KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-888 Haldusasi Menetlusosalised AS Raju (

§-s 35 lg 5 nimetatud otsus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta, dokumentatsioon, millest nähtuks vallavalitsuse hinnang kavandatava hüdroelektrijaama ja komplekt-alajaama vastavuse kohta hoone või rajatiste tunnustele, samuti kaalutlused selle kohta, miks on väljapakutud planeeringulahendus parim.

1. Sauga Vallavalitsus esitas 15.02.2008 a kirjaga (I tl 70) vastustajale omapoolsed seisukohad keskkonnaministri 24.01.2008 a kirjas nõutud täiendava informatsiooni osas, sealhulgas selgituse planeeringuga kavandatavate ehitiste olemuse ja strateegilise keskkonnamõju hindamise vajalikkuse osas. Omapoolsed seisukohad keskkonnaministri 24.01.2008 a kirjas esiletoodud asjaolude kohta esitas 12.02.2008 a kirjaga ka AS Maru (I tl 71-74).
2. Vastustaja teatas 24.03.2008 a kirjaga (I tl 75), et Sauga vallavalitsuse poolt täiendavalt esitatud põhjendused annavad alust järeldada, et viimane ei ole täitnud

-st tulenevat kohustust selgitada detailplaneeringu elluviimisega eeldatavalt kaasneva keskkonnamõju olulisust ja kaaluda keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist või algatamata jätmist. Keskkonnaminister kordas nõuet esitada detailplaneeringu menetluses langetatud ja

§-s 35 toodud nõuetele vastav otsus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta. Sellest tulenevalt on taotlus ehituskeeluvööndi vähendamiseks Veejaama maaüksuse detailplaneeringu alusel tänaseni lahendamata. Kaebuse esitaja 12.02.2008 a avaldusele vastustaja kuni kaebuse esitamiseni ei vastanud. 14. 07.04.2008 esitas Sauga Vallavalitsus uuesti oma vastuväited Keskkonnaministeeriumi varem avaldatud seisukohtadele, mis kattuvad kaebuse esitaja väidetega. 15. Keskkonnaministeeriumi 24.04.2006 a käskkirjaga nr 504 algatati Ühtekuuluvusfondi tehnilise abi projekti 2003/EEI16/P/PAl012 "Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine" raames keskkonnamõju hindamine (edaspidi: KMH) muuhulgas Pärnu jõel paikneva Sindi paisule parima võimaliku lahenduse väljaselgitamiseks, saavutamaks veekogu head seisundit. Pärnu jõel paiknevatele Türi, Jändja, Kurgja ja Sindi paisudele kalapääsude rajamise KMH aruanne kiideti heaks keskkonnaministri 3 27.09.2007 a käskkirjaga nr 1075 (I tl. 76-80). AS Maru on esitanud halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 27.09.2007 a käskkirja osaliseks tühistamiseks, mis on tänaseni lahendamata (haldusasi nr 3-07-2349). 16. Kohus võttis asja menetlusse oma 13.05.2008 määrusega ja andis pooltele võimaluse lahendada asi kompromissiga. Pooled kompromissi ei saavutanud (I tl 92a) ja kohus viis läbi eelmenetluse. 17. Kohtuistung asjas toimus 14.11.2008 Tallinnas. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 18. Kaebuse esitaja põhjenduste kohaselt on Keskkonnaministri viivitamine Sauga Vallavolikogu taotlustele vasamisel õigusvastane ja ei ole taganud tema seaduslike huvide kaitset järgnevatel põhjustel: 1) Vastavalt HKMS §-le 6 lg 2 p 2 võib kaebusega taotleda peatatud haldusakti täitmist või välja andmata jäetud haldusakti väljaandmist, peatatud või sooritamata toimingu sooritamist. Sama seaduse § 6 lg 3 p l järgi võib kaebusega taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. HKMS § 4 lg 2 järgi toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata, on ka avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus, tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. AS Maru palub tuvastada keskkonnaministri toimingu õigusvastasus, mis seisneb viivituses ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisei Veejaama maaüksuse detailplaneeringu alusel. Kaebuse esitaja põhjendatud huvi viivituse õigusvastasuse tuvastamise suhtes tuleneb kavatsusest esitada tulevikus nõue viivitusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Samuti palub AS Maru kohustada keskkonnaministrit otsustama nõusoleku andmine ehituskeeluvööndi vähendamiseks või sellest keeldumine 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kaebuse esitaja arvates on see mõistlik aeg küsimuse lahendamiseks, kuna kõik selleks vajalikud dokumendid on Sauga Vallavalitsuse poolt keskkonnaministrile esitatud. Looduskaitseseaduse § 40 lg 3, mille kohaselt võib ehituskeeluvööndi vähendamine toimuda keskkonnaministri nõusolekul, ei sätesta tähtaega nimetatud nõusoleku andmiseks või sellest keeldumiseks. Samas sätestab HMS § 5 lg 2, et haldusmenetlus viiakse läbi võimalikult kiirelt. Riigikohus on 13.06.1997. a määruses kohtuasjas nr 3-3-1-18-97 märkinud, et kui tähtaega pole määratud, peab avalik-õiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Samas lahendis leidis Riigikohus veel, et avalik-õigusliku asutuse viivitamine kohustuse täitmisel on sisult omavoli põhiseaduse § 13 lg 2 mõttes, mille eest on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Lisaks näeb HMS § 5 lg 2 ette, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult kiirelt ja lihtsalt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. AS Maru leiab, et keskkonnaminister on käesoleval juhul ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisega ebamõistlikult viivitanud, tuginedes seejuures asjaoludele, mis tegelikkuses taotluse lahendamist ei takista, ning seades taotluse lahendamise sõltuvusse tema poolt Sauga Vallavalitsusele esitatud põhjendamatute nõudmiste rahuldamisest. 2) Taotluse lahendamisega viivitamise põhjused keskkonnaministri 28.06.2007 a kirja järgi 4

1. a)Vastustaja keeldus 28.06.2007 a kirjaga ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisest põhjendusel, et detailplaneeringu elluviimiseks on vajalik kehtiv vee erikasutusluba, kuid OÜ Articer on esitanud halduskohtule kaebuse AS-le Maru antud loa tühistamiseks (haldusasi nr 3-06-1249). Vastustaja leidis seetõttu, et ehituskeeluvööndi vähendamise taotlust ei ole võimalik läbi vaadata enne nimetatud haldusasja lahendamist. AS Maru on seisukohal, et temale väljastatud vee erikasutusloa vaidlustamine OÜ Articer poolt ei õigusta ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisega viivitamist, kuna haldusakti tühistamisnõude esitamine ei mõjuta veel iseenesest haldusakti kehtivust. Vastavalt HMS §-le 61 lg 2 kehtib haldusakt kuni selle kehtetuks tunnistamiseni või kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Käesoleval juhul nimetatud asjaolusid ei esine, samuti ei ole halduskohus haldusasja nr 3-06-1249 menetlemisel erikasutusloa kehtivust ega täitmist peatanud. Seega on luba kehtiv ning sellest peab lähtuma ka vastustaja - HMS § 60 lg 2 järgi on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Eeltoodu põhjal leiab AS Maru, et ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamise sõltuvusse seadmine haldusasja nr 3-06-1249 lahendamisest on põhjendamatu,
2. b)Vastustaja ei ole hilisemates (26.11.2007 a, 24.01.2008 a ja 24.03.2008
3. a)kirjades ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisega viivitamist enam põhjendanud AS-le Maru väljastatud vee erikasutusloa vaidlustamisega OÜ Articer poolt, kuigi nimetatud haldusasi on tänaseni lahendamata. Sellest võib järeldada, et vastustaja on möönnud 28.06.2007 a kirjas esitatud põhjenduste ekslikkust. Samas ei saa hea halduse põhimõttega kooskõlas olevaks pidada seda, et keskkonnaminister ei reageerinud AS Maru 17.08.2007 a avaldusele (milles selgitati vastustaja 28.06.2007 a kirjas esitatud põhjenduste ekslikkust ning taotleti ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamist) enam kui 3 kuu jooksul (keskkonnaminister vastas alles 26.11.2007 a). Samuti seda, et 28.06.2007 a kirjas esitatud põhjenduste ekslikkust mööndes ei pöördunud vastustaja ise Sauga Vallavalitsuse poole ehituskeeluvööndi vähendamise küsimuse lahendamiseks vajalike dokumentide saamiseks, vaid põhjendas 26.11.2007 a kirjas taotluse läbivaatamise võimatust asjaoluga, et ta on taotluse koos detailplaneeringuga (ekslikult) Sauga Vallavalitsusele tagastanud ning soovitas kaebuse esitajal endal pöörduda vallavalitsuse poole. 3) Taotluse lahendamisega viivitamise põhjused keskkonnaministri 24.01.2008 a ja 24.03.2008 a kirjade järgi
4. a)Keskkonnaminister asus 24.01.2008 a kirjas seisukohale, et Sauga Vallavalitsuse poolt esitatud dokumentatsioon ei anna piisavalt informatsiooni ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamiseks. Vastustaja palus vallavalitsusel täiendavalt esitada

§-s 35 lg 5 nimetatud otsus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta, dokumentatsioon, millest nähtuks vallavalitsuse hinnang kavandatava hüdroelektrijaama ja komplekt-alajaama vastavuse kohta hoone või rajatiste tunnustele, samuti kaalutlused selle kohta, miks on väljapakutud planeeringulahendus parim. 24.03.2008 a kirjas Sauga Vallavalitsusele kordas keskkonnaminister nõuet esitada detailplaneeringu menetluses langetatud ja

§-s 35 lg 5 toodud nõuetele vastav otsus, asudes seisukohale, et ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamine on võimalik alles pärast nimetatud dokumentatsiooni laekumist. AS Maru leiab, et ka keskkonnaministri eelnimetatud kirjades esitatud nõudmised on põhjendamatud ega õigusta ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisega viivitamist. 5 b) HMS § 3 lg 2 kohaselt peab halduse õigusakt ja toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Sama seaduse § 5 lg 2 järgi viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Eeltoodust tuleneb kaebaja hinnangul, et keskkonnaminister pidanuks ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse saamisel võtma esmalt seisukoha küsimuses, kas Veejaama maaüksuse detailplaneeringuga ettenähtud ehitistele ehituskeeld üldse laieneb, st kas ehituskeeluvööndi vähendamine on käesoleval juhul üldse vajalik. Vastates keskkonnaministri 24.01.2008 a kirjas esitatud nõudmisele selgitas Sauga Vallavalitsus 15.02.2008 a kirjas, et planeeringuga kavandatavad ehitised kujutavad endast komplekset tehnorajatist, mis rajatakse olemasolevate Sindi paisu rajatiste baasil. AS Maru jagab nimetatud seisukohta. Kavandatav hüdroelektrijaam on üks terviklik tehnorajatis, mis koosneb erinevatest osadest nagu pais, kaldakindlustus, kalapääs, liigveelask, allavoolu kalapääs, veetaseme regulaator, juurdepääsutee, sild, piirdeaed, jalakäijate käigutee juurdepääsuks paisule koos võrkpiirdega, vaateplatvorm jm. Asjaolu, et hüdroelektrijaama turbiinid paiknevad hoonelaadses ehitises, ei tähenda, et tegemist oleks hoonega. Turbiinihoonet ei oe võimalik vaadelda omaette ehitisena, vaid see moodustab osa Sindi hüdroelektrijaamast kui tehnorajatisest. Seega kuuluvad detailplaneeringuga kavandatavad ehitised looduskaitseseaduse §-s 38 lg 4 (p.-d 2 ja 6) ja lg 5 (p.-d 8 ja 9) toodud erandite alla, millele ehituskeeld ei laiene. Samuti rajatakse detailplaneeringuga kavandatavad ehitised suuremas osas olemasolevate Sindi paisu rajatiste piirides, väljapoole olemasolevate tehnorajatiste piire kalda-alale rajatakse üksnes uus kalapääs koos seirepunktiga. Vastustaja ei ole eeltoodu osas seisukohta võtnud, vaid on 24.03.2008 a kirjas seadnud ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamise eeltingimuseks

§-s 35 nimetatud otsuse esitamise keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta. Võtmata eelnevalt seisukohta ehituskeelu olemasolu osas on eelnimetatud nõudmise esitamine vastustaja poolt ebakohane ja vastuolus HMS §-ga 3 lg 2 ja 5 lg 2. c) Keskkonnaministri 24.01.2008 a ja 24.03.2008 a kirjades esitatud seisukohad strateegilise keskkonnamõju hindamise algatamise ja

§-s 35 nimetatud otsuse vajalikkuse kohta on samuti põhjendamatud ning vastuolus HMS §-dega 3 lg 2 ja 5 lg 2. Esiteks leiab kaebuse esitaja, et

§ 35ei ole Veejaama maaüksuse detailplaneeringu menetlemisel kohaldatav ning seda järgmistel põhjustel:

, mille § 35 nõuab strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldajalt otsuse vastuvõtmist keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta, jõustus 03.04.2005 a.

§ 56

lg 4 järgi kohaldatakse seda seadust strateegilise planeerimisdokumendi koostamisele, mis algatatakse pärast nimetatud seaduse jõustumist, Sama paragrahvi 5. lõige sätestab, et enne

-i jõustumist algatatud strateegilise planeerimisdokumendi koostamisele kohaldatakse nimetatud seadust üksnes juhul, kui planeerimisdokument kehtestatakse hiljem kui 21.07.2006 a. Veejaama maaüksuse detailplaneering algatati Sauga Vallavolikogu 29.06.2001 a otsusega ning see on vastu võetud Sauga Vallavavolikogu 21.06.2006 a otsusega, seega enne

§ 56lg 5 nimetatud tähtpäeva.

-i sätteid.

§ 35

lg 1 sätestab, et keskkonnamõju strateegiline hindamine algatatakse üheaegselt strateegilise planeerimisdokumendi koostamise algatamisega.

-s ei ole sätestatud ühtegi erandit, mille järgi võiks keskkonnamõju strateegilise hindamise algatada mõnes hilisemas planeerimismenetluse etapis. Veejaama maaüksuse detailplaneeringu koostamine algatati 29.06.2001 a ning tollal kehtinud seadus ei käsitlenud detailplaneeringut strateegilise planeerimisdokumendina, mille puhul olnuks keskkonnamõju strateegiline hindamine nõutav (tollal kehtinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse § 22 järgi käsitleti strateegilise keskkonnamõju hindamisena riikliku arengukava või programmiga kavandatavast tegevusest tuleneva võimaliku keskkonnamõju hindamist). Seega puudus Sauga Vallavolikogul Veejaama maaüksuse detailplaneeringu algatamisel alus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise otsustamiseks. Samuti ei saa Sauga Vallavolikogu võtta sellekohast otsust vastu käesoleval ajal, kuna planeerimismenetluse etapp, mille käigus tuleb vastavalt seadusele otsustada hindamise algatamine või algatamatajätmine, on läbitud peaaegu 4 aastat enne

-i jõustumist.

§ 40

lg 1 järgi on keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne strateegilise planeerimisdokumendi osa. Planeerimisseaduse § 9 lg-st 12 ja § 16 lg-st 5 tulenevalt saab keskkonnamõju strateegiline hindamine toimuda vaid detailplaneeringu koostamise etapis, so enne detailplaneeringu vastuvõtmist. Planeeringu vastuvõtmisele järgnevalt ja selle kehtestamisele eelnevalt saab vastavalt planeerimisseadusele toimuda üksnes planeeringu avalik väljapanek, selle tulemuste arvestamine ja järelevalve planeeringu koostamise üle. Veejaama maaüksuse detailplaneering võeti vastu 21.06.2006 a, so enne

§-s 56 lg 5 sätestatud tähtaega. Seega planeerimismenetluse etapp, mille käigus saab seaduse kohaselt läbi viia keskkonnamõju strateegilise hindamise, on samuti lõppenud enne, kui kõnealusele planeerimismenetlusele hakkasid kohalduma

-i sätted.

§-s 35 nimetatud otsuseta ja keskkonnamõju strateegilise hindamise läbi viimiseta. Veejaama maaüksuse planeeringu koostamise käigus algatas Pärnumaa Keskkonnateenistus AS-i Maru poolt kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise, mille tulemusena koostatud aruande on Keskkonnaministeerium 28.06.2005 a heaks kiitnud ning määranud 26.01.2006 a keskkonnanõuded, mille alusel anti AS-le Maru 13.03.2006 vee erikasutusluba hüdroelektrijaama rajamiseks Sindi paisule ja kalapääsu rajamiseks Pärnu jõe paremkaldale. Sindi hüdrosõlme keskkonnamõjude hindamise aruande heakskiitmisest võib järeldada muuhulgas seda, et nimetatud aruandes oli piisavas ulatuses kirjeldatud AS-i Maru poolt kavandatavat tegevust ja selle reaalseid alternatiivseid võimalusi (

§ 20

lg 1 p.2), hinnatud kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega eeldatavalt kaasnevaid tagajärgi (§ 20 lg 1 p.4) ning määratud kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega eeldatavalt kaasnev keskkonnamõju, sealhulgas mõju keskkonnaseisundile, inimese tervisele, heaolule ja varale, taimedele, loomadele, pinnasele, maastikule, vee ja õhu kvaliteedile, kliimale, kaitstavatele loodusobjektidele ja kultuuripärandile (§ 20 lg 1 p.6) ning võrreldud kavandatavat tegevust erinevate reaalsete alternatiivsete võimalustega ning antud nende paremusjärjestus, lähtudes kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste keskkonnamõjust ja hüvedest (§ 20 lg 1 p.9). 7 Asjaolusid arvestades oleks keskkonnamõju strateegilise hindamise objekt sisuliselt sama kui planeerimismenetluse käigus läbiviidud Sindi hüdrosõlme keskkonnamõju hindamisel (28.06.2005 a heakskiidetud aruandes hinnati Sindi paisule hüdroelektrijaama rajamisega ja kalapääsude rajamisega kaasnevat keskkonnamõju, mis oleks ka Veejaama maaüksuse detailplaneeringu elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise objektiks). Seega ei annaks keskkonnamõju strateegiline hindamine mingit uut informatsiooni, sh ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamise seisukohalt. Lisaks on veejõu kasutamisega ning kalapääsu rajamisega seotud keskkonnamõjusid hinnatud Keskkonnaministeeriumi tellimisel ÜF TA projekti "Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine" raames koostatud Pärnu jõel paiknevatele Türi, Jändja, Kurgja ja Sindi paisudele kalapääsude rajamise keskkonnamõjude hindamise aruandes, rnis on Keskkonnaministeeriumi poolt heakskiidetud 27.09.2007. Seega on käesolevaks ajaks koostatud ja Keskkonnaministeeriumi poolt heaks kiidetud kaks keskkonnamõjude hindamise aruannet, mis mõlemad käsitlevad AS-i Maru poolt kavandatava tegevuse ja selle alternatiividega kaasnevaid keskkonnamõjusid. Vastustaja ei ole selgitanud, kuidas annaks keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimine Sindi paisul kavandatava tegevuse keskkonnamõjude kohta täiendavat informatsiooni võrreldes juba heakskiidetud aruannetes tooduga. Kuna nimetatud aruannete heakskiitmine on toimunud alles hiljuti, on selge, et faktiline olukord Sindi paisul ning seega ka kavandatava tegevusega ja selle alternatiividega kaasnev keskkonnamõju ei ole võrreldes eelnimetatud aruannetes käsitletutega muutunud. d) Keskkonnaministrile on esitatud kõik ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamiseks vajalikud dokumendid.

§ 29lg 2 järgi keeldutud.

Lisaks kinnitab kaebuse esitaja arvamust asjaolu, et 08.06.2006 a kooskõlastas Pärnumaa keskkonnateenistus Veejaama maaüksuse detailplaneeringu ilma, et oleks seadnud mistahes tingimusi või nõudnud planeeringu kohta täiendavat informatsiooni. Samas ei pea vastustaja ehituskeeluvööndi vähendarnise taotluse lahendamisel ilmselt võimalikuks 27.09.2007 a käskkirjaga heaks kiidetud keskkonnamõjude hindamise aruandele otseselt tugineda - nagu eespool märgitud, on AS Maru esitanud halduskohtule kaebuse eelnimetatud käskkirja osaliseks tühistamiseks (haldusasi nr 3-07-2349) ning keskkonnaministeerium püüab saavutada nimetatud kaebuse rahuldamata jätmist väitega, et tegemist on internse aktiga, millega kaebuse esitajal ei ole puutumust. 4) Kaebuse esitaja õiguste rikkumine Kaebuse esitaja arvates on ilmne, et keskkonnaministri viivitus ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisel rikub kaebuse esitaja õigusi, sh ettevõtlusvabadust. Kuni taotluse lahendamiseni ei ole kaebuse esitajal kui Veejaama kinnistu omanikul võimalik jätkata nimetatud kinnistu arendamist. Samuti rikub taotluse lahendamisega viivitamine kaebuse esitaja õigusi, mis tulenevad 13.03.2006 a väljastatud vee erikasutusloast hüdroelektrijaama rajamiseks Sindi paisule ja kalapääsu rajamiseks Pärnu jõe paremkaldale (lisaks õigustele sätestab vee erikasutusluba kaebajale mitmeid kohustusi Sindi paisust tulenevate kahjulike keskkonnamõjude vähendarniseks, mida kaebuse esitajal ei ole praeguses olukorras samuti võimalik täita). Siinkohal tuleb rõhutada, et vee erikasutusloaga kaebajale antud õigus on tähtajaline, kehtides vaid 5 aastat ning selle teostamiseks on vajalikud pikaajalise tasuvusajaga suuremahulised tööd ja investeeringud (hüdroelektrijaama ja kalapääsu rajamine, olemasoleva kalatrepi rekonstrueerimine). Vastustaja on aga tänaseks õigusvastaselt viivitanud ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse lahendamisega peaaegu 1 aasta (esmakordne taotlus esitati Sauga Vallavalitsuse poolt 09.05.2007 a). Sellest tulenevalt kavatseb kaebuse esitaja pärast keskkonnaministri õigusvastase viivituse pikkuse selgumist esitada ka nõude viivitusega tekitatud kahju hüvitamiseks. 5) Kaebuse esitaja palub kohtul kaebuse rahuldamise korral vastustajalt välja mõista kantud menetluskulud kokku summas 34297,40 krooni. 9 19. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu põhjendades oma seisukohti järgmiselt: 1) Vastustaja on seisukohal, et ta ei ole ebamõistlikult viivitanud Sauga Vallavalitsuse poolt esitatud ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmise taotluse menetlemisega. Esitatud detailplaneeringu menetluses on tehtud olulisi menetlusvigu ning ei ole piisavalt põhjendatud, miks just detailplaneeringus ettenähtud kaldale ehitiste ehitamise lahendus on kõige otstarbekam. Vastustaja on andnud Sauga Vallavalitsusele võimaluse vastavad vead kõrvaldada ning esitada täiendavad põhjendused ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Seda ei ole siiani tehtud. a)Keskkonnamõju strateegilise hindamisega seotud küsimused 2) Vastustaja on Sauga Vallavalitsusele ja kaebuse esitajale viidanud, et Sauga Vallavolikogu poolt ei ole tehtud nõutavat otsustust keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta. Vastustaja ei nõustu kaebuse seisukohtadega keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (

) tõlgendamisest (kaebuse p. 2.2.2). 3) Vaidlus puudub selles, et

§ 35

nõuab strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldajalt otsuse vastuvõtmist keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) algatamise või algatamata jätmise kohta. Vaidlus on selles, kas sellise otsuse tegemine on nõutav ka antud juhul. 4)

§ 56

lg 4 on sätestatud, et käesolevat seadust kohaldatakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamisele, mis algatatakse pärast

jõustumist. Siinkohal väärib märkimist, et kuigi detailplaneering algatati Sauga Vallavolikogu

1. juuni
2. a otsusega nr 25, nähtub kaebuse lisatud detailplaneeringu lähteülesandest (kaebuse lisa 4.1), et seda on pikendatud
3. septembril
4. a., mil kehtis juba

(jõustus

1. aprillil
2. a.). 5) Kui lähtuda eeldusest, et

§ 56

lg 4

kohaldamist ei põhjusta, tuleb arvestada, et

§ 56

lg 5 sätestab, et strateegilise planeerimisdokumendi koostamisele, mis on algatatud enne

jõustumist, kohaldatakse

-i, kui strateegiline planeerimisdokument kehtestatakse pärast

1. aasta
2. juulit. Vastav nõue on sätestatud direktiivi 2001/42/EÜ (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta) rakendamiseks. Veejaama maaüksuse detailplaneering on küll algatatud enne

-i jõustumist, kuid detailplaneeringut ei ole kehtestatud. Seega kuuluvad

vastavad sätted

§ 56lõikest 5 tulenevalt kohaldamisele.

6) Asjakohane ei ole viide Sauga Vallavolikogu 21.06.2006. a otsusele nr 69, millega otsustati Planeerimisseaduse § 18 lg 1 alusel detailplaneeringu vastuvõtmine. Planeerimisseadus eristab planeerimismenetluses eraldi planeeringu vastuvõtmist (PlanS § 18 lg 1) ning planeeringu kehtestamist (PlanS § 24).

§ 56lõike 5 tähenduses on oluline planeeringu kehtestamise (Plan

S § 24) aeg. Kui planeeringut ei jõutud enne

§ 56

lõikes 5 nimetatud tähtaega kehtestada, rakendus

, sealhulgas kohustus eraldi otsustada KSH algatamine või algatamata jätmine, kusjuures

sätestatud tingimuste esinemisel tuleb KSH läbi viia. 10 7) Asjakohased ei ole kaebuse viited ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lõikele 5. HMS on üldseadus, kuid antud juhul näeb

kui eriseadus EL direktiivi rakendamiseks ette erinormi (

§ 56

lg 5), mille kohaselt tuleb KSH-d reguleerivaid sätteid kohaldada ka menetluses olevate strateegiliste planeerimisdokumentide suhtes. 8) Kuna

§ 56

lõike 5 kohaselt tuleb antud juhul vastavaid KSH sätteid kohaldada, ei ole asjakohased ka kaebuse p. 2.2.2(iii) ja 2.2.2 (iv) väiteid. Vastusena neile väidetele tuleb märkida, et

§ 35

lg 1 ja § 40 lg 1, mis reguleerivad KSH algatamist ning KSH aruannet, on sõnastatud lähtudes eeldusest, et

vastavaid sätteid rakendatakse juba strateegilise planeerimisdokumendi menetluse algfaasis. Sellise normide sõnastuse eesmärgiks ei ole aga kaasa tuua tagajärge, et kui KSH vajadus selgub menetluse hilisemas staadiumis, tuleks KSH jätta läbi viimata. Sellisel juhul peab haldusorgan kordama strateegilise planeerimisdokumendi menetluses neid menetlustoiminguid, mis on

vastava regulatsiooni eesmärkide saavutamiseks vajalikud. 9) Vastustaja arvates on ainetu kaebuse väide justkui on vastustajal piisav informatsioon detailplaneeringu elluviimisega kaasneva keskkonnamõju kohta. Nagu eelpool märgitud, kohaldusid antud juhul vastavad

sätted. Seejuures ei oma põhimõtteliselt tähtsust asjaolu, milliseid keskkonnamõjude hindamisi või uuringuid varem muudes menetlustes on tehtud. Detailplaneering, mille menetluses ei ole tehtud

kohaselt nõutud otsuseid, on ilmselt õigusvastane. Tuleb märkida, et keskkonnaministeerium on ühtlasi

§ 38

lg 1 kohaselt KSH järelevalvaja (Sindi paisu mõju ulatub mitmesse maakonda), kelle ülesandeks on muuhulgas keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluse õigusaktide nõuetele vastavuse kontrollimine (

§ 38lg 2 p 2).

Vastustaja on oma kirjades suunanud Sauga Vallavolikogu teostama oma planeerimisalast kaalutlusõigust kooskõlas õigusaktidega ning esitama õiguspärane vastuvõetud detailplaneering. Senini seda tehtud ei ole. 10) Eeltoodust tuleneb, et antud juhul peaks minimaalselt olema tehtud

kohane otsus KSH vajalikkuse kohta. Küsimus, kas antud juhul peab KSH vajalikkuse üle otsustamine tooma kaasa KSH läbiviimise, tuleb otsustada kohalikul omavalitsusel, kes on antud juhul strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja. Vastustaja peab siinkohal ennetavalt võimalikuks viidata üksnes sellele, et

§ 33

lõike 1 punktis 3 on sätestatud, et keskkonnamõju strateegilist hindamist korraldatakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamise käigus enne strateegilise planeerimisdokumendi kehtestamist õigusaktiga, kui see dokument on detailplaneering, mille alusel kavandatakse

§ 6

lõikes 1 nimetatud tegevust.

§ 6

lg 1 p 21 kohaselt on olulise keskkonnamõjuga tegevus muuhulgas tundlikule suublale hüdroelektrijaama, tammi, paisu või veehoidla püstitamine või selle rekonstrueerimine. Pärnu jõgi on keskkonnaministri 16. novembri 1998. a määrusega nr 65 kinnitatud reostustundlike veekogude nimekirjas. Lisaks väärib viitamist, et

§ 33

lõike 1 punktis 4 on sätestatud, et keskkonnamõju strateegilist hindamist korraldatakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamise käigus enne strateegilise planeerimisdokumendi kehtestamist õigusaktiga, kui see dokument on aluseks tegevusele, mis eeldatavalt avaldab Natura 2000 võrgustiku alale olulist mõju. Pärnu jõe loodusala oli Euroopa Komisjonile esitatud Natura 2000 võrgustiku alade nimekirjas (Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a korraldus nr 615-k). Praeguseks on Pärnu jõgi vastava loodusalana kantud ka Euroopa Komisjoni poolt vastavasse Natura 2000 loodusalade nimekirja (Euroopa Komisjoni
3. novembri 2007 otsus, millega võetakse vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene ajakohastatud loetelu – ELT L 012 , 15/01/2008 Lk 0118 - 0382). 11 Pärnu jõgi on siseriiklikult hoiualana kaitse alla võetud Vabariigi Valitsuse
4. mai
5. a määrusega nr
6. Hoiuala kaitse-eesmärk on Euroopa nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade

§ 35

lg 5 tuleneb, et strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja peab tegema eraldi otsuse nii KSH algatamise kui ka algatamata jätmise korral. Sellist otsust ei ole tehtud.

§ 40lg 1 kohaselt on KSH aruanne osa strateegilisest planeerimisdokumendist.

Kui otsustatakse KSH läbi viia, peaks keskkonnaministrile esitatava vastuvõetud detailplaneeringu koosseisus olema ka KSH menetluse tulemusena koostatav KSH aruanne.

1. b)Seos vee erikasutusloaga 13) Kaebuses on väidetud, et vee erikasutusloa kohtulik vaidlustamine ei saa põhjustada ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse mittelahendamist (kaebuse p. 2.1). Iseenesest tuleb nõustuda sellega, et vee erikasutusluba ning ehituskeeluvööndi vähendamine on erinevad küsimused. See tähendab aga ka seda, et Pärnumaa keskkonnateenistuse poolt väljastatud vee erikasutusloast ei teki nõuet või usaldust, et keskkonnaminister oleks kohustatud andma nõusoleku kalda ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Vastustaja on siiski seisukohal, et kuigi vee erikasutusluba võib formaalselt kehtida, siis vähemalt asjaolud, et vee erikasutusloa õiguspärasus ei ole selge ning loa alusel ei ole reaalselt tegevusi alustatud, ei ole siiski tähtsusetud ka ehituskeeluvööndi vähendamise menetluses ning keskkonnaministri poolt asjassepuutuvate huvide kaalumisel. 14) Looduskaitseseadusest (LKS) tuleneb põhimõtte, et üldjuhul on seaduses sätestatud ehituskeeluvööndi piires ehitamine keelatud. Erandina on võimalik keskkonnaministri nõusolekul ehituskeeluvööndit vähendada. LKS § 40 lg 1 sätestab, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndit võib suurendada või vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. LKS § 34 kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. 15) Nendest LKS sätetest (koosmõjus HMS § 4 lg 2) tuleneb, et ehituskeeluvööndi vähendamisel tuleb muuhulgas arvestada ka tegevusega, mis ehituskeeluvööndi vähendamise taotlemist tingivad, ja sellega seotud huvidega. Käesoleval ajal ei ole selge, kas kaebuse esitaja poolne veekogu voolu tõkestamine ning täiendavad tegevused veekogus (mis omakorda on eelduseks hüdroelektrijaama rajamisele) on õiguspärased. Kui selles olukorras ehituskeeluvööndit vähendada, võib juhtuda, et tegevus, mille võimaldamiseks seda võimaldati, ei osutu hiljem üldse lubatavaks. Sellisel juhul muutuks ehituskeeluvööndi 12 vähendamise kaalutlusotsus tagantjärele ebaõigeks ja ei oleks sisuliselt enam kooskõlas LKSga. Samas võib selle selgumise hetkeks olla juba rannale ehitised püstitatud.
2. c)Muud küsimused seoses Veejaama detailplaneeringuga 16) Vastustaja on menetluse käigus avastanud detailplaneeringu puhul veel ühe menetlusliku küsitavuse. Nimelt peab ehituskeeluvööndi vähendamiseks kohalik omavalitsus esitama keskkonnaministrile üldplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldava vastuvõetud detailplaneeringu (LKS § 40 lg 4 p 2). Sauga Vallavolikogu on detailplaneeringu vastu võtnud oma 21. juuni 2006. a otsusega nr 69. Vastustaja on menetluses eeldanud, et talle esitatud detailplaneering ongi vastuvõetud detailplaneering. Samas on detailplaneeringu kohta saatnud Pärnu Maavalitsus kirja nr 2.1-6/2164, millega on esitatud detailplaneeringu kohta mitmeid märkusi (kaebuse lisa 4.11). Kiri kannab kuupäeva 27. oktoober 2006. Keskkonnaministrile esitatud detailplaneeringu esilehele on detailplaneeringu valmimise ajaks märgitud 2006. a. november. Vajab selgitamist, kas keskkonnaministrile esitatud detailplaneeringu variant on esitatud kujul nõutavas korras vastu võetud.
3. d)Väidetav õiguste rikkumine 17) Seoses kaebuse esitaja väidetavate õiguste rikkumisega peab vastustaja vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja õiguste rikkumine saab hüpoteetiliselt olla seotud üksnes mingisuguste menetluslike õigustega. Ehituskeeld ehituskeeluvööndis on seadusjärgne kinnisomandi kitsendus ning sellega tuleb kinnisasja omanikul arvestada, sealhulgas oma ettevõtlusvabaduse teostamisel. Vastustaja leiab, et kaebuse esitajal puudub subjektiivne (materiaalne) õigus keskkonnaministrilt nõuda, et keskkonnaminister tingimata annaks ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku. Seega ei saa sellist (puuduvat) õigust ka rikkuda ning sellise õiguse rikkumisest ei saa tekkida kahju. Vastustaja ei riku ka kaebuse esitaja vee erikasutusloast tulenevaid õigusi. Kaebuse esitaja saab vee erikasutusloast tulenevaid õigusi teostada, arvestades kehtivaid seadusjärgseid kitsendusi. Seadusjärgsete kitsenduste kehtimine ei ole ühelgi juhul käsitletav vastustaja poolse õigusrikkumisena. 18) Vastustaja esitas kohtule taotluse mõista kaebajalt välja menetluskulud summas 23541 krooni. KOHTU SEISUKOHAD JA PÕHJENDUSED 20. Kohus selgitab käesoleva kaebuse lahendamisel kõigepealt ranna- ja kalda ehituskeeluvööndi vähendamise menetluse sisu ja selle seoseid planeerimismenetlusega ning võtab seejärel seisukoha kaebuse põhjendatuse osas. 21. Ehituskeeluvööndi vähendamise menetlust reguleerib eelkõige looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 40 ja käesoleva kaebuse sisu puudutavas osas ka § 38. Vastavalt LKS § 40 lg 3 saab ranna ja kalda ehituskeeluvööndit vähendada keskkonnaministri nõusolekul. Selle nõusoleku saamiseks esitab kohalik omavalitsus tulenevalt LKS § 40 lg 4 vastava taotluse ja käesolevat kohtuasja käsitlevas osas vastuvõetud detailplaneeringu. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et nimetatud dokumendid on keskkonnaministrile esitatud. LKS § 40 lg 5 kohaselt hindab keskkonnaminister ehituskeeluvööndi vähendamise vastavust ranna või kalda kaitse eesmärgile ja LKS § 40 lõikes 1 sätestatule. Looduskaitseseaduse § 40 lg 1 sätestab, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndit võib vähendada arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemaolevast teede- ja 13 tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Sisuliselt tuleb keskkonnaministril otsuse langetamisel käesoleva asja lahendamisel lisaks eelpooltoodule arvestada ka LKS § 38 lg 4 ja 5 sätestatud eranditega, sest kaebaja on püstitanud muuhulgas küsimuse, kas käesoleval juhul ei ole tegemist LKS § 38 lg 4 või 5 sätestatud eranditega, mille esinemisel puudub vajadus LKS § 40 sätestatud nõusoleku saamiseks. Vastustaja seisukohast erandite rakendatavusest sõltub seaduse mõttest tulenevalt taotluse edasine lahendamine. Juhul, kui keskkonnaminister leiab, et planeeritavad ehitised kuuluvad erandite alla, tuleb tal seaduse mõtte kohaselt keelduda kooskõlastuse andmisest selgitades selle andmiseks vajaduse puudumist. Juhul, kui keskkonnaminister asub seisukohale, et taotluses käsitletavad ehitised ei kuulu LKS § 38 lg 4 ja 5 loetletud erandite hulka, tuleb tal taotlus lahendada lähtuvalt LKS § 40 lg 5 ja lg 1 sätestatule. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga, kes juhib tähelepanu asjaolule, et vastustaja oleks pidanud esmajärjekorras, lähtudes Sauga Vallavalitsuse 15.02.2008 kirjas toodud väidetest ja haldusmenetluse seaduse § 3 lg 2 ja § 5 lg 2, võtma seisukoha, kas käesoleval juhul on ehituskeeluvööndi vähendamine üldse vajalik. Juhul, kui vastustaja leiab, et detailplaneeringus sätestatud ehitiste ja rajatiste püstitamise võimaldamiseks on vajalik ehituskeeluvööndi vähendamine, tuleb tal võtta seisukoht selleks nõusoleku andmise või mitteandmise suhtes. 22. Nähtuvalt LKS § 40 lg 4 esitab kohalik omavalitsus taotluse ehituskeeluvööndi vähendamiseks keskkonnaministrile pärast detailplaneeringu vastuvõtmist. Nimetatud norm on seadusest tulenev erinorm planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) §-s 17 sätestatud planeeringu kooskõlastamise tavakorrast. Erisus seisneb siin selles, et sisuliselt küsitakse ehituskeeluvööndi vähendamise kooskõlastust pärast planeeringu vastuvõtmist. Lisaks eelpooltoodule on kohus seisukohal, et LKS § 40 toodud nõusolek on HMS § 36 lg 2 nimetatud nõusolek ega ole lihtsalt PlanS § 17 käsitletav haldusesisene menetluslik kooskõlastus. Sisuliselt on tegemist planeerimismenetluses antava eelhaldusaktiga, mille sisuga peab kohalik omavalitsus hilisemal planeeringu kehtestamisel arvestama ehk vastava nõusoleku puudumisel ei ole kaitsvööndi vähendamist ettenägev planeering selle kehtestamisel õiguspärane. Mõnevõrra küsitavam on, kas siinkohal saab ja tuleb analoogia korras arvestada planeerimisseaduse § 17 lg 4 ja 5 sätestatut, sest LKS § 40 ei anna muid juhiseid, mis puudutaksid taotlusele vastamist. Kohus on seiskohal, et nimetatud PlanS sätete kohaldamine analoogia korras on käesoleval juhul kaheldav, kuna tegu on pärast planeeringu vastuvõtmist antava eelhaldusaktiga, mitte HMS § 16 või PlanS § 17 nimetatud kooskõlastustega. Kohus nõustub kaebajaga, et taotluse lahendamisel tuleb arvestada HMS § 3 lg 2 ja eriti § 5 lg 2 sätestatut. Omaette küsimuseks on LKS § 40 alusel antava nõusoleku edasine kasutamine planeerimismenetluses. PlanS § 18 lg 9 on toodud kohustus panna koos planeeringuga avalikule väljapanekule sellele antud kooskõlastused. Kohus on seisukohal, et juhul kui vastuvõetud planeeringulahendus näeb ette ehituskeeluvööndi vähendamise, on planeering küll võimalik panna avalikule väljapanekule enne LKS § 40 ettenähtud nõusoleku saamist, kuid nõusoleku puudumine tuleb sel juhul eraldi ära märkida ning nõusoleku mittesaamisel tuleb viia planeeringusse sisse muudatused ning analoogia korras PlanS § 21 lõikes 5 toodule tuleb sellisel juhul korrata muudetud planeeringu kooskõlastamist ning avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu. 14 23. Tulenevalt eeltoodust peab kohus õigustatuks ja võimalikuks vastustaja poolt viivituse vaidlustamist halduskohtus ja tema kohustamist otsuse langetamiseks nõusoleku andmiseks või keeldumiseks eraldi lõplikust haldusaktist – kehtestatud detailplaneeringust. 24. Käesoleva vaidluse lahendamisel omab eelpooltoodust tulenevalt tähtsust asjaolu, kas keskkonnaministri viivitus nõusoleku andmise üle otsustamisel oli õiguspärane. Vastustaja põhjendab otsustamise edasilükkamist põhiliselt asjaoludega, et tal puuduvad otsustamiseks vajalikud andmed ja et Sauga Vallavalitsus ei ole

§ 56

lg 5 alusel langetanud otsust keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimiseks või algatamisest keeldumiseks. Kaebaja leiab, et tulenevalt põhimõttest, et haldusmenetlus viiakse läbi selle algatamisel sätestatud normide alusel, ja et vastavalt

viiakse see läbi planeeringu koostamise faasis enne selle vastuvõtmist, mis käesoleval juhul on lõppenud enne

§ 56

lg 5 nimetatud kuupäeva, on käesoleval juhul vastustaja sellisele põhjendusele tuginedes käitunud õigusvastaselt. Lisaks põhjendab kaebaja oma taotlust asjaoluga, et vee erikasutusloa väljastamisel ja ka hiljem on vastustaja keskkonnamõjude hindamise sisuliselt läbi viinud ja teab kõiki asjaolusid, mis on seotud menetletava detailplaneeringuga ja taotlusega. 25. Kohus leiab kõigepealt, et vastustaja nõue, et kaebaja otsustaks enne nõusoleku saamist ära keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimise või sellest loobumise küsimuse, on õigusvastane. Kohus põhjendab seda järgmiselt. Looduskaitseseaduse § 40 lg 1, 4 ja 5 ei näe sisuliselt ette, et keskkonnaminister peab otsuse langetamisel nõusoleku andmiseks omama tingimata keskkonnamõjude strateegilise hindamise otsust. Kuigi kehtiv

§ 35

lg 1 näeb ette selle koostamise algatamise üheaegselt detailplaneeringu koostamise algatamisega, ei näe

ette, et see tuleks tingimata lõpule viia enne planeeringu vastuvõtmist.

§ 33

lg 1 näeb sisuliselt ette, et keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemusi tuleb igal juhul arvestada planeeringu kehtestamisel, kuid ei näe ette, et keskkonnamõjude hindamine tuleks tingimata lõpuni viia ja selle tulemusi arvestada juba planeeringu vastuvõtmisel. 26. Lähtuvalt asjaolust, et kindlasti eksisteerib planeeringuid, mis olid algatatud enne

jõustumist ja mille menetlus praegu kestab (ka käesoleva vaidlusega seotud detailplaneering), oleks nende puhul võimatu täita

§ 35lg 1 sätestatud nõuet.

Kohus nõustub vastustajaga siinkohal selles, et pärast

jõustumist algatatud detailplaneeringute puhul oleks õigustatud nõuda vastava otsuse olemasolu tulenevalt

§ 35lg 1 ja § 40 seostest.

Samas juhib kohus tähelepanu asjaolule, et ka sellisel juhul ei saa keskkonnaminister nõuda, et talle esitatakse koos taotluse ja vastuvõetud detailplaneeringuga keskkonnamõjude strateegilise hindamise tulemused. Seadus annab sisuliselt võimaluse keskkonnamõjude strateegilist hindamist läbi viia ja selle tulemusi planeeringu menetlemisel arvesse võtta kuni planeeringu kehtestamiseni. Seega võib isegi tänasel päeval algatatud planeeringute puhul

§ 40

kohase taotluse saamisel täiesti seaduslikul alusel puududa vastuvõetud detailplaneeringu juurest keskkonnamõjude strateegilise hindamise lõppdokument ja keskkonnaministril tuleb oma otsus langetada lähtuvalt olemasolevast informatsioonist ehk eelpooltoodust tulenevalt on alusetu vastustaja väide, et talle tuleks juba vastuvõetud detailplaneeringuga esitada ka keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne. Seda, et otsuse saab vastu võtta ka puuduliku informatsiooni tingimustes, tunnistas sisuliselt ja korduvalt ka vastustaja kohtuistungil (II tl 25).

1. Ületamaks informatsiooni puudusest tulenevat võimalikku otsustusviga, annab haldusmenetluse seaduse § 53 võimaluse anda haldusakti kõrvaltingimusega ja selle 2 lõike punkt 3 sätestab otsesõnu, et haldusaktile võib kehtestada kõrvaltingimuse, kui haldusakti andmine tuleb otsustada halduse kaalutlusõiguse alusel. Seega näeb seadus sisuliselt ette 15 käesolevale olukorrale sobiliku lahenduse. Lisaks eelpooltoodule näeb LKS § 40 lg ette, et nõusolek ehituskeeluvööndi vähendamiseks jõustub alles kehtestatud detailplaneeringu jõustumisel.
2. Kohus peab vajalikuks märkida, et alusetu on vastustaja seisukoht, et nõusoleku andmisel saab detailplaneeringu kehtestada ilma, et tal oleks võimalik teostada järelevalvet ja tagada detailplaneeringu menetluse seaduslikkust. Lähtudes asjaolust, et kohus peab põhjendatuks keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimist tulenevalt

§ 33

lg 1 p 3 ja 4 ja § 56 lg 5 sätestatust, tuleb Sauga vallal vastavalt

§ 38

, 39, 42 ja 44 esitada keskkonnamõju strateegilise hindamisega seotud dokumendid vastavalt heakskiitmiseks ja õigusaktidele vastavuse kontrollimiseks vastustajale. 29. Kohus ei nõustu siinkohal täielikult ka kaebaja seisukohtadega keskkonnamõjude strateegilise hindamise läbiviimise küsimuses. Nimelt ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et

§ 56

lg 5 on vastuolus Põhiseaduse § 10 tulenevate õiguskindluse ja õiguspärase ootuse ja Põhiseaduse § 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõtetega. Esiteks leiab kohus, et isegi kui asuda seisukohale, et tegemist on nimetatud põhiõiguste riivega, siis on nende riive käesoleval juhul õigustatud Põhiseaduse § 5 sätestatud nõudega kasutada säästlikult Eesti loodusvarasid ja loodusressursse. Lisaks märgib kohus eelpooltoodule tuginedes, et isegi juhul, kui vaidlusega seotud detailplaneeringu menetluse käigus viiakse edaspidi tulenevalt

sätestatust läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine, ei tähenda see, et planeeringu menetlemist tuleks tingimata alustada algusest peale. Sõltuvalt keskkonnamõjude strateegilise hindamise tulemustest on ka võimalik, et vastuvõetud planeeringut ei ole vaja üldse muuta.

1. Tulenevalt LKS § 40 sisust nõustub kohus kaebajaga, et põhjendatud ei ole vastustaja seisukoht, et nõusoleku andmist takistab vaidlustatud vee erikasutusluba. Kohus leiab siinkohal, et kaebaja on õigesti märkinud, et vee erikasutusloa andmise protsessis on läbi viidud detailplaneeringuga kavandatu suhtes põhjalikud keskkonnamõjude hindamised, kusjuures vastustaja on keskkonnamõjude hindamise ise 28.06.2005 heaks kiitnud ja lasknud läbi viia veel täiendavad uuringud ning alles pärast seda on kaebajale väljastatud vee erikasutusluba. Kohus märgib, et vastustajal on lisaks sellele kasutada ka tema poolt 24.04.2006 a käskkirjaga nr 504 algatatud Ühtekuuluvusfondi tehnilise abi projekti 2003/EEI16/P/PAl012 "Vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamine" raames läbi viidud keskkonnamõju hindamine (edaspidi: KMH) muuhulgas Pärnu jõel paikneva Sindi paisule parima võimaliku lahenduse väljaselgitamiseks, saavutamaks veekogu head seisundit. See Pärnu jõel paiknevatele Türi, Jändja, Kurgja ja Sindi paisudele kalapääsude rajamise KMH aruanne kiideti heaks keskkonnaministri 27.09.2007 a käskkirjaga nr
3. Kohus leiab kõigest eelpooltoodust tulenevalt, et vastustajal puudusid seaduslikud alused LKS § 40 ettenähtud otsuse tegemisega viivitamiseks. Sauga Vallavalitsus on esitanud vastustajale kõik seaduses ettenähtud dokumendid, vastustajal endal on olemas mitmed täiendavad dokumendid, mis käsitlevad põhjalikult kõiki taotluse lahendamiseks vajalikke küsimusi ja taotluse lahendamisel on vastustajal võimalik kasutada seaduses sätestatud kõrvaltingimuste seadmise võimalust. Kohus leiab, et vastustaja viivitus on muuhulgas vastuolus ka HMS § 3 lg 2 ja § 5 lg 2 toodud haldusmenetluse põhimõtetega ja see on kohtu hinnangul õigusvastane. Kohus leiab eelpooltoodust lähtudes, et põhjendatud on ka kaebaja taotlus kohustada vastustajat otsustama LKS § 40 sätestatud nõusoleku andmine 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. 16
4. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolev kaebus rahuldati ja otsus tehti vastustaja kahjuks. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse vastustajalt kantud riigilõivu summas 160 krooni ja kantud kohtukulude (õigusabikulud) summas 34137,40 krooni väljamõistmiseks vastustajalt. Vastustaja kohtuistungile summa suurusele vastu ei vaielnud ja leidis, et juhul, kui kohus loeb kulude kandmise tõendatuks, ei ole tal kaebaja poolt kantud kulude suuruse suhtes vastuväiteid. Kohus leiab tuginedes HKMS § 93 lg 5, et käesoleval juhul on arvestades asja keerukust ja menetluse pikkust vajalik ja põhjendatud välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks õigusabikulud summas 25000 krooni ja riigilõiv summas 160 krooni ehk kokku menetluskulud 25160 krooni.
5. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Esitatud apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Daimar Liiv Kohtunik 17