Obsah (5)

§ 27§ 78§ 76§ 143§ 117

2-08-17097 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2011. a, Tartu Tsiviilasja number 2-08-17097 Tsiviilasi Andr

§ 27lg 2 p 1 ja 4 alusel.

Hageja sõitis Tamperesse objektile, kus töö lõppes

1. a mais. Pärast töö lõppu esimesel objektil oli hageja
2. a mais 2 nädalat Tallinnas. Töösuhted kostjaga jätkusid
3. a mai lõpus, uut töölepingut hagejaga ei sõlmitud. Hageja leiab, et vastavalt

§ 78

muutus määratud tähtajaks sõlmitud tööleping nr 006 määramata tähtajaks sõlmitud töölepinguks. Hageja oli haiguslehel 7.-

1. märtsil
2. Hageja teatas sellest ka kostjale, kes ei suutnud hagejat tööga kindlustada. Kostja tegi hagejale ettepaneku vormistada puhkus, mida hageja ka tegi ning oli
3. märtsist
4. aprillini
5. a puhkusel. Pärast puhkuse lõppemist kostja enam hagejale tööd ei andnud.
6. aprillil 2008 sai hageja kostjalt teate selle kohta, et tema tööleping on lõpetatud 02.04.2008 poolte kokkuleppel vastavalt

§ 76

. Kostja saatis 08.04.2008 hagejale dokumendi töölepingu lõpetamise kohta, millele kostja oli alla kirjutanud. Dokumendis märkis kostja ka seda, et hageja on saanud kätte lõpparve. Hageja ei soovinud kostjaga sõlmitud töölepingu lõpetamist ning ei olnud talle esitanud mingit sellekohast avaldust. Hageja ei ole saanud lõpparvet. Hageja leiab, et töölepingu lõpetamine 02.04.2008

§ 76

alusel on alusetu, sest hageja nõusolekut töölepingu lõpetamiseks ei olnud, samuti ei olnud kostjaga mingit kokkulepet selle kohta. Hageja ei soovi kostja juurde tööle ennistamist. Hageja palub tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, nõuda kostjalt välja kompensatsioon kuue kuu keskmise palga ulatuses summas 309 732 krooni, kohustada kostjat andma välja hageja tööraamat ja jätta kohtukulud kostja kanda. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED Kostja oma 02.12.2008. a vastuses (tl 56-59) hagi ei tunnistanud. Kostja leiab, et tööleping ei olnud sõlmitud määratud ajaks, sest ei olnud sõlmitud kindla töö tegemise ajaks. Hageja töö ei olnud seotud konkreetse objektiga, tema töö iseloom ei olnud ajutine ega saanud olla temaga määratud tähtajaga töölepingu sõlmimise aluseks.

§ 27lg 2 sätestatud määratud ajaks ei olnud võimalik töölepingut sõlmida.

Järelikult oli hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping määramata ajaks. Kostja leiab tuginedes Riigikohtu otsustele tsiviilasjades nr 3-2-1-35-03 ja nr 3-2-1-35-06, et töötaja esmaseks nõudeks on tööle ennistamine ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga nõue. Kostja leiab, et olukorras, kus hageja ei soovi tööle ennistamist, ei saa pärast

§ 143lg-s 2 sätestatud ühekuulise tähtaja möödumist nõuda enda tööle ennistamist.

Kostja taotleb aegumise kohaldamist. Kostja leiab, et hüvitise sissenõudmine ei tohi muutuda töötajale tulu saamise allikaks ja tööandja karistamiseks. Hageja nõue ei ole kooskõlas seaduse mõttega ja soodustaks põhjendamatult töövaidluse üht poolt. Kostja leiab, et arvestada tuleb sedagi, et hageja on saanud töötasu teisest töökohast. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja oma 18.12.

1. a vastuses (tl 63) jäi oma varasemate seisukohtade juurde ning palus enda tööle ennistamist kostja ettevõttesse.
2. aprill
3. a määrusega määras kohus tsiviilasjas kirjaliku menetluse. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 2 Kehtiva töölepingu seaduse § 131 lg 2 kohaselt töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
4. aasta
5. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Käesoleval juhul tuleb kohaldada
6. a töölepinguseadust (

). Kostja on tuginenud aegumisele.

§ 143

kohaselt käesoleva seaduse kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamiseks võivad pooled pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada või oleksid pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest. Töölepingu lõpetamise avaldus (tl 10) on kuupäevaga 08.04.

1. a. Hageja esitas kohtule hagi 30.04.
2. a, milles on rõhutanud, et ei soovi kostja juurde tööle ennistamist. Ennistamise nõude esitas hageja aga 18.12.
3. a. Kuna tegemist on iseseisva nõudega ning see nõue tuleneb samuti töölepingu lõpetamisest 08.04.
4. a, siis on see nõue esitatud hilinenult ning on põhjendatud kohaldada aegumist hageja ennistamise nõudele.

§ 76

järgi poolte kokkuleppel võib töölepingu lõpetada igal ajal, kui üks pooltest esitab vastavasisulise kirjaliku taotluse ja teine pool annab lepingu lõpetamiseks kirjaliku nõusoleku. Hageja rõhutas, et ei ole nõustunud töölepingu lõpetamisega, samuti ei ole ta esitanud avaldust kostjale töölepingu lõpetamiseks. Kostja ei ole nimetatud väitele vastu vaielnud. Kohus leiab, et kuna pooltel puudus tegelikult kokkulepe töölepingu lõpetamise osas, tuleb töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel lugeda ebaseaduslikuks.

§ 117

lg 1 kohaselt töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist.

§ 117

lg 2 kohaselt kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Antud juhul ei ole hageja põhjendanud, miks soovib ta hüvitist selle maksimaalses ulatuses. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et antud juhul on ebamõistlik hüvitise väljamõistmine kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kuna hageja ei ole tõendanud temale kahju tekkimist sellises ulatuses, oleks sellises ulatuses hüvitise väljamõistmine hagejat põhjendamatult rikastav. Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et hageja ja kostja olid töölepingulises suhtes alates 09.10.2006 (töölepingu sõlmimine, tl 5-9) kuni 02.04.2008. a, s.o umbes 1,5 aastat, on mõistlik välja mõista hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses. Hageja keskmine töötasu oli 51 622 krooni, s.o 3 299.25 eurot. Ülaltoodust on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. MENETLUSKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on kohus rahuldanud hagi osaliselt. Hageja nõue oli 309 732 krooni, s.o 19 795.48 eurot, ning kohus rahuldas hagi 3 299.25 euro, s.o 16.7 % ulatuses. Järelikult tuleb 16.7 % ulatuses jätta menetluskulud B @ A EXTER OÜ kanda ja 83.3 % ulatuses Andrei Rusmanov’i kanda. Kohtunik 3