KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Margo Klaar, Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 09.06.2011, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-47406 A Si ha

§ 16

lg 1 kohaselt kuulub alates 01.12.1993 kolhoosi- ja talupere vara kolhoosipere peale ja tema abikaasale või taluperemehele ja tema abikaasale ühiselt.

§ 16

lg 2 kohaselt kui kolhoosi- või talupere vara või selle osa oli omandatud pere teiste liikmete varalise või tööpanuse arvel, on neil õigus nõuda oma osa eraldamist kokkuleppel kolhoosipere pea või taluperemehega. Kolhoosi- või taluperele kuuluva ehitise jagamise kokkulepe peab olema notariaalselt tõestatud.

§ 16lg 3 kohaselt kui 2.

lõikes märgitud kokkulepet ei saavutata, on kolhoosi-või talupere liikmel õigus nõuda kohtu korras, ühe aasta jooksul, arvates 01.12.1993, oma osa eraldamist. Asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, kes seisuga 01.12.1993 oli pooltest (ja E. Ehalast) koosnevast kolhoosiperest selle pea. Viimsi VV Miiduranna küla 1991-1995 majapidamiste arvestuskaardi nr 1830 järgi on perekonnapeana märgitud mõlemad, kusjuures kostja nimi on teadmata ajal maha tõmmatud. Vastav arvestuskaart on nii perekonnapea kui külanõukogu esindaja poolt alla kirjutamata (I tlk 214, 216-218). TsMS § 272 lg 1 kohaselt on dokumentaalne tõend igasugune kirjalikult jne dokument või andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik tajuda. Võttes arvesse, et nimetatud dokument on saadud Viimsi VV-st, arvestas kohus sellega osas, et pooled koos E. Ehalaga moodustasid perekonna ja ka alates 01.12.1993 jäi elamu endiselt poolte ühisomandisse, kuna vastupidise kohta igasugused muud andmed ja tõendid puuduvad. 20. Viimsi VV 11.05.1999 korraldusega nr 936 võimaldati kostjal erastada elamu juurde ostueesõigusega maad 1052 m² (I tlk 24). Määrusega 28.01.2008 keeldus maakohus hagi menetlusse võtmisest selle korralduse õigustühisuse osas (I tlk 60-61).

§ 11

¹ lg 5 kohaselt kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnitusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Lisaks asus kohus seisukohale, et ka käesoleva juhtumi puhul on tegemist n.ö üldjuhtumiga, mil haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet saab vaidlustada üksnes juhul, kui eelnevalt on vaidlustatud (ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud) kande aluseks olev haldusakt, kuna ilma selleta ei ole kande õiguslik alus ära langenud. Maa ostueesõigusega erastamisel muutub vallasasjast elamu haldusakti alusel tehtud kinnistamisotsusega esmakordselt kinnisasja oluliseks osaks, mistõttu ilma haldusakti tühistamata ei oma tsiviilasjas tehtud õiguslikud järeldused haldusakti võimalikust seaduse-vastasusest mingit õiguslikku tähtsust.

1. Lähtudes eeltoodust, et kuigi hageja oli kuni elamu juurde erastatud maa kinnistamiseni koos kostjaga elamu kui vallasasja kaasomanikuks, puudub hageja nõuete rahuldamiseks seaduslik alus, kuna kostja poolt ostueesõigusega erastatud maa kinnistamisel muutus elamu kinnistu oluliseks osaks ja seni kuni kinnistusraamatu kanne pole muutunud ebaõigeks (erastamise aluseks olevat haldusakti ei ole tühistatud), pole võimalik hageja õigusi kinnistu (ja selle oluliseks osaks oleva elamu) suhtes tunnustada. Hageja nõuet tuvastada elamule kui vallasasjale kostja omandi tekkimise aluse puudumine ei ole võimalik käsitleda eraldi tuvastushagiga, vaid täiendusena hageja nõude juurde tunnistada hageja omandiõigust elamule asukohaga xxxxxx xxxx, xxxxxxxxxx xxxx, xxxxxx xxx. Seega jättis kohus hageja nõuded rahuldamata.
2. Kostja on lisaks sisulistele vastuväidetele esitanud ka taotluse aegumise kohaldamiseks. TsÜS § 155 lg 1 kohaselt omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.
3. 1999.a, mil hageja kaotas õiguse omandile kui vallasasjale, oli hagi korras õiguste kaitse üldine tähtaeg 10 aastat (TsÜS § 113 lg 1). 01.07.2002 seisuga ei olnud hageja nõue aegunud, misjärel hakkas kehtima 30-aastane aegumistäht, seega hageja tsiviilõiguslikud nõuded kohtu hinnangul hagi esitamise ajaks aegunud ei olnud. Eeltoodule vaatamata jättis kohus hageja tsiviilõiguslikud nõuded rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused
4. Hageja esitas Harju Maakohtu 14.01.2011 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.
5. Kohus on jätnud sisuliselt lahendamata hageja nõude tuvastada, et kostja on saanud seaduslikul alusel vallasvara omanikuks. Hagejale jäävad selgusetuks kohtute erinevad seisukohad hagi rahuldamata jätmisel. 06.05.2008 otsuses leidis kohus (otsuse lk 4), et kinkeleping on läinud kaduma. Tõendi olemasolu põhistas kohus, et tehing on kinnitatud (tõestatud) asukohajärgse täitevkomitee otsusega. Seda ei kummuta asjaolu, et pooltel ei õnnestunud vastavat otsust arhiividest leida. Otsuse olemasolu kinnitavad kohtule esitatud erinevad dokumendid; otsuse dokumendi kaotsiminek ei tähenda iseenesest omandi üleminekuks õigusliku aluse äralangemist. Vaidlustatavas kohtulahendis kohus aga ei viita ega tugine enam sellele, vaid põhjendab hagi rahuldamata jätmist uute asjaoludega.
6. Hagejale jäävad selgusetuks kohtu põhjendused Viimsi RSN TK otsuse nr 6 aastaarvuga seoses. Pooled ja kohus otsisid vastavasisulist tõendit 28.03.1989 aastast, kuid ei leidnud sellist tõendit ühestki arhiivist. Seega ei saanud omandiõiguse registreerimise aluseks olla Viimsi küla RSN TK 28.03.1989 otsus nr
7. Hageja tõendas, et omandiõiguse aluseks tekkinud alusdokumenti ei ole 1983.a-st ega ka 1989.a-st. Arusaamatu on, kuidas saab kohus tugineda olematule dokumendile. Jääb selgusetuks, kuidas peab hageja oma õigusi kaitsma, kui isegi seadusega kehtestatud dokumentide puudumine temalt omandi võõrandamise kohta ei anna alust tõendamaks asjaolu, et vara on hageja valdusest väljunud seadusliku aluseta. Kohus mainis, et õige otsuse nr 6 tegemise aeg on 28.03.
8. Nii hageja kui ka kostja püüdsid erinevatest arhiividest leida Viimsi küla RSN Täitevkomitee otsust nr 6 küll aastast 1983, küll 1989, kuid mitte üheski arhiivis ei leidunud dokumenti, mis kinnitaksid kostjale hagejale kuulunud ehitise õiguslikku ülemineku alust.
9. Kolhoosipere ei tekkinud hageja ütlustest ega ka soovist. Kolhoosipere sai tekkida seaduses reguleeritud alustel ja tingimustel. Hageja töötas kolhoosis, mis oli tema jaoks kolhoosipere. Õigusliku hinnangu kolhoosiperre kuulumisest või mitte peab andma ikkagi kohus tuginedes seadusele, aga mitte vastavalt õigusteadmisteta isiku arvamusele või ütlustele. Kolhoosipere põhialuseks on perekond. Hageja ja E. E abielu ei ole registreeritud. E. E ja hageja ei moodustanud kolhoosiperet kahel põhjusel. Esitaks, E. E ei olnud kolhoosi liige ja teiseks, nad ei olnud seaduslikult abielus. Seega kostja selgitus, et ta sai elamu endale tänu sellele, et ta moodustas hagejaga kolhoosipere, ei tulene seadusest ega nähtu ka arhiivis olevatest tõenditest. Kohus peaks jätma tähelepanuta tõendi, mis kannab nimetust isiklik arve nr 1830, kuna dokument ei ole nõuetekohaselt allkirjastatud ja seega ei ole tal ka juriidiliselt tõenduslikku jõudu. Kohtu mainitud kasvuhoone olemasolu ei tõenda põllumajandustootmist. Pooled ei ole tuginenud asjaolule, et nende kolhoosipere tekkimise aluseks oli ühine põllumajanduslik tootmine, mis leidis aset krundil olnud kasvuhoones.
10. Kohtu seisukoht, et vaatamata asjaolule, et puudub vorminõuetele vastav leping või tehing ja vastavasisuline Viimsi küla RSN TK otsus nr 6, mille alusel läks kostjale üle hagejale kuulunud vara, on hageja vara läinud kostja valdusse seaduslikult. Hagejale jääb selgusetuks kohtu põhjendus, et tol ajal elamuga tehtav tehing ei pidanud olema notariaalselt tõendatud. Kohus ei viita seadusele, kust selline õigusnorm tuleneb.
11. Kohus on teinud väära järelduse hageja tegelikust tahtest oma vara kellelegi võõrandada. Hageja ei käinud külanõukogus ega ka muudes asutustes põhjusel, et võõrandada tema poolt ehitatud ja talle kuuluv elamu. Teadmata on kes hageja poolt kirjutatud avalduse külanõukogusse viis. Selge on, et selle avalduse alusel ei ole võõrandamistehingut teostatud. Kohtule ei suudetud esitada selle puudumise tõttu ka Viimsi RSN TK otsust nr 6, millest nähtuks omandi tekkimise alus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hagejalt on kolhoosi juhatus vastavasisulise avalduse järelepärimiseks vastu võtnud. Nõusoleku andmine ei tähenda veel iseenesest seda, et hageja on teinud oma varaga mingi seadusega lubatud tehingu.
12. Hagejale jääb selgusetuks, miks ei ole kostja, kes väidab, et pooled teostasid notariaalse tehingu, nõudnud vastavalt seaduse „Riikliku notariaadi kohta“ §-le 23 dublikaadi väljastamist. Kohtuistungil teatas kostja esindaja, et neil ei ole poolte vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud tehingut.
13. Tsiviilasja tlk 30-31 on olemas 18.03.1983 Viimsi küla RSN Täitevkomitee otsus nr
14. Dokument on asjasse puutumatu, kuid dokumenti uurides saab teha järeldusi, mis tulnuks kohtul teha kohtuotsuse põhjendamisel. Viimsi küla RSN Täitevkomitee tavakohaselt ise ei teostanud notariaalseid toiminguid, vaid Tallinna linna läheduse ja hea logistilise ühenduse tõttu lasi kõik tõestamised teha Tallinna Notariaalkontoris või mujal. Kahtlane on asjaolu, et aastaid varem välja antud dokument on säilinud, kuid aastaid hiljem välja antud dokumenti ei suudeta mitte ühestki arhiivist leida. Seega oleks pidanud kostjal olema vähemalt kaks dokumenti, notariaalselt tõestatud tehing ja Viimsi Küla Täitevkomitee otsus omandiõiguse kinnitamise kohta.
15. Tlk-l 22 on õiend, milles märgitakse, et kostja omandiõiguse tekkimise aeg ja alus on Viimsi küla RSN TK otsus 28.03.1989 nr
16. Toimiku lk-del 238, 239, 240, 241, 243 on mitmetest arhiividest teatised, et nemad ei leidnud Viimsi küla RSN TK otsust 28.03.1989 nr 6, ega ka aastast
17. Seega on kohus tulnud väärale seisukohale, kui ta tugines oletusele, et kuna tehing on oletatavasti tehtud, kuid seda ei ole asja materjalide juures, ei tähenda see veel iseenesest seda, et seda ei toimunud, kuna on olemas teised kaudsed tõendid. Kohus ei ole tuvastanud, et tegemist on tuvastushagiga, millal tehing tehti, millal võis see kaduma minna, kust võis see kaduma minna, miks kostja ei ole taotlenud notariaalselt tõestatud tehingu dublikaadi väljastamist jne.
18. Kohus on rajanud otsuse tõenditele, mida ei ole istungil uuritud (otsust nr 6 ja kinkelepingut.). Kohus on andnud tõenditele väära hinnangu. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud seadusega kehtestatud vormikohast lepingut, siis ei saa ka teha järeldusi olematu lepingu sisu kohta. Selge on see, et kostja ei tõendanud, et tema valdus on tekkinud seaduslikul teel. Kostja ei vaielnud vastu ka asjaolule, et ta ajas hageja elamust välja. Seega võttis kostja omaks, et tema valdus asja üle tekkis seadusvastase tegevuse tagajärjel. Samuti on kohus leidnud vääralt, et hageja saab oma õigusi kaitsta ainult haldusakti vaidlustamise teel. Vastus apellatsioonkaebusele
19. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
20. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja omandiõigus xxxxxx xxxxx, xxxxxxxxx xxxxx, xxxxx xxx x asuvale kinnistule on tekkinud seaduslikul alusel ja hagis esitatud kaalutlused ei anna alust selle vaidlustamiseks.
21. Hageja on apellatsioonkaebuses valdavalt korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti, mis tuginevad endiselt ekslikule eeldusele, et vaidlusaluse kinnistu omandiõigus peaks kuuluma hagejale. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki hageja poolt esitatud seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hagi rahuldada. Erinevalt hagejast on kolleegium seisukohal, et maakohus on jõudnud kostja poolt kinnistu omandamise asjaolusid tuvastades paikapidavatele järeldustele ning kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust. Kohtu hinnang hagis esiletoodud asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud seadusekohane ning kolleegiumil ei ole alust anda maakohtu poolt käsitletud asjaoludele teistsugust hinnangut, kohaldada materiaalõigust teisti ega võtta hageja nõude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevat seisukohta.
22. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et maakohus on põhjendatult leidnud, et elamu omandiõiguse üleminek on alguse saanud hageja enda avaldusest Viimsi küla RSN Täitevkomiteele 21.02.1989, milles ta on palunud tema nimel olnud majavalduse ümber registreerida kostja nimele, kellega ta moodustas enda kinnitusel ühise kolhoosipere (I tlk 15). S.M.Kirovi nimeline Näidiskalurikolhoos on 19.05.1987 koostatud tõendi kohaselt sellega nõustunud (I tlk 14). Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et pooled olid kolhoosipere liikmed ning õige on maakohtu järeldus, et kolhoosipere liikmed ei pidanud omavaheliste tehingute tegemiseks olema obligatoorselt abielus või ülenevates-alanevates sugulussidemetes. Piisas sellest kui kooselavad isikud elasid ühise perena, omasid vastastikuseid varalisi õigusi ja kohustusi, vähemalt üks sellise perekondlik-töise ühenduse liige oli samaaegselt kolhoosi liige ning et sellisel perekonnal oli ühine majapidamine (I tlk 214, 216-218). Elamule kostja omandiõiguse tekkimise aeg ja alus on kinnitatud Viimsi küla RSN TK otsusega 28.03.1989 nr 6, millele viitab Viimsi Vallavalitsuse 10.06.1996 õiend nr 612 (I tkl 22). Kaebuse väide, et Viimsi küla RSN Täitevkomitee ei teostanud tavakohaselt ise notariaalseid toiminguid, ei ole asjassepuutuv, kuna paika peab maakohtu käsitlus, mille kohaselt ei olnud kolhoosipere liikmete vahel neile kuuluva varaga tehingu tegemiseks notariaaltoiming vajalik. Viimsi Vallavalitsuse 11.05.1999 korraldust nr 936 (I tlk 24) ei ole hageja vaidlustanud ning seetõttu ei ole kostja poolt maa ostuõigusega erastamise alus ära langenud ja kinnisturaamatu kannet kostja omandiõiguse kohta tuleb pidada õigeks. Kuna esimese astme kohus on hageja kõigile seisukohtadele piisava selgusega vastanud ja ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu järeldustega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata.
23. Apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus esimese astme kohtu töös ei tuvastanud. Hageja mittenõustumine maakohtu seisukohtadega või väited, et otsus jääb hagejale arusaamatuks, ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.
24. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka esimese astme kohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Iko Nõmm Margo Klaar Gaida Kivinurm