2 p.2 näeb ette, et kui poolte vahel puudub kokkulepe asja omaduste kohta, peab asi vastama otstarbele, milleks vastavat liiki asju tavaliselt kasutatakse. Seega pidi saematerjal vastama tavalistele nõuetele ehk olema ilma puudusteta kvaliteedis, s.o. olema ilma mädaniku või marmormädanikuta. Kostja ei ole tõendanud kokkulepet, mille kohaselt tasumise kohustus tekib alles pärast tarnitu edasimüümist. Seega tuli ostuhind vastavalt
§-le 82 lg. 5 tasuda pärast asja vastuvõtmist. Pooltevahelise suhtluse praktikat arvestades pidi kostja ostuhinna tasuma arve alusel ja selles näidatud tähtajaks, s.o. 20.11.2009, mis on mõistlik tähtaeg. Kuigi hageja on õigeks võtnud, et tarnitud saematerjalil võis olla teatud osas „marmormädanikku“, ei ole kostja tõendanud, kui suur osa materjalist oli vastava puudusega, samuti seda, et materjalis esines poomkanti. Kostja ei ole tõendanud, et ta esitas hagejale hinna alandamise avalduse ning 2 teavitas hagejat piisavalt selgelt, millised puudused ja millises koguses tarnitud saematerjalil esines. 17.12.2009 kostja enda poolt koostatud tabel ei ole tõendusliku väärtusega, vaid seda tuleb hinnata kui kostja kirjalikku seletust. Lisatud piltidelt ei nähtu, millisel kuupäeval need on tehtud, millist materjali on pildistatud, ja need ei tõenda, et pildistatud on nimelt hageja tarnitud saematerjali. Kostja ei ole ka tõendanud, et ta oleks pärast materjali ülevaatamist piisavalt täpselt hagejat teavitanud esinenud puudustest. Seega ei saa kostja
3 kohaselt asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kostja ei ole ka esile toonud ega tõendanud, et tal oleksid teatamata jätmiseks mõistlikult vabandatavad põhjused. Kuivõrd pooltevaheline lepinguline suhe oli lõppenud, et kuulu viivise osas kohaldamisele 12.07.2007 sõlmitud lepingus ettenähtud viivisemäär, vaid kohaldamisele kuulub
§-is 113 lg.1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär. 171 päeva eest on viivis 4045,67 kr. Kostja apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada põhivõla osas 24 307,91 kr. ulatuses ja viiviste osas täielikult ning jätta nendes osades hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et -pooltel puudus kokkulepe saematerjali kvaliteedi osas; -kostja ei ole hagejale teatanud saematerjalis esinenud puudustest ega ole neid piisavalt kirjeldanud; -kostja ei ole nõudnud hagejalt saematerjali ülevaatuse akti koostamist; -ei ole tõendatud, et saematerjal oli tarnitud osaliselt marmormädanikuga; -marmormädanik on mädanik, mitte värviviga; -poolte vahel puudus kokkulepe ostuhinna tasumise kohta pärast tarnitud saematerjali edasimüümist; -kostjal tuleb tasuda saematerjali eest täielikult ja tasuda ka viivist. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta.
§-112 lg.1 ja 2 sätestab, et kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusele. Hinna alandamine toimub avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Maakohus on leidnud, et kostja ei ole tõendatud hinna alandamise avalduse esitamist kostjale. See on õige kohtueelse perioodi kohta. Hinna alandamine on kujundusõigus. Hinna alandamise tahe tuleb teisele poole teatavaks teha. Hinna alandamiseks ostja poolt ei ole vaja müüja nõusolekut (mistõttu on asjakohatud kostja väited selle kohta, et hageja keeldus põhjendamatult hinda alandama). Asja vastuvõtmisel saatelehele kostja esindaja poolt tehtud märkus, et saadetis sisaldab palju „marmorit“, samuti ka väidetavalt telefonitsi tehtud ettepanek hinda alandada ei kujuta endast kostja ühepoolset selget ja tingimusteta taheavaldust alandada hinda. 3 Hinna alandamise avalduse võib esitada ka kohtumenetluses esitatud menetlusdokumendis, millega teisel poolel on võimalus tutvuda. Vastustes hagiavaldusele ja hageja järgnevatele kirjalikele seisukohtadele on hageja vaielnud põhinõudele vastu 24 307,91 kr. ulatuses, väites, et selles ulatuses (maksumuses) oli saematerjal praak, ja viitas hinna alandamisele kostja poolt. Seega kolleegium leiab, et nimetatud vastustega esitas kostja hagejale hinna alandamise avalduse. Maakohus tuvastas, et kostjale üleantud saematerjalis esines teatud määral marmormädanikuga laudu ja see oli lepingurikkumine. Selles mõttes on asjakohatud apellandi väited, mille kohaselt on kohus ebaõigesti leidnud, et poolte vahel ei olnud kokku lepitud kvaliteedinõuetes ja et kostja ei ole tõendanud, et tarnitud saematerjalis esines marmormädanikuga laudu. Maakohus ei ole otsuses leidnud, et marmormädanik „on mädanik, mitte värviviga“ – seda väitis kostja, ja maakohus ei ole otsuses leidnud vastupidist. Samuti on asjakohatud apellandi väited, et hageja ignoreeris kostja ettepanekut saematerjali ülevaatamiseks ja puuduste fikseerimiseks:
lg.1 kohaselt on müüjal kohustus asi üle anda ja
lg.1 järgi on majandustegevuses sõlmitud müügilepingu korral asja viivitamatu ülevaatamise kohustus ostjal. Maakohus on leidnud, et kostja ei ole tõendanud, kui suur osa materjalist oli puudusega “marmormädanikuga“.
lg.1 viimast lauset silmas pidades on see seisukoht eksitav ja asjakohatu, kuivõrd juhul, kui kohase ja mittekohase täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades diskretsiooniõiguse alusel kohus, mis tähendab sisuliselt ka tõendatuse üldiselt madalamat astet (vt.
kommentaarid I, lk. 374). Märgitud maakohtu minetus ei anna aga alust kaebuse rahuldamiseks, sest maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja kaotas õiguse hinda alandada lepingutingimustele mittevastavuse põhjendusel, kuna ta ei teatanud asja puudustest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama, ega kirjeldanud mittevastavust piisavalt täpselt. Sõnad „palju“ ja „väga palju“, samuti märkus, et võivad „tekkida probleemid ostjaga“, millega kirjeldas asja mittevastavust kostja oma esindaja märkuses saatelehel ja e-kirjas hagejale saadetise vastuvõtmisel, ei kirjelda oma ebamäärasuse ja tinglikkuse tõttu („võivad tekkida probleemid“) piisavalt täpselt saematerjali mittevastavust lepingutingimustele, eeskätt selle ulatust. Kostja ise kinnitas, et vaatas saadetise üle alles 17.12.2009, s.o. saadetise edasimüümise päeval, kusjuures sellekohase akti esitas ta alles kohtule 06.03.2010, kus hageja sai sellega esmakordselt tutvuda. Kolleegiumi hinnangul ei ole see mõistlik aeg puudustest teatamiseks. Muuseas ei ole kostja vaatamata hageja tähelepanujuhtimisele tõendanud ega kinnitanud, et marmormädaniku tõttu sai ta saadetise edasimüümisel tavapärasest väiksema vaheltkasu ehk et tal „tekkisid probleemid ostjaga“. Samuti rikkus kostja saadetise ülevaatamisega ligi 2 kuud pärast selle saamist
§-is 219 lg.1 sätestatud nõuet, mille kohaselt, kui ostja on sõlminud müügilepingu oma majandustegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Seega ei saanud kostja
§-st 220 lg. 3 kohaselt enam asja mittevastavusele tugineda, s.o. hinda alandada. Maakohus on õigesti leidnud, et antud juhul ei saa mittevastavusest teatamata jätmine olla mõistlikult vabandatav. Maakohus on õigesti leidnud, et tulenevalt
§-ist 82 lg 3 ja 5 pidi kostja ostuhinna tasumise kohustuse täitma hageja arves näidatud mõistliku ühekuulise tähtaja jooksul (20.11.2009) ehk sellest alates muutus hageja tasunõue sissenõutavaks. Samuti on õige maakohtu järeldus, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väite kinnitamiseks, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt pidi 4 kostja hagejale saadetise eest tasuma alles pärast selle edasimüümist. Seega on maakohus õigesti leidnud, et kostja peab viiviseid tasuma alates 21.11.2009. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega apellatsiooniastmega seotud menetluskulud kostja kanda. Tiit Kollom Ulvi Loonurm jätab kolleegium menetlusosaliste Ande Tänav 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.