Obsah (18)

§ 100§ 404§ 408§ 113§ 94§ 42§ 158§ 162§ 403§ 416§ 401§ 399§ 145§ 397§ 415§ 35§ 37§ 128

2-07-3204 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtunik Kaija Kaijanen Otsuse tegemise aeg ja koht 17. august 2011. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-3204 Tsivii

) § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1, 142 lg 1 ja § 145 lg 1,2 alusel. Sissenõutavaks muutunud intressimaksed summas 5 998.03 krooni tuleb kostjatelt solidaarselt 2 2-07-3204 välja mõista üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3, käenduslepingu ning

§ 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 142 lg 1 ja § 145 lg 1, 2 alusel.

Sissenõutavaks muutunud viivise 5 222.78 krooni (seisuga 02.04.2007. a) palus hageja välja mõista tuginedes üldtingimuste punktidele 6.1, 6.2 ja 5.3, käenduslepingu ning

§-le 100, § 101 lg 1 p-le 6, § 113 lg-le 1, § 142 lg-le 1 ja § 145 lg-le 1,

1. Viivise määraks on lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär 29,29% aastas. Lepingu ülesütlemisel 30.08.
2. a oli sissenõutavaks muutunud tasumata viivise summa 46.88 krooni. Hageja alustab ülesütlemisel nõutud summade alusel viivise arvestamist alates 31.08.
3. a. Perioodil 31.08.
4. a – 02.04.
5. a on viivis suurenenud 5 175.90 krooni võrra (30 000 krooni x 29,29% x 215 päeva : 365). Leppetrahvi nõue (6 000 krooni) tuleneb hageja hinnangul üldtingimuste punktidest 6.3 ja 5.3, käenduslepingust ning

§-st 100, § 101 lg 1 p-st 1, § 108 lg-st 1, § 158 lg-st 1, § 142 lg-st 1 ja § 145 lg-st 1, 2. Leppetrahvi suuruseks on 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt (s.o 30 000 krooni x 20%). Võla sissenõudmisega seotud kulud moodustuvad kulust hageja poolt kostjatele saadetud kirjade eest. Nimetatud kulude tasumist on hagejal õigus nõuda

§ 100

, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 142 lg 1 ja § 145 lg 1, 2, käenduslepingu p-de 1 ja 2 ning üldtingimuste punktide 5.3 ja 9.3 alusel, mis viitab hageja poolt kehtestatud hinnakirjale. Kostjad on jätnud hagejale tasumata meeldetuletuskirjade eest 550 krooni (200 krooni +350 krooni), ülesütlemise hoiatuskirja eest 350 krooni ning ülesütlemisavaldusega kirja ja selle kaaskirja eest 550 krooni. Kostjad on tasunud sissenõudekulude katteks 90 krooni, sellest tulenevalt tuleb kostjatel tasuda võla sissenõudmisega seotud kulude katteks 1 360 krooni. Esitatud kahjuhüvitise nõude 11 400 krooni õiguslik alus tuleneb hagist nähtuvalt üldtingimuste punktist 5.3, käenduslepingust ning

§-st 100, § 101 lg 1 p-st 3, § 115 lg-st 1, § 127 lg-st 1, § 128 lõigetest 1, 2 ja 4, § 142 lg-st 1 ja § 145 lg-st 1 ja

1. 08.05.
2. a täpsustas hageja nõuet, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista 65 085.90 krooni (so 4 159.75 eurot), millest 30 000 krooni (so1 917.35 eurot) on tagastamata krediidisumma, 5 998.03 krooni (so 383.34 eurot) sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 5 222.78 krooni (so 333.80 eurot) viivis, 6 000 krooni (so 383.47 eurot) leppetrahv, 1 360 krooni (86.92 eurot) võla sissenõudmisega seotud kulud ning 16 505.09 krooni (1 054.87 eurot) kahjuhüvitis. Kostja vastuväited hagile
3. Kostja HV oma 02.08.
4. a vastuses kohtule hagi ei tunnistanud. Vastuse kohaselt on hageja nõue alusetu, kuna krediidileping on algusest peale tühine. Krediidileping on vastuolus heade kommetega, sest hageja on rikkunud oma kohustust teavitada kostjat krediidilepingu sõlmimisega kaasnevatest riskidest ja ohtudest. Krediidilepingu sõlmimisel oli kostja 18 aastane ja omandas kutseharidust. Isiku puhul, kes on ilmselgelt väga noor ning kogenematu, tuleb krediidiasutusel eriti põhjalikult ning hoolikalt kontrollida isiku maksevõimet ning täita kohustust selgitada krediidilepingu sõlmimisega kaasnevaid ohte ning võimalikke kahjulikke tagajärgi krediidisaajale. Krediidiandja pidi olema lepingu sõlmimisel teadlik (kostja krediidivõimet kontrollides), et kostjal HV puudub püsiv töökoht ning ta omandab haridust TT, samuti võlgnevusest Eesti Vabariigi ees seoses väärteoasjas tehtud otsusega (mille osas on kostja suhtes algatatud täitemenetlus 7 402.27 krooni väljamõistmiseks, andmed selle kohta avaldatud Ametlikes Teadaannetes 23.09.
5. a). Seega pidi hageja olema teadlik, et kostjal võib tekkida makseraskusi. Samuti nähtub Ametlikest Teadaannetest, et ka käendaja EN suhtes on algatatud täitemenetlus. Seega on ilmne, et hageja ei ole täitnud oma kohustust teavitada kogenematut tarbijat krediidilepingu sõlmimisel kaasnevatest ohtudest ning kahjulikest tagajärgedest ning on 3 2-07-3204 kergekäeliselt võimaldanud krediiti summas 30 000 krooni isikule, kellel puudub kindel sissetulek ning maksevõime on kaheldav, mistõttu on kostja seisukohal, et krediidileping on vastuolus heade kommetega ning seega tulenevalt TsÜS § 86-st tühine. Poolte vahel sõlmitud krediidileping on tühine ka vorminõude täitmata jätmise tõttu. Pooled on XXX. a sõlmitud krediidilepingus märkinud, et EN on sõlminud krediidiandjaga käenduslepingu krediidilepingust tulenevate kohustuste tagamiseks, reaalselt sõlmiti käendusleping aga alles 20.03.
6. a. Seega on väär krediidilepingu põhitingimustes märgitud säte nagu oleks krediidi tagamiseks sõlmitud käendusleping, sest krediidilepingu sõlmimisel ei olnud krediidilepingu alusel antaval laenul veel mingeid tagatisi, mistõttu ei olnud täidetud

§ 404lg-s 2 sätestatud tingimused.

Tulenevalt

§ 408

lg-le 1 on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni seaduses sätestatud andmetest. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Juhul kui kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud krediidileping tervikuna ei ole tühine, vaid kehtiv, vaidleb kostja täies ulatuses vastu kõikidele nõuetele. Hageja pole kostjat teavitanud krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmisest ega krediidilepingu ülesütlemisest krediidilepingu üldtingimustes sätestatud korras – kostja ei ole saanud hageja viidatud teateid krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ega krediidilepingu ülesütlemiseks ning hageja ei ole esitanud ka tõendeid nende kättetoimetamise kohta kostjale. Seega ei ole hageja krediidilepingut kehtivalt üles öelnud ning hagi HV suhtes on põhjendamatu. Väär on ka hageja väide, et hageja andis kostjale krediiti summas 30 000 krooni, sest kostja hagejalt krediidisummat saanud ei ole. Krediidisumma anti krediidilepingu põhitingimuste kohaselt mitte kostja kui krediidisaaja käsutusse, vaid käendajale EN. Järelikult pole hageja täitnud oma lepingulist kohustust krediidisaaja ees ja pole krediidisaajale krediidisummat andnud, mistõttu on alusetu nõuda HV nimetatud summa tagastamist. Leppetrahvi nõudes tugineb hageja üldtingimuste punktile 6.3, mille kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Nimetatud sätte näol on kostja arvates tegemist tarbijat ebamõistlikult koormava tüüptingimusega, mistõttu on nimetatud tingimus seadusest tulenevalt tühine ja vastuolus heade kommetega, hageja ei ole nõudnud kostjalt leppetrahvi tasumist ka mõistliku aja jooksul. Viivise nõue on alusetu, kuivõrd viivise nõude aluseks olev üldtingimuste säte on niivõrd ebaselge ning tarbijat eksitav, et seda ei saa käsitleda krediidilepingu osana.

§ 113

lg 1 sätestab sisuliselt kaks viivise arvestamise võimalust: kas

§ 94sätestatud määras või siis lepingus kokku lepitud määras.

Krediidilepingu üldtingimuste punktist 6.1 ei selgi, millise alternatiivi (st

§ 113

lg 1 lause) järgi tarbijalt viivist nõutakse, mistõttu on tegemist tüüptingimusega, mis on niivõrd ebaselge, et tavaliselt mõistlikult tarbijalt ei saa eeldada nimetatud sättest aru saamist ning mistõttu ei saa seda lugeda lepingu osaks.Kui kohus on siiski seisukohal, et nimetatud tüüptingimuse näol on tegemist lepingu osaga, leiab kostja, et viivise arvestamisel tuleb lähtuda

§ 113

lg 1 lauses II sätestatud metoodikast, millist seisukohta toetab ka hageja poolt kehtestatud hinnakiri, mille kohaselt tarbijalepingutes kohaldatakse viivist seadusega sätestatud määras (millest mõistlik isik võib välja lugeda, et kohaldatakse seadusega sätestatud viivis, mitte aga poolte poolt kokku lepitud viivist). Kui viivise arvutamise alusena kasutada hageja poolt viidatud

§ 113

lg 1 III lauset, on viivise määraks krediidilepingus sätestatud intressimäär 29,29% aastas, mis on aga vaadeldav ebamõistlikult kõrge viivisena.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt tuleb sellist tüüptingimust pidada tühiseks ning hageja saab nõuda vaid seadusjärgset viivist. Kui kohus leiab siiski, et viivise nõue kuulub rahuldamisele

§ 113

lg 1 III lause alusel, siis tuleks viivise nõuet vähendada, kuna viivise nõue on ebamõistlikult suur ning hageja ei ole esitanud viivise nõuet mõisliku aja jooksul. Kostja ei tunnista võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõuet, mis on alusetu tulenevalt

§ 42lg 3 p-st 5.

Võla sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamise aluseks on hageja poolt kehtestatud hinnakiri ning krediidilepingu üldtingimuste p 9.3. Hageja poolt ühepoolselt kehtestatud hinnakiri pole pooltele siduv, kuna 4 2-07-3204 kostjale ei ole hinnakirja tutvustatud. Sissenõudmise kulud on oma olemuselt käsitletavad leppetrahvina

§ 158lg 1 mõttes.

Üldtingimuste p 9.3 näol on tegemist

§ 42

lg 3 p 5 alusel tühise tüüptingimusega, seda põhjusel, et kehtestatud sissenõudmise kulud on võrreldes teiste krediidiasutuste poolt nõutavate sissenõudmiskuludega ebamõistlikult suured. Oma olemuselt on võla sissenõudmisega seotud kiri informatiivse, mitte sanktsioonilise sisuga, eesmärgiga teavitada klienti täitmata maksekohustusest, mitte täiendavate sanktsioonide kehtestamine. Kuivõrd tähtkirja edastamine Eesti Posti vahendusel maksis 2006 aastal ca 20 krooni, siis on hagejale võla sissenõudmiseks tegelikult tekkiv kulu ka oluliselt väiksem hagis nõutust. Väidetavalt on hageja kostjatele edastanud 7 kirja, mille reaalne kulu on seega ligikaudu 140 krooni, mistõttu on hagejale tekkinud tegelik kahju ligi 10korda väiksem kostjalt nõutava võla sissenõudmiskuludega võrreldes. Kostja ei tunnista kahju hüvitamise nõuet, leides, et kahju on tõendamata ja selle hüvitamise nõudmine on vastuolus seadusega.. Eeltoodust tulenevalt palub kostja jätta hageja nõue 65 085.90 krooni väljanõudmiseks kostja HV rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.

1. Kostja EN ei ole kirjalikult hagile vastanud. Menetluse käik
2. 10.09.
3. a kohtule esitatud vastuses hageja kostja HV vastuväidetega ei nõustunud. Krediidileping ei ole vastuolus heade kommetega. Hageja on teinud kõik endast sõltuva, et selgitada laenusaajale tema poolt allkirjastatavast lepingust tulenevaid kohustusi ning seda, millised tagajärjed ootavad kostjat siis kui ta oma lepingust tulenevaid kohustusi ei täida. Kostja ei ole toonud ka mitte ühtegi tõendit, mille põhjal saaks väita, et hageja on jätnud oma kohustuse täitmata. Kostja ei põhjenda ka, miks on tema arvates täisealise ja teovõimelise isikuga tema tahtele vastava ja tema poolt soovitud tingimustel lepingu sõlmimine vastuolus heade kommetega. Ainuüksi asjaolu, et kostja ei omanud lepingu sõlmimise hetkel ametlikku püsivat töökohta ja omandas haridust TT, ei tähenda, et ta ei suudaks oma krediidilepingust tulenevaid kohustusi täita või organiseerida nende täitmist. Hageja on krediidilepingu sõlmides tutvunud krediidisaaja majandusliku seisundiga ja kogunud vajalikud andmed käendusega tagatud krediidilepingu sõlmimisel. Nende andmete põhjal on hageja vastu võtnud otsuse kas kostja saab krediiti ja mis ulatuses. Seega on leping kooskõlas heade kommetega ja kehtiv. Kuna krediidileping on sõlmitud kirjalikult ning tarbija on saanud krediidilepingu originaali, siis on hageja seisukohal, et krediidilepingu sõlmimisel on järgitud

§ 404lg-s 1 sätestatud nõudeid.

Krediidileping on kehtiv, kuna

§ 404

lg-s 1 sätestatud vorminõue on täidetud ja ka käendusleping on sõlmitud õigeaegselt (pooled leppisid kokku, et käendusleping võib olla sõlmitud ka peale krediidilepingu sõlmimist 5 päeva jooksul-üldtingimuste p 7.2 esimene lause). Krediidileping on kehtivalt üles öeldud ning hageja esitatud nõuded on põhjendatud ja seaduslikud. Kostja ei ole hagejat teavitanud (telefoni teel suheldes), et ta pole hageja kirju kätte saanud, samuti olid hageja poolt ülesütlemise hoiatus ja –avaldus saadetud kostjale tähitud kirjaga ning kuna nimetatud kirjad ei ole hagejale tagastatud, võib mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt väita, et kirjad on kätte toimetatud. Krediidisumma on antud krediidisaaja kasutusse. Lepinguga on krediidisaaja soovinud, et tema käsutusse antav rahasumma kantaks üle hoopis käendajale, mida hageja ka tegi. Hageja teistsugune käitumine oleks olnud vastuolus seaduse ja lepinguga. Leppetrahvi nõue on seaduslik ja põhjendatud (hageja tugineb leppetrahvi nõudes

§ 158

lg-le 1 ja üldtingimuste p-le 6.3), ei ole ebamõistlikult suur ning hageja on kostjat leppetrahvi nõudest ka mõistliku aja jooksul teavitanud (hageja on leppetrahvinõude esitanud kostjale juba 30.08.2008. a saadetud ülesütlemisavalduses). Seaduslik ja põhjendatud on ka viivise nõue. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingujärgne intressimäär on 29,29% aastas, mis on suurem kui seadusjärgsed viivisemäärad, mistõttu tuleb lähtuda poolte vahel sõlmitud 5 2-07-3204 lepingule viivisemäära leidmisel

§ 113

lg 1 lausest 3 ning kostja on kohustatud tasuma hagejale viivist lepingujärgse intressimäära alusel, so 29,29% aastas. Üldtingimuste p 6.1 teises lauses on sätestatud, et tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, millest lähtuvalt võib aru saada, et viivisemääraks on kõige kõrgem viivise määr, millele viitab seadus. Kuna poolte vahel on sõlmitud krediidileping, siis maksimaalne seaduses sätestatud viivise määr on võrdne krediidilepingus kokkulepitud intressimäärale. Kostja ei ole kuidagi tõendanud ja põhjendanud, miks on seaduses sätestatud viivisemäär ebaproportsionaalselt suur. Hageja leiab, et hageja on viivise nõude esitanud mõistliku aja jooksul (ülesütlemiseavalduses aga ka juba enne seda), viivis pole kostjat ebamõistlikult kahjustav ja selle vähendamine oleks vastuolus seadusega. Seaduslikud ja põhjendatud on ka võla sissenõudmisega seotud kulud ning kostja on kohustatud neid hagejale hüvitama. Vastavalt krediidilepingu üldtingimuste p-le 9.3 on menetlusosalised kokku leppinud, et krediidiandja poolt krediidisaajale ja käendajatele nende poolsest lepingu rikkumisest tingitud kirjalike teadete eest tuleb krediidiandjale tasuda hinnakirjas sätestatud tasu. Pank on lähtunud kliendile teenuse selguse ja läbipaistvuse tagamise huvidest, sätestades saadetavatele kirjadele konkreetses suuruses tasud, millega kliendil on võimalik tutvuda enne lepingu sõlmimist. Ettenähtud tasud sisaldavad muuhulgas näiteks sideasutusele makstavat tasu, ümbrike maksumust, töötajatele makstavaid tasusid jne. Kuna tegemist on hageja poolt kantavate kuludega, siis puudub kliendil selle suuruse kohta ülevaade.. Hageja on seisukohal, et kuna kirjalike teadete saatmise tasu suuruse osas on pooled kirjalikult kokkuleppinud, on sideasutusele makstud tasu suurusest lähtumine seadusega vastuolus ning võla sissenõudmisega seotud kulud tuleb kostjalt hageja kasuks täies ulatuses välja mõista. Tulenevalt üldtingimuste pst 9.1 peab hageja lugema kostja poolt antud aadressi õigeks niikaua, kuni talle ei ole teatatud uut aadressi, seega tuleb võla sissenõudmisega seotud teated lugeda kostjale kättetoimetatuks. Kahju hüvitamise nõue on seaduslik, põhjendatud ja kostja on kohustatud hagejale seda hüvitama. 7. 23.01.2009. a esitas hageja kohtule nõude täpsustuse käesolevas tsiviilasjas, teatades, et hageja loobub kostjate vastu suunatud kahjuhüvitise nõudest. Hageja täpsustas ka viivisenõuet kostjate vastu, märkides, et 22.01.2009. a seisuga on hageja viivisenõue kostjate vastu 21 135.68 krooni (so 1 350.82 eurot), lisaks palub hageja kostjatelt välja mõista solidaarselt tulevikus sissenõutavaks muutuvad viivised alates 22.01.2009. a kuni krediidisumma täieliku tasumiseni määras 29,29% tagastamata krediidisummalt aastas. 8. 15.12.2010. a esitas kostja HV kohtule seisukoha kostja nõude täpsustuse osas. Kostja jäi kõigi oma senises menetluses esitatud seisukohtade juurde, kuid soovis täiendavalt rõhutada, et olenemata sellest, kas kohus asub seisukohale, et kohaldamisele kuulub seadusjärgne viivise määr või hageja poolt nõutud viivise määr, tuleb hageja poolt esitatud viivise nõuet vähendada vastavalt

§ 113

lg 8 ja

§ 162. Samuti märgib kostja, et hageja poolt esitatud leppetrahvi nõue on tühine.

1. Hagiavalduses teatas hageja, et on nõus asja kirjaliku menetlemisega. Kostja HV teatas 15.12.
2. a seisukohas samuti, et on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Kohtu otsustus ja põhjendused
3. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohtu poolt on tuvastatud järgmised asjaolud: 6 2-07-3204 • • • • • • XXX. a sõlmisid hageja ja kostja HV tarbijakrediidilepingu XXX, mille alusel andis hageja kostjale krediiti summas 30 000 krooni. Asjaolu on tuvastatud XXX. a tarbijakrediidilepinguga XXX (tl 13-21, I kd). Lepingu põhitingimuste järgi kohustus kostja tasuma hagejale intressi 29.29% krediidisummast ühe aasta kohta. Krediidilepingule kohaldati Balti Investeeringute Grupi Pank AS Krediidilepingute üldtingimusi (tl 38-39, I kd). Lepingu põhitingimuste järgi kohustus krediidiandja krediidisumma krediidisaajale üle kandma 2 pangapäeva jooksul arvates lepingu ning käenduslepingute sõlmimisest alljärgnevalt: saaja nimi EN(tl 39, I kd). 20.03.
4. a sõlmisid hageja ja kostja EN käenduslepingu, millega käendaja võttis endale vastutuse kõigi hageja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrediidilepingust XXX ja selle võimalikest lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käendaja vastutuse maksimumsummaks on 95 864 krooni ja käenduse tähtajaks 01.05.
5. a. Asjaolu on tõendatud 20.03.
6. a käenduslepinguga (tl I kd, tl 5-10). Hageja on saatnud kostjatele 10.05.
7. a. dateeringuga, 26.05.
8. a. dateeringuga, 13.07.
9. a. dateeringuga kirjad teatega tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise osas ja andnud täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks. Asjaolu on tõendatud 10.05.
10. a. dateeringuga, 26.05.
11. a. dateeringuga, 13.07.
12. a. dateeringuga HVja EN adresseeritud kirjadega (tl 47-52, I kd) Lepinguliste kohustuste täitmata jätmise tõttu kostjate poolt ütles hageja 30.08.
13. a vastavasisulise avaldusega sõlmitud krediidilepingu erakorraliselt üles. Asjaolu on tõendatud 30.08.
14. a. HV adresseeritud avaldusega (tl 53, I kd)).
15. Kostja HV(kostja I) väitel ei ole hagejal tema vastu poolte vahel sõlmitud krediidilepingu alusel nõuet, sest vaidlusalune krediidileping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Seega analüüsib kohus esmalt vaidlusküsimust, kas hageja ja kostja I vaheline krediidileping kehtib. Kuivõrd vaidlusalune kokkulepe on sõlmitud XXX. a, tuleb käesolevas asjas kohaldamisele tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus (edaspidi TsÜS) ja võlaõigusseadus (

). Kostja I väitel on vaidlusalune tarbijakrediidileping tühine vastuolu tõttu heade kommetega, sest krediidiandja ei ole kontrollinud kostja majanduslikku seisundit ning on rikkunud kohustust teavitada kostjat krediidilepingu sõlmimisega kaasnevatest ohtudest. Kuna kostja I ei ole tuginenud vaidlusaluse kokkuleppe mõne konkreetse tingimuse tühisusele, vaid on väitnud, et leping tervikuna ei kehti pidades sisuliselt heade kommete vastaseks lepingu sõlmimist, kontrollib kohus vaidlusaluse kokkuleppe võimalikku heade kommete vastasust TsÜS § 86 alusel. Vastavalt kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud TsÜS §-ile 86 on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade järgi võimaldab osundatud säte kohtul hinnata, kas esitatud asjaoludel ei tohiks vaidlusalune kokkulepe olla kehtiv vastuolu tõttu ühiskonnas aktsepteeritud väärtustega ja ka õigusdogmaatikas prevaleerivate printsiipidega (vt nt Kuurberg, M. Heade kommetega vastuolus olevad tehingud kui tühised tehingud, Tartu Ülikool, 2004). Lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. mai 2001. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-76-01). Seega saab tehingu heade kommete vastasus tuleneda koguhinnangust tehingule, pidades silmas tehingu sisu ja lisaasjaolusid ning ka asjaosaliste ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Hinnangu andmisel on oluline tehingu tegemise aeg. Kohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 10 tuvastanud, et hageja ja kostja I vahel on XXX. a 7 2-07-3204 sõlmitud tarbijakrediidileping XXX , mille alusel andis hageja kostjale krediiti summas 30 000 krooni. Vastavalt

§-s 402 sisalduvale definitsioonile on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Seega sai esitatud asjaoludel vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimisel olla hageja eesmärgiks saada enda käsutusse rahasumma. Antud juhul on kostja I antud eesmärgi realiseerumiseks, teinud tahteavalduse vaidlusaluse tarbijakrediidilepingu sõlmimiseks. Selliselt oma vabalt kujunenud tahet avaldades, pidi hageja teadma, et poolte vahel on krediidisuhte tekkimine võimalik just sellisel tingimusel. Kohtu hinnangul ei ole kokkuleppe eesmärk heade kommetega vastuolus, sest nüüdisajal on isikutevaheliste krediidilepingute sõlmimine igapäevane ja tavapärane. Kohtu hinnangul ei muuda vaidlusalust kokkulepet heade kommetega vastuolu tõttu tühiseks ka asjaolud, et kostja I oli lepingu sõlmimise ajal vaid 18-aastane, omandas kutseharidust, tema suhtes oli alustatud täitemenetlust ning tal puudus püsiv töökoht. TsÜS § 8 on määratud füüsilise isiku võime teha kehtivaid tehinguid ning antud paragrahvi 2. lõike järgi on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel) täielik teovõime. Seega on seadusandja täisealisusega seostanud füüsilise isiku küpsuse astme, millega kaasneb võime teha kehtivaid tehinguid ning saab pidada ühiskondlikult aktsepteeritavaks, et täisealine teovõimeline isik on võimeline mõistma õiguslikele tagajärgedele suunatud tegude tähendust ning hindama ka nendega kaasnevaid riske. Kuivõrd vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud seaduses sätestatud krediidiandja kohustust enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist teabe omandamiseks (

§ 403² lg 1 jõustus 01.07.2011.

a.), mis võimaldaks tarbija krediidivõimelisust hinnata, siis ei saa lepingut tühiseks pidada ka seetõttu, et kostja I hindab tagantjärgi oma maksevõimet kaheldavaks (tl 106, I kd). Pooltel ei ole vaidlust, et tarbijakrediidileping on sõlmitud. Seega on oluline, et lepinguvabaduse raames on kostjal I võimalus olnud otsustada, kas leping sõlmida. Arvestades eeltoodut ning samuti õiguskindluse põhimõtet, puudub kohtu hinnangul esitatud asjaoludel õigustus vaidlustada tehingut siis, kui saabub kohustuse täitmise hetk. Kohus ei nõustu ka kostja I väitega justkui oleks vaidlusaluse tarbijakrediidileping tühine

§ 408

lg 1 alusel põhjusel, et järgimata on

§ 404

lg-s 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni seaduses sätestatud andmetest. Hageja ja kostja I poolt sõlmitud kirjaliku XXX. a tarbijakrediidilepingu XXX põhitingimustest nähtub, et EN on sõlminud krediidiandjaga käenduslepingu krediidilepingust tulenevate kohustuste tagamiseks (tl 39, I kd). Antud asjaolu annab kohtu hinnangul alust järeldada, et kostja I avaldus lepingudokumendis vastab ka

§ 404lg 2 p-s 10 nõutavatele tingimustele tarbijalt nõutavate tagatiste osas.

Kohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 10 tuvastanud, et 20.03.2006. a sõlmisid hageja ja kostja EN käenduslepingu, millega käendaja võttis endale vastutuse kõigi hageja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrediidilepingust XXX ja selle võimalikest lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Asjaolu, et antud kokkuleppe on sõlmitud hiljem, ei muuda tarbijakrediidilepingut tühiseks. Kohus nõustub hagejaga, et ka juhul kui kirjalikus lepingudokumendis sisalduvas tarbija avalduses ei olnud

§ 404

lg 2 sätestatud andmed, on vaidlusalune tarbijakrediidileping muutunud kehtivaks, sest kostja I on asunud krediiti kasutama (

§ 408lg 2, vt kohtuotsuse järgmine punkt).

1. Kostja I väitel on väär hageja väide, et ta on krediidisumma kostja I kasutusse andnud. Kohus on käesoleva kohtuotsuse p-is 10 tuvastanud, et tarbijakrediidilepingu põhitingimuste järgi kohustus krediidiandja krediidisumma krediidisaajale üle 2 pangapäeva jooksul arvates lepingu ning käenduslepingute sõlmimisest alljärgnevalt: saaja nimi EN. Seega sisaldus vaidlusaluses lepingus kokkulepe, mille kohaselt hageja võttis kohustuse täita krediidi andmise kohustus kolmandale isikule ja kostja I andis selleks vastava nõusoleku, mistõttu pidi hageja lepingu kohaseks täitmiseks kandma krediidisumma kolmanda isiku EN lepingus märgitud 8 2-07-3204 arvelduskontole. Kostjad ei ole väitnud, et krediidisumma on kolmandale isikule üle andmata. Seega tuleb lugeda krediidisumma krediidisaajale üleantuks vastavalt poolte kokkuleppele.
2. Kostja I väitel ei ole tema ja hageja vaheline tarbijakrediidileping kehtivalt üles öeldud, sest ta ei ole hageja vastavaid avaldusi kätte saanud. Krediidilepingu ülesütlemise avaldus on tahteavaldus TsÜS § 67 jj tähenduses. Vastavalt TsÜS § 69 lg-le 1 tuleb kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. Eemalviibijale tehtud, lepinguga seotud tahteavalduse kättesaamist reguleerib TsÜS § 69 lg 3, mille teise lause kohaselt kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohus on tuvastanud, et hageja on saatnud kostjatele 10.05.
3. a. dateeringuga, 26.05.
4. a. dateeringuga, 13.07.
5. a. dateeringuga kirjad teatega tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise osas ja andnud täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks. Asjaolu on tõendatud 10.05.
6. a. dateeringuga, 26.05.
7. a. dateeringuga, 13.07.
8. a. dateeringuga HV ja EN adresseeritud kirjadega. Samuti on kohus tuvastanud (kohtuotsuse p 10), et lepinguliste kohustuste täitmata jätmise tõttu kostjate poolt ütles hageja 30.08.
9. a vastavasisulise avaldusega sõlmitud krediidilepingu erakorraliselt üles. Hageja väitel on ta osundatud kostjale I adresseeritud kirjad edastanud postiasutusele lihtkirjaga edastamiseks kostja I poolt krediidilepingus avaldatud aadressile XXX, 75201 Aruküla Raasiku vald ning kirju ei ole postiasutuse poolt hagejale tagastatud. Antud asjaolu annab alust järeldada, et kostjale I oli tagatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Kostja I ei ole esile toonud asjaolusid, mis takistanuks tal posti teel edastatud avalduste kättesaamist. Seega tuleb ülesütlemisavaldus lugeda TsÜS § 69 lg 3 teise lause tähenduses kättesaaduks ja ülesütlemine on toimunud.
10. Kuivõrd kohus on tuvastanud kostja I krediidi saamise XXX. a sõlmitud krediidilepingu alusel ega kostja ei ole tõendanud enda lepingust tulenevate kohustuste täitmist, esinesid kohtu hinnangul materiaalsed eeldused krediidilepingu ülesütlemiseks hageja poolt vastavalt tüüptingimuste punktile 5.1.1 ning

§ 416lg-le 1.

Kohus on ka tuvastanud, et hageja on teinud 30.08.2006. a ka kostjale vastavasisulise tahteavalduse. Seega tuleb lugeda krediidileping hageja poolt ennetähtaegselt üles öelduks.

§ 401

lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes

§ 399

lg-st 1 võib laenuandja laenulepingu erakorralise ülesütlemise puhul nõuda laenu kohest tagastamist. Saadud krediidisumma tagastamise kohustus krediidilepingu ülesütlemisel tuleneb käesoleval juhul ka lepingu tüüptingimuste punktist 5.3. Kostja II ei ole tema vastu esitatud käenduslepingust tulenevale nõudele vastuväiteid esitanud. Kohus loeb kostja II poolt hagi aluseks olevad asjaolud kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-ga 4 kostja poolt omaks võetuks. Vastavalt

§ 145

lg-le 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 145

lg 2 esimese lause kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Seega kuulub rahuldamisele hageja nõue tagastamata krediidisumma 1917.35 euro (s.o. 30 000 krooni) kostjatelt solidaarselt väljamõistmiseks.

1. Hagi kuulub rahuldamisele ka krediidilepingu ülesütlemise hetkeks (30.08.
2. a) sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 383.34 eurot (s.o. 5998.03 krooni) väljamõistmist puudutavas osas.

§ 397

lg-st 1 tuleb väljaspool majandus- või 9 2-07-3204 kutsetegevuses antud laenult maksta intressi juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul on pooled lepingu põhitingimustes kokku leppinud aasta intressimääras 29.09% krediidisummast. Kostjad ei ole kokkulepitud intressimäära vaidlustanud. Kohtu hinnangul on hageja õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni vastavalt sõlmitud krediidilepingu lisaks olevale maksegraafikule (tl 40, I kd). Lepingu ülesütlemise hetkest puudub nii

§ 416

lg-st 1 kui ka üldtingimuste punktist 4.2 tulenevalt intressi arvestamiseks ja nõudmiseks õiguslik alus. Krediidiandja saab vastavate eelduste olemasolul nõuda üksnes viivitusintressi (

§ 415lg 1).

16. Kohus leiab, et hageja esitatud leppetrahvi nõude rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Vastavalt vaidlusaluse tarbijakrediidilepingu üldtingimuste p-ile 6.3 on hageja ja kostja I kokku leppinud, et lepingu ülesütlemisel on krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 415

lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Osundatud säte ei näe võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. Kuivõrd leppetrahvi kokkulepe on sõlmitud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks, on antud kokkulepe tühine, mistõttu puudub leppetrahvi nõudmiseks alus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.01.

1. a. kohtuotsus kohtuasjas nr 3-2-1-120-08 p 15).
2. Kuivõrd hageja on loobunud kostjate vastu esitatud kahju hüvitamise nõudest, ei käsitle kohus antud nõudega seonduvat (tl 11-12, II kd)
3. Kohtu hinnangul kuulub rahuldamisele ka hageja nõue kostjatelt solidaarselt sissenõutavaks muutunud viivise ajavahemiku 02.04.
4. a. – 22.01.
5. a eest summas 1350.82 eurot (21 135.68 krooni) ning tulevikus sissenõutava viivise osaliselt protsendina põhinõudest väljamõistmiseks. Kostja I väitel puudub hagejal alus viivist nõuda, sest viivise määra reguleeriv üldtingimus on ebaselge, mistõttu ei ole see tüüptingimusena saanud lepingu osaks. Vastavalt vaidlusaluse tarbijakrediidilepingu üldtingimuste p 6.1 teises lauses sisaldub tingimus, mille kohaselt tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras. Hageja poolt esitatud asjaoludest nähtuvalt on poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste näol tegemist tüüptingimustega

§ 35

lg 1 tähenduses.

§ 35

lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele eeldatakse seejuures, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud ega ka väitnud, et viivise määra suurus oleks poolte vahel eraldi läbi räägitud. Kõnesoleva lepingutingimuse puhul ei ole kohtul alust arvata, et see ei ole tüüptingimusena saanud lepingu osaks (

§ 37

). Poolte vahel sõlmitud lepingu põhitingimustes on viidatud sellele, et lepingule kohalduvad krediidilepingute üldtingimused S ning eeldatavalt oli kostjal võimalus nende sisust teada saada. Seda kinnitab muu hulgas krediidisaaja (kostja) allkiri lepingu tüüptingimustel. Samuti ei ole üldtingimuste punktis 6.1 sisalduva näol tegemist tüüptingimusega, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista (

§ 37lg 3).

Kostja I enda hinnangul viitab lepingutingimus otseselt

§ 415lg 1 sõnastusele.

Eelnevalt kohtuotsuse p- 10 2-07-3204 is 16 osundatud sättes on viide

§ 113lg-le 1.

Vastavalt

§ 113

lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.01.2009. a. kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-2-1-120-08 p-is 12 väljendatud seisukohtadega leiab kohus, et

§ 113

lg 1 teine ja kolmas lause näevad ette erinevad viivisemäärad ning

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kolleegium leidis, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Käesoleva kohtuotsuse p-is 10 on kohus tuvastanud, et lepingu põhitingimuste järgi kohustus kostja tasuma hagejale intressi 29.29% krediidisummast ühe aasta kohta. Kostja I palub teise vastuväitena viivise vähendamist

§ 113

lg 8 ja

§ 162alusel.

Kohtupraktikas on välja kujunenud, et viivist võib vähendada põhjendusel, et see on ebamõistlikult suur, põhivõla ulatuseni. Kohus leiab, et kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaks alust viivise vähendamiseks alla põhinõude. Seega tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 1350.82 eurot (21 135.68 krooni) ning tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis, kuid kokku mitte üle põhivõla s.o. 1917.35 euro. 19. Kohus rahuldab hageja nõude võla sissenõudmisega seotud kulude kostjatelt solidaarselt väljamõistmiseks. Kohtu hinnangul annab aluse võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamiseks

§ 128lg 3 vaatamata vastava üldtingimuse kokkuleppe kehtivusele.

Hageja väitel on ta võla sissenõudmiseks teinud kulutusi kirjade saatmiseks kostjatele. Kohus on tuvastanud, et hageja on saatnud kostjatele 10.05.

1. a. dateeringuga, 26.05.
2. a. dateeringuga, 13.07.
3. a. dateeringuga meeldetuletuskirjad teatega tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise osas, samuti 30.08.
4. a. ülesütlemisteate. Seega tuleb kostjatelt võla sissenõudmisega seotud kulud summas 86.92 eurot (s.o. 1360 krooni) välja mõista.
5. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kokku 3738.43 eurot, s.h tagastamata krediidisumma 1917.35 eurot, sissenõutavaks muutunud tasumata intress 383.34 eurot, sissenõutavaks muutunud viivitusintress 1350.82 eurot krooni ning võla sissenõudmise kulu 86.92 eurot. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamisega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab esitatud rahaliste nõuete kogusummast lähtudes hagi ligikaudselt 90,7% ulatuses, peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 10% ulatuses hageja ja 90% ulatuses kostjate kanda. TsMS § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Pooled võivad nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava 11 2-07-3204 summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. Kaija Kaijanen Kohtunik 12