Obsah (4)

§ 12§ 84§ 9§ 23

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 15. oktoobril 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1064 Haldusasi S.K., R.L.i ning P.O. kaebu

§ 12lg 3).

2. Tagastada S.K.le, isikukood xxxxxxxxxx, riigilõiv summas 5000 (viis tuhat) krooni; R.L.’ile, isikukood xxxxxxxxxx, riigilõiv summas 5000 (viis tuhat) krooni ning P.O.’le, isikukood xxxxxxxxxx, riigilõiv summas 5000 (viis tuhat) krooni (

§ 84lg 4 p 4).

1. Saata käesoleva määruse ärakiri menetlusosalistele e-posti teel. Edasikaebamise kord Käesolev kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 kalendripäeva jooksul arvates määruse ärakirja kättesaamisele järgnevast päevast. Asjaolud ja menetluse käik
2. 26.04.2010 saabus Tallinna Halduskohtule ühtse dokumendina vormistatud kaebus, milles S. A., I. K., S.K., R.L., A. M., P.O. ja J. T. taotlevad riigi poolt õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist järgnevalt: 1) S. A. taotleb varalise kahju hüvitamist summas 1 454 749 krooni ning mittevaralise kahju hüvitist summas 1 428 496 krooni, kokku 2 883 245 krooni; 2) I. K. taotleb varalise kahju hüvitamist summas 3 695 746 krooni ning mittevaralise kahju hüvitamist summas 1 428 496 krooni, kokku 5124 242 krooni; 3) S.K. taotleb varalise kahju hüvitamist summas 2 579 046 krooni ning mittevaralise kahju hüvitamist summas 1 428 496 krooni, kokku 4 007 542 krooni; 4) R.L. taotleb varalise kahju hüvitamist summas 1 1 815 587 krooni ning mittevaralise kahju hüvitamist summas 1 428 496 krooni, kokku summas 3 244 083 krooni; 5) A. M. taotleb varalise kahju hüvitamist summas 1 085 977 krooni ning mittevaralise kahju hüvitamist summas 1 142 196 krooni, kokku 2 228 173 krooni. 6) P.O. taotleb varalise kahju hüvitamist summas 1 144 643 krooni ning mittevaralise kahju hüvitamist summas 1 142 196 krooni, kokku 2 286 839 krooni, 7) J. T. taotleb varalise kahju hüvitamist summas 3 638 771 krooni ning mittevaralise kahju hüvitamist summas 1 428 496 krooni, kokku 5 866 944 krooni. Ühtlasi taotlesid kaebuse esitajad riigilõivu tasumisest vabastamist.
3. Tallinna Halduskohtu 17.05.2010 kohtumäärusega jättis kohus kaebuse käiguta ning andis puuduste kõrvaldamiseks aega 15 päeva arvates kohtumääruse kättesaamise päevale järgnevast päevast.
4. 21.06.2010 saabus kohtule kaebuse esitajate taotlus loobumiseks varalise kahju hüvitamise nõudest ning mittevaralise kahju hüvitamiseks halduskohtu äranägemisel.
5. Tallinna Halduskohtu 22.06.2010 kohtumäärusega jättis kohus kaebuse teistkordselt käiguta, kuna kaebuses esinesid jätkuvalt puudused. Muuhulgas pidid kaebuse esitajad esitama kohtule taotluse kaebetähtaja ennistamiseks või täiendavalt põhistama seda, miks nad leiavad, et kaebus on tähtaegne.
6. 22.07.2010 saabus kohtule S.K., R.L.i ning P.O. taotlus puuduste kõrvaldamiseks. Ühtlasi palus kaebajate esindaja lugeda kaebus tähtaegselt esitatuks riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 alusel või juhul, kui halduskohus sellega ei nõustu, ennistada kaebetähtaeg lähtuvalt kaebajate eelnevast tegevusest oma õiguste kaitseks – eelnevalt analoogilise kaebuse esitamisega.
7. Kuna S.K., R.L. ja P.O. kõrvaldasid kaebuses esinevad puudused võttis kohus Tallinna Halduskohtu 17.08.2010 kohtumäärusega nende kaebuse menetlusse. Ühtlasi määras kohus vastustajale tähtaja seisukoha esitamiseks kaebuse tähtaegsuse ning kaebetähtaja ennistamise osas. Kohus tagastas kaebuse S. A., I. K., A. M., J. T. läbivaatamatult halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 11 lg 3 alusel.

1. 20.09.2010 saabus kohtule vastustaja seisukoht kaebuse tähtaegsuse ja tähtaja ennistamise taotluse osas. Kaebuse esitaja seisukoht kaebuse tähtaegsuse osas ning kaebetähtaja ennistamise taotlus
2. 22.07.2010 seisukohas paluvad S.K., R.L. ning P.O. lugeda kaebus tähtaegseks või alternatiivselt ennistada kaebetähtaeg. Avaldajad olid menetlusosalised täpselt analoogilise nõudega haldusasjas nr 3-08-2335, milles kohus lõpetas menetluse seetõttu, et avaldajad ei esitanud koheselt nii taotlust riigilõivust vabastamiseks kui ka menetlusabi saamiseks. Vastav kaebus esitati varem kui 3-aastase võimaliku aegumistähtaja jooksul. Seetõttu leiab kaebuse esitajate esindaja, et halduskohtul on vajalik hinnata, kas kaebajad on teinud endast oleneva pidamaks kinni ka 3-aastasest kaebetähtajast. Kaebajatel ei olnud võimalik esitada uut ja analoogilist kaebust halduskohtule tähtajast kinnipidamiseks niikaua, kuni menetlus eelnevalt nimetatud asjas veel kestis. Euroopa Inimõiguste Kohus on järjekindlalt seisukohal, et tähtaegade liiga range järgimine võib viia kohtule juurdepääsuõiguse piiramiseni konventsiooni artikli 6 lg 1 tähenduses. Asjas Lesjak vs. Horvaatia (kohtuotsus 18.02.2010 avaldus nr 25904/06) rõhutab EIK, et halduskohtu liigne formalism asja menetlusse võtmise otsustamisel võib tuua kaasa kohtule juurdepääsuõiguse rikkumise. EIK paneb siseriiklikele kohtutele kohustuse hinnata, kas isikute käitumine on olnud heauskne ning vajadusel kohaldada kaebetähtaja ennistamist, hinnates 2 ka kaebetähtaja ületamise võimalikku proportsionaalsust koosmõjus kaebajate käitumisega ja menetlusseaduste selgusega. Kaebusele 3-aastase aegumistähtaja kohaldamine riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 alusel ei ole selge. Esiteks annab osundatud õigusnorm võimaluse kohaldada ka 10-aastast kaebetähtaega. Teiseks on 3-aastase kaebetähtaja kohaldamine sõltuvuses sellest, millal isik sai või pidi saama teada kahjust ja seda põhjustanud isikust. Riigikohus on eelnevalt osundatud 10.03.2008 otsuses pidanud vajalikuks selgitada õiguslikke võimalusi isikutele seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega. Järelikult oli pärast
3. a oktoobris ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist kujunenud olukord, mis vajas riigi kõrgema kohtu selgitust puudutatud isikutele, sõltumata sellest kas tegemist oli kinnistute endiste omanike ja nende järeltulijate või sundüürnikega. Seega võib ka asuda seisukohale, et alles 10.03.2008 Riigikohtu otsuse järel said kaebajad teada riigivastutuse tekkimisest riigivastutuse seaduse alusel. Sellise õiguskäsitluse juures ei ole 3-aastane aegumistähtaeg saabunud. Olukorras, kus riigi kõrgeim kohus pidi vajalikuks selgitada haldusorganitele ja asjast puudutatud isikutele nende menetluslikke õigusi ja kohustusi ei saa eeldada, et üksikisikud oleksid olnud eelnevalt oma õiguste osas selgusel. Vastustaja seisukoht kaebuse tähtaegsuse ning kaebetähtaja ennistamise osas
4. 20.09.2010 kohtule saabunud seisukohas leiab vastustaja, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes. Kaebajate 22.07.2010 taotluse p. 4.3 (lk 2) kohaselt on kaebus esitatud riigi poolt tekitatud kahju hüvitamiseks RVastS 14 lg 1 alusel õigustloova akti andmata jätmise tõttu. Samas punktis märgitakse, et õigustloova akti andmata jätmisena peetakse silmas seda, et riik ei kõrvaldanud 28.06.1992, mil võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, kuni 12.10.2006 õiguslikku ebaselgust isikutele, kes kasutasid eluruumi majades, mis olid NSV Liidu ja Saksa riigi vahel 1939 ja 1941 sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikute omandis ja seeläbi õigusvastaselt võõrandatud. Taotluse IV osa punkti 4 kohaselt (lk 14) loevad kaebajad õigusselgusetu olukorra lõppenuks Riigikohtu 12.04.2006 otsusega alates 12.10.2006, sest sellest kuupäevast alates tunnistati kehtetuks omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg
5. Kaebus esitati halduskohtule 26.04.
6. RVastS § 17 lg 3 kohane kaebetähtaeg hakkas kulgema 12.10.2006 ning kaebus tulnuks esitada hiljemalt 12.10.
7. Seega ei ole kaebus esitatud tähtaegselt. Kaebetähtaja ennistamine ei ole põhjendatud ning tuleks jätta rahuldamata. 22.07.2010 taotluse VIII osa p-s 2 (lk 18) viitavad kaebajad asjaolule, mille kohaselt nad olid täpselt analoogse nõudega (nr 3-08-2335) ka varasemalt halduskohtu poole pöördunud, milles aga kohus lõpetas menetluse seetõttu, et kaebajad ei esitanud koheselt taotlust riigilõivust vabastamiseks ja menetlusabi saamiseks. Varasem kaebus esitati tähtaegselt. Kaebajate arvates tuleb hinnata, kas nad on teinud kõik endast oleneva kaebetähtajast kinnipidamiseks. Vastustaja hinnangul omab eelmärgitu seost kaebetähtaja rikkumisega. Millegipärast aga ei osundata 22.07.2010 taotluses vähemalgi määral sellele, mis tingis tegelikult varasema kaebuse läbivaatamata jätmise. Sisuliselt on tähtaja möödalaskmise põhjuseks olnud kaebajate esindaja tegevus, kes ei ole suutnud esitada põhjendatud taotlusi, mis oleksid kooskõlas Eesti õigusega ja vastaksid kaebajate tegelikele huvidele. Esindaja pidanuks mõistma, et tema tegevuse tulemusena võivad kaebajad kaotada kaebetähtaja rikkumise tõttu õiguse uue kaebusega halduskohtu poole pöörduda. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et ka käimasolevas kohtumenetluses ei ole suutnud kaebajate esindaja esitada kaebust korrektselt ning on seepärast halduskohus pidanud jätma kaebuse korduvalt käiguta. Kuna aga esindaja valikus on kaebajad vabad, siis ei saa lugeda seda mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamisele

§ 12lg 3 teise lause tähenduses.

22.07.2010 taotluse (lk 19) p-s 3 kuni 5 märgitu ei anna vähemalgi määral põhjust kaebetähtaja ennistamiseks. Tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel hindab kohus alati kaebajate käitumist, samuti õigusnormide selgust. Väide RVastS § 17 lg 3 sätestatud aegumistähtaja ebaselguse osas on aga paljasõnaline. Mis puutub kaebajate püüdlusi sisustada enda taotlust Riigikohtu 10.03.2008 otsusega, millest arvates kaebajad oleksid nagu saanud tegelikult alles teada riigi 3 vastutuse tekkimise alusest RVastS alusel, siis see on täiesti arusaamatu. Riigi vastu oli ja on kahjunõude esitamine võimalik RVastS sätete alusel nii enne kui ka pärast 12.10.2006, mil ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistati. Isik, kes tunneb endale olevat riigi poolt kahju tekitatud, olgu see siis varaline või mittevaraline kahju, peab olema ka ise hoolas ning astuma vajalikke samme enda õiguste kaitseks. Kui isiku arvates on talle riigi poolt kahju tekitatud, siis ta ei saa jääda põhjendamatult ootele, vaid peaks otsima vajadusel professionaalset õigusabi, milleks tänapäeval on piisavalt võimalusi. Seega on kaebajate väited alusetud. Juba 02.03.2005 Riigikohtu otsuses (haldusasi 3-3-1-92-04, S. A. kaebus Tallinna Linnavalitsuse õigusvastaste haldusaktidega tekitatud varalise ja moraalse kahju hüvitamiseks) märgitakse, et kahju hüvitamise küsimus võib tekkida alles pärast seda, kui seadusandja on muutnud ORAS § 7 lg-t 3 ja sellega kõrvaldanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikutele kuulunud elamute üürnike võimaliku erastamisõiguse küsimuses ebaselge olukorra. Samas on võimalik, et nimetatud üürnikel, sh. S. A. võis tekkida õiguspärane ootus sellele, et riik kõrvaldab mõistliku aja jooksul ebaselge olukorra. Sellest tulenevalt on võimalik, et S. A. on tekkinud moraalne kahju seadusandliku võimu kestva tegevusetuse tõttu. Eelnevat arvestades pidi kaebajatel olema selge, et kuna ka S. A. esitas nendega ühiselt kaebuse, mille aga Tallinna Halduskohus 17.08.2010 määrusega tagastas, et pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist või muutmist, millega kõrvaldatakse erastamisõiguse küsimuses ebaselge olukord, võib neil olla riigi vastu seadusandliku võimu tegevusetuse tõttu tekkinud võimaliku mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Seega tuli kaebajatel üksnes oodata vastavate eelduste täitumist, mis saabusidki 12.10.2006 ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega. Seejärel pidi kaebajatel olema selge, et juhul, kui nad leiavad endale olevat riigi poolt kahju tekitatud, siis tuleb ka riigi vastu nõude esitamiseks reaalselt tegutseda ning vajadusel otsida selleks abi. Kaebuses esitatu ei ole sellise viivituse õigustamiseks piisav ega mõjuv. Kohtu seisukoht 10. Kohus jääb 17. mai 2010. a kohtumääruses väljendatud seisukoha juurde, et kaebus on esitatud kaebetähtaja rikkumisega.

§ 9

lg 4 kohaselt kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul kahju tekitanud avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest, sealhulgas haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Sama sätestab ka RVS § 17 lg

1. Esialgse kaebuse lk 6-7 kohaselt peavad kaebajad õigustloova akti andmata jätmisena silmas seda, et riik ei kõrvaldanud
2. juunist
3. a, mil võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, kuni
4. oktoobrini
5. a õiguslikku ebaselgust isikutele, kes kasutasid eluruumi majades, mis olid NSV Liidu ja Saksa Riigi vahel
6. a ja
7. a sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikute omandis ja seejärel õigusvastaselt võõrandatud. Kaebuse lk-l 9 asuvad kaebajad seisukohale, et „kannatanul“ on RVS § 17 lg 3 tähenduses õigus esitada taotlus kahju hüvitamiseks kogu selle ajaperioodi jooksul, millal toimub kahju põhjustamine riigi kohustuste täitmata jätmise tõttu. Pärast aluse äralangemist riigi vastutuseks õigustloova akti andmata jätmise tõttu (selleks peavad kaebajad kaebuse lk 7 nähtuvalt Riigikohtu otsuse tegemist
8. oktoobril 2006 asjas nr. 3-3-1-63-05, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks) algab kolmeaastane tähtaeg, mille jooksul on võimalik esitada taotlus kahju hüvitamiseks. Kohus nõustus
9. mai
10. a määruses kaebajate eeltoodud tõlgendusega, kuid selgitas, et alates 12.10.2006 kuni kaebuse esitamiseni halduskohtule 24.04.2010 on möödunud üle 3 aasta.
11. Kaebajad on tähtaja ennistamise taotluses osundanud, et RVS § 17 lg 3 annab võimaluse kohaldada kaebajate suhtes ka 10-aastast kaebetähtaega ning 3-aastase kaebetähtaja kohaldamine on seatud sõltuvusse sellest, millal isik sai või pidi saama teada kahjust ja seda põhjustanud 4 isikust. Kohus on seisukohal, et RVS § 17 lõikest 3 ning

§ 9

lõikest 4 tulenevalt peab kohus kaebuse tähtaegsuse hindamisel tuvastama eelkõige selle, millal isik kahjust teada sai või pidi teada saama. Kui kohus on selle tuvastanud ning kaebuse esitamise 3-aastane tähtaeg on sellest tulenevalt mööda läinud, ei saa kohus kaebetähtaega omal algatusel pikendada 10 aastani. 10-aastane kohtusse pöördumise tähtaeg on sätestatud siiski eelkõige õiguskindluse huvides, vältimaks kohtusse kaebuste esitamist selliste toimingute ja haldusaktidega tekitatud kahju peale, kus kahju tekitanud sündmus on aset leidnud enam kui 10 aastat tagasi. Käesoleval juhul on kaebus esitatud seoses kaebajate mittevaralise kahjuga, mille tekitas ORAS § 7 lg 3 kohaldamise osas valitsev ebaselgus, mis kestis väidetavalt alates

1. juunist 1992 kuni
2. oktoobrini
3. Kuna tegemist on ajas pikka aega vältava olukorraga, lähtub kohus kaebajale soodsamast ajahetkest ning uurib, kas kaebajad võisid hiljemalt
4. oktoobril 2006 olla teadlikud ka kahjust, mida neile riigi väidetava tegevusetusega ebaselguse kõrvaldamisel tekitati. 22.07.2010 esitatud täpsustatud kaebuse (toimiku lk. 147-157) kohaselt ei saanud kaebajad riigi poolt tekitatud õigusliku ebaselguse tõttu võtta vastu otsust, kas loobuda nende koduks kujunenud eluruumide erastamise ootusest ja soetada endale uus eluruum, või jätkata võitlust oma põhiseaduslike õiguste eest (täpsustatud kaebuse lk. 17). Täpsustatud kaebuse lk-l 16 teavitavad kaebajad kohut sellest, et võivad lisada faktilisi asjaolusid, mis ilmestavad nende isiklikke ja perekondlikke üleelamisi, sh sügavaid terviseprobleeme, mis on põhjustatud nende põhiõiguste pikaajalisest riivest. Täpsustatud kaebuse järgi avaldavad kaebajad need asjaolud siis, kui kohus peab nendega tutvumist vajalikuks õiglase hüvitise määramisel ning on tagatud selliste asjaolude avaldamine kinnises menetluses. Konkreetsemaid viiteid kahju tekkimise ajale ei ole kaebajad kohtule väljendanud. Kuna kaebajate kahju on otseselt seotud ebaselge õigusliku olukorraga, tuleb eeldada, et moraalne kahju pidi kaebajatel avalduma ebaselge õigusliku olukorra kestmise ajal, kuid mitte hiljem kui
5. oktoobril 2006, mil õiguslik ebaselgus kõrvaldati. Seega, kuna kaebus on esitatud 3-aastase kohtusse pöördumise tähtaja rikkumisega, ei pea kohus täiendavalt vaagima seda, kas kohaldada kaebajate suhtes kohtusse pöördumise 10-aastast tähtaega. Tulenevalt RVastS § 17 lõikest 3 ning

§ 9lõikest 4 oleksid kaebajad pidanud kohtule kaebuse esitama hiljemalt 12.10.2009.

Käesoleval juhul saabus kaebus kohtule aga

1. aprillil
3. Kohus on seisukohal, et puuduvad kaebetähtaja ennistamise alused. Riigikohus on
4. juuni
5. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-38-01 leidnud järgmist: „Määratlemata mõiste "tähtaja ennistamise mõjuvad põhjused" sisustamisel peab kohus kaalutlusõigust kasutades hindama kaebaja poolt kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks toodud põhjendusi. Kohtupraktika kohaselt on mõjuvaks põhjuseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamisel peetud üksnes objektiivseid asjaolusid, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam haldusakti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks.“ Kohus ei nõustu kaebajatega selles, et kaebajad said alles 10.03.2008 Riigikohtu otsusele tuginedes teada riigivastutuse tekkimisest riigivastutuse seaduse alusel. RVastS § 14, mis sätestas isiku õiguse nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, jõustus koos riigivastutuse seaduse jõustumisega 01.01.
6. Sätet muudeti riigivastutuse seaduse ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmise seadusega 28.06.2004 (RT I 15.07.2004, 56, 405). Kohus on seisukohal, et kaebajatel oli RVastS § 14 sisust ja eesmärgist võimalik aru saada ka enne Riigikohtu 10.03.2008 otsuse tegemist, kasutades selleks vajadusel õigusteadmistega isiku abi.
7. Kaebajad on põhjendanud kaebetähtaja ennistamise taotlust ka sellega, et nad olid menetlusosalised täpselt analoogilise nõudega haldusasjas nr 3-08-2335, milles kohus lõpetas menetluse seetõttu, et avaldajad ei esitanud koheselt nii taotlust riigilõivust vabastamiseks kui ka menetlusabi saamiseks. Vastav kaebus esitati varem kui 3-aastase võimaliku aegumistähtaja 5 jooksul. Kaebajatel ei olnud võimalik sel ajal esitada uut ja analoogilist kaebust halduskohtule tähtajast kinnipidamiseks niikaua, kuni menetlus eelnevalt nimetatud asjas veel kestis. Tõepoolest, haldusasjas nr 3-08-2335 taotlesid kaebajad samuti riigivastutuse seaduse § 14 lõike 1 alusel riigi poolt õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Svetlana Kurdina taotles seejuures varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt 2 579 046 krooni ja 1 428 496 krooni; R.L. vastavalt 1 815 587 krooni ja 1 428 496 krooni ning P.O. vastavalt 1 144 643 krooni ja 1 142 196 krooni. Tallinna Halduskohtu
8. jaanuari
9. a kohtumäärusega jättis kohus kaebajate taotlused riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ning kohustas kaebajaid tasuma riigilõivu kaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 56 lõikes 11 sätestatud määras 30 päeva jooksul käesoleva määruse punkti 1 jõustumisest arvates. Tallinna Ringkonnakohus jättis kaebajate määruskaebused
10. mai
11. a kohtumäärusega rahuldamata.
12. oktoobril 2009 esitasid kaebajad kohtule taotluse riigipoolse menetlusabi saamiseks riigilõivu tasumiseks. Tallinna Halduskohtu
13. detsembri
14. a kohtumäärusega haldusasjas nr 3-08-2335 jättis kohus menetlusabi taotlused rahuldamata ning kaebused

§ 23lg 1 p 7 alusel läbi vaatamata.

Kohus on seisukohal, et kaebajatel ei olnud takistatud juba haldusasja nr. 3-08-2335 menetluses asjakohaste taotluste esitamine, samuti menetluslike puuduste kõrvaldamine. Oma õiguste kohtulikuks kaitseks ei pidanud nad ära ootama haldusasjas 3-08-2335 kaebuste läbi vaatamata jätmist. Kaebuse esitamise tähtaeg on sätestatud õigusrahu ning õiguskindluse kaitseks. Õigusrahu ja õiguskindluse, samuti kõigi kohtussepöördujate võrdse kohtlemise huvides ei saa halduskohus ühte kaebajat mistahes subjektiivsetel kaalutlustel teisele eelistada, mistõttu kaebajate formaalne kohtlemine on põhjendatud. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetab sellega asjas menetluse. 14. Vastavalt

§ 84

lg 4 p-le 4 tasutud riigilõiv tagastatakse menetluse lõpetamisel, kui kaebuse esitamise tähtaeg on mõjuva põhjuseta mööda lastud. 21.07.2010 on N. J. tasunud riigilõivu 5000 krooni S.K. eest (toimiku lk. 158); 21.07.2010 C. L. riigilõivu 5000 krooni R.L.’i eest (toimiku lk. 158 pöördel) ning 21.07.2010 on P.O. tasunud riigilõivu summas 5000 krooni (toimiku lk. 159). Eeltoodust lähtuvalt kuulub tasutud riigilõiv kaebajatele tagastamisele. Tiina Pappel kohtunik 6