Obsah (6)

§ 26§ 92§ 31§ 24§ 19§ 93

3-10-1570 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 01. september 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1570 Haldusasi G.Š.’

§ 26lg 1 p-d 2 ja 4/.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda /

§ 92lg 1, § 93 lg 1/.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 01.09.2011, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi 1 taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). ASJAOLUD

1. 27.05.2010 Tallinna halduskohtule esitatud kaebuses taotles kinnipeetav G.Š. Murru Vangla poolt tekitatud 100 000 krooni suuruse moraalse ja 18 500 krooni suuruse materiaalse kahju hüvitamist /tl 1-7, 28, 31-34; täpsustatud kaebus tl 85-95/.
2. 21.12.2010 määrusega halduskohus võttis menetlusse G.Š.i kaebuse Murru Vangla pool tekitatud materiaalse kahju 1500 krooni hüvitamise nõudes ning 100 000 krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõuete osas (kaebaja taotlused esitatud vanglale 02.03.2009 ja 22.01.2010) /tl 96-98/.
3. 28.01.2011 määrusega jättis kohus rahuldamata G.Š.i taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks Murru Vangla vastu esitatud 100 000 krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas ja lõpetas selles osas haldusasja menetluse. Kohus jätkas menetlust 1500 krooni suuruse varalise kahju hüvitamise nõude osas /tl 114-116/.
4. G.Š. 28.01.2011 määrust ei vaidlustanud, vaid teatas 03.02.2011 kohtule, et ta soovib 1500 krooni suuruse materiaalse kahjunõude edasist menetlemist särk „Laurel” osas, kuna ülejäänud asjad on ta kätte saanud /tl 121/. Lähtudes eeltoodust käesolevas kohtuotsuses ei käsitleta poolte seisukohti, mis puudutavad muid kahjunõudeid.
5. 28.02.2011 esitas vastustaja sisulise seletuse kaebuse kohta /tl 128-131/. 09.03.2011 määrusega halduskohus määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 137/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja G.Š. leiab, et Murru Vangla hävitas tahtlikult kaebaja isiklikke asju, mis olid tal kambris: H[y]undai teleri teleriantenn, muusikakeskuse Šarp [Sharp] neli audiohelikassetti (kolm kassetti on muusikaga, ühel on salvestatud perekondlik pidu ja kaebaja hukkunud naise N. M. hääl) ja ihusärk „Laurel“. Murru Vangla võttis need asjad kaebajalt ära 14.10.2009, hiljem aga hävitas need alusetult ja ebaseaduslikult, millega tekitas talle materiaalset kahju summas 1500 krooni. Murru Vangla ei vastanud kaebaja poolt 23.04.10 esitatud 1500-kroonise materiaalse kahju hüvitamise taotlusele, eirates seda. Kaebaja pole nõus Murru Vangla tegevusetusega tema materiaalse kahju kohta käivate kaebuste eiramisel ning peab seda tegevusetust ebaseaduslikuks. Vastavalt kodanike avaldustele ja kaebustele vastamise seadusele on haldusorgan kohustatud vaatama läbi kaebaja kaebuse või pöördumise kiirelt, kvaliteetselt ja objektiivselt, mida Murru Vangla ei teinud ning venitas alusetult kaks kuud kaebaja kaebuse läbivaatamisega. Taolise negatiivse vastuse nagu vangla andis oma 25.06.2010 otsuses 610/733-1 saab koostada 10 päeva jooksul ning kui probleemi lahendamiseks on vaja uurimist või väljasõitu kohapeale, siis sellisel juhul võib kasutada veidi hilisemat vastamise tähtaega. 2 Murru Vangla juhtkond ei soovinud kaitsta kaebajalt ebaseaduslikult võetud õigust oma vara seaduslikuks kasutamiseks sellisel kujul, millisel see oli enne selle Murru Vangla poolt hoiule võtmist. Asjade rikkumine ja osaline hävitamine lohaka hoidmisega Murru Vanglas on tõendatud kinnipeetavate A. K. ja A. A. tunnistaja ütlustega /tl 21-22/. Murru Vangla poolt kaebaja asjade hävitamine summas 1500 krooni on tõendatud Murru Vanglas asuva asjade nimekirjaga. Vastustaja Harju ja Murru vangla on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud. Murru Vangla võttis kaebajalt 14.10.2009 läbiotsimise käigus ära tal seljas olnud pikkade varrukatega pluusi „Laurel“ ja kambrist kaebaja asjade hulgast 3 helikassetti. 04.11.2009 käskkirjaga nr 712-dm määrati G.Š.ile distsiplinaarkaristuseks vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSE) § 57 lg 1 nõuete rikkumise eest kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine edasi lükkamisega katseajaga kolm kuud. Käskkirja kohaselt seisnes G.Š.i rikkumine selles, et ta 14.10.2009 kandis seljas temale mitte kuuluvat pikkade varrukatega pluusi „Laurel“. 30.11.2009 esitas G.Š. vaide. 21.12.2009 vaideotsusega nr 5-3/268-1 tunnistati Murru Vangla vangistusosakonna juhataja käskkiri nr 712-d algusest peale kehtetuks. Käskkirja kehtetuks tunnistamise tingis asjaolu, et menetluse käigus jäeti kontrollimata asjaolu, et Tallinna Vanglas viibides oli G.Š.i isiklike asjade hulgas ruuduline bordoo pluus. Seega võis ära võetud pluus kuuluda G.Š.ile. 21.04.2010 esitas G.Š. kahju hüvitamise nõude, milles nõudis pluusi „Laurel“, nelja kasseti ja televiisori antenni kaotamisega tekitatud kahju hüvitamist. 25.06.2010 jättis Murru Vangla G.Š.i nõude rahuldamata. Kahjunõudes kirjeldatud esemetest kassetid, mida oli kolm, mitte neli nagu väitis kinnipeetav ja antenn oli paigutatud elektriseadmete lattu ning G.Š. saab need vabanedes kätte. Murru Vangla selgitas G.Š.ile, et vaideotsuses üksnes mööndi võimalust, et pluus võib kuuluda kinnipeetavale, mitte ei kinnitatud seda. Seega kuna pluuse kuuluvus oli jätkuvalt lahtine, siis selgitati kinnipeetavale, et kuniks ei ole tõendeid selle kohta, et kõnealune pluus kuulub kinnipeetavale, siis ei saa pluusi kinnipeetava isiklike asjade hulka arvata. 07.01.2011 kaebaja vabanes vanglast ning vabanedes väljastati talle muusikakeskus „Sharp“ + 1 kõlar, kassetid 3 tk ja TV-kaabel. Nimetatud esemete kättesaamist on kaebaja oma allkirjaga kinnitanud. Pluusi „Laurel“ kuuluvus on seni lahtine, kuna kaebaja ei ole selles osas vastustajale mingeid tõendeid esitanud. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RvastS) § 7 lg-st 1 ja kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest tulenevalt peavad kahjuhüvitise nõudmiseks olema täidetud järgmised põhilised tingimused – isikul kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane ja kannatanu õigusi rikkuv tegevus ning põhjuslik seos õiguste rikkumise ning kahju tekkimise vahel. Varalise kahju eest määratav rahaline hüvitis peab olema mõistlik ja õiglane. Vastavalt RVastS § 8 lg-le 1 varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Osundades halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) § 6 lg 3 p, § 7 lg 1, § 10 lg 1 p 4, § 15 lg 2 ja 3 ning § 24 lg 4 sätetele on vastustaja veendumusel, et kaebuses nimetatud tegevust, st kaebajale kuulunud asjade hävitamist ei ole aset leidnud. Kaebaja sai vabanedes nimetatud esemed allkirja vastu kätte. Kuna kaebajale on temale kuuluvad esemed tagastatud ning muid kahju tekitanud asjaolusid ei ole kaebaja nimetatud esemetega seoses esitanud, siis tuleb selles osas kohtumenetlus lõpetada. Pluusi kuuluvus ei ole tõendatud, mistõttu puudub kaebajal alus nõuda rahalist hüvitist ilma kohaseid tõendeid esitamata. Ainuüksi fakt, et kaebajal oli kolm aastat enne kõnealuse pikkade varrukatega särgi äravõtmist Tallinna Vanglas bordoo värvi päevasärk, ei tõenda, et 14.10.2009 ära võetud särk kuulub kaebajale. 3

1. a pandi kõik kinnipeetavate isiklikud esemed arvestuskaartidele ja elektroonilisse andmebaasi kirja kahel korral. Esiteks siis kui jõustus vangla sisekorraeeskirjade muutus, mis sätestas kinnipeetavatele lubatud isiklike esemete kogukaaluks kuni 30 kg. Siis kaaluti ning pandi kirja kõik kinnipeetavatele kuuluvad esemed. Teist korda toimus isiklike esemete st peamiselt riiete kokku kogumine ja kirjapanemine
2. a juunis, kui Murru Vangla kinnipeetavatele muutus kohustuslikuks vangla riietus. Mõlemal juhul anti kinnipeetavatele korraldus võtta kambrist kaasa kõik temale kuuluvad esemed. Kuna kaebaja tõendab särgi kuuluvus
3. a isiklike asjade loeteluga, siis pidi see särk kaebajal olema Murru Vanglas ka
4. a. Kaebaja ei ole selgitanud kuidas on võimalik, et kahel korral jäi temale kuuluv ese nõuetekohaselt märkimata või miks kaebaja nimetatud eset enda omana ei esitanud. Lähtudes eeltoodust on vastustaja seisukohal, et kaebuses välja toodud särgi kuulumine kaebajale ei ole tõendatud, seega ei ole kaebajale kahju tekitatud, mistõttu tuleb kaebus kaebajale selles osas tagastada. Tulenevalt eeltoodust palub vangla kohtul lõpetada menetlus

§ 24lg 4 alusel või jätta kaebus rahuldamata § 26 lg 1 p 6 alusel.

KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kohus märgib kõigepealt, et kuivõrd G.Š. on ise kinnitanud vastustaja poolt väidetut, et kaebaja vabanemisel vanglast väljastati talle allkirja vastu 14.10.2009 temalt ära võetud muud esemed (kassetid jms) peale särgi „Laurel“ /tl 134/, siis on selge, et kaebaja väited talle vangla poolt nimetatud esemete alusetult ja ebaseadusliku hävitamisega kahju tekitamisest olid põhjendamatud. Seega saab kahju olla tekitatud üksnes kõnealuse särgi äravõtmise ja hävitamisega, kui asjas leiab tõendamist, et tegemist on üldse kaebajale kuuluva särgiga. Muus osas on nõue eeltoodut arvestades ilmselgelt alusetu. Veel on oluline märkida, et kaebaja on esitanud vanglale taotluse seoses isiklike asjade (televiisori antenn, neli audio-helikassetti, särk Laurel) 14.10.2009 äravõtmise ja hävitamisega materiaalse kahju hüvitamiseks kogusummas 1599 krooni, sh on ta kinnitanud, et särgi „Laurel“ ostis ta Viru Keskusest 1349.- krooni eest ning särgi ja kassettide maksumus on kokku 1449 krooni /tl 41/. Neil asjaoludel jääb kohtule arusaamatuks kohtukaebuses esitatud teistsugune kahjusumma – 1500 krooni - ja eriti selle nõude suuruse muutmata (vähendamata) jätmine pärast seda, kui kahjunõue jäi puudutama üksnes särki. Selgust selles osas ei too kuidagi ka kaebuse täpsustus, kus kaebaja selgitab kohtule, et tema nõue Murru Vangla vastu jääb materiaalses plaanis 1500 kroonile, kuna ta korrigeeris hiljem oma esialgseid nõudmisi Murru Vangla vastu summas 1599 krooni ning võttis oma Laurel-särgilt 99 krooni kulumisprotsendina maha, kuna ta on seda veidi kasutanud /tl 91-95/. On ebaselge, kas kõik muud äravõetud esemed olid uued/kasutamata, et kaebaja nende puhul mingit kulumist ei arvestanud. Samuti on alusetu ja samas ka vastuoluline kaebaja väide, et vangla ei vastanud kaebaja poolt 20.04.2010 esitatud 1500-kroonise materiaalse kahju hüvitamise taotlusele, eirates seda. Nimetatud taotlusele (koostatud tegelikult 21.04.2010 ja vanglas saadud 23.04.2010) vastas vangla 25.06.2010, leides, et G.Š.i kahjunõue tuleb jätta rahuldamata /tl 40/ ning seda on kaebaja isegi möönnud. Asjaolu, et vastustaja väidetavalt venitas avaldusele vastamisega, ei seondu kaebajal varalise kahju tekkimisega. Kuivõrd kaebaja ei ole taotlenud vangla sellekohase toimingu õigusvastasuse tuvastamist (ega ole selgitanud seetõttu ka oma põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks), siis tulenevalt

§ 19lg-st 7 kohus ei võta selles osas sisulist seisukohta.

Kohus märgib ühtlasi ennetavalt, et Harju ja Murru vangla taotlus lõpetada asja menetlus

§ 24

lg 4 alusel on põhjendamatu, kuna vastustaja ei ole kaebajale kohtuväliselt kahju hüvitanud. Asjaolu, et kaebaja on osa esemeid, mille eest ta hüvitist nõuab, kätte saanud, võib 4 tuua kaasa kaebuse osalise või täieliku rahuldamata jätmise, kuid ei saa praeguses menetlusetapis viia menetluse kasvõi osalise lõpetamiseni.

1. RvastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on õige vastustaja seisukoht, et nimetatud sättest ja kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest tulenevalt peavad kahjuhüvitise nõudmiseks olema täidetud järgmised põhilised tingimused: isikul kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane ja kannatanu õigusi rikkuv tegevus ning põhjuslik seos õiguste rikkumise ning kahju tekkimise vahel. Vastavalt RvastS § 8 lg-le 1 varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Sama seaduse § 12 lg 1 järgi kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Antud juhul ei ole vaieldav, et 14.10.2009 võeti kaebajalt läbiotsimisel ära tal seljas olnud „pikkade varrukatega pluuse „Laurel““ ning läbiotsimise akti kohaselt paigutati see lattu /tl 133/. Vaidlus on selle üle, kas kõnealune särk kuulus G.Š.ile või mitte. Asja materjalidest nähtuvalt asus vangla seisukohale, et G.Š.il puudus õigus nimetatud esemele ja ta rikkus VSE § 57 lg 1 nõuet (Kinnipeetaval on õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos (edaspidi ladu) vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju), mistõttu vangla karistas teda distsiplinaarkorras. Murru vangla 21.12.2009 vaideotsusega nr 5-3/268-1 aga tunnistati sellekohane käskkiri nr 712-d algusest peale kehtetuks. Vaide lahendaja leidis vaidemenetluse käigus G.Š.i poolt esitatud tõendite alusel, et ära võetud ruuduline pluus võis kuuluda G.Š.ile /tl 136/. Antud juhul vastustaja tugineb asjaolule, et nimetatud särki ei ole kantud kinnipeetavate isiklike esemete arvestuskaardile, kuigi
2. a toimus väidetavalt kahel korral asjade, peamiselt riiete kokku kogumine ja kirjapanemine. Samuti ei ole seda särki kaebaja esitanud ega läbiotsijad leidnud varasemate läbiotsimiste käigus, et see isikliku esemena fikseerida. G.Š. tugineb aga asjaolule, et nimetatud ruuduline bordoo pluus oli Tallinna Vanglas viibides G.Š.i isiklike asjade hulgas /tl 135/, samuti kaaskinnipeetav A. K. kirjalikule tunnistusele /tl 21/. Kohus leiab, et särgi „Laurel“ kuulumise kaebajale saab lugeda tõendatuks, kuigi vangla väitel ühtki tõendit särgi kuulumisest talle ei ole kaebaja esitanud. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
3. VSE § 61 lg 1 kohaselt vanglasse vastuvõtmisel paigutatakse kinnipeetavaga kaasas olevad paragrahvis 63 nimetamata asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa, arvestades paragrahvi 57 lõikes 3 ja paragrahvi 61 lõikes 11 toodud piiranguid. Sama paragrahvi lg 2 järgi kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest koostatakse ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Nimekiri koostatakse kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale, teine lao eest vastutavale vanglateenistujale. Kinnipeetava üleviimisel teise vanglasse lisatakse vanglateenistuse käes olev nimekiri kinnipeetava isiklikku toimikusse. Vastustaja ei ole antud juhul esitanud kohtule ühtki asjassepuutuvat G.Š.i isiklike asjade nimekirja, üksnes elektroonikaseadmete lao nimistu väljavõtte /tl 134/. Seega on paljasõnaline vangla väide, et vaidlusalust särki ei ole neis fikseeritud. Samas isegi kui nimetatud asjaolu vastab tegelikkusele, ei saa ainuüksi sellest faktist teha järeldust, et särk ei kuulu kaebajale (vastustaja ei ole tuvastanud, et see kuuluks ka kellelegi teisele, sh ei ole läbiotsimistel ka 5 kelleltki teiselt nimetatud särki leitud, või kuidas see on üldse vanglasse sattunud). Kohtul ei ole paraku ülemäära kõrgeid ootusi vanglapoolsele täpsusele asjaajamisel. Praktikas on tavaline, et kinnipeetavate (ka küllalt kallite) esemete olulised tunnused, sh firmamärk, jäetakse dokumentides kajastamata, mistõttu on mõlemapoolselt raske tõendada, kas tegemist on ühe või teise konkreetse esemega. Kujukas näide selle kohta on 14.10.2009 läbiotsimise akt, mille kohaselt kaebajalt võeti ära tal seljas olnud „pikkade varrukatega pluuse „Laurel““, kuid aktis ei ole kirjeldatud särgi värvust, mustrit ega materjali, mis võimaldaks eset täpsemalt identifitseerida ja võrrelda muudes dokumentides märgituga. Kohus saab üksnes vaideotsuse sõnastusest loogiliselt järeldada, et äravõetud pluus oli ühtlasi ruuduline ja ilmselt ka bordoovärvi, kuna vaide lahendaja pidas võimalikuks, et tegemist on sama särgiga, mis oli kaebaja asjade hulgas Tallinna vanglas. Nimelt on kaebaja esitanud 07.12.2006 koostatud nimekirja kinni peetava isiku asjadest, mis tal olid olemas Tallinna vanglas ja sealt ületoomisel talle kätte anti. Nimekirja järgi oli G.Š.il 1 pluus (päevasärk) märkega „bordoo, ruuduline“ /tl 135/. Kahjuks ei ole ka seal märgitud, kas see pluus oli pikkade varrukatega ja kandis mingit firmamärki (nt „Laurel“), mis üksnes kinnitab kohtu poolt seni kogetud vanglate dokumenteerimispraktikast. Et vastustajal peaks olema täielik kontroll selle üle, mis vanglasse sisse tuuakse ja vangla kaupluses soetatakse, siis ei saanud kõnealune särk iseenesest eikuskilt vanglasse ilmuda. Vastustaja ei ole ümber lükanud, et kaebaja ei ole vaidlusaluse särgi omanik (ei nähtu, et ta oleks isegi katset teinud pärast vangistusosakonna juhataja käskkirja nr 712-d kehtetuks tunnistamist välja selgitada särgi omanik). On kummaline, et vangla ootab üksnes kaebajalt tõendite esitamist ja ise rahuldub ka vaatamata vaideotsusele tõdemusega: „Seega kuna pluuse kuuluvus oli jätkuvalt lahtine, siis selgitati kinnipeetavale, et kuniks ei ole tõendeid selle kohta, et kõnealune pluus kuulub kinnipeetavale, siis ei saa pluusi kinnipeetava isiklike asjade hulka arvata.“ Kaebaja on tõendanud tema käsutuses olevate võimaluste piires särgi kuuluvust talle. On vähetõenäoline, et tal oleks alles aastatetaguse ostu tšekk vm tõendeid. Lisaks ülalviidatud Tallinna vangla nimekirjale loeb kohus särgi G.Š.ile kuulumise tõendatuks ka juba eelnevalt osundatud kaaskinnipeetav A. K. 13.01.2009 antud kirjaliku seletusega, milles isik kinnitab, et nägi vangla laohoidjat (
4. a detsembris – täpselt ei mäleta) toomas G.Š.ile valget kotti, milles oli kogu viimase riietus, ja andis talle ühe sooja pluusi „Laurel“ /tl 21/. Kui tavaliselt kohus ei pea kaaskinnipeetavate ütlusi eriti usaldusväärseteks tõenditeks, siis siin on olukord vastupidine. Seletus on antud kolmveerand aastat enne, kui toimus kõnealuse särgi „avastamine“ (14.10.2009) ning hoopis teises vaidluses ja kontekstis (väidetav asjade rikkumine ja osaline hävitamine lohaka hoidmisega Murru Vanglas) ning seega ei ole temalt keegi uurinud konkreetsete esemete firmamärkide kohta. Asjaolu, et ta halvasti hoitud ja määrdunud eseme näitena tõi just särgi „Laurel“ on antud juhul õnnelik juhus. Seega on nimetatud kahe tõendiga kohtu arvates piisavalt tõendatud, et vaidlusalune särk „Laurel“ kuulus siiski kaebajale. Vastupidist ei ole vastustaja suutnud tõendada, osaliselt oma tegevusetuse tõttu. Vangla ei ole kohtule edastanud isegi G.Š.ilt distsiplinaarmenetluses võetud seletuskirja särgi kohta, millele on viidatud vaideotsuses, vaid on esitanud üksnes kassette puudutava seletuskirja /tl 132/. On õige, et ka kinnipeetav peab selle eest hea seisma, et temale kuuluvad asjad oleksid õigesti jäädvustatud ja et ta kasutaks vaid lubatud asju, kuid arvestades seda, et kinnipeetavad ei ole reeglina väga seaduskuulekad ja neil on motivatsioon asju varjata jms, tuleb eelkõige just ametiasutusel korraldada asjaajamist korrektselt, et vältida asjatuid vaidlusi.
5. Kuivõrd kohus tuvastas kaebaja väidete ja ülalmärgitud tõendite alusel, et kaebajalt 14.10.2009 äravõetud, tal seljas olnud „pikkade varrukatega pluuse „Laurel““ kuulus G.Š.ile, siis võib olla kaebajale tekkinud kahju, kui särk on hävitatud, nagu väidab kaebaja. Järelikult esineb põhjuslik seos vangla õigusvastase teo ja kaebajale saabunud negatiivse tagajärje 6 vahel. Kohus eeldab siiski senise info põhjal, et vaidlusalune särk on endiselt olemas. Esiteks on läbiotsimise aktis märgitud: „Paigutada lattu“. Vangla ei ole esitanud kohtule asjade hävitamise akti ega ka väitnud, et särk on hävitatud. Teiseks on vastustaja oma kirjalikus seletuses kohtule tõdenud, et pluusi kuuluvus on seni lahtine, kuna kaebaja ei ole selles osas vastustajale mingeid tõendeid esitanud, kuigi vastustaja selgitas, et kohaste tõendite korral arvab vastustaja äravõetud pluusi kaebaja isiklike esemete hulka. Kohus järeldab, et vangla ootab siiani „kohaseid tõendeid“ ja hoiab seetõttu särki alles. Kahju hüvitamist rahas saab taotleda üksnes siis, kui muud vahendid isiku rikutud õiguste taastamiseks on ammendunud või võimatud. Tulenevalt RvastS § 2 lg-st 1 selle seaduse alusel võib isik riigilt, kohaliku omavalitsuse üksuselt, muult avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult või muult avalikke ülesandeid avalik-õiguslikul alusel väljaspool alluvussuhet teostavalt isikult (avaliku võimu kandjalt) nõuda tekitatud kahju hüvitamise kõrval ka jätkuva toimingu lõpetamist või haldusakti andmist või toimingu sooritamist. Ehkki kaebaja ei ole sõnaselgelt esitanud toimingu sooritamiseks kohustamise taotlust, saab ja peabki kohus kahju hüvitamise nõude lahendamisel tõlgendama kaebaja tahet ning lähtuma kahju hüvitamise üldistest alustest ja põhimõtetest. Seega, kui kõnealune särk „Laurel“ on füüsiliselt olemas, mida ülaltoodut arvestades on kohtul alust arvata, puudub alus kahjuhüvitise väljamõistmiseks ning vanglal tuleb see särk G.Š.ile viivitamatult tagastada, kuna kaebaja on vanglast vabastatud ja tema suhtes ei kehti enam toimingud, mis tuleb teha kinnipeetavate asjade suhtes. Seda enam, et RvastS § 11 lg 3 kohaselt ka avaliku võimu kandja võib, sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada tagajärjed käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist.
6. Kui särk on aga millegipärast hävitatud või vangla ei saa särki muul kohtule teadmata põhjusel tagastada, siis tuleb vanglal särgi hävitamise/kaotsiminekuga G.Š.ile tekitatud kahju hüvitada kaebajale rahas. Ilmselgelt ülepaisutatud on kaebaja märgitud kahjusumma 1500 krooni (€ 95,86). Esiteks on kaebaja ise kinnitanud, et ta ostis särgi „Laurel“ 1349.- krooni (€ 86,22) eest ja võttis kohtukaebuses sellest hinnast võttis kulumisprotsendina maha 99 krooni (€ 6,33). Teiseks hõlmas kahjusumma 1500 krooni ka muid temalt samal läbiotsimisel ära võetud asju, mis talle vanglast vabanemisel tagastati ja mille osas tal enam nõudmisi ei ole. Järelikult saaks hüvitis kaebaja enda andmetest lähtudes olla maksimaalselt 79.89 € (1250.01 krooni). Kohus märgib, et peab kirjeldatud (soe, pikkade varrukatega) firmamärgiga „Laurel“ särgi väidetavat ostuhinda 1349.- krooni (€ 86,22) analoogiliste toodete hindu silmas pidades usutavaks. Samas tuleb arvestada, et särk on ostetud kõige hiljem
7. a, teda on kantud, kuid kui palju ehk milline on selle kulumisaste peale kolme aastat, selle kohta andmed puuduvad. Kuivõrd konkreetsed tõendid puuduvad, kahju hüvitamine ei saa olla isikule rikastumise allikaks ning varalise kahju eest määratav rahaline hüvitis peab olema mõistlik ja õiglane, leiab kohus, et antud juhul on õiglaseks hüvitiseks 65 €. Harju ja Murru vanglal tuleb kaebajale tasuda selles summas kahjuhüvitis, kui särgi tagastamine osutub võimatuks. 6.

§ 92

lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesoleval juhul teeb kohus otsuse küll põhimõtteliselt kaebuse esitaja kasuks ja vastustaja kahjuks, kuid et kaebaja ei ole

§ 93lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud (G.Š.

oli isegi riigilõivu tasumisest vabastatud), siis jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda. 7 Hurma Kiviloo kohtunik 8