Obsah (9)

§ 174§ 218§ 187§ 238§ 657§ 654§ 652§ 173§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-10-15682 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.08.2011, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Ele Liiv ja Ül

§ 174

lg 1 järgi on menetlusosalisel õigus taotleda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused 05.04.2010 esitas A Ai Harju Maakohtule hagi M E vastu, milles palus välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõla 100 000 krooni ja viivise 3 744,90 krooni kuni 05.04.2010 ning sealt edasi kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas arvestusega viivise päevamääraks 21,90 krooni ja otsuse tegemisest kuni otsuse täitmiseni viivis päevamääraga 0,0219% põhivõlalt. Hagiavalduse kohaselt laenas kostja 26.05.2009 hagejalt 100 000 krooni, põhjendades seda vajadusega katta reisikulud USA-s. Hageja andis kostjale sularahana üle 100 000 krooni. Laenuks saadud raha lubas kostja tagastada pärast reisi, kui reisiga seonduvad rahad talle laekuvad. 05.10.2009 andis kostja hagejale kirjaliku kinnituse, et on saanud laenu summas 100 000 krooni ning kohustus laenu tagastama 10 päeva pärast, s.o 15.10.

1. Kokkulepitud tähtajaks kostja raha ei tagastanud. Hageja pöördus võla tagastamiseks OÜ Feba poole. 24.10.2009 tegi kostja esindaja H U OÜ Feba büroos ettepaneku korraldada kokkusaamine, kus osalevad tehingu pooled ja nende esindajad. 26.10.2009 said OÜ Feba büroos kokku hageja, OÜ Feba juht V K ning kostja ja tema esindaja H U. Sellel kokkusaamisel lepiti kokku, et kostja tasub võla kuu aja pärast, so 26.11.
2. Kostja esindaja koostas sealsamas käsikirjalise kokkuleppe teksti, pooled allkirjastasid selle kui dokumendi, millega kostja saab täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks ja kohustub raha tagastama hageja pangakontole. Kokkulepitud tähtpäevaks hageja kontole raha ei laekunud. Kostja ümber puhkes skandaal ja kahtlustati, et ta on lisaks raha laenamistele ka oma ametipositsiooni ärakasutamisega Pirita LOV-s saanud ebaseaduslikke hüvesid. Olles kistud võimalikku pistise skandaali, asus kostja eitama laenu võtmist ja väitma, et tema vastu esitatavad nõuded on väljapressimine ning seotud tema poliitilise tegevusega Reformierakonnas. Hageja arvates lähtus kostja talle teadaolevast asjaolust, et talle esitatud kahtlustuse sisuks on kriminaalse hüve saamine kelleltki V Gilt, kuid seostas meelevaldselt seda rahasummat laenuga, mille ta oli saanud hagejalt ja mille tagastamist hageja nõudis. Hageja ei ole nõudnud tagasi 2 annetust. Poolte vahel oli laenusuhe, mida kostja kirjalikult tunnistas. Nõude aluseks oli 26.10.2009 kokkulepe, et kostja tasub laenusumma hagejale kuu aja pärast. Tegemist oli kahepoolse tehinguga, s.o lepinguga. 05.10.2009 kostja poolt antud kinnituses laenu saamise kohta sisalduv tähtaeg oli saabunud, kostja laenu ei tagastanud ja pooled leppisid kokku täiendava laenu tagastamise tähtaja. Hageja väitel olid tal majanduslikud võimalused anda laenu. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et asi on otseses puutumuses kriminaalmenetlusega nr 09730000606, milles kostjat kahtlustatakse KarS § 298¹ lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises (ametivõimuga kauplemine). Esitatud kahtlustuste kohaselt lasi kostja Pirita Linnaosa halduskogu esimehena vastuteene eest V Gil tasuda 03.11.2008 MTÜ Laulu-ja Liikumisstuudio “Mariel” arveldusarvele 100 000 krooni. Kriminaalasjast nähtuvalt tõi V.Gi probleemi kostjani hageja ja kogu suhtlus toimuski kostja ja hageja vahel. Mingit vastuteenet kostja V.Gile ei lubanud ega osutanud. Kostja arvates nõuab hageja V.Gi kasuks tagasi rahasummat (või enda kasuks, kui on ise V.Gile summa tagastanud), mis kanti viimase poolt annetusena kostja abikaasa M Ega seotud MTÜ Laulu- ja Liikumisstuudio „Mariel„ arvelduskontole ning millest johtuvalt võis V.G hageja poolt temale antud katteta lubaduste pinnalt oodata kostjalt teatavaid soodustusi. Hageja ja kostja vahel ei ole kunagi eksisteerinud laenusuhet. Hageja viide kostja reisile USA-sse on õige, sest kostja viibis ajavahemikul 01.07.2009 - 10.07.2009 Minneapolises seminaril, kuid reisi kulutused kaeti täiel määral seminari korraldaja poolt, mistõttu puudus kostjal vajadus USAsse sõiduks raha laenata. On ebausutav, et hageja, kelle sissetulek on taoliste laenusuhete loomiseks ebapiisav, annab märkimisväärse summa raha reisikulutuse katteks, ei nõua tagatist, ei pea vajalikuks laenulepingut kirjalikult vormistada ega võta laenuraha üleandmise kohta selle üleandmise ajal ühtegi allkirja. Ehkki kostja teadis hagejat umbes 10 aastat, oli see teadmine pinnapealne ja põgus. Hageja võttis 2009 suvel kostjaga ühendust ning küsis, kas MTÜ-l on võimalik V.Gile tagastada viimase poolt tehtud annetus. Hageja palvel kohtuti samal teemal kohvikus „Reval Caffee", kus ilmnes, et kohtumine oli hageja poolt organiseeritud eesmärgiga sundida kostjat isiklikult vastutama 100 000 krooni tagastamise eest, sest samas kohvikus sunniti kostjat temale tundmatuks jäänud isiku ja hageja juuresolekul koostama ja allkirjastama võlakirja. Võlakirja allkirjastamisele järgnes kokkusaamine turvafirma OÜ Feba kontoris. Ka OÜ Feba kontoris allkirjastatud kokkulepe viitab laenusuhte puudumisele, kuivõrd selles räägitakse väidetava laenu tagastamisest. Seega on mõlemad pooled kinnitanud, et kokkuleppes kajastatud võlakohustus ei ole tegelik. Maakohtu otsuse põhjendused 29.03.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis välja M Elt A Ai kasuks põhivõlgnevuse 6 391,16 eurot, viivised 0,0219% põhivõlgnevuselt alates 27.11.2009 – 05.04.2010 (129 päeva) summas 180,55 eurot, viivised 0,0219% põhivõlgnevuselt alates 05.04.2009 – 29.03.2011 (358 päeva) summas 501,08 eurot ja viivised 0,0219% põhivõlgnevuselt alates 29.03.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Kostja ei vaidlusta, et on omakäeliselt kirjutanud ja allkirjastanud hageja kätte antud 05.10.2009 dateeringuga teksti “Mina, ME, 34105260212, olen laenanud A Ailt ükssada tuhat krooni (100 000.-), mille tagastan hiljemalt
3. oktoobril 2009”. Poolte vahel ei ole samuti vaidlust, et 3 26.10.2009 allkirjastasid hageja ja kostja H Ui poolt koostatud teksti pealkirjaga “Kokkulepe” ja sisuga: “Käesolev kokkulepe on sõlmitud A Ai (ik xxxxxxxxxxx) ja M E (ik xxxxxxxxxxx) vahel alljärgnevas:
4. M E tasub 100 000 (sada tuhat) oma väidetava (mahakriipsutatud) laenu A Aile hiljemalt
5. oktoobriks 2009 arveldusarvele (mahakriipsutus).
6. A Ai väidetava laenu tagastamisel loeb sellega probleemi lahendatuks ega pöördu avalikkuse poole, vaid tunnistab selle konfidentsiaalust.“ Pooled on kokkuleppe allkirjastanud. Kohus leidis, et kostja poolt 05.10.2009 hagejale antud „Allkiri“ on käsitletav nn deklaratiivse võlatunnistusena. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid mingi olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse sellise võlatunnistusega võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kohus luges kostja poolt esitatud 2009 Lions Club International registreerimisankeedi ja Soome firma HRG 27.03.2009 esitatud arvega tõendatuks, et kostja viibis koos abikaasa M Ega 01.07.2009 - 10.07.2009 Ameerika Ühendriikides Minneapolises Lions Clubs seminaril ning kostja ja tema abikaasa edasi-tagasi lennupiletid Tallinn-Helsingi-Minneapolis summas 2 400 eurot tasus korraldaja. Samuti on tõendatud, et 03.11.2008 laekus MTÜ Laulu-ja Liikumisstuudio “Mariel” pangaarvele Swedbankis VGilt 100 000 krooni selgitusega sponsorlus. Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kostja otsest vajadust hagejalt 26.05.2009 laenu 100 000 krooni võtmiseks. Kohus leidis, et eeltoodud asjaolud ei kummuta kostja poolt 05.10.2009 võlatunnistuses oma allkirjaga kinnitatud kohustuse laenu 100 000 krooni tagastamiseks olemasolu. Võlgniku poolt antud deklaratiivse võlatunnistusega oli võimalik mitte arvestada ainult sellisel juhul, kui võlgnik suudab tõendada, et tema poolt tunnustatud võlga ei ole tegelikult olemas või see on lõppenud. Kostja vastuväide, et hageja nõuab tagasi mitte laenu, vaid summat, mille V.G oli hageja vahendusel maksnud kostja abikaasa poolt juhitavale MTÜ-le sponsorluse korras, on vaidlustatud hageja poolt vande all antud seletusega, et hageja ei ole sponsorraha edasiandmist vahendanud. Hageja poolt esitatud Swedbank AS tõendite kohaselt omab hageja pangas arvelduskontot, millel seisuga 19.02.2009 oli 87 591 krooni ja 110 000 Kanada dollarit ning seisuga 31.03.2009 153 687 krooni ja 60 000 Kanada dollarit. Kohtu hinnangul omas hageja seisuga 26.05.2009 piisavalt rahalisi vahendeid laenu andmiseks kostjale summas 100 000 krooni. Tunnistajana ülekuulatud V Ki ütlused ja tunnistaja H Ui ütlused langevad kokku selles, et 26.10.2009 kokkuleppe teksti koostas H. U, kuid selgitused, miks on kokkuleppes kasutatud summa 100 000 krooni sõnastust „väidetav laen“, on erinevad. V.Ki ütluste kohaselt kirjutas H.U sellise sõnastuse, kuna ta ise ei olnud laenu andmise-võtmise fakti juures. H.i seletuse kohaselt kirjutas ta nii seetõttu, kuna talle jäi kostja selgitustest ebaselgeks, kas tegemist oli sponsorluse või laenu korras makstud summaga. Kohus leidis, et 26.10.2009 kokkuleppe ebaselge sõnastus kostja poolt 05.10.2009 allakirjutatud võlatunnistuses võlgnevuse omaksvõttu kehtetuks ei muuda, vaid muudab seda ainult laenu tagastamise kuupäeva osas (poolte vahel ei ole vaidlust, et kokkuleppe p-s 1 on tähtaeg 26.10.2009 märgitud ekslikult, tegelikult on silmas peetud tähtaega 26.11.2009), samuti võttis kohus arvesse, et kokkuleppe p-s 1 on sõna „väidetav“ maha kriipsutatud ja mahakriipsutus on hageja ja kostja allkirjadega kinnitatud. 4 Kostja väide, et 05.10.2009 võlatunnistuse koostas ja allkirjastas ta seetõttu, et tundis reaalset hirmu hageja kõrval seisnud tundmatu mustas mantlis meesterahva ees, on tõendamata (hageja eitas kõrvaliste isikute juuresolekut). Hagejapoolse ähvarduse juhtum avalikustada luges kohus tõendatuks, kuid leidis, et ainuüksi see asjaolu ei muuda 05.10.2009 võlatunnistust kehtetuks. TsÜS § 90 lg 1 kohaselt võib tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja ei toonud välja asjaolusid, mis takistas teda sellist tühistamisavaldust teha. Kuna kostja pole oma võlatunnistust seaduses ettenähtud korras tühistanud, siis tuleb selles võetud kohustus täita. Kohus leidis, kostjal ei õnnestunud tõendada, et tema poolt 05.10.2009 võlatunnistuses omaksvõetud laenu tagastamise kohustust summas 100 000 krooni ei ole tegelikult olemas või on see ära langenud, mistõttu hageja nõue laenusumma tagasisaamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Viiviseid on võimalik arvestada mitte alates 16.10.2009, vaid alates 27.11.2009 (26.10.2009 kokkulepe). Seega kuni hagi esitamiseni 05.04.2010 on kostja viivitanud 129 päeva, ja alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni 358 päeva. Sellest lähtudes mõistis kohus lisaks põhivõlgnevusele kostjalt välja viivised (1,399 eurot päevas). Apellatsioonkaebus Kostja ME palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Apellant on terve menetluse kestel eitanud vastustajalt laenu võtmist ning selgitanud, et väidetav laenusumma on tegelikkuses MTÜ-le Laulu- ja Liikumisstuudio „Mariel“ tasutud sponsorluse tagasinõudmine. Asjaolu, et MTÜ-le laekus rahasumma, mille suurus oli võrdne väidetava laenuga, on maakohus otsuses tuvastanud. Apellant on samuti olnud jätkuvalt seisukohal, et 05.10.2009 antud võladokument (pealkirjastatud kui „Allkiri“) on väljastatud tema tahte vastaselt. 05.10.2009 võlakirja saamist apellandi tahte vastaselt on tunnistanud ka vastustaja. Asjaolu, et vastustaja ei pidanud väljapressitud võlakirja rahatuks, ei anna alust lugeda, et laenusuhe apellandi ja vastustaja vahel tegelikkuses eksisteeris. Apellant on seisukohal, et tuvastades võlakirja väljapressituse, pidanuks maakohus

§ 238lg 5 järgi jätma võlakirja kui tõendiga arvestamata.

Dokumentaalne tõend on ilmselt ebausaldusväärne, kui see on saadud dokumendi väljastaja tahte vastaselt ning seda on tunnistanud ka isik, kes oma nõudes dokumentaalsele tõendile tugineb. Asjaolule, et võlakiri on välja antud tegelikkuses mitteeksisteeriva laenusuhte kohta, viitavad ka teised kohtumenetluses tuvastatud asjaolud. Vastustaja selgituste kohaselt vajas apellant laenu, et katta reisikulutusi USA-sse, samas on kohtumenetluses tuvastatud reisikulude täielik katmine reisikorraldaja poolt ning sellega seoses vajaduse puudumine laenu võtta. Vastustaja poolt 100 000 krooni üleandmine ilma tagatise või võlakirja nõudmiseta on ebaharilik. Vastustaja väitis, et laenuraha anti üle Rahvusraamatukogu juures, kuhu apellant oli oma autoga saabunud ning autos oli viibinud apellandi koer (vastustaja vande all antud seletus), kuid samas oli apellant sellel ajal viibinud külalistega kodus oma sünnipäeval ja sel päeval M. E koer suri (apellandi vande all antud seletus). Vaidlust ei ole, et nii vastustaja kui ka MTÜ-le annetuse tegija VG on omavahel tuttavad, et MTÜ-le annetuse tegemist vahendas vastustaja, et MTÜ-le laekunud annetus on väidetava laenusummaga võrdne ning et apellandi suhtes algatatud kriminaalasjas on vastustaja pidanud 100 000 krooni üleandmist MTÜ-le makstud sponsorrahaks. 26.10.2009 kokkuleppes on kasutatud väljendit „väidetav laen“, mis kokkuleppe teksti koostaja tunnistaja H Ui ütluste kohaselt osUas ebaselgusele, kas 100 000 krooni on laenu- või MTÜ-le laekunud sponsorraha 5 tagasinõudmine. Eeltoodud asjaolud kogumis toetavad võlakirja pidamist ilmselt ebausaldusväärseks tõendiks. Maakohus ei ole võlakirja mitteusaldusväärust kinnitavaid asjaolusid hinnanud. Maakohus on võlakirja osas lähtunud üksnes formaalsest aspektist, pidanud piisavaks võlakirja olemasolu ning selle väljastamist apellandi poolt, kuid jätnud võlakirja saamise iseärasused hinnangu alt välja. Riigikohtu praktika kohaselt (3-2-1-15-09 p 12) ei ole piisav lähtuda võlatunnistuse sõnastusest, vaid arvestada tuleb ka võlatunnistuse andmise põhjust, eesmärki ja poolte huve. Sellest tulenevalt on ebaõige maakohtu seisukoht, et kohus saab jätta võlakirjaga arvestamata vaid siis, kui võlgnik tõendab, et tema poolt tunnistatud võlga ei ole tegelikkuses olemas või see on lõppenud. Apellandi hinnangul saab kohus jätta võlakirjaga arvestamata ka

§ 238

lg-s 5 sätestatud juhtudel ning võlakirja ilmne ebausaldusväärsus on käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel olemas. Maakohus on tuvastanud, et 29.10.2009 kokkuleppega võttis apellant omaks 05.10.2009 võlakirjaga antud võlatunnistuse ning kokkuleppe ebaselge tekst ei muuda kokkulepet kehtetuks. Maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et kokkuleppega võeti apellandi poolt omaks 05.10.2009 võlatunnistusega kinnitatud võlgnevus. 29.10.2009 kokkuleppes ei tehta ühtegi viidet 05.10.2009 võlakirjale, mistõttu kokkuleppe tekst ei võimalda järeldada võlakirjas väljendatud kohustuse omaksvõttu. Tunnistaja H Ui ütlustest nähtuvalt oli kokkuleppe allkirjastamisele eelnenud läbirääkimistel apellant rõhutanud isikliku võlakohustuse puudumist vastustaja ees ning seda, et tegelikkuses oli vastustaja eesmärgiks MTÜ-le tehtud annetuse tagasinõudmine. Nimetatule vastavalt koostas H.U ka kokkuleppe teksti, kasutades väljendit „väidetav laen“. See, et kokkuleppe teksti ühes osas sõna „väidetav“ maha kriipsutati, ei muuda olematuks H.Ui ütlustega tuvastatud asjaolu, et apellandil ja vastustajal oli kokkuleppe teksti koostades erinev seisukoht, kas kokkuleppes kajastatud 100 000 krooni on laen või MTÜ-le annetatud raha tagasinõudmine. Kui poolte seisukohad kokkuleppe teksti tähenduse osas olid erinevad, siis nimetatud asjaolust lähtuvalt on ebaõige maakohtu järeldus, et kokkuleppega võeti apellandi poolt omaks varasemalt tunnistatud laenukohustus. Apellant on kogu aeg eitanud laenukohustust ning nii 05.10.2009 võlakirja kui 26.10.2009 kokkuleppe allkirjastamisel on tal puudunud tahe olematut võlga tunnistada. Printsiibis on õige maakohtu seisukoht, et lepingute ebaselge tekst ei too kaasa lepingute tühisust. Nõustudes maakohtu seisukohaga, ei saa kokkuleppe teksti kehtivusest automaatselt järeldada, et sellega on apellant oma kohustust tunnistanud või et kokkulepe tõendab suulise laenusuhte olemasolu. Kokkuleppe tekst ei ole ühildatav väidetava laenulepinguga (s.t kokkuleppega kinnitatakse laenulepingu olemasolu ning selle alusel raha üleandmist) ega ka 05.10.2009 võlakirjaga. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust hagi rahuldamise kohta tühistada. Küll aga on maakohus ebaõigesti välja mõistnud kostjalt hageja kasuks viivise kindlas määras alates kohtuotsuse tegemisest kuni võla tasumiseni. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsus

§ 657lg 1 p 2 järgi tühistada ja nõue lahendada ringkonnakohtu otsusega.

Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega võlanõude rahuldamise ja kuni kohtuotsuse tegemiseni viivise väljamõistmise kohta ning järgib neid põhjendusi, siis tulenevalt

§ 654lg-st 6 kolleegium ei korda eeltoodud osas maakohtu otsuse põhjendusi.

6

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud ja kaebuse läbivaatamisel tuleb aluseks võtta maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud. Kolleegiumi arvates ei ole kostja tõendanud, et laenusumma, mida hagiga sisse nõuti, on tegelikkuses MTÜ-le Laulu- ja Liikumisstuudio „Mariel“ tasutud sponsorluse tagasinõudmine. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kostja ei ole tõendanud, et tema poolt 05.10.2009 võlatunnistuses omaks võetud ja 26.10.2009 võlgnevuse tasumise pikendamise lepingus märgitud laenu tasumise kohustust summas 100 000 krooni ei ole tegelikult olemas. Hageja nõue laenusumma tagasisaamiseks oli põhjendatud ja maakohus on selle õigesti rahuldanud. Kaebaja väide, et võlakirja saamine toimus vastu apellandi tahet ja seetõttu peaks kohus

§ 238lg 5 järgi jätma võlakirja kui tõendi arvestamata, on põhjendamatu.

Apellant ei ole selgitanud, miks on tõend asjakohatu ja lubamatu. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et apellant ei ole tõendanud, et 05.10.2009 võlatunnistuse allkirjastamise juures viibis kolmas isik, kes oma kohalolekuga mõjus ähvardavalt või et hageja ähvardusi oleks saanud pidada nii tõsiseks, et sundisid kostjat võlakirja allkirjastama. Kostja on tunnistanud, et võlakirja allkirjastamine toimus avalikus kohas, s.o kohvikus, mistõttu ei ole veenev kostja väide ähvarduse mõjul dokumendi allkirjastamisest. Arvestada tuleb asjaoluga, et allkirjastatud on ka 26.10.2009 kokkulepe, mille sõlmimise juures viibisid ka kõrvalised isikud. Usutav ei ole, et mitme isiku juuresolekul kostja veelkord kinnitab oma võlgnevust hageja ees, kuid tegelikult väidetavalt ta hagejalt raha ei olnud laenanud. Maakohus on otsuse tegemisel arvestanud ka võlatunnistuse väljastamisega seotud asjaolusid, mistõttu on sellekohane kaebuse väide ebaõige. Milleks kostjal võlakirja aluseks olevat raha väidetavalt vaja oli, ei oma kolleegiumi arvates olulist tähtsust. Maakohus on õigesti märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on üldjuhul tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja võlgnikuna seda tõendanud ei ole. Õige ei ole apellandi väide, et maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et 26.10.2009 kokkuleppega võeti apellandi poolt omaks 05.10.2009 võlatunnistusega kinnitatud võlgnevus. Maakohus on otsuses märkinud, et 26.10.2009 kokkuleppe ebaselge sõnastus kostja poolt 05.10.2009 allakirjutatud võlatunnistuses võlgnevuse omaksvõttu kehtetuks ei muuda, vaid muudab (pikendab) seda ainult laenu tagastamise kuupäeva osas. Pooled ei ole menetluse vältel esile toonud, et nende vahel oleks olnud lisaks vaidlusalusele veel teisi laenusuhteid, mille tähtaega oleks saanud 26.10.2009 vormistatud dokumendiga pikendada. Hageja palus hagis välja mõista kostjalt viivised vastavalt VÕS § 113 lg-le 1. Kuna pooled ei ole laenulepingus ega 05.10.2009 ja 26.10.2009 dokumendis kokku leppinud viivise määras, siis tuleb viivis välja mõista VÕS § 113 lg 1 1. ja 2. lause järgi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Eeltoodud viivise määr on ajas muutuv, mistõttu ei ole võimalik kohtuotsuses määrata tulevikus tasumisele kuuluvat viivist kindla protsendina. Maakohus on seda otsuse p-s 5 ebaõigesti teinud. Eeltoodud tõttu tuleb otsuse p 5 tühistada ja välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras. Apellant ei ole eeltoodut küll kaebuses vaidlustanud, kuid 7 seaduse kohaldamist peab ringkonnakohus põhjendustest. kontrollima olenemata apellatsioonkaebuse Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes

§ 171lg-st 1, jätab ringkonnakohus menetluskulud apellandi (kostja) kanda.

Ringkonnakohtu poolt otsuse p 5 tühistamine ei anna alust jagada menetluskulusid teisiti. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel

§-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Margo Klaar Ele Liiv Ülle Jänes 8