mõ es käsundusleping, milles pooled leppisid kokku, et hageja saab käsundi täitmise, so üksnes hageja ainukasutuses olnud laohoone valvamise eest tasu. Kostja sõlmis 31.05.2005 valvelepingu CTAS-iga ja ütles hagejaga sõlmitud lepingu p 4.1.3 alates 01.09.2005
lg 1 ja § 631 alusel erakorraliselt üles, sest valveteenuse osutamine ei olnud kostjale enam vajalik. Hageja ei käitunud mõistlikult
lg 1 mõ es, kui jätkas ka pärast ülesütlemisavalduse saamist arvete esitamist kostjale mi evajaliku teenuse eest. Seega ei ole kostjal kohustust tasuda valveteenuse eest. Elektrienergia eest on kostja tasunud, mis nähtub kohtule esitatud maksekorraldustelt. 02.07.2007 kirjalikus vastuses esitas kostja vastuväited selles, et ei nõustu pärast valveteenusest ülesütlemise avalduse esitamist tema kasutuses ja valduses oleva külmlao valve eest tasuma, sest valve ei ole kostjale vajalik. Kostja oli seisukohal, et külmlao valvamise kokkulepe on käsunduslepingu tunnustele vastav kokkulepe, mille kostja ühepoolselt lõpetas erakorralise ülesütlemisega 09.09.2005. Jätkuna nimetatud kirjale esitas kostja 29.03.2006 hagejale veel teisegi kirjaliku teate koostöölepingu p 4.1.3 ülesütlemise kohta. Valveteenusest ülesütlemine lõpetas poolte vastastikused kohustused, kuid hageja jätkas alusetult arvete esitamist kostjale ka pärast teenusest ülesütlemist. Koostöölepingu p 4.1.3 sõnastusest nähtuvalt ei ole pooled kokku leppinud, et 4 500 krooni suurune tasu on kinnistu mõ elise osa suurusele vastav osa kostja kulutustest, mida viimane peaks kandma seoses kinnistu väidetava valvamisega. AÕS § 72 lg 1 kohaldamine eeldaks vastava kokkuleppe olemasolu hageja ja kostja vahel. Selline kokkulepe puudub. Hagejale kuulub küll suurem osa kinnistust, kuid ta ei moodusta kaasomanike enamust, mistõttukinnistu valdamise ja kasutamisega seonduvat ei saa ta otsustada ainuisikuliselt. Puuduvad õiguslikud alused ka
Koostöölepingu p-s 4 ja 4.1.3 lepiti kokku valveteenuse osutamises kui käsundis
Käsundiks oli valveteenus, mida hageja kostjalt sai ja mille sisuks oli kostja ainukasutuses oleva laohoone valvamine, mi e kinnistu valvamine. Koostöölepingu p 4.1 ja 4.1.3 sõnastusest tulenevalt oli lepingupoolte ühine tegelik tahe sõlmida lepingu tingimus nii, et hageja osutab teisele isikule, kostjale teenust kostjale kuuluvale külmlaole , mille eest kostja maksab vastavat tasu. Pooled olid oma tegeliku ühise tahte sõnade üldlevinud tähenduses sõnastanud koostöölepingu p-s 4.1 ja 4.1.3 järgmiselt: p 4.1 „Kaasomanik 2 (AS I ) on kohustatud õigeaegselt tasuma kaasomanikule 1 (OÜ PT) järgmiste kooskõlastatud teenuste eest“: p 4.1.3 „kaasomanikule 2 kuuluvate laoehitiste valvamise eest 1 (ühe) kalendrikuu eest 4 500 krooni, millele lisandub käibemaks“. Koostöölepingu eestikeelses tõlkes on valvatava objekti määratluses tehtud viga, kui kostjale kuuluvana on laoehitis nimetatud mitmuses (laoehitised). Tegelikult leppisid kaasomanikud koostöölepingu p-s 1.3 kokku nii, et kaasomaniku 2 (kostja) valdusesse ja kasutusse jäi kinnistul paiknevatest laoehitistest üks, külmladu , ülejäänud laoehitised olid hageja kasutuses ja valduses. Koostöölepingus ei leppinud pooled kokku kinnistu territooriumi valves, ega ka selles, 3 kas hageja kasutusse ja valdusesse jäänud laoehitiste valve toimub või mi e. Koostöölepingu p-st 4.1.3 tulenevalt oli kinnistu ainsaks hageja poolt valvatavaks objektiks kostja valduses ja kasutuses olev külmlaohoone , milline teenus on hinnatav käsundina
Eeltoodu põhjal on alusetu hageja poolt poole menetluse käigus AÕS § 72 lg 1 ja § 72 lg 4 alusel esitatud põhjendus valvamiseks. Hageja on meelevaldselt asja menetluse käigus laiendanud koostöölepingu p-s 4.1.3 kokkulepitud valvatava objekti määratlust. Nimetatud objektide valves ei ole pooled kaasomanikena kunagi kokku leppinud. Vastupidi, olles koostöölepingu p-s 1.3 kokku leppinud kinnistul paiknevate laoehitiste kasutamise korras, lepiti p-s 4.1.3 kokku ainult selles kulus, mida kostja pidi tegema tema valduses ja kasutuses oleva külmlao valvamise eest. Hageja väide, et ta eelnimetatud objekte jätkuvalt valvab, ei ole õige. Hageja ei ole kostjale kui kaasomanikule kunagi teinud e epanekut kinnistu muude objektide valve organiseerimiseks ega ole selgitanud, mil viisil võiks kinnistu kõikehõlmavat valvet läbi viia. Selle järele puudub vajadus, sest kinnistu territoorium on piiratud aiaga. Hageja ei ole kostjat kunagi teavitanud ka sellest, kas, kuidas ja mil viisil toimus külmlao valve. Kinnistu territooriumil ei asu valvuri maja, millest valvur kontrolliks kinnistu territooriumit. Isik, kes varem avas kostja transpordile sissepääsu tee kinnistule, asub hoones, mis paikneb mi e kinnistul, vaid naaberkinnistul Paljassaare
lg1 ja kinnitab, et nimetatud objektide remondi kulusid jagavad pooled kooskõlas seadusega. Eeltoodu kinnitab, et koostöölepingu p 4.1.3 sõnastuses väljendub poolte teistsugune tahe, kui koostöölepingu p-s 4.4, kus kulusid jagati kaasomanike vahel vastavalt AÕS-le. Seetõ u on hageja poolt alusetu anda koostöölepingu p-le 4.1.3 sarnane tähendus ja sisu kui p-le 4.4. Poolte ühist tahet siduda koostöölepingu p-s 4.1.3 kokkulepitu ainult sellega, et üks kaasomanik osutab valveteenust teise kaasomaniku valduses ja kasutuses olevale külmlaole ning teenuse saajast kaasomanik tasub teenuse osutajale selle eest, kinnitab ka pooltevaheline hilisem praktika. 11.02.2005 sõlmisid pooled kinnistu kaasomanikena notariaalse lepingu kaasomandi valdamise ja kasutamise korra kindlaksmääramiseks. Selle lepingu p-s 2.2.1 – 2.2.4 on pooled analoogselt koostöölepinguga määratlenud, milline osa kinnistust jääb hageja ainukasutusse ja – valdusesse ja milline osa kostja ainuvaldusesse ja –kasutusse. Kostja ainukasutuses ja –valduses on seega jätkuvalt külmladu ja osa territooriumist. Lepingu p 2.2.3 ja 2.2.4 lepiti kokku nende kinnistu osade suhtes, mis jäävad kaasomanike kaaskasutusse ja –valdusesse, need olid läbisõitu tee ja osa kaubaestakaadist. Lepingu p 2.6 lepiti kokku selles, et kaasomaniku ainukasutuses oleva kinnistu osa alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi kannab see kaasomanik, kelle ainukasutuses vastav kinnistu osa on. Ainult kaaskasutuses olevatel kinnistu osadel lasuvaid koormatisi kannavad kaasomanikud vastavalt oma osa suurusele ühises asja (p 2.6) ja kaaskasutuses oleva kinnistu osa remondiga seotud kulud kantakse võrdsetes osades (p 2.7). Seega kinnitasid hageja ja kostja ka viidatud lepingus koostöölepingu p-s 4.1.3 väljendatud ühist tahet selles, et valvetasu 4 500 krooni tasub kostja tema ainukasutuses ja –valduses oleva külmlao valve eest, mis on käsitletav käsundi täitmise tasuna
Selle asjaoluga, poolte käitumisega pärast koostöölepingu p 4.1.3 sõlmimist, so lepingus kokkulepituga, tuleb arvestada koostöölepingu p 4.1.3 tõlgendamisel. Kostja tugineb oma seisukohas
lg 5 p-le 3, mille kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Kaaskasutuses on vastavalt poolte kokkuleppele ainult osa kaubalaadimisestakaadist ja läbisõidu tee. Nende objektide valvamises ei ole pooled kokku leppinud. Hageja väide nagu oleks toimunud ja peab jätkuvalt toimuma kogu kinnistu 4 territooriumi ning sellel asuvate laoehitiste osade valve, ei ole õige, on vastuolus tegelikkusega ja vastuolus poolte vahel seni sõlmitud kokkulepetega. Hageja väide, et laoehitisest väljas, seina ääres on üks külmagregaadi osa, mis vajab valvet ning kostja peab selle eest tasuma, on alusetu. Koostöölepingu p 4.1.3 määratles valveobjektina ainult külmlao , mi e hageja kasutusse jäänud laoehitise seina ääres oleva külmagregaadi osa. Kuna külmagregaadi ainus väljas olev osa asub kinnistu osas, mis vastavalt koostöölepingu p-le 1.3 ja notariaalse lepingu p-le 2.2.2 on hageja ainukasutuses ja valduses, siis notariaalse lepingu p 2.6 järgi on selle valvamisega seotud kulu hageja kanda, nagu on iga kaasomaniku enda kanda nende ainukasutuses olevates kinnistu osades asuvates külmladudes paiknevate ülejäänud külmagregaatide osadega seotud kulutused. Nii nagu koostöölepingu p-st 4.1.3, ei tulene ka notariaalsest lepingust poolte kokkulepet AÕS § 72 lg 1 või lg 4 alusel kinnistul asuvate laoehitiste valvamise jagamise kulude kohta. 09.09.2005 saatis kostja hagejale kirja, mis on sisult käsunduslepingu ülesütlemisavaldus. Kostja teatas, et ei vaja enam hageja poolt pakutavat külmlao valveteenust, sest külmladu on tühi, külmutusseade välja lülitatud ning valvet teostab objektil turvafirma CTAS. Kostja ei teinud hagejale valveteenusest ülesütlemisavaldust kohe peale 31.05.2005, mil sõlmiti valveleping nr 05/15-2005 CTAS-iga, vaid 3 kuud hiljem 09.09.
lõikega 1 võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel e eteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või e eteatamistähtaja lõppemiseni. Tähtajatu kestvuslepingu võib lepingupool üles öelda ka mõjuva põhjuseta, s o korraliselt. Kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti, võib
lg 3 järgi kumbki lepingupool mõistliku e eteatamistähtajaga üles öelda püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu, mis on sõlmitud tähtajatult. Riigikohus on käesolevas asjas 22.12.2009 otsuse punkti 11 viimases lõigus tuvastanud, et pooled ei sõlminud tähtajatut kestvuslepingut, mida saab korraliselt üles öelda, ning kumbki pool sai lepingu üles öelda üksnes
Lepingu punkti 8.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et leping kehtib kuni kaasomanike vahel mõ elistes osades oleva kaasomandi lõpetamiseni. Seega sõlmisid pooled tähtajalise kestvuslepingu. Tulenevalt otsuse punkti 12 teisest lõikest sõltub kolleegiumi arvates lepingu p 4.1.3 ülesütlemiseks mõjuva põhjuse olemasolu sellest, millistes vastastikustes õigustes ja kohustustes pooled selles kokku leppisid. Hageja on seisukohal, et 13.07.2010 sõlmiti poolte vahel koostööleping. Lepingu alusel osutas hageja kostjale teenuseid ning punktide 4.1 ja 4.1.1-4.1.3 on hageja kohustatud tasuma hagejale teenustasu. Hageja leiab, et kostja laohoonel on hageja omandiga ühised seinad, katus, vundament, estakaad, estakaadi katusealus ning ühised külmikule vajalikud seadmed, mis on ühendatud laohoone torustikega. Kaasomandis vara vajab valvet ja hooldust, mille tagab hageja ning kostja peab tasuma valveteenuse eest vastavalt AÕS § 72 lg 1, 4 ja § 75 lg
Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et poolte tahe lepingu punkti 4.1.3 kokku leppimisel oli suunatud sellele, et hageja osutab kostjale valveteenust, mis on käsitatav käsunduslepinguna. Sellist tõlgendust kinnitavad poolte vande all antud seletused, 13.07.2010 lepingu punkt 1.3 ja hiljem poolte kaasomandi valdamist ja kasutamist reguleeriv 11.02.2005 leping. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleks punktis 4.1.3 kokku leppinud kaasomandi kaaskasutatava osa säilimise, hoolduse ja valve tasus. Riigikohus on otsuse punktis 13 leidnud, et kestvuslepingu saab lepingupool üles öelda nii mõne lepingus sätestatud kohustuse osas, mille ülesütlemiseks on mõjuv põhjus, kui ka tervikuna, kui lepingupoolel ei ole lepingu osalise täitmise vastu õigustatud huvi. Maakohus leiab, et kostja soovis lepingu osalist ülesütlemist. 09.09.2005 teates on kostja teatanud, et keeldub 01.09.2005 tasumast hageja poolt esitatud arveid summas 4 500 krooni territooriumi valve eest. Seega soovis kostja lepingu üles öelda valve osas.
järgi võib kumbki lepingupool nii tähtajalise kui ka tähtajatu käsunduslepingu
§-s 630 sätestatut järgimata üles öelda, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võ es ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni. Kohus leiab, et kostjal oli mõjuv põhjus lepingu punkti 4.1.3 ülesütlemiseks. Kostja on kinnitanud ning hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et alates 16.08.2005 on kostja külmkamber on tühi, külmutusseade on välja lülitatud ja alates 31.05.2005 teostab objektil tehnilist valvet turvafirma CTAS. Kõiki asjaolusid arvesse võ es ja poolte huvisid kaaludes (hageja huvi lepingu jätkamiseks ja kostja huvi lepingu lõpetamiseks) ei saa oodata, et kostja oleks jätkanud lepingu punktis 4.1.3 märgitud tasu maksmist kuni lepingu tähtaja möödumiseni s.o kaasomandi lõppemiseni. Kostja hoone on tühi, külmutusseade välja lülitatud ning hoonel on tehniline valve. Hageja märkis 22.02.2010 selgituses, et kostja andis enda laoruumid üürile kolmandatele isikutele, kes pääsesid territooriumile ja laohoonesse. Kolmandad isikud ei ole hoone omanikud ning ka neil käisid kliendid, kes võisid tekitada kahju hoonele ja külmhoone seadmetele. Nimetatud asjaolud kinnitavad, et oli alus jätkata valveteenust ning seda teeb valvemeeskond (II kd lk 66). Seega on ka hageja ise möönnud, et kostja vajas hageja poolt pakutavat valveteenust seni, kuni kostja ruumid olid üürile antud. Kohus nõustub, et ainult tehnilise valve olemasolu või 7 selle puudumine ei anna alust lepingu ülesütlemiseks, kuid arvestades asjaolu, et kostja hoones ei ole kaupa, külmutusseade on välja lülitatud ja see ei ole ka välja üüritud s.t kinnistul ei viibi kostja tõ u kolmandaid isikuid ja nende kliente, siis ei ole põhjendatud, et kostja kui lepingut üles öelda soovinud pool oleks jätkanud käsunduslepingu täitmist kuni lepingu tähtaja möödumiseni. Riigikohtu otsuse punkti 14 viimasest lõikest tulenevalt tuleb kohtul tuvastada, kas kostja on lepingu üles öelnud mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemise aluseks olevast asjaolust teadasaamist. Praeguses asjas sõlmis kostja kolmanda isikuga valveteenuse osutamise lepingu 31.05.2005. 09.09.2005 saatis kostja hagejale kirja, milles märkis, et keeldub alates 01.09.2005 territooriumi valve eest maksmast. 29.03.2006 esitas kostja hagejale kirjaliku ülesütlemisavalduse, mille sisust nähtuvalt ütles kostja lepingu p 4.1.3 alates 1.04.2006 üles. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et tegelikult tasus kostja hagejale territooriumi valve eest 1. detsembrini 2005. Nimetatud asjaoludest lähtudes leiab kolleegium, et kostja käitumine oli enne 29. märtsi 2006 avalduse esitamist vastuoluline, mistõttuei saa kostja 09.09.2005 kirja pidada lepingu p 4.1.3 ülesütlemise avalduseks.
lõike 3 kohaselt võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Kohus leiab, et kostja on kõiki asjaolusid arvestades öelnud lepingu punkti 4.1.3 osas üles mõistliku aja jooksul. Kostja on selgitanud (II kd lk 47 viimane lõik), et ei teinud hagejale valveteenusest ülesütlemisavaldust kohe peale 31.05.2005, mil sõlmiti valveleping nr 05/15-2005 CTAS-iga, vaid 3 kuud hiljem 09.09.2005, kuna 08.04.2005-15.08.2005 hoidis külmlao operaator – AS M külmlaos AS-ile G kuuluvat kaupa – 8100 karpi külmutatud kilu. 15.08.2005 andis AS M hoiul olnud kauba AS-ile G ärasaatmiseks kauba ostjale Ukrainas. Peale kauba väljaviimist külmlaost , jäid külmkambrid tühjaks. Uue kliendi otsingud 3 nädala jooksul tulemusi ei andnud. Kohus nõustub kostjaga, et olukorras, kus kaupa külmlaos ei olnud, külmutusseadmed olid väljalülitatud, uute klientide otsingud tulemusi ei andnud, ei olnud mõistlik eeldada, et kostja vajaks tühja külmlao valvamiseks topeltvalvet. Kuna elektrooniline valve oli kolm korda odavam ja täiesti piisav tühjana seisva külmlao valvamiseks, oli kostja otsus loobuda hageja teenusest põhjendatud. Vastuses (II kd lk 48) märgib kostja, et vaatamata teenusest loobumisele, oli kostja sunnitud talle esitatud arvet valveteenuse eest tasuma veel oktoobris ja novembris 2005, sest hageja ähvardas vastasel juhul mi e lasta läbi kostja transporti kinnistule aia ehitamiseks vajaliku materjaliga. Sama asjaolu kinnitas 05.10.2010 istungil ka kostja seaduslik esindaja vande all antud ütlustega (II kd lk 83 pöördel viimane lause – lk 84 esimene lõik). Kohus leiab, et kostja ei saanud 09.09.2005 lepingut ei üles öelda tagasiulatuvalt alates 01.09.2010. Lepingu punkt 4.1.3 tuleb lugeda lõppenuks alates 01.12.2010. Kohus leiab, et hageja ja kostja arvestustega (I kd lk 22 ja 109) on tõendatud, et kostja on elektri eest 11 219,88 krooni tasunud enne hagiavalduse esitamist, mistõttu puudus hagejal alus nimetatud osas hagi esitamiseks. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga selles, et hagejal oli
lg 8 alusel õigus arvestada kostja poolt tasutu kõigepealt viivise maksmiseks.
lg 1 üldtunnustatud põhimõte on, et võlgnik on õigustatud määrama, millise kohustuse täitmiseks ta raha maksis. See tähendab, et kuna kostja märkis maksekorraldusse, et tasus arve, tuli arvestada kostja poolt tasutu vastavas arves märgitu tasumisena.
§ 88 lg 8 käsitleb intressi, mi e viivise tasumist, mistõttu kohaldamisele ei kuulu. Kostja tunnistab hagi läbisõidu eest tasumata jätmise eest summas 1 534 krooni, sellelt arvestatud viivist 732,15 krooni ja osaliselt elektrienergia tasumisega viivitamise eest viivist 38,16 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 2 304,31 krooni. 8 Ülalmärgitud põhjendustel tuleb hagi kostja vastu 125 511,09 krooni saamiseks rahuldada 2 304,31 krooni osas. Hagihind on 125 511,09 krooni. Juhindudes TsMS § 163 lg 1 tuleb võrdeliselt hagi rahuldamise osaga jä a kostja menetluskulud 98,2% ulatuses hageja kanda ja hageja menetluskulud 1,8%% ulatuses kostja kanda (2 304,31 krooni 125 511,09 kroonist on 1,8%). Kooskõlas § 174 lg 1 on pooltel õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.