kohustatakse AS-i ETRE andma Raudtee 64 asuvast büroohoonest 2941/10000 H.K.ule üle, millega rikutakse AS-i ETRE õigusi.
  2. Tänaseks on selgunud ka asjaolu, et krundi ja hoonete tagastamise toimikusse nr 5307 ei ole pärast jaanuari
  3. a lisatud mitte ühtegi H.K.u poolset dokumenti, sh. ka avaldust, millega H.K. oleks Raudtee 64 kompenseerimise avaldust muutnud tagastamise sooviks. Tallinna Linnavalitsus on oma korralduses vääralt tuginenud Tallinna Halduskohtu ja Ringkonnakohtu otsustele, nagu kuuluks Raudtee 64 ehitistest 2941/10000 suurune mõtteline osa tagastamisele H.K.ule.
  4. Raudtee tn 64 ehitiste ja krundi suhtes õigustatud subjektiks tunnistamisele tuli avalduste ja tõendite läbivaatamisel kontrollida ja kindlaks määrata vastavalt „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p-le 15: 1) kas vara on omanikult võõrandatud alates
  5. juunist
  6. a kuni
  7. juunini 1981 (

§-le 6 lg 1 ja 2); 2) kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, st endisele omanikule; 3) kas avalduses märgitud vara on võõrandatud viisil, mis on sätestatud omandireformi aluste seaduse (

) §-is 6 ja kas taotleja kuulub

§-des 7 või 8 loetletud õigustatud subjektide hulka. ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile oli kogutud tõendite alusel teada, et A. K. ei olnud võimalik Raudtee 64 paiknevat vara (maad ega ehitisi) alates 16.06.1940 õigusvastaselt võõrandada, kuna ta oli surnud xx xx xxxx. Avalduses on H.K. märkinud endiseks omanikuks A. K. ja K. K., kuigi vara omandas lahusvarana A. K.. Tagastamise toimikus on tõendatud, et kuni surmahetkeni oli Raudtee 64 omanik A. K.. ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil oli kogutud tõendite alusel teada, et A. K. oli surnud xx xx xxxx ja Raudtee 64 ei saanud enam surmahetkest temale kuuluda, mille tõttu ta ei ole ka endine omanik

-e tähenduses. 10. Taotleja H.K. ei kuulu

§ 7

sätestatud õigustatud subjektide hulka, kuna tema ei olnud vara Raudtee 64 omanik ja Raudtee 64 ei ole üldsegi A. K. õigusvastaselt võõrandatud. H.K. ei ole Raudtee 64 osas

§ 8

kohase pärijana omandireformi õigustatud subjektiks, kuna ei ole toimunud ega saanud toimuda Raudtee 64 õigusvastast võõrandamist. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei ole kogunud mitte ühtegi tõendit selle kohta, mis viitaks mingil moel asjaolule, et A. K. kuulunud Raudtee 64 oleks kellegi poolt päritud. Raudtee 64 tagastamise toimikus nr 5307 puuduvad Raudtee 64 pärimist tõendavad dokumendid või Raudtee 64 pärimisele osundavad dokumendid. Vabriku 41 tagastamise ja kompenseerimise toimikus on 04.11.1940 inventari kaart nr 1, mille kohaselt Vabriku 41 pärijad olid E. K. ja Õ. K., kuhu on märgitud ka, et kaasomanikud teisi kinnisvarasid ei oma. Pärijate puudumist kinnitab Raudtee 64 osas ka 01.02.1943 teatis Tallinn-Nõmme Maksuametile. 11. Tagastamise toimikus olevast H.K.u sünnitunnistusest nähtub, et tema isa oli E. K.. Tõendamata on, et H.K.u isa E. K. oleks olnud K. K. ja A. K. poeg. Arhiivide infosüsteemist ei nähtu En. K., kelle isa oleks olnud K. – kõige lähedasem on K.-J.. Seega võib järeldada ka seda, et H.K.u isa E. K. ei olnud A. ja K. K. poeg, mille tõttu ei saa ka paljasõnalistest ja õigusnormidele tuginemata rääkida, et H.K. on A. K. väidetava lapselapsena tema vara võimalik pärija seaduse alusel ja seda üldse

-e tähenduses. 3

  1. Tagastamise toimikus nr 5307 on 08.12.1993 dateeritult arvutisse salvestatud ja toimikusse paigutatud allkirjastamata dokument Raudtee 64 tagastamise avalduse registreerimise kohta. Tegemist ei ole dokumendi arvuti väljatrükiga tänases mõistes, millega ei saa muuta dokumenti ennast, sh. ka dokumendi tekke algselt kuupäeva. Selle toimikus oleva 08.12.1993 dokumendiga on seatud kahtluse alla avalduse esitamise ja vastuvõtmise kuupäev 17.01.1992, sest see oli viimane kuupäev, millal võis tagastamise avaldusi esitada. Ka see asjaolu on jäetud tähelepanuta ja kontrollimata. Kahtlusi tekitavateks asjaoludeks on Tallinna LV poolt ka Raudtee 64 tagastamise kiirustamine pärast subjektiks tunnistamise otsustamist 20.12.
  2. VASTUSTAJATE SEISUKOHT
  3. Õigusvastase võõrandamise ajal kuulusid Raudtee 64, endisel kinnistul nr 1229 asunud hooned ja maa A. Ku.. Vara endine omanik vastab

§ 7lg 1 toodud nõuetele.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20.12.1993 otsusega nr 1338 tunnistati kõnealuse vara osas õigustatud subjektiks vara endise omaniku lapselaps H.K., kes taotles vara tagastamist. Endisel kinnistul nr 1229 paiknes võõrandamise ajal elamu koos kõrvalhoonetega. Kõrvalhoone on käesolevaks ajaks hävinenud.

  1. Vaidlustatud korraldus on kooskõlas seaduste ja teiste õigusaktidega, olemasolevate Tallinna Linnavalitsusele esitatud andmetega ning sellest tulenevalt õiguspärane, mistõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku nr 5307 esimeses osas asuvad vajalikud dokumendid, mis tõendavad, et H.K. on esitanud avalduse Raudtee 64 tagastamiseks (nt Tallinna Linnavarade Amet, avalduse reg. nr 8707, Tallinna Linnavara Ameti 28.01.1994 vastus nr 139, H.K.u jaanuari 1994 kiri ja 24.05.1994 avaldus). Tõendid, mis tõendavad kolmanda isiku õigusi Raudtee 64 asuvale hoonele on välja toodud Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2006 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-99-3, mis on käesolevaks ajaks jõustunud (toimik nr 5307 III osa). Eelpool nimetatud vara tagastamise toimiku materjalid on läbinud juba kohtuliku kontrolli haldusasjas nr 3-99-3 ning on olemas ka jõustunud kohtulahend. Järjekordne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 5307 materjalide vaidlustamine ei ole lubatav, kuna HKMS § 11 lg 31 p 2 keelab sama asja teistkordse menetlemise. H. K. avaldusest AS-le ETRE nähtuvalt on H. K. teinud omapoolsed toimingud vara vastuvõtmiseks. Käesolevaks ajaks ei ole Tallinna Linnavalitsusele teada, kas nimetatud avaldusele on vastatud.
  2. Õigusvastase võõrandamise ajal kuulusid Raudtee tänav 64, endisel kinnistul nr 1229 asunud hooned ja maa A. K.. Kuivõrd A. K. suri xx xx xxxx, seega enne vara võõrandamise hetke ning kõnealuse vara osas pärimist ei toimunud, siis tuleb lugeda see vara kuuluvaks A. K. päranditompu (Riigikohtu 03.05.2001 otsus nr 3-3-1-22-01), millest tulenevalt vastab vara endine omanik

§ 7lg 1 toodud nõuetele.

Õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus olevate dokumentidega on tõendatud, et A. K. lapselaps on H.K.. H.K.u sünnitunnistusega (toimiku nr 5307 lk 3) ja ENSV Rapla Maakonna Perekonnaseisuameti 07.04.1992 välja antud teatisega (toimiku nr 5307 lk 4) on tõendatud, et H.K.u isa on E. K., kes suri xx xx xxxx. Viimati nimetatud perekonnaseisuameti teatisega on tõendatud ka see, et E. K. ema ja seega H.K.u vanaema oli A. K.. Vabariigi Valitsuse

  1. augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” punktist 30 tulenevalt oli H.K.ul võimalus oma tahet muuta ja nagu toimiku materjalidest nähtub on kolmas isik seda võimalust ka kasutanud. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ punkti 10 kohaselt vara tagastamine lahendatakse ainult 4 tähtaegselt avaldused esitanud isikutele. Vabariigi Valitsuse
  2. augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” punkti 4 kohaselt isikud, kes ei ole esitanud 17.01.1992 avaldust vara tagastamise või kompenseerimise kohta, loetakse vara tagastamisest või kompenseerimisest loobunuks ning neid taotlejaid vara tagastamisel või kompenseerimisel arvesse ei võeta. Vaidlust ei ole selles osas, et ainukesena esitas vara tagastamise avalduse H.K. ja on tunnistatud õigustatud subjektiks, mistõttu viited teistele võimalikele õigustatud isikutele ei ole asjakohased. Vastustajad taotlevad jätta kaebus rahuldamata. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
  3. Asjakohatu on tugineda põhjendusele, et kaebaja sai vaidlusaluse vara Raudtee 64 RAS ETRE poolt erastamise tulemusena.

§ 12

lg 1 kohaselt ei ole nimetatud asjaolu takistuseks vara tagastamiseks, sest isikud, kelle omandis on omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, on kohustatud selle õigustatud subjektile tagastama kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Tallinna Halduskohtu 26.10.2004 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-7/2004 ja Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2006 seadusjõus oleva otsusega nr 3-99-3 on tuvastatud, et kaebaja poolt väidetud seadusest tulenevad takistused vara osaliseks tagastamiseks H.K.ule 2941/10000 ulatuses puuduvad ning selles ulatuses kuulub talle vara tagastamisele. Asjakohatu on ka väide, et kolmas isik on esitanud Raudtee 64 vara kompenseerimise avalduse ega ole seda muutnud tagastamise sooviks. Nimetatud põhjendusele on Ringkonnakohus andnud hinnangu ka 22.03.2006 otsuse punktis 9 haldusasjas nr 3-99-3, leides, et see põhjendus on alusetu ega ole aluseks vara tagastamata jätmiseks. 17. RAS ETRE aktsiad erastati vara tagastamise üle toimuva kohtuvaidluse ajal. Erastamislepingu p 10.1 sätestas: „Ostja on teadlik, et aktsiaseltsi varade seas võib olla õigusvastaselt võõrandatud varasid, mis võivad kuuluda tagastamisele õigustatud subjektidele. Seega ei saanud AS-l ETRE tekkida õiguskindlust ega õiguspärast ootust, et vara jääb omandireformi käigus tagastamata. Seega on ainetu ka väide õiguste rikkumise kohta viitega korralduse p-le 2.4, milles kohustatakse AS-i ETRE tagastamisele kuuluvat vara H.K.ule üle andma. Kaebaja ei ole Raudtee tn 64 omanik, vaid riigivara bilansiline valdaja ja omandireformi kohustatud subjekt

§ 5lg 1 tähenduses.

Tallinna Linnavalitsuse

  1. aprilli
  2. a korraldus nr 620-k ei riku ilmselgelt kaebaja õigusi ega piira tema vabadust kuna Raudtee 64 hoone 2941/10000 suuruse mõttelise osa tagastamine ei saa rikkuda kaebaja kui omandireformi kohustatud subjekti õigusi kuna kaebaja on

§ 12

lg 1 kohaselt kohustatud Raudtee tn 64 ehitistest 2941/10000 suuruse mõttelise osa kolmandale isikule koheselt ja tingimusteta üle andma. Asjas on välistatud ka Raudtee tn 64 ehitise kui vallasasja omandamine leiuna või igamise teel tulenevalt AÕSRS § 13 lg 2

  1. lausest lähtuvalt. Kolmas isik taotleb jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlusküsimused 5
  2. Kaebuse esitaja on vaidlustanud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  3. detsembri
  4. a otsuse nr. 1338 leides, et 1) Raudtee tn. 64 ehitised ei kuulunud õigusvastase võõrandamise ajal A.K.ule; 2) H.K. ei ole nimetatud vara suhtes õigustatud subjekt, kuna Raudtee tn. 64 õigusvastast võõrandamist ei toimunud, puuduvad andmed Raudtee tn. 64 vara pärimise kohta ning tõendamata on, et H.K.u isa E.K. oleks olnud A.K.u ja K.-K. poeg. Kaebuse esitaja vaidlustab Tallinna Linnavalitsuse
  5. aprilli
  6. a korraldust põhjusel, et vara tagastamise toimikus puudub dokument, mis kinnitaks H.K.u soovi muuta varem esitatud Raudtee tn. 64 vara kompenseerimise avaldus tagastamise avalduseks; ühtlasi ei ole H.K. teinud tähtaegselt toiminguid korraldusega tagastatud vara vastuvõtmiseks, mistõttu tuleb tagastamismenetlus lõpetada. Kohtuistungil juhtis kaebuse esitaja ühtlasi kohtu tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a otsuse p-le 15 (kd I, lk. 201 pöördel), mille kohaselt peab kohus kontrollima ka korralduse õiguspärasust seoses Riigikohtu
  9. detsembri
  10. a otsusega asjas nr. 3-3-1-52-04, mille punktis 17 leiti, et „mingil juhul ei saa Tallinna Linnavalitsus pelgalt oma korraldusega nõuda eraõiguslikult juriidiliselt isikult talle kuuluva vara tagastamist õigustatud subjektile. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates puuduvad omandireformi raames selleks õiguslikud alused, et kohustada haldusaktiga eraõiguslikku subjekti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastama.“ Kuivõrd Tallinna Halduskohus tühistas
  11. veebruari
  12. a otsusega Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2007 korralduse muuhulgas põhjusel, et asja lahendamisel ei selgunud, millistel asjaoludel on leitud, et H.K.ul kui A.K.u lapselapsel oleks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigus oma vanaemale kuulunud vara või selle säilinud väärtusele vastava mõttelise osa osas tervikuna, võtab kohus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsust analüüsides seisukoha ka selles küsimuses. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  13. detsembri
  14. a otsus nr. 1338 19.

§ 6

lg 1 järgi on vara õigusvastane võõrandamine omaniku tahte vastaselt temalt vara äravõtmine või tema panek olukorda, kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma või maha jätma, kui normatiivaktid, mille alusel vara võõrandati, on tunnistatud ebaseaduslikeks või kui vara võõrandati ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute omavoli tõttu.

§ 6

lg 2 järgi käsitatakse vara õigusvastase võõrandamisena muuhulgas natsionaliseerimist, mis on toime pandud ajavahemikus

  1. juunist 1940 kuni
  2. juunini
  3. a. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt on kinnitatud „Tallinna linna Nõmme osas natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestik“
  4. jaanuaril
  5. a. Vastavas nimestikus on jrk nr. 2768 all märgitud Raudtee 64 (kinnistu nr. 1229) ning selle omanikuks või valdajaks A.K. (Maa-ameti kd I, lk. 9). Vabariigi Valitsuse 28.08.
  6. a määrusega nr. 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ (edaspidi ka Kord) p 16 kohaselt peab vara natsionaliseerimine olema tõendatud väljavõttega Riigi Teatajast või „Eesti NSV Teatajast“, kus avaldati natsionaliseeritud vara nimekiri, või väljavõtte või ärakirjaga Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusest vara natsionaliseerimise nimekirjadesse võtmise kohta, natsionaliseerimisakti ärakirja või mõne muu dokumendiga, mis tõendab vara natsionaliseerimist. Kuigi toimikus puuduvad tõendid selle kohta, kas Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu tahe ka ellu viidi, ei ole Vabariigi Valitsus Korra p-st 16 nähtuvalt selles kahelnud, mistõttu ka kohtul puudub alus selles kahelda. Seega tuleb asuda seisukohale, et Raudtee tn. 64 ehitiste näol on tegemist omandireformi objektiga.
  7. A.K.u poolt Raudtee 64 omandamist kinnitab Eesti Ajaloo arhiiviteatis 04.11.1993 (Maaameti kd I, lk. 6-7), millest nähtub, et A.K. omandas
  8. septembri
  9. a ostulepinguga Harjumaal Jälgimäe mõisast eraldatud täisomanduskrundi, mis on kinnistatud kinnistusregistri nr. 1229 all. Nimetatud dokumendist ei nähtu, et tegemist oleks A.K.u abikaasale kuuluva 6 varaga või abikaasade ühisvaraga. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et A.K. suri enne Raudtee tn. 64 ehitiste õigusvastast võõrandamist. A.K. on surnud xx xx xxxx. aastal, mida kinnitab A.K.u surmatunnistus (Maa-ameti kd I, lk. 5). Vastustaja on asunud seisukohale, et kuna Raudtee 64 vara natsionaliseerimise ajal seda päritud ei olnud, kuulus see õigusvastase võõrandamise ajal A.K.u päranditompu. Vastustaja seisukohaga tuleb nõustuda. Riigikohus on
  10. mai
  11. a otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-22-01 leidnud: „Kuna kohalikule komisjonile ja kohtule ei ole esitatud dokumente, mis tõendaksid, et taotletav vara võis kuuluda õigusvastase võõrandamise ajal mõnele teisele isikule, siis kuulus see võõrandamise ajal J. A. päranditompu“ (otsuse p 4). Käesolevas vaidluses tõendab asjaolu, et vara ei olnud vara natsionaliseerimise ajaks pärimise teel kellelegi teisele üle läinud Tallinn-Nõmme Maksuametile
  12. aastal esitatud „Teatis kinnisvara koosseisu, väärtuse ja tulukuse kohta“, millest nähtub, et Raudtee tn. 64 vara hooldajaks oli alates A.K.u surmast K. T. (Maa-ameti kd I, lk. 10). Kohus on seisukohal, et õigusvastaselt võõrandatud vara lugemine A.K.u päranditompu kuuluvaks annab A.K.u testamendi puudumise korral õiguse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlemiseks A.K.u seadusjärgsetele pärijatele. Kohtu järeldust kinnitab ka ülalviidatud Riigikohtu otsus, milles kohus analoogilisi asjaolusid vaagides leidis: „Seega on väär kohtute seisukoht E. L. taotluse rahuldamata jätmise osas“ (p 4).
  13. A.K.u seadusjärgsete pärijate kindlakstegemiseks nõudis kohus kohtumenetluse käigus Tallinna Perekonnaseisuametilt välja andmed A.K.u kõigi laste ning nende sünni- ja surmaaja kohta (kd II, lk 201). Tallinna Perekonnaseisuameti vastusest kohtunõudele ning sellele lisatud perekonnaregistri lehekülje 574, kd nr. 110, väljavõttest ilmneb, et A.K.ul oli kaks last – xx xx xxxx. aastal Tallinnas sündinud E. ning xx xx xxxx. aastal Tallinnas sündinud Õ. Õ. surmaaeg ja –koht ei ole Tallinna Perekonnaseisuameti andmetel teada (kd II, lk. 206-207). Kohtuistungil selgitas kolmas isik H.K., et Õ. K. lahkus Eestist, kui sõda algas ning 1950ndate aastate keskel oli teave, et ta võib olla Austraalias, kuid ametlikku dokumenti selle kohta, kas ta on elus või surnud, ei ole (kd II, lk. 220). Asjaolu, et A.K.ul ja K.-J. K. oli kaks last – Õ. ja E., kinnitab ka kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud väljavõte perekonnaregistrist (kd II, lk. 210-210 pöördel). Eeltoodud tõendid kummutavad kohtu arvates kaebuse esitaja väite, nagu ei oleks E.K. olnud A.K.u ja K.-J. K. poeg. Lisaks märgib kohus, et kuivõrd kohus luges Raudtee 64 vara A.K.u päranditompu kuuluvaks, ei oma küsimus sellest, millise eesnimega oli E.K.u isa, asjas tähtsust. E.K. on tõendeid kogumis hinnates vaieldamatult A.K.u pärija. Asjaolu, et kolmas isik H.K. on omakorda E.K.u poeg tõendab H.K.u sünnitunnistus (Maa-ameti kd I, lk. 3).
  14. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et Maa-ameti toimikus puudub A.K.u testament, samuti puuduvad tõendid E.K.u poolt A.K.u ning H.K.u poolt E.K.u pärandi vastuvõtmise kohta. Eeltoodu ei ole siiski asja lahendamisel määrava tähtsusega.

§ 8

lg 3 sätestab: „Kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud ning tema testamenti ei ole või see ei vasta käesoleva paragrahvi 2. lõike nõuetele või testament ei hõlma kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või testamendijärgne pärija (pärijad) on surnud, on kas kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või selle testamendis märkimata osa ulatuses omandireformi õigustatud subjektid: 1) endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed võrdsetes osades; 2) endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast), ning endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda ainult selle vara tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende abikaasal või vanemal.“ Seega laiendab

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlemise õigusega isikute ringi ka testamendiga hõlmamata isikutele. Vaidlus puudub selle üle, et H.K.u isa, E.K., on surnud. 7 Eeltoodut tõendab Järvakandi Alevi RSN TK surmaakt xx xx xxxx (Maa-ameti kd I, lk. 4). A.K.u teise lapse, Õ. K. surma ja võimalike järeltulijate kohta nii Perekonnaseisuametil kui ka kohtul andmed puuduvad. Järgnevalt peab kohus leidma vastuse küsimusele, kas asjaolu, et A. K. oli kaks last, võiks kahandada H.K.u poolt tagasi taotletava vara osa poole võrra. Kohtuistungil kinnitas vastustaja esindaja, et ainsana A. K. järeltulijatest on avalduse vara tagastamiseks esitanud H.K., mistõttu Õ. K. või viimase pärijate olemasolu vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsust ei muudaks (kd II, lk. 218). Kohus nõustub vastustaja poolt

§ 8lõikele 3 antud tõlgendusega.

Vabariigi Valitsuse 28.08.1991. a määrusega nr. 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 4 kohaselt loetakse taotleja, kes ei ole esitanud tähtaegselt avaldust vara tagastamise või kompenseerimise kohta, vara tagastamise või kompenseerimise nõudmisest loobunuks. Vara tagastamisel või kompenseerimisel neid taotlejaid arvesse ei võeta, juhul kui avalduse esitamise tähtaega ei ole ennistatud. Kohus on seisukohal, et Korra p 4 mõjutab ka

§ 8lõike 3 tõlgendust.

Korra p-s 4 märgitud olukorra realiseerumisel tuleb võimaldada tähtaegselt taotluse esitanud pärima õigustatud isikul taotleda ka selle õigusvastaselt võõrandatud vara osa tagastamist, millele oleks olnud õigus isikul, kes tähtaegselt vara tagastamise või kompenseerimise avaldust ei esitanud. Kohus märgib, et

§ 8

lg 3 selline tõlgendus on kooskõlas ka pärimisseaduse põhimõttega, mille järgi kui pärima õigustatud isik on pärandist loobunud, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist (kehtiva PärS § 124). Kuivõrd Õ. K. ning tema pärijad ei esitanud ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile taotlust Raudtee 64 asuva vara tagastamiseks, tuli nad lugeda vara tagastamise õigusest loobunuks ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil oli seetõttu õigus tunnistada H.K. omandireformi õigustatud subjektiks kogu õigusvastaselt võõrandatud vara osas. Vastupidisele seisukohale asumine tooks kaasa õigusvastaselt võõrandatud vara põhjendamatu tükeldamise, osalise tagastamise ning riigi ja eraisikute jagatud omandivormi leviku, millega saaks kahjustada

§ 2

lõikes 2 sätestatud omandireformi eesmärk – vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele. Eeltoodud kaalutlustel on kohus seisukohal, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus on seadustega kooskõlas ning puudub alus selle tühistamiseks. Tallinna Linnavalitsuse

  1. aprilli
  2. a korraldus
  3. Kaebuse esitaja on seadnud kahtluse alla H.K.u poolt
  4. jaanuaril
  5. a esitatud Raudtee 64 kompenseerimise avalduse muutmise tagastamise avalduseks. Kohtuistungil kinnitas H.K., et pärast seda, kui ta sai arhiivimaterjalidest teada, et Raudtee 64 maja ei ole maha põlenud, avaldas ta linnaametnikule tahet muuta taotlus vara kompenseerimiseks vara tagastamise taotluseks. H.K.u kohtuistungil antud selgitusest nähtub, et uut kirjalikku avaldust tahte muutmise kohta ta ei teinud, kuid kolmanda isiku soovil tegi linnaametnik dokumendis vastavad parandused. Kolmanda isiku väitel toimus taotluse muutmine 08.12.1993 (kd II, lk. 219). Kolmanda isiku seletust kinnitab Tallinna Linnavarade Ameti 08.12.1993 väljatrükk avalduse nr. 8707 kohta, kus Raudtee 64 vara „kompenseerimine“ on läbi kriipsutatud ning on asendatud sõnaga „tagastamine“ (Maa-ameti kd I, lk. 18). Kolmanda isiku taotluse muutmist kinnitavad ka Tallinna Linnavarade Ameti varade tagastamise osakonna juhataja Ülle Reidi 28.01.1994 kiri H.K.ule, milles palutakse esitada kirjalik nõusolek üüri- või rendilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmise kohta ning hoiatatakse, et kirjaliku nõusoleku puudumine välistab ehitise tagastamise (Maa-ameti kd I, lk. 22); samuti vastuseks eeltoodud kirjale H.K.u poolt jaanuaris
  6. a. esitatud avaldus üüri- ja rendilepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmise kohta (Maa-ameti kd I, lk. 23). H.K.u soov vara tagastamiseks ilmneb selgelt ka Tallinna Linnavalitsusele ja Tallinna Linnavarade Ametile
  7. mail 1994 8 koostatud avaldusest (Maa-ameti kd I, lk 31-32) ning
  8. septembril
  9. a koostatud avaldusest (Maa-ameti kd I, lk. 40-41).
  10. septembri
  11. a avalduses kurdab H.K. muuhulgas Tallinna Linnavalitsuse otsustusvõimetuse üle tagastamistaotluse läbivaatamisel alates
  12. detsembrist
  13. a (Maa-ameti kd I, lk. 40). Ka see kinnitab H.K.u kohtuistungil esitatud väidet, et taotlust vara tagastamiseks muudeti 08.12.
  15. septembri
  16. a. avaldus kinnitab, et H.K. pidi oma soovi vara tagastamiseks muutma igal juhul enne või hiljemalt
  17. detsembriks 1993, vastasel juhul puudunuks tal vajadus kurta tagastamistaotluse lahendamise aegluse üle alates
  18. detsembrist
  19. Asjaolu, et Tallinna Linnavarade Ametile on esitatud taotlus Raudtee tn. 64 vara tagastamiseks, kinnitab selgesõnaliselt ka Tallinna Linnavarade Ameti varade tagastamise osakonna juhataja
  20. mai
  21. a kirjas nr. 620 Eesti Vabariigi Majandusministeeriumile (Maa-ameti kd I, lk. 28). Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et kuigi toimikust puudub H.K.u poolt allkirjastatud selgesõnaline avaldus kompenseerimise avalduse muutmiseks tagastamise avalduseks, tuleb lugeda eeltooduga võrdväärseks H.K.u poolt allkirjastatud jaanuaris
  22. a esitatud avaldus Tallinna Linnavarade Ameti varade tagastamise osakonnale kõigi üüri- ja rendilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmise kohta Raudtee tn. 64 osas (Maa-ameti kd I, lk. 23), kuna avaldusest nähtub H.K.u selge tahe vara tagastamiseks. Vabariigi Valitsuse 28.08.
  23. a. määrusega nr. 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 30, mis jõustus
  24. veebruaril 1993 ja kehtis H.K.u poolt eeltoodud avalduse esitamise ajal, võimaldas igal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist taotleval isikul oma avalduses väljendatud taotlust muuta kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni, teatades sellest kirjalikult avalduse vastuvõtjale. Vabariigi Valitsuse
  25. detsembri
  26. a määrusega nr. 487 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg“ (RT I 1995, 5, 44, jõustus 13.01.1995) sätestati, et õigustatud subjektil, kes on kätte saanud subjektiks tunnistamise otsuse enne käesoleva määruse kehtestamist, on õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni
  27. märtsini
  28. a., teatades sellest kirjalikult vara asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile. Seega oli H.K.u tahteavaldus vara tagastamiseks vaieldamatult tähtaegselt esitatud. Ühtlasi loeb kohus eeltoodud tõendite alusel tuvastatuks, et Tallinna Linnavalitsus tunnistas oma käitumisega tagastamise avaldust.
  29. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  30. oktoobri
  31. a otsuse p 15 (kd I, lk. 201 pöördel) kohaselt peab kohus kontrollima ka korralduse õiguspärasust seoses Riigikohtu
  32. detsembri
  33. a otsusega asjas nr. 3-3-1-52-04, mille punktis 17 leiti, et „mingil juhul ei saa Tallinna Linnavalitsus pelgalt oma korraldusega nõuda eraõiguslikult juriidiliselt isikult talle kuuluva vara tagastamist õigustatud subjektile. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates puuduvad omandireformi raames selleks õiguslikud alused, et kohustada haldusaktiga eraõiguslikku subjekti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastama.“ Kohus on seisukohal, et viidatud lahendi ning käesoleva juhtumi asjaolud on erinevad. Nimetatud asjas tunnistati vaidlusalused hooned omandireformi objektiks alles pärast erastamislepingu sõlmimist, kusjuures erastamislepingu pooltel puudus teave restitutsiooninõuete olemasolu kohta. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus Raudtee tn. 64 omandireformi objektiks tunnistamise kohta on vastu võetud
  34. detsembril
  35. aastal, enne erastamislepingu sõlmimist.
  36. mail
  37. a sõlmisid Eesti Erastamisagentuur, RAS ETRE ja REVO AS erastamise ostu-müügilepingu, millega Eesti Erastamisagentuur müüs ja andis REVO AS-le üle 100% RAS ETRE aktsiaid. Lepingu p 2.3 sätestas: „Välistatud varad. Ostja ja Aktsiaselts nõustuvad, et Aktsiaselts loobub kõikidest õigustest vallata, kasutada ja käsutada neid varasid (edaspidi „Välistatud Varad“), mis on loetletud Lepingu lahutamatus lisas C. Aktsiaselts annab Välistatud Varad üle Eesti Vabariigile, millega EEA 9 nõustub“ (kd II, lk. 116 pöördel). Kohus märgib, et „Ostja“ all peeti lepingus silmas REVO AS-i ning „Aktsiaseltsi“ all RAS-i ETRE. LISA C pealkirjaga „Välistatud varade loetelu“ (kd II, lk. 128) juures on järgmised märkused: „Ostja on teadlik, et Aktsiaseltsi varade seas võib olla õigusvastaselt võõrandatud varasid, mis Omandireformi Aluste seaduse alusel võivad kuuluda tagastamisele omandireformi õigustatud subjektidele. Raudtee 64 ehitise õigustatud subjektile kompenseerimisotsuse seadusvastaseks tunnistamise ja objekti tagastamise puhul ostuhinda vähendatakse AS-le REVO 1 900 000 (üks miljon üheksasada tuhat) Eesti krooni võrra.“ Eeltoodut on kinnitanud ka Eesti Erastamisagentuur 13.10.1997 kirjas nr. 266J Tallinna Omandireformiametile (Tallinna Maa-ameti kd I, lk. 126), millest selgub: „08.05.1996 sõlmitud RAS Etre 100% aktsiate ostu-müügilepingu punkti 2.3 kohaselt lepiti AS-ga Revo ja RAS-ga Etre kokku, et nad loobuvad lepingu lisas C loetletud Tallinnas, Raudtee 64 ehitiste valdamise, käsutamise ja kasutamise õigusest. Lepingu lisas C on lepinguosalised märkinud, et Raudtee 64 ehitised ei kaasne aktsiatega ning lepingu punkti 2.3 kohaselt lähevad need varad üle Eesti Vabariigile.“ Seega käesoleval juhul olid kõik erastamislepinguga seotud isikud teadlikud asjaolust, et Raudtee 64 ehitis on omandireformi objekt, mis võib kuuluda tagastamisele. Lisaks nähtub erastamislepingu p-st 6.1, et investeeringuid aktsiaseltsi (mitte Raudtee 64 ehitistesse) pidi tagama Ostja, kelleks oli AS Revo, mitte kaebuse esitaja (kd II, lk. 118 pöördel). Käesolevas haldusasjas ei ole kaebuse esitaja väitnud ega tõendanud, et AS ETRE-l tekkis erastamislepingust tulenevalt kohustus investeerida Raudtee 64 hoonesse ning et ta seda ka tegi.
  38. Eeltoodud lepingu sõlmimise ajal kehtis

§ 12

lg 1 järgmises redaktsioonis: „Riigija kohaliku omavalitsuse organid, teised juriidilised ja füüsilised isikud, kelle omanduses asub omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, on kohustatud selle õigustatud subjektidele tagastama, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Eraõiguslikule juriidilisele isikule, välja arvatud riigile kuuluvad juriidilised isikud ja taasriigistamise kohustatud subjektid, kes on tagastamisele kuuluva vara omandanud seaduslikus korras ostumüügi lepingu alusel, hüvitab riik vara ostmisel tasutud summa. Hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus“ (RK s 02.06.93 nr. 153, jõust. 21.06.93 – RT I 1993, 35, 545). Eeltoodud sättest tulenevalt pidi RAS ETRE (praegune AS ETRE) olema teadlik kohustusest omandireformi objektiks olev vara õigustatud subjektile tagastada.

§ 5

lg 1 kohaselt on omandireformi kohustatud subjektid riik ja teised isikud, kes on seaduse järgi kohustatud omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastama või kompenseerima või vara tasu eest või tasuta üle andma. Arvestades eeltoodud erastamislepingu sisu ning

-e sätteid ei saa kohus asuda Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsuses asjas nr. 3-3-1-52-04 esitatuga analoogilisele seisukohale, et omandireformi õigustatud subjekt oleks ka käesoleval juhul pidanud nõudma eelpool viidatud erastamislepingu tühisuse tuvastamist. Kolmandale isikule ei saanud ei

-e sätetest ega ka viidatud erastamislepingu tingimustest selguda vajadus erastamislepingu tsiviilkorras vaidlustamiseks. Käesoleva kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei ole Raudtee tn 64 asuv büroohoone AS ETRE ega ka ühegi teise isiku nimele kinnistusraamatusse kantud; seega oli Tallinna Linnavalitsusel õigus anda korraldus selle H.K.ule 2941/10000 mõttelises osas tagastamiseks. 26.

§ 12

lg 7 kohaselt on õigustatud subjektiks tunnistatud isik kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse. Kui õigustatud subjekt pärast tagastamise otsustamist ei võta mõjuva põhjuseta talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vara vastu, tagastamismenetlus lõpetatakse ja tagastamise otsus tühistatakse. Nimetatud juhtudel vara kompenseerimise 10 menetlust ei alustata. Kohus on seisukohal, et puudub alus Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks

§ 12lg 7 alusel Raudtee tn.

64 osas tagastamismenetluse lõpetamiseks. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud korralduse p-s 2.4 märgitakse, et kui H.K. ei võta hiljemalt kolme kuu jooksul tagastamise korralduse kättesaamise päevast arvates vara vastu ega taotle tähtaja pikendamist, lõpetab Tallinna Linnavalitsus korraldusega

§ 12

lg 7 alusel tagastamismenetluse ning kompenseerimise menetlust sel juhul ei alustata. Tallinna Maa-ameti peaspetsialist Ellu Braueri e-kirjast AS ETRE juhatuse liikmele Jüri Kappet’ile nähtub, et H.K.ule saadeti Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2007 korraldus nr. 620-k tähitud kirjaga nr RR088481211EE ning Eesti Posti kinnistusel võttis H.K. kirja vastu 20.04.2007 (kd I, lk. 50). H.K. on koostanud AS-le ETRE 26.06.2007 avalduse, milles palub vastavalt Tallinna Linnavalitsuse 11. aprilli 2007. a korraldusele nr. 620-k p-d 2.1 ja 2.2 määrata kindlaks vara üleandmise-vastuvõtmise kuupäev (kd I, lk. 38). Eeltoodud tõendite alusel loeb kohus tõendatuks, et H.K. on teinud kõik endast oleneva vara vastuvõtmiseks, st. pöördunud AS ETRE poole vara vastuvõtmiseks tähtaegselt, mistõttu puudub alus

§ 12lg 7 alusel tagastamismenetluse lõpetamiseks.

27. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.