Tsiviilasi nr 2-11-3676 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hiie Lindmets Otsuse avalikult teatavaks- 30. juuni 2011, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number

) § 402 tähenduses, mille kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Eralaenu tingimustest nähtuvalt (tl 27-28) kohustus kostja lepingust tulenevad maksed (intressi ja laenusumma) tagastama temale igakuiselt saadetud makseblankettide alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et kostja oma kohustusi rikkus. 2

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1, 3 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. 4.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale põhinõudena 1952,57 eurot. Kostja on kirjalikus vastuses hagile (tl 45) tunnistanud võlgnetava põhinõude suurust. Kuna kostjal oli hagejaga sõlmitud lepingute alusel raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud ja rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 1952,57 eurot põhinõude katteks. 5. Tulenevalt

§ 397lg-st 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja nõuab hagis kostjalt intressi 1099,34 euro väljamõistmist eralaenu tingimuste alusel. Nimetatud tingimuste kohaselt lisatakse üldisele võlasummale igakuiselt kuuintress, mille määra hagejal on õigus muuta krediidipoliitiliste otsuste, laenukulude või muude kulude muutumise tõttu, mida krediidiandja ei saanud ette näha lepingu sõlmimise ajal. Kostja on laenu taotledes selliste üldtingimustega nõustunud. Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle. Hagiavaldusest nähtub, et intressi määraks oli perioodil 22.03.2007 kuni 22.11.2008 2% kuus, alates 23.11.2008 kuni 22.04.2009 2,15% kuus, alates 23.04.2009 kuni 22.06.2009 2,3% kuus, alates 23.06.2009 kuni 22.10.2009 2,46% kuus ning alates 23.10.2009 kuni 21.02.2010 2,3% kuus. Intressi arvestamise perioodiks on ajavahemik 22.03.2007 (esmase laenutaotluse rahuldamine) kuni 21.02.2010 (võla inkassobüroole sissenõudmiseks loovutamise aeg). Kostja ei ole nimetatud intressi määradele ja intressi arvutusele vastuväiteid esitanud.

§-s 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. Leppides kokku eelnimetatud sätte alusel intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kuna kostja rikkus lepingust tulenevat intressi maksmise kohustust, siis on hageja intressinõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning intressi katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1099,34 eurot. 6. Hageja nõuab laenusumma mitteõigeaegse tasumise eest kostjalt 20.04.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 614,94 euro väljamõistmist. Hageja on arvestanud viiviseid alates 22.02.2010 ja lähtunud arvutamisel viivise lepingujärgsest määrast 0,075% päevas.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd kostja jättis oma rahalise kohustuse täitmata, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. Viivise rakendumine on sõltunud vaid kostjast enesest (lepingu mittekohane täitmine). Kostja ei ole kirjalikus vastuses esitanud vastuväiteid viivise arvestusele. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 20.04.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise katteks 614,94 eurot. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude 3

§ 128

lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab muuhulgas kulusid kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Nimetatud säte võimaldab küll kahju tekitanud isikult nõuda inkassokulude hüvitamist, kuid eeldusel, et on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused

§ 115

lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Kohus leiab, et hagejale kahju tekkimine summas 169,79 eurot ei ole tõendatud. Ainuüksi asjaolu, et hageja ja inkassofirma leppisid kokku nõude kohtuvälise menetluse teenustasus, ei tõenda, et hagejale nimetatud summa ulatuses ka kahju tekkis. Inkassokulude hüvitamine on põhjendatud juhul, kui need on mõistlikud

§ 128

lg 3 mõttes, st kulud on võlausaldaja nõude maksmapanekuks sisuliselt vajalikud ja põhjendatud ning ei riku

§ 139lg-s 2 sätestatud võlausaldaja kahju vähendamise kohustust.

Kohus leiab, et hageja poolt kohtuväliselt inkassoteenust pakkuva ettevõtte poole pöördumisel oli tegemist hageja lepinguvabaduse teostamisega. Hageja ei ole kohtu arvates teinud omapoolselt mõistlikult vajalikku, et väidetavat kahju ära hoida või vähendada, kui kaasas nõude maksmapanekuks inkassofirma, kellel ei ole reaalset sunnijõudu. Üldjuhul võib mõistlikuks ja põhjendatuks pidada seda, et tsiviilkäibes osalev mõistlik isik teostab oma õigusi riiklikku sunnijõudu omava kohtusüsteemi kaudu. Seetõttu ei saa kohtu hinnangul hageja inkassokulusid pidada mõistlikeks

§ 128lg 3 tähenduses.

Eeltoodud põhjendustest tulenevalt jätab kohus hageja nõude kostjalt kahju 169,79 euro väljamõistmiseks rahuldamata.

1. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 3770,82 eurot, millest 1952,57 eurot on põhinõue, 1099,34 eurot intress ja 718,91 eurot sissenõutavaks muutnud viivis 30.06.2011 seisuga. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja täiendava viivise 0,075% päevas põhinõudelt 1952,57 eurolt alates 01.07.2011 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kuid mitte enam kui 1233,66 eurot.
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hageja nõude 95% ulatuses (3666,85 eurot 3836,64 euro suurusest nõudest), jätab hageja menetluskulud 95% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 5% ulatuses hageja kanda. Kohtunik 4