Obsah (6)

§ 26§ 92§ 31§ 19§ 93§ 6

3-11-544 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 25. august 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-544 Haldusasi M.K.’i kae

§ 26lg 1 p 2, § 99 lg 1 p 1/.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda /

§ 92lg 2, § 93 lg 1/.

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 25.08.2011, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist 1 kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). ASJAOLUD

1. Statistikaameti rahvamajanduse, finants- ja keskkonna arvepidamise osakonna rahvamajanduse arvepidamise talituse juhtivstatistik M.K. esitas 03.01.2011 lahkumisavalduse, paludes end teenistusest vabastada alates 04.01.
2. Statistikaamet, tulenevalt avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 114 lg-st 2, ei aktsepteerinud lahkumisavaldust. M.K. lahkus töölt omavoliliselt peale avalduse esitamist.
3. Statistikaameti peadirektori 20.01.2011 käskkirjaga nr 30p „Distsiplinaarkaristuse määramine - M.K.“ määrati M.K.ile töölt omavolilise puudumise eest distsiplinaarkaristuseks ATS § 85 lg 1 p 5 järgi teenistusest vabastamine ATS § 118 lg 3 alusel. Käskkirja kohaselt isik vabastatakse teenistusest alates 04.01.2011 /tl 53/. Statistikaameti peadirektori 21.01.2011 käskkirjaga nr 33p „Teenistusest vabastamine M.K.“ vabastatigi M.K. teenistusest alates 04.01.
4. Sama käskkirja kohaselt tuli talle maksta kasutamata jäänud puhkusehüvitis 36 kalendripäeva eest /tl 5/. Eelmärgitud käskkirju M.K. seaduses ettenähtud korras ei vaidlustanud.
5. 02.03.2011 esitas M.K. Statistikaametile taotluse (päringu) seoses ebaseadusliku viivitamisega lõpparve väljamaksmisel ja vähemmakstud lõpparvega, paludes talle tasuda kokku 8908 EEK ehk 569,33 eurot. 04.03.2011 vastuses päringule Statistikaamet teatas, et ta ei tunnista esitatud nõuet /tl 11-15/.
6. M.K. (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) esitas 06.03.2011 Tallinna halduskohtule kaebuse 9353.4 EEK ehk 597.80 euro väljamõistmiseks Statistikaametilt lõpparve väljamaksimisega viivitamise ja vähemmakstud lõpparve eest /tl 1-4/.
7. 01.04.2011 kohtumäärusega võttis kohus menetlusse M.K.’i kaebuse Statistikaametilt 569,33 euro (kohus märkis, et kuna kaebus on riigilõivuvaba, siis puudub alus riigilõivuna tasutud summa 28,47 euro arvestamiseks väljamaksmisele taotletava summa hulka) väljamõistmiseks lõpparve väljamaksimisega viivitamise ja vähemmakstud lõpparve eest /tl 16/. 19.04.2011 määrusega kohus määras lahendada asi kirjalikus menetluses /tl 25/.
8. Statistikaamet (edaspidi ka vastustaja) esitas 13.05.2011 halduskohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 29-31/. Menetlusosalistele täiendavate selgituste, taotluste jm dokumentide esitamiseks antud tähtajal (kuni 01.07.2011) pooled täiendavaid seisukohti kohtule ei esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja M.K. on esitanud kaebuse seoses ebaseadusliku viivitamisega lõpparve väljamaksmisel ja vähemmakstud lõpparvega järgmistel põhjustel. Kaebaja esitas lahkumisavalduse 03.01.2011, paludes end teenistusest vabastada alates 04.01.
9. Lahkumisavaldust ei aktsepteeritud ning kuna kaebaja lahkus peale avalduse esitamist, siis algatati tema suhtes distsiplinaarmenetlus ning ta vabastati teenistusest ATS § 118 lg 3 alusel. Samas, kaebaja vabastati ametist alates 04.01.2011, kuid lõpparve laekus 25.01.
10. Seega on rikutud ATS § 134 lg
11. Oluline on fakt, et kaebaja vahetu juht oli tema 2 lahkumisest teadlik alates 06.12.
12. Vastavalt ATS § 134 lg-le 3 on Statistikaamet kaebajale võlgu järgmise summa: Ametipalk: 11000 Tööpäevade arv jaanuaris 2011: 21 Ametipalk päevas: 11000/21=524 Ametist vabastamine:
13. jaanuar
14. Lõpparve laekumine:
15. jaanuar
16. 524x16=8384 (EEK) Käskkirjast nähtuvalt kompenseeriti väljavõtmata 36 puhkusepäeva, kuid lisaks oli kaebaja tööl ka
17. jaanuaril. Seega on lisaks ebaseaduslikule viivitamisele makstud ka väiksem lõpparve: 524x1=524(EEK). Samuti peaks Statistikaamet kaebajale korvama kohtukulud (riigilõiv summas 5% esitatud kahjunõudest): 0.05x(8384+524)=445.4 (EEK) Kokku palub kaebaja tema kasuks välja mõista summa 8384+524+445.4=9353.4 (EEK). Euro konversioon kursiga 15.6466 [535.84+33.49+28.47=597.80] EUR. Vastustaja Statistikaamet palub jätta kaebuse rahuldamata täies ulatuses järgmistel asjaoludel. M.K.i 03.01.2011 esitatud lahkumisavaldust Statistikaamet ei aktsepteerinud tulenevalt ATS § 114 lg-st
18. Väide, et vahetu juht oli tema lahkumisest teadlik alates detsembrikuust, on väär.
19. a detsembris teavitas M.K. oma vahetut juhti, et tal on avanenud võimalus minna Luksemburgi Euroopa Investeerimisfondi praktikale (22.01-22.04.2011). Praktika ei olnud seotud M.K.i tööülesannetega ega üldse tema töö valdkonnaga. Vahetu juht tegi pika kaalumise järel lubava otsuse eeldusel, et M.K. suunab praktika ajaks kõik oma ülesanded kellelegi ajutiselt ümber. Vastavalt tööplaanile oli M.K.i tööülesannetel kandev osa, kusjuures paljud olulised tähtajad oleksid kattunud praktikal olemise perioodiga. 03.01.2011 sai M.K.i vahetu juht ameti dokumendihaldussüsteemi kaudu teada, et M.K. on esitanud puhkusetaotluse perioodiks 17.01-30.04.2011l. Vahetu juht teavitas käesoleva haldusasja kaebajat, et taotlust ei ole võimalik rahuldada. M.K. oli seotud mitmete projektidega, mille tähtajad just tema äraoleku perioodi langesid. 03.01.2011 omavoliliselt lahkunud M.K.ile helistasid lahkumise päevale järgnenud päevadel nii vahetu juht kui ka Statistikaameti usaldusisik. Enamasti ei võtnud M.K. telefoni vastu. Olukordades, kus M.K. telefoni vastu võttis, proovisid Statistikaameti nimetatud isikud teda tööle tagasi kutsuda, kas siis tööde üleandmiseks ja töösuhte lõpetamiseks või, kuna M.K. oli näidanud end hea töötajana, rääkida võimalusest ametikohal jätkata. Kuna Statistikaamet oli olukorras, kus M.K. ei tulnud tööle ega tahtnud ka töölt ära minna, algatati tema suhtes distsiplinaarmenetlus, mis lõppes isiku teenistusest vabastamisega. Distsiplinaarmenetluses tuvastati, et M.K. ei soovi koostööd teha, ei tööle naasta ega lahkuda, mistõttu kohaldati tema suhtes raskeimat karistust, teenistusest vabastamine. Nimetatud käskkirja osas M.K. vastu ei vaielnud. Põhjus, miks kaebajale lõpparve alles jaanuarikuu teises pooles maksti, on tingitud selllest, et vahepealsel ajal, st alates 03.01.2011, loodeti veel M.K.iga korrektselt töösuhe lõpetada, välistatud polnud ka teenistuse jätkamine pärast praktikat. Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) kohaldatavusest avalikus teenistuses tuli distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja isikule reaalselt tutvustada. Tähitud kirjale kaebaja järgi ei läinud, e-postiga saadetud teatisele kinnitust kättesaamise kohta ei andnud, kodusel aadressil samuti kätte ei saadud. Lõpuks avaldati teade kaebaja osas distsiplinaarmenetluse algatamise kohta Ametlikes Teadaannetes. Sellega leiab Statistikaamet, et tegi kõik, et tagada isikule reaalne võimalus tema suhtes algatatud menetlusega tutvumiseks. Kuna isik üleskutsetele ei vastanud viidi läbi distsiplinaarmenetlus, mille tagajärjel kaebaja vabastati teenistusest 21.01.2011, ent kuna tulenevalt ATS § 118 lg 3 3 sätestatust vabastatakse isik teenistusest omavoliliselt teenistusest lahkumise päevale järgnevast päevast, siis M.K.i puhul oli selleks kuupäevaks 04.01.
20. Kaebaja viitab, et Statistikaamet oleks pidanud maksma temale lõpparve 04.01.2011, aga selleks ajaks polnud selgunud, et M.K. teenistusest vabastatakse. M.K. on oma kaebuses viidanud peadirektori kirjale, mille sisuks oli ametniku tööle tagasi palumine. Kaebaja loeb sellest välja, et viivitus lõpparve maksmisega oli tahtlik. Jääb arusaamatuks, kuidas on peadirektori kiri seotud lõpparve maksmisega viivitamisega. Distsiplinaarmenetluse algatamine ei tähenda ju, et koheselt tuleks isikule välja maksta lõpparve. ATS § 134 lg 1 kohaselt on ametiasutus kohustatud maksma lõpparve teenistusest vabastamise päeval, milleks oli 21.01.2011, mitte 04.01.2011 nagu väidab kaebaja. Statistikaamet tunnistab, et seoses sellega, et isik sai lõpparvega makstava rahasumma kätte 25.01.2011, on Statistikaamet viivitanud lõpparve väljamaksmisega 2 päeva ning on nõus selle tulenevalt ATS § 134 lg-st 2 tasuma. Seega tunnistab Statistikaamet nõuet kahe tööpäeva ametipalga suuruses. Kaebaja nõuab 16 tööpäeva hüvitamist, aja eest, mil ta reaalselt ei töötanud Statistikaametis. Kaebaja on ka oma kaebuses kirjutanud, et 03.01.2011 lahkus ametipostilt. ATS § 37 lg 1 kohaselt on teenistujal õigus saada palka alates teenistusse astumise päevast kuni teenistusest vabastamise päevani, seega ei tunnista Statistikaamet M.K.i 16 tööpäeva ametipalga nõuet. M.K.i arhiivikaart tema palga kohta jaanuaris näitab selgelt, et lisaks puhkusehüvitisele on M.K.ile tasutud ka ühe päeva ametipalk, 03.01.2011 tööpäeva eest. Riigilõivu osas on kohus ise märkinud, et tegemist on riigilõivuvaba kaebusega. KOHTU PÕHJENDUSED
21. Käesoleval juhul M.K. leiab, et Statistikaamet on tema teenistusest vabastamisel viivitanud lõpparve väljamaksmisega 16 päeva võrra (kaebaja väiteil toimus tema ametist vabastamine
22. jaanuaril 2011, lõpparve laekus aga
23. jaanuar 2011). Samuti on M.K. seisukohal, et lõpparve makstud välja väiksemas summas kui ette nähtud, nimelt on kaebaja arvates tasustamata 03.01.2011, mil kaebaja oli veel tööl. Statistikaamet võtab omaks, et ta on viivitanud lõpparve väljamaksmisega 2 päeva, ning on nõus kahe tööpäeva ametipalga suuruses kaebajale tasuma. Muus osas Statistikaamet kaebust ei tunnista. Kohus märgib kõigepealt, et vastavalt

§ 19

lg-le 7 halduskohus vaatab asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses ning halduskohus ei ole seotud kaebuse sõnastusega. Kuna käesolevas kaebuses kaebaja ei vaidlusta enda teenistusest vabastamist distsiplinaarkaristusena, siis jätab kohus tähelepanuta kõik poolte sellekohased väited ja selgitused. Kohus käsitleb M.K.i teenistusest vabastamist üksnes seonduvalt tema rahalise nõudega.

1. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole poolte vahel vaieldavad järgmised asjaolud: M.K. oli reaalselt viimast päeva tööl 03.01.2011, mil kaebaja esitas lahkumisavaldus; ta jäi teenistusest omavoliliselt puuduma alates 04.01.2011, millisest kuupäevast alates ta oli palunud end oma algatusel teenistusest vabastada; Statistikaameti peadirektori käskkiri nr 33p M.K. teenistusest vabastamise kohta anti 21.01.2011 ja kaebaja vabastati teenistusest taandkuupäevaga alates 04.01.2011, st päevast mil ta jäi puuduma; nimetatud 21.01.2011 käskkiri tehti kaebajale allkirja vastu teatavaks 24.01.2011; lõpparve maksti M.K.ile välja/ kaebaja sai lõpparve kätte 25.01.
3. ATS § 118 lg 1 kohaselt ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva seaduse paragrahvis 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest. Sama paragrahvi lg 3 järgi ametnik 4 vabastatakse käesoleva paragrahvi
4. lõike alusel, arvates talle vabastamise vormistamise dokumendi teatavakstegemise päevale järgnevast päevast. Omavoliliselt teenistusest lahkunud ametnik vabastatakse, arvates omavoliliselt teenistusest lahkumise päevale järgnevast päevast. Tulenevalt ATS § 134 lg-st 1 ametiasutus on kohustatud maksma lõpparve teenistusest vabastamise päeval. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 on ametiasutus kohustatud lõpparve maksmata jätmise korral maksma ametipalka lõpparve väljamaksmisega iga viivitatud tööpäeva eest. Antud juhul Statistikaamet on vabastanud kaebaja teenistusest alates 04.01.2011, mil kaebaja jäi omavoliliselt puuduma. Seega on vastustaja arvestanud kaebaja viimase tööl oleku päevana 03.01.2011, mille eest kaebajal oli/on õigus saada töötasu. Statistikaamet ongi arvestanud ja maksnud M.K.ile välja töötasu (astmepalk+astmepalga suurendus+perioodiline lisa) 33.47 eurot k. a jaanuaris tööl oldud ühe tööpäeva (esmaspäev, 03.01.2011) eest, nagu nähtub vastustaja esitatud arhiivikaardist M.K.i palga kohta jaanuaris /tl 32/. Seda on kaebajale 04.03.2011 selgitatud ka vastuses tema 02.03.2011 päringule /tl 12/. Seetõttu jääb kohtule arusaamatuks ja on ilmselgelt alusetu niisuguse nõude (uuesti) esitamine kohtukaebuses.
5. Samamoodi, lähtudes eelviidatud seadussätetest, on alusetu M.K.i soov saada töötasu jaanuaris aja eest, mil ta omavoliliselt ei olnud teenistuses (ei teinud tööd) kuni tema tegeliku vabastamiseni. Kohus selgitas juba 17.06.2011 määruses, millega jättis rahuldamata M.K.i asjakohatu taotluse Rahandusministeeriumilt tõendite kogumiseks, et on ütlematagi selge, et nn tööluusi puhul, taandkuupäevaga vabastamise korral ei ole ametnikule temast endast olenevatel põhjustel võimalik lõpparvet välja maksta (tegelikult) teenistuses oleku viimasel päeval. Esiteks ei ole ametiasutusele kindlalt teada, et töötaja kavatseb järgmisel päeval omavoliliselt puuduma jääda, teiseks ei pruugi aga iga „tööluus“ sugugi lõppeda isiku karistamisega teenistusest vabastamisega: võimalik on nii leebem karistus koos teenistuse jätkumisega kui ka töösuhte lõpetamine muul alusel ja ajal. Seetõttu loetakse ka omavoliliselt teenistusest lahkunud/puuduma jäänud isiku vabastamise päevaks lõpparve väljamaksmise seisukohalt sellekohase vabastamise dokumendi vormistamise päeva. Teistsugune tõlgendus oleks vastuolus igasuguste loogika, õigluse ja mõistlikkuse põhimõtetega ning kujutaks endast „tööluusi“ teinud isiku „premeerimist“. Mingit tähendust ei oma antud küsimuses aga asjaolu, kas kaebaja vahetu juht oli tema lahkumisest teadlik alates 06.12.2010 või mitte.
6. Kuivõrd Statistikaamet andis käskkirja M.K.i teenistusest vabastamise kohta reedel, 21.01.2011 (mitte 24.01.2011, nagu ekslikult on märgitud vastuses kaebaja 02.03.2011 päringule), siis pidi vastustaja samal päeval tegema ka temaga lõpparve. Et vastustaja tegi sellekohase maksekorralduse alles teisipäeval, 25.01.2011, siis hilines Statistikaamet lõpparve väljamaksmisega 2 tööpäeva võrra, nagu vastustaja on oma kirjalikus seletuses ka omaks võtnud (mistõttu jääb kohtule selgusetuks, miks vastustaja samas palub jätta kaebuse rahuldamata täies ulatuses). Lõpparve väljamaksmise päeva seostamine ametniku teenistusest vabastamise käskkirja talle allkirja vastu teatavakstegemise päevaga ei tulene aga seadusest ega ole ka millegagi põhjendatud ja seetõttu on Statistikaamet vastuses kaebaja 02.03.2011 päringule alusetult keeldunud kaebaja nõude tunnustamisest märgitud osas. Miks peaks ametiasutus näiteks pool aastat pidama kinni lõpparvet isikule, kellega tal ei õnnestu ühelgi viisil kontakteeruda ja seetõttu ei saa talle käskkirja nõutaval viisil teatavaks teha? Ametiasutus on ju sellele vaatamata isikuga töösuhte lõpetanud, st isiku teenistusest vabastanud. Käskkirja tegelik kättetoimetamine/teatavakstegemine omab tähendust eelkõige niisuguse haldusakti vaidlustamise korral, kuid sellest ei sõltu lõpparve tegemine ja väljamaksmine. Eeltoodut arvestades kuulub M.K.i kaebus rahuldamisele osaliselt: vastustajal 5 tuleb ATS § 134 lg 2 järgi kohustatud maksma kaebajale lõpparve väljamaksmisega viivitamise tõttu ametipalka 2 tööpäeva eest.
7. Tulenevalt

§ 92

lg-st 2 kaebuse osaliselt rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 93

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesoleval juhul kohus küll rahuldab M.K.i kaebuse osaliselt, kuid ei kaebaja ega Statistikaamet ole

§ 93lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud.

Kohus rõhutab, et juba 01.04.2011 kohtumääruses, millega kohus võttis M.K.i kaebuse menetlusse Statistikaametilt üksnes vähendatud summas - 569,33 euro – palga väljamõistmise nõudes, kohus märkis, et kuna kaebus on riigilõivuvaba, siis puudub alus riigilõivuna tasutud summa 28,47 euro arvestamiseks väljamaksmisele taotletava summa hulka. Riigilõivu kompenseerimise nõue ei ole ka palganõue ega taotlus

§ 6lg 2 ja 3 mõttes.

Kohus selgitas, et kaebajal on õigus taotleda riigilõivu tagastamist RLS § 12 jj sätestatud korras. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 6