) § 85 lg 1 p 5 ning § 118 lg 1, 2 ja 3 alusel arvates 11.01.2011, kuna T.J. oli pannud toime distsiplinaarsüüteo
T.J. puudus teenistusest alates 11.01.2011 omavoliliselt /tl 7-11, /.
Kaebajal oli õigus tööst keelduda ja teenistussuhe oli peatunud. Teiseks on Käskkiri täielikult seadusevastane põhjusel, et määratud karistus ei ole proportsionaalne ega kohane arvestades kaebuse esitaja pikaajalist laitmatut teenistust ning seda, et kaebuse esitaja selgitas vastustajale korduvalt nii suuliselt kui kirjalikult, miks ta peab vastustaja tegevust ebaseaduslikus ja osundas seaduslikule käitumisviisile. Lisaks eelnevale eeldab ka võrdse kohtlemise printsiip, et kui varem on vastustaja ametnikud, kellele antakse seoses teenistuse ümberkorraldamisega teine töö ja väiksem palk ja kui ametnikud sellega ei nõustunud, siis nende suhtes rakendati koondamist ja maksti välja koondamistasu. PMTK-s toimusid alates 01.01.2011 ulatuslikud struktuurimuudatused, millega seoses muudeti täiesti T.J.i tööülesanded, samuti teatati, et ¼ võrra vähendatakse tema palka. Kaebuse esitaja töötasu oli 19 300 krooni kuus, pakutav uus palk oli 4000 krooni võrra vähem. Vaatamata kaebaja poolt vastustajale korduvale selgitamisele, et töö ümberkorraldamisel, milleks ametiülesannete ja palga muutmine on, tuleb ametikoht koondada, ei viinud vastustaja läbi koondamist. Vastustaja nõudis kõigilt töötajatelt, kelle tööülesandeid muudeti, uute tööülesannete täitmist või lahkumisavalduse esitamist. T. J. selgitas enda seisukohta MTA peadirektor Enriko Aavale 12.11.2010, samuti E. Aavale ja tema asetäitjale Egon Veermäele 30.11.
Tööandja kirjas nr 3.1-12/DHS sisalduv otsus palga vähendamise kohta on seega ebaseaduslik. Selle põhistuseks esitatud väited on otseses vastuolus
regulatsiooniga. Kaebuse esitaja ei olnud nõus palga vähendamisega ega nõus töötama teisel ametikohal. Kaebuse esitaja töö ainus sisu oli VED. Alates 2011 aastast ei ole töö VED enam kliendi töö. Muudeti ka palka. Töösuhet ei saa tööandja muuta ühepoolselt. Seoses töö ümberkorraldamisega PMTK-s on uues struktuuris on säilinud kaebuse esitaja ametikohaga sama nimetust kandev ametikoht, kuid selle ametikoha eesmärk on täielikult muutunud, muutunud on ka töötasu. Seetõttu ei ole enam tegemist kaebuse esitaja ametikohaga. Ametikohta iseloomustavad komponendid on reaalsed tööülesanded, töötasu, ametikoha eesmärk, paiknemine struktuuris. Kuni 2011. a struktuuris olnud kaebaja ametikoht ja praegune sama nimetust kandev ametikohad erinevad kõigis tunnustes oluliselt. Seega saab kaebuse esitaja tänases struktuuris olevale ametikohale üle viia ainult tema nõusolekul.
p 7 on imperatiivne norm ega sätesta tööandja õigust otsustada teenistussuhte peatumist. Kui tööandjale oleks antud õigust teenistussuhte peatumise otsustamiseks, siis oleks see seaduses sätestatud, antud juhul oleks see ilmses vastuolus normi sisuga. Avalikus teenistuses kehtiva legaliteediprintsiibi alusel ei ole ametiasutusel võimalik teha muud, kui seaduses sätestatut. Seega, kui seadusega on sätestatud teenistussuhte peatumine, ei saa ametiasutus otsustada, kas teenistussuhe peatub või mitte. Kui teenistussuhe on peatunud siis puudub kohustus tööülesandeid täita ja tööülesannete mittetäitmise eest ei saa distsiplinaarkaristusena vabastada. Kaebuse esitaja teavitas MTA-t kirjalikult teenistussuhte peatumisest ning soovist anda riigivara ja asjaajamine sellega seoses üle. MTA aktsepteeris teenistussuhte peatumist ning riigivara ja asjaajamine anti kliendi poolt üle ja võeti vastava ametniku poolt märkusteta vastu. Antud olukorra lahendamiseks oleks vastustaja pidanud kliendi koondama. Seoses sellega, et vastustaja nõudis T.J.ilt varasemast täiesti erinevate tööülesannete täitmist ja samuti on vastustaja teatanud, et T.J.i töötasu on varasemaga võrreldes alandatud, keeldus T.J. ülesannete täitmist teisel teenistuskohal. Selleks ajaks peatub teenistussuhe vastavalt
Sisuliselt oli poolte vahel vaidlus selles, kas antud olukorras oleks pidanud kaebuse esitaja koondama või mitte. Olukorras, kus kaebuse esitaja teatas, et tema hinnangul on tekkinud
p 7 sätestatud teenistussuhte peatumine, karistas vastustaja teda töölt 4 vabastamisega ehk raskeima võimaliku karistusega. Samas distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjali ja iseloomustuse põhjal oli kaebuse esitaja kohusetundlik ja korrektne ametnik, kellel ei ole probleeme distsipliiniga. Seega oleks vastustaja kõike eelnevat kaaludes pidanud kohaldama kergemat karistust, näiteks noomitust. Kui kaebuse esitaja sellega ei oleks nõustunud oleks pooled saanud vaidluse kohtus lahendada kuid selle karistuse tagajärg oleks kaebuse esitaja varasemat pikka ja korrektset teenistust ja arvestades väidetavat süütegu olnud proportsionaalsem ja kohasem. Kaebuse esitaja hinnangul on määratud karistus tühine, sest see on ebaseaduslik ja ei vasta ka süüteo raskusele ja selle toimepanemise asjaoludele. Vaidlustatud otsuses ei ole kohast põhjendust sellele, miks valis vastustaja just sellise karistuse ega kaalunud mingi muu karistuse kohaldamise asjakohasust. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet palub jätta kaebus rahuldamata. Seoses kaebaja väidetud ulatuslike struktuurimuudatuste ja koondamissituatsiooniga märgib MTA, et rahandusministri 27.12.
, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. RITA-s mõõdeti ametnike ajakasutust ning tegevusele kuuluvat aega, et kaardistada olemasolevad valdkonna tegevused nii koguseliselt (kui paljusid tegevusi üldse tehakse) kui ka ajaliselt (kui palju mingi tegevus aega võtab). Kui kaebuse esitaja sisestas süsteemi ebatõeseid andmeid, siis vastutus selle eest lasub ametnikul. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et vastavalt RITA andmetele kaebuse esitaja peamine tegevus oli administratiivne juhtimine ning dokumentide allkirjastamine ja kooskõlastamine. Ametijuhendi kohaselt oli kaebuse esitaja töökoha asukoht Tallinn. MTA asub Tallinnas mitmetes erinevates kohtades seoses oma ametnike arvukusega ning vajadusel teostab ametnike ümberpaigutusi, et üüritavaid ruume optimaalselt ära kasutada. Tulenevalt
on ametniku üleviimine teise paikkonda lubatud ainult ametniku kirjalikul nõusolekul. Ametnike ümberpaigutamine teise hoonesse ühe ja sama asula piires või teisele korrusele ühe hoone piires ei vaja kindlasti ametniku nõusolekut ega tähenda koondamissituatsiooni tekkimist. Osundatud H. Tariku selgitusest nähtub, et teenindusosakonna ametnikud paigutati ümber sama maja teistesse ruumidesse /tl 74-75/. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et 01.01.2011 toimunud struktuurimuudatuse tulemusel T.J.il teenistusülesanded alates 01.01.2011 ei muutnud, temal koondamissituatsiooni seoses teenistusülesannete muutumisega ei tekkinud ning tema koondamiseks puudub seaduslik alus. Kaebuse esitaja väidab, et kuna tal vähendati alates 01.01.2011 palka, siis tekkis tal koondamissituatsioon.
lg 1¹ kohaselt võib ametijuhendit muuta teenistuja nõusolekuta, kui ei muutu ametikoha eesmärk, põhifunktsioon(id), nõutav erialane ettevalmistus ega teenistuja palk ja ametniku ülesannete maht oluliselt ei suurene. Antud juhul kaebuse esitaja ametijuhendit ei muudetud ning ei muudetud ka temale makstavat palka, nagu nähtub MTA poolt kohtule esitatud tõendilt /tl 72/. Alates 01.01.2011 vähenes T.J.i alluvate hulk – kui seni oli tal ametikohtade järgselt 19 alluvat, siis alates 01.01.2011 allus T.J.ile 6 ametnikku. MTA peadirektori 22.10.2010 käskkirjaga nr 838-K oli perioodi 01.10.2010 kuni 31.12.2010 T.J.ile määratud lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest summas 8053 krooni /tl 69/. Alates 01.01.2011 kuni 31.03.2011 määrati MTA peadirektori 28.01.2011 käskkirjaga nr 81-K T.J.ile lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest summas 259,03 eurot /tl 70/. Nimetatud lisatasu makstakse Vabariigi Valitsuse 30.12.2008. a määruse nr 182 “Riigiteenistujate töötasustamine” (edaspidi VV määrus nr 182) § 3 lg 1 ning MTA teenistujate palgajuhendi (internetist aadressil http://www.emta.ee/index.php?id=2435) p 2.1.1 alusel. Osundades
lg-te 1, 2 ja 3 §-de 37, 38 ja 39 sätetele tõdeb MTA, et seega nõutavast tulemuslikuma töö eest makstava lisatasu näol pole tegemist seaduses sätestatud ega seaduse alusel makstava lisatasuga ning selle muutmine ei tekita koondamissituatsiooni. Viitega VV määruse nr 182 § 3 lg-te 1 ja 3 sätetele märgib MTA, et lisatasude maksmise korra ning reeglite kehtestamine on ametiasutuse ainupädevuses. Määrusega on kehtestatud üldreegel, et lisatasu määramisel tuleb hinnata ametniku teadmisi, oskusi ja töötulemusi. Lisatasu määramine on ametiasutuse õigus, kuid mitte kohustus. MTAs on kehtestatud MTA peadirektori 08.02.2010 käskkirjaga nr 35-P “Maksu- ja Tolliameti teenistujate palgajuhend” (edaspidi Palgajuhend), milles on sätestatud lisatasude maksmise kord. Vastavalt Palgajuhendi p-le 2.1.1 on MTA peadirektoril õigus teenistujale määrata lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest teenistujate teadmiste, oskuste ja töötulemuste 6 hindamise alusel, arvestades töö sh ametikoha hindamise tulemusi ja kvaliteeti, teenistuja professionaalsust, eeskujulikku klienditeenindust, initsiatiivikust, lojaalsust, otsustusvõimet, lahenduste leidmist, töö eripära, ajutiselt suurenenud töökoormust ning ametniku eetilisust. Palgajuhendi p 2.1.2 kohaselt määratakse kõnesolev lisatasu peadirektori käskkirjaga kvartaliks. Lisaks on Palgajuhendi punktis 2.1.3 sätestatud õigus põhjendatud juhtudel muuta lisatasu suurust punktis 2.1.2 nimetatud perioodi jooksul. Seega lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest maksmise alused tulenevad selgelt Palgajuhendist ning lisatasu suurust on võimalik ja õiguspärane igakuiselt muuta või lisatasu hoopis mitte maksta ning lisatasu suuruse muutmine ei saa olla koondamise aluseks. Antud juhul on tööandja kaebuse esitaja avalduste vastustes selgitanud temale alates 01.01.2011 lisatasu määramise aluseid, kuid seoses ametniku teenistusest puudumisega ei ole olnud võimalik tutvustada käskkirja talle alates 01.01.2011 määratud lisatasu osas. See, et alates 01.01.2011 määratud lisatasu on väiksem, kui oli kaebuse esitajale määratud perioodil 01.01.2010-31.12.2010.a, on tingitud juhtimisulatuse vähenemisest (kuni 31.12.2010 19 alluvat, alates 01.01.2011 6 alluvat), kuid ei ole seaduslikuks aluseks ametniku koondamiseks. T.J.i teenistussuhe ei olnud talle distsiplinaarkaristuse määramise ajal peatunud, vaid tal lasus kohustus viibida teenistuses. Antud juhul
p-s 7 toodud asjaolusid ei esinenud, samuti ei olnud
lg-s 1 sätestatud käskkirja või korraldust, vaid tööandja korduvalt andis T.J.ile korraldusi teenistusse ilmumiseks. Ametniku teenistusülesanded ei olnud muutunud ning temalt ei nõutud ülesannete täitmist teisel teenistuskohal. Ka Justiitsministeerium on leidnud, et nimetatud sättest tuleneb, et kõik teised teenistussuhte peatumise juhud (s.h teenistussuhte peatumine ajaks, mil ametnikult ebaseaduslikult nõutakse ülesannete täitmist teisel teenistuskohal ning ta keeldub niisuguste üleannete täitmisest) peavad olema vormistatud käskkirja või korraldusega /tl 83/. MTA on seisukohal, et riigivara ja asjaajamise vastuvõtmine ei tähenda teenistussuhte peatumise aktsepteerimist. Teenistussuhe peatub eeltoodud alustel, kuid neid asjaolusid antud juhul ei esinenud. Peale selle teavitas tööandja T.J.i täiendavalt kohustusest ilmuda teenistusse nii telefoni teel (Roman Spasjuk`i seletus, tl 51 pöördel/ kui ka 18.01.2011 kirjaga /tl 51/. Seega ei olnud tööandja aktsepteerinud T.J.i teenistussuhte peatumist ning selleks puudusid ka
Distsiplinaarsüüteo ja distsiplinaarkaristuse proportsionaalsuse osas selgitab MTA järgmist. Kaebuse esitajat karistati distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega. Distsiplinaarsüütegu seisnes omavoliliselt teenistusest puudumises, mida tööandja on käsitlenud jämeda rikkumisena. T.J. ei ilmunud teenistusse alates 11.01.
Juhul, kui distsiplinaarmenetluses tuvastatakse, et ametnik on pannud toime distsiplinaarsüüteo, on sellele distsiplinaarsüüteole vastava karistuse valik distsiplinaarkaristuse määraja pädevuses. Seega on distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri kaalutlusõiguse alusel välja antud haldusakt. Tuginedes haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 4 lg-tele 1 ja 2 märgib MTA, et
lg 1 ei sätesta millistel alustel distsiplinaarkaristuse määraja kohaldatava karistuse 7 määrama peab. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri kui halduse üksikakt on HMS § 54 kohaselt õiguspärane vaid siis, kui see on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. Vaidlustatud Käskkirjast nähtub, et distsiplinaarkaristuse määramisel on arvesse võetud ja igakülgselt hinnatud distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjale. Käskkirjas on välja toodud süüteo asjaolud ning põhjendatud, miks antud süütegu on käsitletav jämeda rikkumisena.
lg 1 sätestab, et ametniku võib teenistusest vabastada
§-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest. Vastavalt
lg 2 võib teenistuskohustuste rikkumise eest vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Sama sätte kohaselt võib teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust.. Riigikohus on asunud lahendis nr 3-3-1-74-03 seisukohale, et teenistuskohustuste jäme rikkumine on määratlemata õigusmõiste ja selle peab sisustama distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav isik või ametiasutus distsiplinaarasja menetlemise käigus. Antud juhul kohustati kaebuse esitajat enne distsiplinaarkaristuse määramist mitmel korral teenistusse ilmuma, kuid kaebuse esitaja seda ei teinud. Seega kaebuse esitaja ei näidanud üles mingitki huvi teenistuskohustuste edaspidiseks täitmiseks. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-75-05 leidnud, et teenistusse mitteilmumist ei saa õigustada isiku subjektiivse arusaamaga oma teenistussuhte olemasolust või selle puudumisest. Kaebuse esitaja on kaebuses välja toonud asjaolu, et MTA on aktsepteerinud teenistussuhte peatumist, kuna kaebuse esitaja vahetu ülemus allkirjastas riigivara ja asjaajamise üleandmise akti. MTA on seisukohal, et nimetatud akti allkirjastamine ei ole aluseks teenistussuhte peatumiseks ega lõpetamiseks, selle aluseks on peadirektori (ametisse nimetamise õigust omava ametniku) käskkiri. Pärast akti allkirjastamist on tööandja kaebuse esitajale veelkord selgitanud tema teenistusülesannete olemust, sh koondamiseks aluse puudumist, ning kohustanud teda teenistusse ilmuma. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja oli teenistuses juhtivspetsialistina, kelle töö seisnes alluvate teenistujate töö korraldamises, teenistujatele korralduste andmises tegevusvaldkonna ülesannete täitmiseks, töökvaliteedi nõudmises ja kontrollimises, lisaks alluvate teenistujate teenistusalase tegevuse koordineerimises, juhendamises ja nõustamises tegevusvaldkonda kuuluvates küsimustes, suurenes töökoormus teistel ametnikel (vahetu ülemus ning teine juhtivspetsialist), kes pidid täitma paralleelselt oma teenistusülesannetega ka kaebuse esitaja ülesandeid, hindas tööandaja kõnesoleva süüteo raskeks rikkumiseks. Asjaolu, et kaebuse esitaja varasem käitumine on olnud korrektne, ei muuda antud juhul teenistusest omavoliliselt puudumist vähem olulisemaks ning on tööandja arvates taunitav. Kuna ametnik ei reageerinud ei suulisele ega kirjalikule korraldusele ilmuda teenistusse ega näidanud muul viisil huvi teenistusülesannete täitmise jätkamiseks (distsiplinaarkaristuse määramise hetkeks oli teenistusest puudumine kestnud juba üks kuu), mille tõttu suurenes teiste ametnike töökoormus, on kaebuse esitaja omavoliline teenistusest puudumine teenistuskohustuste jäme rikkumine ning kuulub kohaldamisele rangeim distsiplinaarkaristus – teenistusest vabastamine.
lg 3 sätestab, et omavoliliselt teenistusest lahkunud ametnik vabastatakse arvates omavoliliselt teenistusest lahkumise päevale järgnevast päevast, seega antud juhul alates 11.01.2011. a. Eeltoodust tulenevalt on MTA seisukohal, et vaidlustatud käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus on põhjendatud, kohane ning proportsionaalne. Seoses kaebuse esitaja nõudega sunnitult töölt puudutud aja eest töötasu väljamaksmiseks on MTA seisukohal, et nimetatud nõue ei põhine seaduslikul alusel. Viitega
ei nõua teenistusse ennistamist, vaid palub talle välja mõista hüvitus kuue kuu ametipalga ulatuses. Kuue kuu ametipalga väljamaksmise nõue üheaegselt teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamaksmise nõudega ei ole põhjendatud ning kooskõlas
§-s 135 sätestatuga.
§-st 135 tuleneb, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest saab tasu välja mõista vaid siis, kui kaebaja ennistatakse teenistusse (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-35-99, 3-3-1-45-00). 8 KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kaebusest nähtuvalt T.J. peab Käskkirja seadusevastaseks üheltpoolt seetõttu, et kaebaja arvates ei ole ta distsiplinaarsüütegu toime pannud: kaebaja kuulunuks koondamisele, tal oli õigus tööst keelduda ja teenistussuhe oli
Teisalt aga peab T.J. Käskkirja seadusevastaseks põhjusel, et talle määratud karistus ei ole proportsionaalne, arvestades kaebaja senist head teenistust. Täpsustatud kaebuse järgi kaebaja üheaegselt nõuab nii Käskkirja täielikult seadusevastaseks tunnistamist, MTA-lt T.J.i kasuks töötasu väljamõistmist sunnitult töölt puudutud aja eest 1233 eurot kuus alates 01.02.2011 kuni asjas kohtulahendi jõustumiseni kui ka kaebuse esitajale kuue kuu ametipalga suuruse hüvitise summas 7400 eurot väljamõistmist. Sellega seoses peab kohus vajalikuks kõigepealt märkida järgmist. Kohus selgitas T.J.ile juba 23.03.2011 kaebuse käiguta jätmise määruses /tl 17/, et „
lg 1 kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
lg 2 kohaselt kui ametnik loobub ennistamisest, on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga.
lg 3 sätestab, et ametnik võib halduskohtus nõuda töölt vabastamise käskkirja täielikult või osaliselt seadusevastaseks tunnistamist.
lg 4 kohaselt kui kohus tunnistab ametniku teenistusest vabastamise kohta antud käskkirja seadusevastaseks, kuulub ametnik viivitamatult ennistamisele, välja arvatud, kui ametnik loobub ennistamisest.” Kuivõrd kaebuse esitaja on määrusele vastates kinnitanud, et ta ”loobub viitega
lg 4 tööle ennistamisest”, siis on selge, et ta ei saa enam nõuda ega saada töötasu sunnitult töölt puudutud aja eest. Nimetatud tagajärg on võimalik ainult ametniku teenistusse ennistamisel, kuid seda T.J. ei soovi. Seega antud juhul saab halduskohus kaebuse rahuldamise korral kaebaja kasuks välja mõista üksnes kõnealuse trahvi iseloomuga hüvitise tema kuue kuu ametipalga ulatuses. Just seetõttu kohus võttiski kaebuse menetlusse üksnes kahe nõude osas - Käskkirja nr 144-K seadusevastaseks tunnistamiseks ning kaebuse esitajale kuue kuu ametipalga suuruse hüvitise väljamõistmiseks.
§-st 13, mille kohaselt töösuhteid reguleerivad seadused laienevad ametnikele ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd selle seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti, kuulub asjas kohaldamisele täiendavalt ka TDVS. Seega TDVS § 11 lg-st 2 (lõikes on toodud asjaolud, mida tööandja minimaalselt on kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse) ning HMS § 55 lg-st 1 (haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav) tulenevalt peaks vastavast haldusaktist olema üheselt selge, kes, millal, missuguse distsiplinaarsüüteo toime pani, milles see konkreetselt seisnes, millised tõendid seda kinnitavad ja millistest kaalutlustest lähtudes on distsiplinaarkaristuse üle otsustaja otsuse tegemisel lähtunud. See omakorda võimaldab adressaadil haldusaktist aru saada ning samas ka kohtul hinnata haldusakti andmise õiguspärasust, sh proportsionaalsust. 4.
p 1 kohaselt distsiplinaarsüütegudeks on teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. Ametnikele määratavad distsiplinaarkaristused on loetletud
lg-s 1, sh p 5 teenistusest vabastamine sama seaduse § 118 alusel.
§-s 118 on sätestatud teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo eest: lg 1 kohaselt ametniku võib teenistusest vabastada sama seaduse §-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest, vastavalt lg-le 2 teenistuskohustuste rikkumise (paragrahv 84 p 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (paragrahv 84 p. 2) või vääritu teo (paragrahv 84 p. 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Sama paragrahvi lg 3 järgi ametnik vabastatakse selle paragrahvi 1. lõike alusel, arvates talle vabastamise vormistamise dokumendi teatavakstegemise päevale järgnevast päevast. Omavoliliselt teenistusest lahkunud ametnik vabastatakse, arvates omavoliliselt teenistusest lahkumise päevale järgnevast päevast. Tulenevalt
§-st 86 distsiplinaarkaristuse määramise õigus on isikul või ametiasutusel, kellel on antud ametniku ametisse nimetamise õigus (vt MTA põhimääruse § 29 lg 2, mille järgi peadirektoril on õigus anda vastavalt õigusaktidele teenistusalastes küsimustes käskkirju). Tulenevalt TDVS § 11 lg-st 2 tööandja on kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, vähemalt alljärgneva: 1) karistatava töötaja nime; 2) süüteo toimepanemise aja; 3) süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse; 4) määratud karistuse, rahatrahvi korral ka selle suuruse eurodes ja sentides ning trahvi igast palgast kinnipidamise ulatuse protsentides; 5) dokumendi koostamise kuupäeva; 6) karistust määrava isiku nime ja allkirja. 10 TDVS § 7 lg 1 kohaselt tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. 5. Kaevatud Käskkiri on antud
oktoobri 2008. a määruse nr 29 "Maksu- ja Tolliameti põhimäärus" § 29 lg 2 alusel. Samuti on Käskkirja õiguslikult põhjendatud muu hulgas
lg 1, § 85 lg 1 p 5, § 118 lg 1, 2 ja 3, MTA peadirektori 29.12.2008 käskkirjaga nr 62-P kinnitatud "Maksu- ja Tolliameti sisekorraeeskirja" (edaspidi Sisekorraeeskiri) p 2.11, 2.15 ja 8.2 ning Ametijuhendi p 5.1 sätetega.
§-s 87 on sätestatud distsiplinaarkaristuse kohaldamise kord (TDVS kohaldamise erisused). Vastavalt nimetatud paragrahvile ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel kohaldatakse TDVS §-de 6 - 13, 15, § 17 1, 2 ja 4 - 6 lõiget ning §-de 18, 19, § 20 1 ja 2 lõiget muu hulgas järgmiste erisustega: 1) § 6 3. lõikes osundatud töölepingu peatumise aluste asemel kohaldatakse käesoleva seaduse § 108 punktides 1-9 sätestatud teenistussuhte peatumise aluseid; 4) töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätete kohaldamisel kuuluvad tööandja õigused antud ametniku teenistusse võtmise õigust omavale isikule ja viimase poolt määratud ulatuses teistele ülemustele (st viimatinimetatu on samuti pädevusnorm).
lg 1 kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teenistuskohustused on kindlaks määratud käesoleva seaduse, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. Teenistuskohustuste täitmisel peab teenistuja samuti lähtuma käesoleva seaduse lisas 1 toodud avaliku teenistuse eetikakoodeksist ning teistest, ametiasutuse siseselt kehtestatavatest eetikakoodeksitest. Vastavalt Sisekorraeeskirja p-le 8.2 teenistuja on kohustatud iseseisvalt tutvuma tema teenistuskohustusi reguleerivate õigusaktidega, korralduste ja juhendmaterjalidega. Sisekorraeeskirja p 2.11 järgi on teenistuja kohustatud isiklikel või muudel põhjustel teenistuskohalt puudumiseks või lahkumiseks eelnevalt luba küsima vahetult ülemuselt, p 2.15 järgi aga on teenistuja kohustatud teatama haigestumisest või muul põhjusel puudumisest oma vahetule ülemusele esimesel puudumise päeval. Ametijuhendi p 5.1 kohaselt juhtivspetsialist vastutab temale pandud või suuliselt antud teenistuskohustuste õiguspärase, tähtaegse ja asjatundliku täitmise eest. Arvestades asjaolusid, et Käskkirja kohaselt on kaebajale süüks pandud oma teenistuskohustuste süüliselt täitmata jätmist ja teenistusest omavoliliselt puudumist alates 11.01.2011, MTA on lugenud kõnealust distsiplinaarsüütegu teenistuskohustuste jämedaks rikkumiseks ja on määranud selle eest T.J.ile karistuseks tema teenistusest vabastamise alates 11.01.2011, Käskkirja on andnud MTA peadirektor, leiab kohus, et vastustaja on Käskkirja andes tuginenud asjakohastele õigusnormidele ja vaidlustatud haldusakti piisavalt nii õiguslikult kui ka faktiliselt põhjendanud, seal on analüüsitud tõendeid, sh kaebaja selgitusi. Käskkirjas on toodud kaalutlused, millest vastustaja on lähtunud karistusliigi valikul. Asja materjalidest nähtuvalt kaebajale on tehtud teatavaks tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise fakt /tl 56 pöördel/, talle on võimaldatud esitada omapoolsed selgitused /tl 57 pöördel-58/, distsiplinaarmenetluses kogutud materjalidega tutvumist ja enne Käskkirja andmist vastuväidete esitamist /tl 64-67/. Kahtlemata on olnud menetluses kaebaja seletustena täiendavalt käsitatavad ka tema avaldused MTA-le, kuna need kajastavad kaebajapoolseid seisukohti kujunenud konfliktsituatsiooni suhtes /tl 48, 49/. Arvestades eelmärgitut on kohus seisukohal, et kaebaja õigusi distsiplinaarmenetluses ei ole rikutud ning vaidlustatud Käskkiri on formaalselt õiguspärane haldusakt. 11 6. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaieldav asjaolu, et T.J. andis 10.01.2011 PMTK TNO FJTT juhataja Roman Spasjuktile üle avalduse nr 10.1-2/1232, milles ta põhjendas, miks ta keeldub „uue ametikoha“ ülesannete täitmisest, ning asjaajamise ja vara üleandmisvastuvõtmise akti, milles oli märgitud tema valduses olev vara. T.J. lahkus omavoliliselt töölt 10.01.2011 kell 10.17 ning jäigi puuduma teenistusest, vaatamata talle korduvalt tehtud hoiatustele sellise käitumise tagajärgede kohta /tl 46-47, 49, 51 pöördel/. Seega puudub vaidlus, et T.J. ei viibinud teenistuses ja jättis seega oma teenistuskohustused täitmata. Küsimus on vaid selles, kas ta tegi seda süüliselt või oli ta selleks õigustatud. Kaebaja väitel oli tema teenistussuhe
Kohus sellega ei nõustu.
p 7 kohaselt peatub teenistussuhe ajaks, mil ametnikult ebaseaduslikult nõutakse ülesannete täitmist teisel teenistuskohal ning ta keeldub niisuguste ülesannete täitmisest. Vastavalt
lg-le 1 teenistussuhte peatumine vormistatakse käskkirjaga või korraldusega, välja arvatud teenistussuhte peatumise korral
Ei ole vaieldav, et niisugust käskkirja või korraldust ei ole MTA T.J.i teenistussuhte peatumise kohta andnud. Kaebuse esitaja väide, et MTA aktsepteeris teenistussuhte peatumist ning riigivara ja asjaajamine anti T.J.i poolt üle ja võeti tööandja poolt märkusteta vastu, ei vasta tegelikkusele. Seadus ei näe ette võimalust, et teenistussuhte peatumine toimub ametniku algatusel vara üleandmise-vastuvõtmise akti üleandmise ja vastuvõtmise kaudu. Samuti ei nähtu kohtule esitatud dokumentidest, et MTA oleks „märkusteta“ aktsepteerinud kaebaja omavoli. Seda esiteks. Teiseks ei olnud vastustaja nõudnud kaebajalt teisel teenistuskohal ebaseaduslikult ülesannete täitmist. Kaebaja oli jätkuvalt PMTK teenindusosakonna FJTT juhtivspetsialisti ametikohal, tema suhtes kehtis muutmatult senine Ametijuhend. Ilmselgelt ei vasta tegelikkusele kaebaja väide, et T.J.i tööülesanded muutusid alates 01.01.2011 110%. Asjaolu, et tema alluvate arv vähenes või teatud teenistusülesanded osaliselt muutusid ja sellest tulenevalt lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest mõnevõrra vähenes, samuti paigutamine teise tööruumi, ei tähenda, et kaebaja oleks viidud üle teisele ametikohale, mis nõudnuks tema kirjalikku nõusolekut. RKHK on 10.04.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-01 märkinud, et reeglina pole võimalik konkreetse ametikoha jaoks koostatud ametijuhendis anda ammendavat loetelu kõigist teenistusülesannetest nimetatud ametikohal ja nende täitmiseks vajalikest üksikutest toimingutest. seega ei saa ametnik oma ülesannete täitmisel piirduda ametijuhendis sätestatu järgimisega, vaid peab juhinduma ka muudest õigusaktidest, millega on reguleeritud tema teenistusvaldkond. Teenistuskohustuste määratlemisel tuleb arvesse võtta teenistuskoha olemust ja teenistussuhete laadi. Siiski on just ametijuhendis kirjas ametikoha põhieesmärk ja töö sisu ning põhiülesanded. Tulenevalt juhtisspetsialist T.J.i ametijuhendi p-st 2 oli tema ametikoha põhieesmärk osalemine talituse töö juhtimisel, tagades talitusele maksu- ja tollikeskuse põhimäärusega kinnitatud ülesannete täitmise juriidilisest isikust maksumaksjate teeninduskorralduses oma vastutusvaldkonna piires. Tema teenistusülesanneteks oli sellest eesmärgist lähtudes eelkõige alluvate teenistujate töö korraldamine ja koordineerimine, neile korralduste andmine, teiste struktuuriüksustega koostöö korraldamine jms. Ametijuhendis ei ole sõnagi sellest, et T.J. pidi töötama VED-ga (ametijuhendi järgi pidid tal olema ametikohal vajalike teksti-, tabeltöötlusja andmebaasiprogrammide kasutamise oskus). T.J. ei ole varasemalt ametijuhendi võimalikele puudustele viidanud. Kui ka tema alluvad sellega varasemalt tegelesid ja ka kaebajal tuli kasutada VED keskkonda R. Koiti kirjast nähtuvalt oli tegemist töökorraldusliku tööjaotusega töögruppide vahel), ei tähenda selle ametijuhendis märkimata keskkonna edaspidi mittekasutamine, et tööülesanded on täielikult muutunud. Liiatigi, kui T.J.i töögrupi üheks (samuti tema enda ametijuhendis märkimata) ülesandeks oli ka väärteomenetluse 12 läbiviimine, kuigi kaebaja ise reaalselt väärtegusid ei menetle /tl 74-75/. Asutuste infotehnoloogilise arendamise käigus tuleb töötajatel pidevalt omandada uusi või muudetud arvutiprogramme ja loobuda varasemate kasutamisest, vajadusel läbida selleks ka kursused, nagu antud juhul on juhtunud kaebajaga. Kaebaja juhtiv, koordineeriv ja korraldav roll alluvate juhtimisel samas talituses juhtivspetsialistina ei ole aga muutunud, vähenes vaid juhtimisulatus. 7. Samuti nõustub kohus vastustaja seisukohtadega T.J.i ametipalga väidetavas vähendamises.
lg 1 kohaselt nimetatakse palgaks ametipalka koos seaduses sätestatud lisatasudega ja seaduse alusel makstavate lisatasudega. Sama sätte teise lõike kohaselt nimetatakse ametipalgaks palgaastmele vastavat palgamäära.
lg 3 kohaselt on palgamäär ametniku palgaastmele vastav sama seaduse § 9 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud või selle alusel diferentseeritud rahasumma.
§-de 37, 38 ja 39 kohaselt on seaduses sätestatud ja seaduse alusel makstavateks lisatasudeks lisatasud teenistusaastate, akadeemilise kraadi ja võõrkeelte valdamise eest. Nimetatud sätete järgi makstav palk kaebajal ei vähenenud. VV määruse nr 182 § 3 lg 1 järgi riigiteenistujale on lubatud määrata lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö ja täiendavate teenistusülesannete täitmise eest asutuse juhi või teenistusse võtmise õigust omava isiku otsusel vastavuses kollektiivlepingus sätestatud või asutuses kehtestatud lisatasude maksmise korraga. Sama määruse § 3 lg 3 kohaselt nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise aluseks on riigiteenistujate teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamine. Vastustaja on selgitanud, et vastavalt Palgajuhendi p-le 2.1.1 on MTA peadirektoril õigus teenistujale määrata lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest teenistujate teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamise alusel, arvestades töö sh ametikoha hindamise tulemusi ja kvaliteeti, teenistuja professionaalsust, eeskujulikku klienditeenindust, initsiatiivikust, lojaalsust, otsustusvõimet, lahenduste leidmist, töö eripära, ajutiselt suurenenud töökoormust ning ametniku eetilisust. Palgajuhendi p 2.1.2 kohaselt määratakse kõnesolev lisatasu peadirektori käskkirjaga kvartaliks. Lisaks on Palgajuhendi punktis 2.1.3 sätestatud õigus põhjendatud juhtudel muuta lisatasu suurust punktis 2.1.2 nimetatud perioodi jooksul. Kui 19 alluva asemel jäi alates 01.01.2011 T.J.ile alluma 6 ametnikku, siis on selge, et tema töökoormus (juhtimisulatus) vähenes ja senises mahus nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramine ei olnud enam põhjendatud (proportsionaalne). Samas on selge, et kõnealuse lisatasu näol ei ole tegemist alatise ja fikseeritud suuruses palga komponendiga, mille saamises lepitakse teenistusse asumisel kokku ja mille maksmine oleks tööandja kindel kohustus. Selle lisatasu määramine sõltub siiski tööandja võimalustest ja muudest olulistest asjaoludest ning on seega tema kaalutlusotsus. Teisalt on sellekohane käskkiri, millega lisatasu määratakse/muudetakse, kohtus kohtus omaette vaidlustatav. Kaebaja ei ole seda võimalust kasutanud. Neil asjaoludel ei anna nimetatud lisatasu muutumine mingit alust väita, et kaebaja on asunud/viidud nüüd tema nõusolekuta teisele ametikohale, ega keelduda tööst. 8. Lisaks peab kohus vajalikuks juhtida tähelepanu nõuetele, mida tuleb arvestada väidetavalt ebaseaduslike või teenistuskohast mittetulenevate ülesannete andmisel ja nendest keeldumisel. RKHK on 11.01.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-75-05 selgitanud, et
ja § 132 lg 1 kohaselt teenistusest vabastamisel ei saa ametnik teenistusse mitteilmumist õigustada subjektiivse arusaamaga oma teenistussuhte olemasolust või selle puudumisest. Kuid distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida teokoosseisu olemasolu, s.t. kas üldse eksisteeris legaalne kohustus, mida ametnik pidi täitma. Kui ametnik nimetatakse teisele ametikohale ilma, et oleks täidetud selle õiguspärasust tagav vältimatu eeldus - ametniku vastav nõusolek, ei saa ametnikul õigusvastase akti alusel tekkida 13 kohustust, mille täitmata jätmisega saaks kaasneda distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine.
lg 1 kohaselt teenistuja on kohustatud täitma vahetu ülemuse või ametiasutuse juhi ühekordseid teenistusalaseid korraldusi, mille täitmise kohustus ei tulene tema teenistuskohast, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvide 62
lõikes, 61
lg-s 1 loetletud alust, mis annaks talle õiguse keelduda väidetavalt teise teenistuskoha kohustuste täitmisest. Ühtlasi kohus märgib, et isikul puudub iseenesest subjektiivne õigus nõuda oma koondamist (tegemist on tööandja algatusel toimuva teenistusest vabastamisega) ja kui sellest keeldutakse, siis jätta teenistuskohustused täitmata.
lg 1 annab ametnikule õiguse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras ja tähtajal esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. Kohus leiab, et T.J. on valinud MTA väidetavalt ebaseaduslike toimingutega võitlemiseks äärmiselt ebakonstruktiivse ja tagajärgede poolest ohtliku tee. Ta võinuks pöörduda oma õiguste kaitseks juba varem halduskohtusse, mitte lahkuda omavoliliselt teenistusest.
Küll aga nõuab HMS § 4 lg 2, et kaalutlusõigust teostada tuleb kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi. TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. RKHK on 13.06.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-02 tõdenud, et teenistusest vabastamise käskkirjas kirjeldatava süüteo kvalifitseerimine teenistuskohustuste jämeda 14 rikkumisena ei pea endaga igal juhul kaasa tooma rangeima karistuse määramist, kuigi seadus seda võimaldab. Teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo esmakordse toimepaneku korral peab olema karistuse määraja poolt piisavalt motiveeritud. Tulenevalt TDS §-st 8 lg 1 on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse. Muuhulgas tuleb kaalumisel arvestada ka teenistuja varasemat käitumist (vt ka 18.05.2011 otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-11). Ülaltoodust nähtub, et tööandja peab ametnikule distsiplinaarkaristuse valimisel ja määramisel tõsiselt kaaluma mitmeid olulisi asjaolusid, kõiki poolt- ja vastuargumente ning tulenevalt HMS § 56 lg-st 3 esitama ka haldusaktis need kaalutlused, millest ta on lähtunud. Käskkirjas märgitu kohaselt T.J.ile distsiplinaarkaristuse määramisel on MTA rakendanud administratsioonile antud kaalutlusõigust, „kus igakülgselt on hinnatud distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjale“, st ka kaebaja senist teenistust iseloomustavaid andmeid /tl 50, 8486/. Antud juhul on MTA käsitanud T.J.i teenistuskohustuste süülist täitmata jätmist ning tema omavolilist teenistusest lahkumist/puudumist teenistuskohustuste jämeda rikkumisena. Kohus nõustub selle määratlusega: kohtupraktikas on nn tööluusi ikka käsitatud jämeda rikkumisena, mille eest isiku teenistusest vabastamine ka ilma eelneva distsiplinaarkaristuse olemasoluta ei ole midagi erakordset. Nähtuvalt käesoleva asja tehioludest ei piirdunud antud juhul T.J.i puudumine 1-2 päevaga, vaid T.J. lahkus töölt 10.01.2011 kell 10.17 ning jäi puuduma kuni Käskkirja andmiseni 11.02.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.