) §-dest 96, 97, 100, 101 ja 102. Vastavalt
§-le 96 on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.
p 1 kohaselt on alaealine laps ülalpidamist saama õigustatud isikuks.
lg 1 sätestab, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis), lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Vastavalt osundatud paragrahvi lõikele 3 makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Sünnitunnistustega (tl 9, 10) on tõendatud, et H. M. on sündinud x. xxxxxxxxx xxxx. a ja D. L. on sündinud xx. xxxxxxxxx xxxx. a ning nende vanemateks on kostja (isikukood: xxxxxxxxxxx) ja hagete seaduslik esindaja (isikukood: xxxxxxxxxxx). Lasva Vallavalituse teatise (tl 11) kohaselt elavad hagejad L. xxxx xxxxxxxxx xxxxx xxxxxx külas xxxx xxxxx nad on toimetulekutoetuse saajad alates
lg-st 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus võib elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma arvutamise alused. Vastavalt Vabariigi Valitsuse
lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lõikes 2 on sätestatud, et ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Hagejad nõuavad kostjalt elatist seaduses ettenähtud alammääras, mistõttu puudub neil kohustus tõendada oma vajaduste ja kulutuste suurust. On üldtuntud ja mõistatav, et seaduses sätestatud elatise alammäär hõlmab lapse kõige hädavajalikumaid kulutusi.
§-s 102 lg 1 on sätestatud, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vastavalt
§-le 102 lg 2 aga ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Nimetatud säte näeb ette, et kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Vaidlust ei ole veel selles, et hagejate vanematel puudub märkimisväärne vara. Eelmärgitud valla tõendiga on tuvastatud, et hagejate seaduslik esindaja ei tööta. Viimase seletuse kohaselt tegeleb ta väikeses ulatuses loomade kasvatamisega, mis võimaldab peret toita. Eelnev annab kohtule aluse järelduseks, et hagejate vanemate varalist olukorda võib pidada enam-vähem võrdseks. Kostja väiteid, et tal puuduvad reaalsed võimalused elatise maksmiseks kummalegi hagejale suuremas summas kui 50 eurot kuus, loeb kohus põhjendamatuks. Asjaolu, et kostja peab lisaks laste elatise maksmise kohustusele tegema igakuiselt kulutusi elamispinna üürimise, ravimite ja toidu ostmise ning maja laenu tagastamisega, ei anna aga alust elatise mittemaksmiseks hagejatele ning hagide rahuldamata jätmiseks. Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige laste huvidest. Vanema ülesanne on täita oma kohustused laste ülalpidamisel. Oma väljaminekute planeerimisel peab vanem laste ülalpidamisekohustuse täitmisega arvestama. Samas on Riigikohus korduvalt asunud seisukohale, et vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.03.2007. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-19-07 p 12 ja 07.12.2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09 p 12). Antud seisukohast lähtudes peaks kostja rakendama kõik meetmed, et kindlustada eelkõige oma alaealistele lastele elatise maksmine. Kostja seletuse kohaselt elab ta üüritud majas, kus 4
lg-s 1 sätestatud määras paneks kostja pingelisse sotsiaalsesse – majanduslikku olukorda, sest ainuüksi elatise maksmiseks kolmele lapsele (L. E. , H. M. D. L. ) kuluks igakuiselt üle poole sissetulekust (60 + 2 x 139,01 = 338,02 eurot). Lähtudes eelnevast ning sellest, et hagejad õpivad koolis ja saavad toidu põhiliselt oma talust ema töö tulemusena, on kohtu arvates kostjal võimalik tasuda oma sissetulekust kolmele lapsele (L. E. , H. M. D. L. ) elatist enda tavalist ülalpidamist kahjustamata kokku vähemalt 260 eurot kuus. See vastaks hagejate huvidele ja võimaldaks kostjal kasutada ülejäänud sissetulekut - 383 (623-260) eurot - oma tervise taastamiseks ja muude igakuiste hädavajalike kulude katmiseks. Järelikult saab kohus kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõista elatise
lg 2 ning § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause alusel praegu igakuiselt vaid 100 euro ulatuses, mida on võimalik suurendada vastavalt kostja elatise tasumise võimele (s.o 260 eurot kuus) lähtudes L. E. Kägra ees elatise võlgnevuse kohustuse (60 eurot kuus) lõppemise tähtajast 01.08.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.