← Eesti

2-10-54862/11

Obsah (7)§ 83§ 104§ 105§ 86§ 95§ 92§ 107

2-10-54862 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Lembit Käis Otsuse tegemise aeg ja koht 22. august 2011. a Põlva Tsiviilasja number 2-10-54862 Tsiviilasi V. M. hagi M. T. M.

).

§ 83

kohaselt on tööandjal ja töötajal õigus tööleping üles öelda üksnes töölepingu seaduses sätestatud alustel.

§ 104

lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 7 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Tuvastushagi on maakohtule esitatud

§ 105lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

Töölepingu lisa 1 (tl 9) tõendab, et kostja on hagejaga sõlmitud töösuhte lõpetanud 31.10.

  1. a seoses katseaja mitteläbimisega. Seega on kostja töölepingu hagejaga faktiliselt üles öelnud 31.10.
  2. a. katseaja ebarahuldava läbimisega. Järelikult on kostja töölepingu ülesütlemisel järginud

§-s 96 sätestatud etteteatamistähtaega. Lähtudes

§ 86

lg-test 1 ja 2 võis kostja tähtajatu töölepingu üles öelda kahekuulise katseaja jooksul hageja tööle asumise päevast arvates. Ametijuhendi p-des 2.1 kuni 2.10 on fikseeritud operaatori töökohustused. Antud kohustuste ebarahuldavat või mittenõuetekohast täitmist ei ole kostja hagejale töölepingu ülesütlemise teates 13.10.2010. a ette heitnud. Kostja on selles ainult märkinud, et töötaja üldised ja spetsiifilised oskused, teadmised ja kogemused ei vastanud tema poolt töövestluse käigus avaldatule, samuti puuduvad töötajal tulevaseks tööks ettevõtte juhi omadused Seega on kostja töölepingu ülesütlemisel lähtunud vaid sellest, et hageja oskused, teadmised ja kogemused katseajal ei osutunud selliseks, mida ta lootis olevat hagejaga läbiviidud töövestluse põhjal. Oma subjektiivseid üldsõnalisi väiteid hageja ebasobivuse kohta on kostja püüdnud täpsustada kohtumenetluse ajal. Kuigi töölepingu ülesütlemise avalduses toodud põhjuste täiendamine ei mõjuta

§ 95

lg 3 kohaselt ülesütlemise kehtivust, on ka kostja esitatud täiendused hageja ebasobivust kinnitavate asjaolude kohta alusetud. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal oleks esinenud puudusi isegi ametijuhendi p-des 2.1 (taaskasutussüsteemide väljatöötamne ja müügitegevuse planeerimine firma arenguprojektide elluviimiseks ja ühingu põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks) ja 2.8 (lõunapausidest 3

(5)2-10-54862 klientide teavitamine lao uksele vastavasisulise informatsiooni asetamine) märgitud kohustuste täitmisel. Ka ei ole töölepingu sõlmimisel märgitud, millistele nõudmistele ja kriteeriumitele peavad vastama hageja võimed, teadmised, kvalifikatsioon ja oskused. Töölepingu kohaselt võeti hageja tööle taaskasutuskeskuse operaatoriks, aga mitte ettevõtte tipp- või tegevjuhiks, kelle puhul oleks põhjendatud kõrgendatud nõuded hariduse, teadmiste, oskuste, kogemuste, kvalifikatsiooni jms suhtes. Kuigi tööandjal on õigus katseaja kestel anda hinnang töötaja sobivusele töötamiseks vastaval töökohal, peab tööandaja töölepingu ülesütlemisel siiski lähtuma töötaja tervise, teadmiste, oskuste, võimete ja isikuomaduste vastavuse hindamisel ainult nendest nõudmistest, mis on töö tegemiseks vajalikud ja milles oli pooltel kokku lepitud ning suutma antud tingimustele mittevastavust ka põhjendada, sest vastasel korral saaks tööandja katseajal üles öelda iga töölepingu oma suva järgi ning see oleks vastuolus katseaja eesmärgiga. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-20-00 märkinud, et töölepingu lõpetamise vaidlustamisel peab tööandja tõendama, miks ta pidas ebarahuldavaks katseaja tulemusi. Kohus leiab, et antud seisukoht on kohaldatav ka peale 01.
  2. a ülesöeldud töölepingute puhul. Kuna kostja ei ole oma väiteid hageja poolt katseaja mitterahuldava läbimise ja hageja ebasobivuse kohta tõendanud, siis leiab kohus, et töölepingu ülesütlemine on olnud vastuolus katseaja eesmärgiga. Peale selle kinnitab 03.11.
  3. a arstitõend (tl 11), et raseduse suurus hagejal oli sel ajal 16 nädalat. Seega saab antud tõendist järeldada, et hageja oli rase nii töölepingu sõlmimise kui ka selle faktilise ülesütlemise ajal. Hageja poolt esitatud elektronkirjadest nähtub, et 23.10.
  4. a on hageja saatnud oma elektronposti aadressilt () kirja A. T. aadressil) ning kirja koopia oma lepingulisele esindajale (elektronposti aadressil), milles muu hulgas teatab enda rasedana arvelevõtmisest 12.10.
  5. a, ka on pooled samade elektronposti aadresside vahendusel enne 23.10.
  6. a omavahel suhelnud mitmel korral. Arvestades asjaolu, et 23.10.
  7. a saadetud kirja koopia on hageja seaduslik esindaja kätte saanud (tl 10) ning pooled on enne 23.10.
  8. a omavahel suhelnud samade elektronposti aadresside vahendusel probleemideta, siis loeb kohus mitteusaldusväärseks ja eluliselt mitteusutavaks kostja väite, et enne töölepingu ülesütlemist polnud nad hageja rasedusest teadlikud. Asjaolul, kas kostja seaduslik esindaja pidas vajalikuks kirja sisuga tutvumist või mitte, ei ole tähtsust. Ka pole asjaolul, millal hageja tegelikult võeti rasedana meditsiiniasutuses arvele, antud asjas määravat tähtsust ja tuleb jätta tähelepanuta, kuna see ei muuda kostjale 23.10.
  9. a kirjaga edastatud olulist informatsiooni olematuks.

§ 92

lg 2 sätestab, et kui tööandja ütleb üles töölepingu töötajaga, kes on rase või kasvatab alla kolmeaastast last, loetakse, et tööleping on üles öeldud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 või 2 nimetatud põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles käesolevas seaduses lubatud alusel. Kohtu arvates kohaldub antud säte ka töölepingu ülesütlemisel töötajaga katseajal. Samuti on Euroopa Sotsiaalharta artikkel 8.2 kohaselt keelatud töölepingut üles öelda raseda ja äsja sünnitanuga, kui töötaja on oma seisundist tööandjat teavitanud. Raseda ja äsja sünnitanu kõrgendatud kaitse kohustus on sätestatud Euroopa Ühenduste Nõukogu 19. oktoobri 1992. a direktiivi 92/85/EMÜ - rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta - artiklis 10. 4

(5)2-10-54862

§ 92

lg 1 p 1 kohaselt ei või tööandja töölepingut üles öelda põhjusel, et töötaja on rase või töötajal on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust. Arvestades asjaolu, et kostja oli töölepingu faktilise ülesütlemise ajal hageja rasedusest teadlik ning pole tõendanud töölepingu ülesütlemise lubatavust katseajal, siis tuleb

§ 92

lg 1 p 1 ja lg 2 alusel asuda seisukohale, et kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu 31.10.2010. a üles hageja raseduse tõttu. Kuna kostja on eiranud

§ 86

lg-s 4 ja § 92 lg 1 p-s 1 sätestatud keeldu, siis leiab kohus, et töölepingu ülesütlemine (lõpetamine) tuleb lugeda

§ 104lg 1 kohaselt tühiseks. Seega puudub kohtul Ts

MS § 442 lg 8 viienda lause alusel kohustus teise alternatiivse haginõude põhjendamiseks.

§ 107lg 1 kohaselt loetakse, et pooltevaheline tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Käesoleva tsiviilasja hind Ts

MS § 125 teise lause ja § 132 lg 1 kohaselt on 1595 eurot. TsMS § 173 lõigete 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuna hagi rahuldatakse, siis tuleb jätta hageja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja 2 alusel täielikult kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Lembit Käis kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.