3-10-321/61

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-321 Haldusasi V.K.i kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
2. septembri 2009 maksuotsuse nr 12.23/5474-3 tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungitel
3. oktoobril 2010 ja
4. detsembril 2010 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: V.K. Esindaja: adv. Madis Mahlapuu Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus Esindaja: Katre Kuhi RESOLUTSIOON
5. Jätta V.K.i kaebus rahuldamata.
6. Jätta iga menetlusosalise kulud menetlusosalise enda kanda.
7. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS
8. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
9. septembril 2009 maksuotsusega nr 12.2-3/5474-3 kohustati V.K.i tasuma 280 000 krooni tulumaksu. Maksuotsuses asuti seisukohale, et V.K. on
10. aastal saanud 231 878 krooni ning
11. aastal 1 030 309 krooni maksustatavat tulu, mida ei kajastatud maksuhaldurile esitatud füüsilise isiku
12. ja
13. aasta tuludeklaratsioonides. Maksuotsuses tuvastas maksuhaldur, et
14. ja
15. aastal ületasid V.K.i kulutused olulisel määral tema poolt deklareeritud tulusid ning seetõttu loeti V.K.i tuluks enda arveldus- ja limiidikontodele tehtud sularaha sissemaksete summad kokku 378 737 krooni ning OÜ-lt CTT laekunud summa 883 450 krooni. Maksuotsuses põhjendatakse seda seisukohta järgmiselt: 1 • • • • • • • Tõendamist ei leidnud arvelduskontodele sissemaksete tegemine pangalaenust saadud ning väidetavalt ASi Hansapank hoiulaekas hoitud summade arvelt, kuna V.K.il ei olnud Hansapangas hoiulaegast ning ei ole usutav, et isik võtaks kontolt raha, hoiaks seda pikka perioodi jooksul ning teeks siis vajadusel sularahas kontole sissemakseid V.K. ei saanud sularaha sissemakseid teha oma palgatulu arvelt, kuna sellest tasus ta pangalaenu tagasimakseid. Usutav ei ole materiaalse abi saamine oma elukaaslase emalt J. K., kuna viimase kontolt sularaha väljavõtu kuupäevad ei klapi V.K.i pangakontole sularaha sissemaksmise kuupäevadega ning samas toetas J. K. oma tütre perekonda pangaülekannetega tütre K. K. arvelduskontole. Usutav ei ole laenu saamine I. B., kuna on ebatõenäoline, et isik sai rublades laenu
16. aasta alguses, hoidis seda pika perioodi jooksul ning tegi sularahas kontole sissemakseid selleks, et tasuda oma võlad teistele kreeditoridele või kanda endaga seotud äriühingu PoKi Ehitus arvelduskontole; liiatigi esitati leping I. B. pärast kontrollaktiga tutvumist ning varem ei maininud V.K. kordagi laenu saamist I. B.. Usutav ei ole kulutuste tegemine emalt saadud päranduse arvelt, kuivõrd pärandi saamine on tõendamata, samas ei ole usutav, et väidetavalt tarveesemetena saadud pärandvara müügist oleks võinud saada kontole tehtud sissemaksetega samas suurusjärgus summasid. Analüüsides V.K.ile maksumaksjate registri kohaselt aastatel 1999-2008 tehtud väljamakseid, on ilmne, et tal ei olnud võimalik eelnevatel aastatel koguda töötasust sääste, mille arvelt oleks võinud teha
17. ja
18. aastal arvelduskontole sularaha sissemakseid. Usutav ei ole V.K.i selgitus, et OÜ-lt CTT saadud summa näol oli tegemist laenuga, mille ta sai tegelikult Vene äriühingult OOO Fort, kuna selle kohta puuduvad mistahes tõendid ning on ebatõenäoline, et äriühing oleks nõus andma füüsilisele isikule sellises summas laenu, ilma tehingu tingimusi ja laenu tagastamise kuupäeva fikseerimata. Tõendamata on, et OÜ CTT oleks nõudnud või nõuaks V.K.ilt talle kantud raha tagasi. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
20. veebruaril 2010 esitas V.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
21. septembri 2009 maksuotsuse nr 12.2-3/5474-3 tühistamist, nõustumata maksuhalduri poolt kogutud tõenditele antud hinnanguga. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on hinnanud tõendeid ning tõlgendanud seadust kaebuse esitaja kahjuks ning lähtunud maksustamisel asjaoludest, mis on ebaselged ja tõendamata. Kaebuse esitaja ei nõustu etteheidetega kaasaaitamiskohustuse rikkumise kohta.
22. Kaebuse esitaja on seisukohal, et pangakontole tehtud sularaha sissemaksed on tehtud tulumaksuga mittemaksustatavate vahendite arvel. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu, et ta ei ole füüsilisest isikust ettevõtja, mistõttu puudub tal kohustus pidada tulude ja kulude kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust ning viitab seejuures Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-57-07 punktile
23. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on uurimisprintsiipi eirates jätnud tähelepanuta asjaolu, et maksukohustuslane oli saanud maksustamisele mittekuuluvat tulu ja kogunud sääste kontrollitavale perioodile eelnevatel aastatel. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et selgitas maksuhaldurile korduvalt, et pangakontole tehtud sularaha sissemaksed olid AS-st Swedbank saadud laenu jäägid ning on esitanud ka
24. oktoobril
25. aastal sõlmitud laenulepingu, mille alusel sai ta sularahana kätte kokku 57 000 USD, millest osa hoidis hoiulaekas ning vajadusel tegi sealt sissemakseid oma arvelduskontodele. Samuti selgitab kaebuse esitaja, et ta sai rahalist toetust J. K. ning I. B. ning müüs
26. aastal liisitud sõiduki BMW, millest laekunud 500 000 krooni hoidis hoiulaekas. Kaebuse esitaja rõhutab, et ainuüksi sularahalaen summas 57 000 USD oli piisav
27. ning
28. aastal tehtud kulutuste katteks, s.h ka vaidlusalusteks sularaha sissemakseteks. 2
29. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et tal ei olnud pangas hoiulaegast, kuivõrd AS SEB tõendist nr 09K1/13 5.4-1.4/15277 nähtuvalt on panga ning kaebuse esitaja vahel sõlmitud hoiulaeka leping. Samuti leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur jättis põhjendamatult tähelepanuta I. B. saadud laenu summas 20 000 USD, kuigi kaebuse esitaja on maksuhaldurile esitanud sellekohase laenulepingu ning maksuhaldur ei ole tuvastanud, et nimetatud leping oleks võltsitud või kehtetu. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole oluline, et ta esitas I. B. sõlmitud laenulepingu alles peale kontrollaktiga tutvumist, kuivõrd maksukohustuslase õigus esitada omapoolseid tõendeid maksumenetluse igas etapis tuleneb Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-47-07 punktist
30. Kaebuse esitaja lisab, et J. K. on maksuhaldurile kinnitanud, et andis kaebuse esitajale rahalist abi summas 97 237 krooni ja 20 senti laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks panga ees ning ei oma tähtsust, millisel otstarbel kaebuse esitaja sellist rahalist abi kasutas. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette, et viimane on jätnud tähelepanuta selgituse emalt saadud päranduse ning aastast 1979 teenitud raha kohta.
31. Ka on kaebuse esitaja seisukohal, et OÜ-lt CTT saadud 883 450 krooni näol on tegemist laenuga, mida tõendavad asjas olevad dokumentaalsed tõendid ning ei nõustu maksuhalduri väitega justkui kaebuse esitaja oleks kasutanud OÜ-lt CTT saadud summat isiklike kulude katmiseks. Kaebuse esitaja toob välja, et OÜ CTT ja V.K.i vahel sõlmiti
32. jaanuaril 2007 käsundusleping, mille kohaselt vahendab kaebuse esitaja käsundisaajana kinnistu ostmist aadressil Järveküla-küla, tehingu sooritamiseks kandis OÜ CTT kaebuse esitajale pangaülekandega 876 200 krooni. OÜ CTT andmetest nähtuvalt sai kaebuse esitaja raha maatüki soetamiseks ning raha on äriühingule tagastatud, mida kinnitavad ka äriühingute Tender ja FORT maksekorraldused, saldoteatis ning äriühingu FORT õiend.
33. Kaebuse esitaja ei nõustu maksuhalduri viitega TuMS § 6 lõike 1 kaudu TuMS § 12 lõikele 1 ja §-dele 13-22, kuivõrd TuMS § 6 lõige 1 võimaldaks maksuhalduril meelevaldselt oma suva järgi maksustada TuMS nimetamata sissetulekuid, mida ei saa käsitleda maksukohustuslase tuluna nimetatud seaduse mõttes. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur on seadust kohaldanud vääralt ja maksukohustuslase kahjuks.
34. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on talle pannud ebaproportsionaalse ja võimatu tõendamiskoormuse. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et maksuhaldur ei ole järginud uurimispõhimõtet, tuvastamata korralikult hoiulaeka olemasolu, jättes kontrollimata võimalikud säästud varasematest perioodidest, kontrollimata sisulisi asjaolusid seoses OÜ CTT ja kaebuse esitaja vahel
35. jaanuaril 2007 sõlmitud käsunduslepinguga ning lähtutud vaid formaalsetest lähtekohtadest. VASTUSTAJA SEISUKOHT
36. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et füüsilisel isikul ei ole kohustust säilitada dokumente ega muid tõendeid tehtud tehingute või antud saadud tulu kohta, viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-34-07 ning leides, et käesoleval juhul lasus maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksuhaldur on maksusumma määranud valesti. Lisaks viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu lahendi nr 3-07-1666 punktidele 10 ja 11 ning leiab, et kuivõrd kaebuse esitaja ei ole seniajani esitanud tõendeid tõendamaks, et maksusumma on valesti määratud, siis on V.K. saanud maksustatavat tulu, mis on rahaliselt hinnatav, tagastamatu ja realiseeritav ning seega on ka maksuotsus õiguspärane. 3
37. Vastustaja hinnangul ei ole usutav, et kaebuse esitaja võis Hansapangast saadud laenu hoida pika perioodi jooksul hoiulaekas ning teha sealt vajaduse korral sularahas kontole sissemakseid. Samuti ei ole maksuhalduri jaoks usutavad kaebuse esitaja väited selle kohta, et ta sai J. K. majanduslikku toetust laenumaksete tasumiseks, kuivõrd perekonda toetades kandis J. K. raha V.K.i elukaaslasele ehk enda tütrele toetuseks üle pangakontole ning arusaamatuks jääb, miks valis J. K. kaebuse esitaja puhul tema toetamiseks sularahaga arveldamise viisi. Ka leiab vastustaja, et kaebuse esitaja poolt on tõendamata väide, et ta sai laenu I. B., kuivõrd maksuhalduri jaoks on ebatõenäoline, et isik võis saada
38. aasta alguses laenu rublades, hoida seda pika perioodi vältel, teha sularaha kontole sissemakseid, et konverteerida raha USA dollaritesse ja tasuda tagasi võlad teistele kreeditoridele või pooleteise aasta möödudes üle kanda temaga seotud äriühingu OÜ PoKi Ehitus arvelduskontole kinnistu blokeerimiseks. Lisaks selgitab maksuhaldur, et V.K. esitas vastustajale I. B. seotud laenulepingu alles vaidemenetluses, mistõttu on maksuhaldur seisukohal, et I. B. ei ole andnud kaebuse esitajale laenu.
39. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga nagu OÜ-lt CTT saadud 883 450 krooni näol oleks tegemist laenuga. Maksuhaldur selgitab, et OÜ CTT poolt esitatud dokumentide kohaselt sai kaebuse esitaja äriühingult raha OÜ-le CTT maatüki soetamiseks, samas on tõendatud, et OÜ CTT maksuotsuse koostamise päevani kinnistuid ei omanud. Maksuhaldur lisab, et hiljem jäeti tehingud ära ning puuduvad dokumendid, millele tuginedes oleks võimalik välja selgitada, et kaebuse esitaja poolt on äriühingule raha tagastatud, samas ei ole kaebuse esitaja OÜ CTT raamatupidamisregistrite andmetel ka äriühingule võlgu. Ka peab vastustaja paljasõnaliseks väidet, et laen tagastati OÜ-le CTT läbi Vene Föderatsiooni ettevõtete Fort ja Tender, kuivõrd nimetatud väite tõendmaiseks ei ole esitatud ühtegi dokumenti.
40. Vastustaja selgitab, et maksuhaldur esitas korralduse hoiulaeka kohta vaid AS-le Swedpank, kuna kaebuse esitaja kinnitas maksuhaldurile antud seletuses, et hoiulaegas asus just nimetatud pangas. Samuti lisab vastustaja, et ei ole rikkunud uurimiskohustust ega kohaldanud seadust vääralt ning maksukohustuslase kahjuks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
41. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et V.K.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et kaebuse esitaja poolt enda pangakontodele tehtud sularahasissemaksed on tehtud konkreetselt tuvastamata, ent maksustatava tulu arvelt ning põhjendatult on kaebuse esiaja maksustatava tuluna käsitatud ka OÜ-lt CTT saadud summat.
42. Kohus ei nõustu esmalt kaebuse esitaja seisukohaga, et maksuhaldur on talle pannud ebamõistliku tõendamiskoormuse. On tõsi, et füüsilisel isikul, kes ei ole füüsilisest isikust ettevõtja, ei ole kohustust pidada oma tulude ja kulude kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust, ent samas on tal siiski kohustus esitada õigete ja täielike andmetega tuludeklaratsioon ning selleks peab füüsiline isik maksustamisperioodidel toimunud laekumiste ja väljamaksete kohta säilitama andmed, mille alusel saaks maksuhaldur vajaduse korral kontrollida deklareeritud andmete õigsust. Maksumaksja peab sellise tulude ja kulude tõendamise vajadusega arvestama. TuMS § 36 lg 2 kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Seega ei saa kaebuse esitaja vaidlustada maksuotsust argumendil, et ta ei säilitanud vaidlusaluste tehingute/toimingute aluseks olevaid tõendeid vastava kohustuse puudumise tõttu. 4
43. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et V.K. on teinud kontrollitaval perioodil oma arvelduskontodele sularahasissemakseid 341 437 krooni ulatuses ega ka selles, et OÜ CTT kandis V.K.i kontole 883 450 krooni. Vaidlus taandub aga küsimusele, kas sularaha, mille kaebuse esitaja oma arvelduskontodele maksis, on käsitatav kaebuse esitaja tuluna, nagu leidis maksuhaldur või on tegemist maksustamisele mittekuuluvate vahenditega, nagu väidab olevat kaebuse esitaja. OÜ-lt CTT saadud summa osas on vaidlus selles, kas tegemist oli V.K.ile antud laenuga, mis kuulub tagastamisele ning mida ei saa seetõttu käsitada V.K.i tuluna, või on tegemist kaebuse esitaja tuluga.
44. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebuse esitaja ei ole suutnud tõendada ega veenvalt põhjendada, et arvelduskontodele tehtud sularahasissemaksed on tehtud maksustamisele mittekuuluvate vahendite arvelt. Kaebuse esitaja väide, et sularahasissemakseid tehti Hansapangast saadud laenu jäägi arvelt, ei ole eluliselt usutav. Kuigi on tõendatud, et kaebuse esitaja kasutas AS-is SEB Pank hoiulaegast ning avas seda kontrollitaval perioodil korduvalt, ei kinnita see, et arvelduskontodele tehtud sissemaksed tehti varem saadud laenu jäägi arvelt. Esiteks ei ole usutav, et isik võtab krediidiasutusest laenu ning hoiab suure osa sellest (57 300 USD) hoiulaekas ning kannab sularaha arvelduskontole tagasi eelkõige selleks, et tasuda laenulepingu kohaseid tagasimakseid. Selline käitumine on majanduslikult ebaloogiline. Lisaks tuleb märkida, et kuigi vaidlust pole selles, et kaebuse esitaja võttis AS-ga Hansapank
45. oktoobril 2005 sõlmitud laenulepingu alusel tema arvelduskontole välja makstud 134 300 EUR suurusest summast
46. oktoobril 2005 sularahas välja 57 300 USD suuruse summa, ei ole mistahes tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks selle summa pannud hoiulaekasse. Nimelt nähtub AS-i SEB Pank
47. novembri 2009 tõendist nr 7.3.5-4/1140973 (kd II tl. 51), et kaebuse esitaja ei ole hoiulaegast
48. aasta oktoobrikuus avanud, pärast Hansapangast saadud laenu osalist sularahas väljavõtmist (
49. oktoobril 2005) käis V.K. hoiulaegast avamas alles
50. novembril
51. Seega ei ole kinnitust leidnud kaebuse esitaja väide, et hoiulaekas hoidis ta Hansapangast saadud laenuraha. Tõenäoline on, et Hansapangast laenuna saadud 57 300 USD kasutas V. K. mingisugusel tuvastamata eesmärgil ning sellel ei ole mingisugust seost hiljem arvelduskontole tehtud sularahasissemaksetega. Oleks ka igati loogiline, et isik võtab pangakontolt sularaha välja mingisugusel sellisel mõistlikul eesmärgil, mis eeldab just sularaha kasutamist, ebaloogiline ja mitteusutav on aga see, et isik võtab pangakontolt sularaha, hoiab seda enam kui kuu aega enda käes, paigutab seejärel hoiulaekasse ning hakkab selle raha arvelt tegema järk-järgult pangakontole sissemakseid. Arvestades seda, et kaebuse esitaja on võrdlemisi sageli käinud SEB Pangas asuvat hoiulaegast avamas, on põhimõtteliselt usutav, et teatud hulk rahast, mille ta oma arvelduskontodele sularahas sisse maksis, võis pärineda hoiulaekast, ent asjaolu, et raha on hoitud hoiulaekas, ei kinnita mingil juhul seda, et tegemist oli mingisuguste maksustamisele mittekuuluvate vahenditega.
52. Kohtu hinnangul ei saa usaldusväärseteks pidada J. K. poolt kohtule antud ütlusi. Esiteks tuleb tähele panna, et tunnistaja on kaebuse esitaja lähikondne, kellel on kaebuse esitajaga kahtlemata olnud erinevaid rahalisi suhteid, mistõttu võib tunnistaja olla huvitatud sellest, et asjaolud tuvastataks kaebuse esitajale kasulikul moel. Samas on kogu selgitus, et J. K. abistas materiaalselt oma tütre perekonda, andes V.K.ile sularaha, ebausutav. Nii kaebuse esitaja kui tunnistajana üle kuulatud J. K. selgitasid, et väidetava abistamise põhjuseks oli eelkõige see, et nad olid laenu kaastaotlejad ning J. K. poolt antud raha oli justkui selleks, et tasuda laenu tagasimakseid, kuigi tunnistaja möönis, et ei tundnud tegelikult huvi, mis eesmärgil raha kasutatakse. Kohus möönab, et kaaslaenusaaja poolt laenusaajale tagasimakseteks raha andmises iseenesest ei ole midagi ebaloomulikku, ent nõustub samas maksuhalduri seisukohaga, et äärmiselt ebaloomulik on selle raha andmine sularahas, kuivõrd laenu tagasimaksed tuli V.K.il teha ülekandega pangakontolt. Sellisel juhul oleks loogiline, et ka J. K. oleks talle raha andnud pangakonto kaudu. Täiendavalt on maksuhaldur tuvastanud, et J. 5 K. andis raha ka oma tütrele, ent seda tegi ta pangaülekandega. Iseäranis kummaliseks tuleb pidada selgitust, et tihtipeale hoidis J. K. oma arvelt välja võetud sularaha enne V.K.ile andmist mõna aega enda käest või andis selle V.K.ile üleandmiseks oma tütre kätte, samas kui ilmselgelt märksa lihtsam oleks olnud raha kanda V.K.i pangakontole. Kohtu hinnangul on põhimõtteliselt võimalik, et J. K. V.K.ile sularaha andis, ent miski ei kinnita seda, et sellisel teel saadud sularaha arvelt tegi V.K. oma pangakontole sissemakseid. Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et pangakontole sularahasissemaksete tegemiseks ei ole J. K. kaebuse esitajale raha andnud.
53. Usutavaks ei saa pidada arvelduskontodele sularahasissemaksete tegemist I. B. saadud laenu arvelt. Esmalt nõustub kohus maksuhalduri kahtlusega kaebuse esitaja ja I. B. vahelise laenulepingu ehtsuses. Kaebuse esitaja väide, et maksukohustuslane võib tõendeid esitada kogu maksumenetluse kestel, on iseenesest õige, ent olukorras, kus maksukohustuslane on maksumenetluses andnud selgitusi raha päritolu kohta, mainimata märkimisväärses summas (20 000 USD) laenu saamist, on sellise laenulepingu ilmsikstulek pärast maksuhalduri poolse kontrollakti esitamist kahtlustäratav ning viitab üheselt arvestatavale võimalusele, et tegemist on tagantjärele vormistatud dokumendiga, millel tegelikult selles kajastatud majanduslikku sisu ei ole. Liiatigi ei ole kuidagi tõendatud see, et kõnealuse laenulepingu järgi kaebuse esitajale ka tegelikult raha üle antud oleks. Maksuotsuses on ka viidatud sellele, et puuduvad mistahes tõendid väidetavalt I. B. saadud raha Eestisse toimetamise, deklareerimise ja konverteerimise kohta. Kohtu hinnangul on maksuhaldur põhjendatult pidanud ebausutavaks seda, et isegi kui leiaks kinnitust, et kaebuse esitaja
54. aasta alguses I. B. laenu sai, tegi ta oma arvelduskontole selle raha eest sissemakseid
55. aasta oktoobris ja
56. aasta juunis. Seetõttu on kohus seisukohal, et isegi kui pidada kaebuse esitaja ja I. B. vahelist laenulepingut ehtsaks ning möönda võimalust, et selle lepingu alusel ka tegelikult raha kaebuse esitajale üle anti, ei ole eluliselt usutav selle raha eest vaidlusaluste sularahasissemaksete tegemine – kaebuse esitaja võis sellisel juhul seda raha kasutada mingisugusel tuvastamata eesmärgil, ent selle hoidmine sularahasissemaksete tegemiseks oma pangakontole on tõendamata ja ebaloogiline.
57. Tõendamata on kaebuse esitaja väide, et ta sai 500 000 krooni sõiduauto BMW müügist. Vaidlust ei ole selles, et tegemist oli sõidukiga, mille omanik oli Maanteeameti liiklusregistri kohaselt OÜ Eurometall. Vaidlust ei ole ka selles, et kõnealuse sõiduki omandas A. P. ning iseenesest on usutav ka see, et ta maksis sõiduki eest sularahas V.K.ile 500 000 krooni, ent kuivõrd kaebuse esitaja ei olnud müüdud sõiduki omanik, ei saa tegemist olla isikliku asja müügist laekunud maksuvaba tuluga ning see raha ei jäänud mitte kaebuse esitajale, vaid sõiduki tegelikult müüjale, kelleks oli OÜ Eurometall. Kui auto müügist saadud raha jäigi kaebuse esitajale, pidi tal olema mingisugune nõudeõigus OÜ Eurometall vastu, ent selle nõudeõiguse realiseerimisest saadud tulu ei saa käsitada maksuvaba tuluna.
58. Kohus nõustub ka maksuhalduri seisukohaga, mis puudutab väidetava pärandi saamist. Mistahes tõendeid selle kohta, et kaebuse esitaja oleks
59. aastal saanud sellise pärandi, mille väärtus oleks võimaldanud tal veel
60. ja
61. aastal teha vaidlusaliseid sularahasissemakseid oma arvelduskontodele või katta sama perioodi muid kulutusi, ei ole ning usutavaks ei saa pidada seda, et väidetavalt tarbeesemetena saadud pärandvara väärtus võiks üldse märkimisväärne olla. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet selle kohta, et ta on raha teeninud alates
62. aastast, siis see võib iseenesest nõnda olla, samas on maksuotsuses välja toodud, et kaebuse esitaja varasemate perioodide tuludeklaratsioonidest nähtub üheselt, et varem teenitud ja deklareeritud tulud ei ole olnud sellised, mis oleksid võimaldanud kaebuse esitajal säästa märkimisväärselt. Samuti on maksuhaldur välja toonud selle, et eelnevatel perioodidel on kaebuse esitaja soetanud erinevaid asju, sealhulgas kortereid ja 6 kandnud nendega seoses kulutusi. Sisuliselt väidab kaebuse esitaja antud juhul ka seda, et on pidevalt elanud laenudest, tagastades varasemaid laenusummasid pidevalt uute laenude arvelt. Maksuhaldur on välja toonud, et üksnes kontrollitaval perioodil tasus kaebuse esitaja Hansapangale laenumakseid rohkem kui ta samal perioodil tuludeklaratsioonide kohaselt tulu sai. Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et kulutuste tegemine (sh. laenude tagastamine) eeldas kaebuse esitaja täiendava, varjatud sissetuleku olemasolu. Pidevalt varem võetud laenude tasumine uute laenude arvelt ei ole eluliselt mõeldav.
63. Kohtu hinnangul on maksuhaldur õigustatult ebausaldusväärseteks pidanud kaebuse esitaja selgitusi ja tõendeid, mis puudutavad OÜ-lt CTT saadud 876 200 krooni suurust summat. Maksuotsusest nähtuvalt ei osanud kaebuse esitaja esmakordselt maksuhaldurile selgitusi andes OÜ-lt CTT saadud summade olemuse kohta midagi öelda, suunates maksuhalduri OÜ CTT raamatupidaja poole ning ka edaspidised selgitused on vastuolulised – ühelt poolt on V.K. väitnud, et tegemist oli talle Vene äriühingute Fort ja Tender poolt OÜ CTT kaudu antud laenuga, siis jälle selgitanud, et tegemist oli OÜ-lt CTT käsunduslepingu alusel kasutada saadud ja tagastamisele kuuluva summaga, mille tagastasid OÜ-le CTT eelnimetatud Venemaa äriühingud. Eeltoodu põhjal on maksuhaldur õigesti leidnud, et koos kontrollaktile esitatud eriarvamuse juures olnud käsundusleping ja sellega seotud dokumendid on sedavõrd ebausaldusväärsed, et nendega ei saa kaebuse esitaja väiteid tõendatuks lugeda. Tegemist on ilmselgelt tagantjärele vormistatud dokumentidega. Kaebuse esitaja väiteid ei saa tõendatuks lugeda ka tunnistaja A. P. ütlustega. A. P. selgituse muudab ebausaldusväärseks eelkõige selles esitatud sündmuste ilmne ebaloogilisus. On küll usutav, et oma majandustegevuseks kinnistut leida sooviv äriühing kasutab sobiva kinnistu leidmiseks või ostu-müügiläbirääkimiste pidamiseks teiste isikute (nt. maaklerite abi), ent usutav ei ole, et see toimuks nõnda nagu nähtub kohtule esitatud käsunduslepingust ning A. P. ütlustest. Ei ole mistahes põhjust maksta soetatava kinnistu väärtuses raha kolmandale, müügitehinguga vahetult mitteseotud isikule, iseäranis juhul kui nii kinnistu müüja kui ka seda osta sooviv ettevõtja tegutsevad mõlemad samas riigis. Kinnistute ostmine ei ole ja ei olnud ka 2006/2007 aastal protsess, mis eeldanuks seda, et ostja, kes leiab endale sobiva kinnistu, peab müüjale selle eest tasuma kohe. Seetõttu ei olnud mingisugust vajadust ostjal (kinnistut osta soovival isikul) eelnevalt anda ostusumma oma käsunditäitjale. Piisavalt tõendamata on ka kaebuse esitaja väide, et OÜ-lt CTT saadud summa on tagastatud Vene äriühingute Fort ja Tender poolt. Tõsi, esitatud tõendite kohaselt on nimetatud äriühingud OÜ CTT arveldusarvele makseid teinud, viidates maksekorraldustes nendevahelisele koostöölepingule. Vaidlust ei ole selles, et viidatud koostöölepingutes ei nähtud mingil moel ette seda, et eelnimetatud Vene äriühingud tasuksid kaebuse esitaja eest viimase poolt väidetavalt võetud laenusid. Seega ei ole teada, mille eest Vene äriühingud Fort ja Tender OÜ-le CTT tasusid. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et eelnimetatud Vene äriühingud tasusid OÜ-le CTT summa, mille viimasele oli väidetavalt võlgu V.K., siis ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et kaebuse esitajal oleks tekkinud mingisugune vastusoorituskohustus Venemaa äriühingute Fort ja Tender ees. Seega põhimõtteliselt on võimalik, et nimetatud Vene äriühingud maksid need summad kaebuse esitajale OÜ CTT kaudu, ent erinevalt kaebuse esitaja poolt maksuhaldurile
64. novembril 2008 antud seletusest märgitust, ei olnud tegemist laenuga, vaid seni tuvastamata põhjusel tehtud väljamaksega. Tähelepanuväärne on ka see, et A. P. selgituste kohaselt on V.K. OÜ-le CTT jätkuvalt võlgu 130 000 krooni, mille kohta on koostatud ka võlakiri, samas kui sellise võlakirja olemasolust ei ole kaebuse esitaja maksuhaldurit varem teavitanud. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kaebuse esitaja selgitused OÜ-lt CTT saadud summa kohta on vastuolulised ja nende kinnituseks esitatud tõendid ebausaldusväärsed ning maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et OÜ-lt CTT saadud raha näol on tegemist kaebuse esitaja tuluga. 7
65. Kaebuse esitaja etteheited maksuotsuse vastuolulisuse kohta ei ole põhjendatud. Maksuhaldur on piisava põhjalikkusega kontrollinud kõiki maksustamise seisukohast olulisi asjaolusid ning põhjendanud maksuotsuses igakülgselt oma seisukohti, andes hinnangu kaebuse esitaja poolt esitatud ning kolmandatelt isikutelt kogutud tõenditele, põhjendades seejuures oma seisukohta, miks teatud tõendeid ei saa pidada usaldusväärseteks. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja etteheitega uurimispõhimõtte rikkumise kohta. Mis puudutab väidet, et maksuhaldur ei kontrollinud hoiulaeka olemasolu teistes pankades, siis leiab kohus, et seda ei saanudki maksuhaldurilt eeldada, olukorras, kus kaebuse esitaja ise oli teatanud, et hoiulaegas asus Hansapangas. Maksuotsuses on samuti võetud seisukoht kaebuse esitaja võimalike säästude osas varasematest perioodidest, leides, et selliseid sääste ei saanud kaebuse esitajal olla. Kohtumenetluses ei ole kaebuse esitaja selliste säästude olemasolu tõendanud. Ka OÜga CTT tehtud väidetavate tehingute tegelike asjaolude välja selgitamata jätmist ei saa maksuhaldurile ette heita. Maksuhaldur on maksuotsuse koostamisel lähtunud kaebuse esitaja poolt antud seletusest ja viidatud tõenditest, nõudes ise selgitusi ka kolmandatelt isikutelt. Kaebuse esitaja ei ole viidanud ka ühelegi tõendile, mida maksuhaldur uurimispõhimõttest tulenevalt koguma oleks pidanud, ent mille ta kogumata jättis. Erinevalt näiteks kriminaalmenetlusest, kus süüdistaja ülesanne on tõendada isiku süü teo toimepanemises sõltumata sellest, kas või kui palju süüdistatav ise tõe tuvastamisele kaasa aitab või vastu töötab, siis maksumenetluses on uurimispõhimõte väga tihedalt seotud maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusega. Käesoleval juhul ei saa väita, et kaebuse esitaja oleks oma kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt täitnud. Kaebuse esitaja on maksustamise seisukohast oluliste asjaolude kohta tõendeid esitanud valikuliselt ning mitmes olulises asjas vastavalt sellele, millistele järeldustele on maksuhaldur jõudnud näiteks kontrollaktis. Kohtu hinnangul on maksuhaldur piisava hoolsusega kontrollinud maksukohustuslase väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid ning võtnud nende osas nõuetekohase seisukoha. Vaidlust ei ole iseenesest ju ka selles, et kaebuse esitaja kulutused ületasid tema poolt kontrollitaval perioodil deklareeritud tulusid.
66. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud menetlusosalise enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 8