KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2010, Tallinn Haldusasja number 3-10-2666 Haldusasi L.E. kaebus Maksu- ja

§ 18lg 5 redaktsioon, mis jõustus 1.

juulil 2009, välistab kaebuse esitaja õppelaenu kustutamise. 11. Kaebuse esitaja on asunud seisukohale,

§ 18lg 5 ning Vabariigi Valitsuse 30.

juuli 2009 määruse nr 136 § 1 p 2 on vastuolus põhiseaduse (edaspidi PS) §-s 10 sätestatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega ning põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega, mistõttu tuleks need sätted kohaldamata jätta. Kuigi formaalselt on kaebuse esitaja taotlenud ÕÕS § 18 lg 5 kohaldamata jätmist, on kaebusest võimalik üheselt aru saada, et kaebuse esitaja tegelik eesmärk on, et tema avalduse läbivaatamisel kohaldataks ÕÕS § 18 lg 5 redaktsiooni, mis kehtis enne

1. juulit
2. Seega tegelikult on põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus suunatud lisaeelarve seaduse § 22 punkti 3 vastu, millega ÕÕS § 18 lõiget 5 muudeti. Kohtul tuleb seega hinnata, kas ÕÕS § 18 lõike 5 ning VVm 2004/284 § 4 lõike 1 muutmine alates
3. juulist 2009 on PS-ga kooskõlas või mitte.
4. PS § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mistahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks 4 tunnistamist. PS § 15 lõikest 2 ning halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HkMS) § 25 lõigetest 9 ja 10 tulenevalt jätab halduskohus haldusasja lahendamisel põhiseadusega vastuolus oleva seaduse või muu õigustloova akti kohaldamata ning edastab vastava kohtuotsuse või määruse Riigikohtule, millega ühtlasi käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Eeltoodust tulenevalt on õigustloova akti või selle normi kohaldamata jätmise eelduseks selle asjassepuutuvus. Sätte asjassepuutuvust on Riigikohus määratlenud selliselt, et vaidlustatud säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, ehk kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral (Riigikohtu 28.10.2002 otsus asjas nr 3-4-1-5-02). Kohus leiab, et lisaeelarve seaduse § 22 p 3 ning VVm nr 2009/136 § 1 p 2 on asjassepuutuvad, kuivõrd nende normide kehtivuse korral tuleb vaidlus lahendada lähtudes vastavalt ÕÕS § 18 lg 5 ning VVm nr 2004/284 redaktsioonidest, mis kehtisid vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ning sellel juhul tuleks kaebus rahuldamata jätta, samas kui eelviidatud muutmissätete mittekehtivuse korral tuleks asja lahendamisel kohaldada ÕÕS § 18 lg 5 ning VVm nr 2004/284 varasemaid redaktsioone, mis annaksid aluse kaebuse rahuldamiseks.
5. Kohus leiab,

ja VVm nr 2004/284 muutmine ei ole vastuolus ei põhiseaduse §-ga 10 ega §-ga 12. Vaidlust ei ole selles, et PS §-s 10 sätestatakse õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtted, millest tulenevalt ei ole seadusandjal lubatud võtta isikutelt õigusi, mille kehtimajäämise osas on isikutel tekkinud õiguspärane ootus. Eelkõige on sellisteks õigusteks need, mida isik on nende õiguste kehtimajäämist uskudes kasutama asunud, samuti õigused, mille seadusandja on kehtestanud kindlaks tähtajaks. Käesoleval juhul taandubki küsimus sellele, kas kaebuse esitajal tekkis õppelaenu võtmisel õiguspärane ootus sellele, et tema õppelaen kustutatakse. Kohtu hinnangul sellist õiguspärast ootust kaebuse esitajal tekkida ei saanud, eelkõige seetõttu, et õppelaenu võtmise ajal ei saanud kaebuse esitajal olla mistahes kindlust selles, et ta ka tol ajal kehtinud regulatsioonis sätestatud õppelaenu kustutamise tingimused tulevikus täidab. Nii ei saanud kaebuse esitajal olla õppelaenu võtmise ajal kindlust selles, et ta kõrgkooli lõpetab ega ka selles, et ta pärast kõrgkooli lõpetamist asub tööle või jätkab töötamist asutuses, kus töötamise korral oli õppelaenu kustutamine ette nähtud. Õiguspärane ootus õppelaenu kustutamisele saanuks isikul tekkida pärast seda kui ta on täitnud kõik seaduses selleks sätestatud kriteeriumid. See tähendab,

§ 18

lg 5 muutmine oleks kaebuse esitaja õiguspärase ootusega vastuolus juhul kui kaebuse esitaja oleks seaduse uue redaktsiooni jõustumise ajaks täitnud seaduse varasemas redaktsioonis vastava õiguse saamiseks sätestatud kriteeriumid. Need kriteeriumid ei olnud kaebuse esitajal sellel ajal aga täidetud. Kohus nõustub lisaeelarve seaduse seletuskirjas esitatud seisukohaga, et isikud ei saanud võtta õppelaenu üksnes selle kustutamise eeldusel ka seetõttu, et isikutel ei saanud olla õppelaenu võttes teadmist, et laenu kustutamiseks õiguse tekkides on nad saanud riigitööle või et nad endiselt on riigitööl (riigitöötaja staatus ei ole eluaegne). Kohus möönab, et otsustades õppelaenu võtta, võis kaebuse esitaja muuhulgas arvestada võimalusega, et asudes pärast õpingute lõpetamist riigitööle, õppelaen kustutatakse, ent õppelaenu kustutamine ei saanud iseenesest olla laenu võtmise põhjuseks. Siinkohal viitab kohus veelkord lisaeelarve seaduse seletuskirjale ning nõustub seal toodud seisukohaga, et õppelaenu kustutamise lõpetamine alates

1. juulist 2009 oleks vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega vaid juhul, kui tuvastada, et isikud on õppelaenu võtnud vaid seetõttu, et nad teadsid, et teatud tingimuste täitmisel on võimalik selle kustutamine, ent selline väide ei oleks kooskõlas õppelaenu olemusega, mille kohaselt on õppelaen ette nähtud hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Tõsiseltvõetavaks ei saaks pidada ka väidet, et isik läheks haridust omandama vaid ja ainuüksi seetõttu, et saada tulevikus õppelaenu kustutamist riigieelarve vahenditest. 5
2. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et L.E.ul ei saanud
3. oktoobril 2006 õppelaenu lepingut sõlmides tekkida kindlust selles, et ta täidab tulevikus kõik soodustuse saamiseks vajalikud kriteeriumid ning saab asuda soodustust realiseerima. Samuti ei olnud kaebuse esitaja vastavat soodustust asunud realiseerima enne seaduse muutmist. Õppelaenu võtmist iseenesest ei saa käsitada õppelaenu kustutamise võimaluse kui soodustuse realiseerimisena. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-6-02 tehtud otsuses leidnud, et õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima. Kaebuse esitajal ei saanud tekkida õigust ja seega ka õiguspärast ootust õppelaenu kustutamisele ka enne
4. juulit 2009 kehtinud ÕÕS järgi varem, kui alles kõrgkoolist eksmatrikuleerimisel. Seega sai kaebuse esitaja asuda oma õigust õppelaenu kustutamiseks realiseerima alles
5. mail
6. Sel ajal kehtisid aga ÕÕS ja VVm nr 2004/284 juba redaktsioonis, mis välistasid kaebuse esitaja õiguse realiseerimise ning seega ka õiguspärase ootuse tekkimise. Kaebuse esitajal ei olnud lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal ÕÕS-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima.
7. Põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-04 leidis Riigikohus, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu, õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist ning seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda – otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses. Lisaeelarve seaduse eelnõu seletuskirjas tuuakse välja, et õppelaenu kustutamise lõpetamiseks on olemas avalik huvi, mis kaalub üles sellist soodustust saanud isikute isiklikud huvid. Seletuskirjas märgitakse, et arvestades õppelaenu kustutamisega riigieelarvele kaasnevat koormust ning asjaolu, et selline soodustus ei täida enam oma algset eesmärki ning seab ebavõrdsesse olukorda isikud, kelle õppelaenu ei kustutatud, on olemas pingelise riigieelarve olukorras ülekaalukas huvi soodustuse lõpetamiseks. Kohus nõustub seletuskirjas tooduga ning leiab, et riigi majanduslikust olukorrast tingitud eelarvevahendite vähesuse tingimustes esines ülekaalukas avalik huvi õppelaenu kustutamise lõpetamiseks.
8. aastal muudeti riigieelarvet lisaeelarve seadustega kahel korral olukorras, kus oli ilmne, et
9. aasta riigieelarves planeeritud riigi tulud jäävad üldise majandusolukorra halvenemise tõttu märkimisväärses osas laekumata. Riigi
10. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 432 SE seletuskirjas märgitakse, et
11. aasta riigieelarve koostamisel oli aluseks võetud rahandusministeeriumi
12. aasta suvine majandusprognoos, mis eeldas
13. aastaks 2,6%-list majanduskasvu.
14. aasta lisaeelarve koostamisel lähtuti prognoosist, et Eesti sisemajanduse kogutoodang väheneb
15. aastal reaalselt 8% võrra ning jooksevhindades 6,5% võrra. Sellest tulenevalt prognoositi lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal, et
16. aasta riigieelarvesse kavandatud 77,117 miljardi krooni suurustest maksutuludest laekub tegelikult 66,405 miljardit krooni, s.o 10,712 miljardit vähem. Samuti peeti reaalseks riigieelarves kavandatud mittemaksuliste tulude laekumata jäämist 0,8 miljardi krooni ulatuses. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt tuli pidada põhjendatuks riigieelarve puudujäägi vähendamist erinevate riiklike soodustuste andmise lõpetamise, palkade ning muude kulude kärpisime kaudu. Tuleb märkida, et Riigikohtu üldkogu on pidanud vajadust, vähendada taolises olukorras riigieelarve puudujääki ning suurendada riigi tulusid, põhiseadusega kooskõlas olevaks (otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr. 3-4-1-8-09, p 105). Kohus ei saa hinnata seda, kas riik oleks võinud õppelaenude kustutamise lõpetamise asemel valida riigieelarve puudujäägi lahendamiseks mõne teise lahenduse. Eelviidatud otsuses leidis Riigikohtu üldkogu, et põhiseaduse mõtte kohaselt on Riigikogul riigi majandus- ja 6 eelarvepoliitiliste eesmärkide seadmisel ja riigieelarve kujundamisel lai valikuruum. Seega on kohtu kontroll seadusandja taoliste otsuste üle piiratud.
17. Kohus möönab,

muutmise sätete väljakuulutamise ning seaduses sätestatud kriteeriumite täitmise tähtaja vahele jäi äärmiselt lühike aeg, ent see ei oma antud juhul tähtsust seepärast, et see ei saanud kuidagi mõjutada kaebuse esitajat, kuivõrd temal tekkis õppelaenu tagasimaksmise kohustus alles pärast eksmatrikuleerimist, mis toimus 11 kuud pärast ÕÕS muutmist. 17. Samuti ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga,

regulatsiooni muutmine on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tuleb ühtmoodi kohelda samal ajal samas olukorras olevaid isikuid ning PS §-st 12 ei tulene, et isik, kes pärast seaduse muutmist satub faktiliselt olukorda, milles mõni teine isik oli seaduse muutmist, saaks nõuda, et tema suhtes kohaldataks seaduse varasemat regulatsiooni. Kaebuse esitaja ei ole kunagi olnud samas olukorras isikutega, kes lõpetasid kõrgkooli enne

1. aasta
2. juulit.
3. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et L.E.ul ei olnud avalduse esitamise ajal ega vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kehtinud seaduse kohaselt õigust õppelaenu kustutamisele ning kuivõrd ÕÕS ja VVm 2004/284 muutmine ei ole põhiseadusega vastuolus, ei olnud alust kaebuse esitaja taotluse lahendamisel seaduse varasema redaktsiooni kohaldamine, mistõttu tuleb kaebus rahuldamata jätta.
4. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kuludokumente. Seega menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning kummagi poole kulud jäävad poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 7