Obsah (5)

§ 26§ 92§ 31§ 32§ 7

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 26.08.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-3294 Haldusasi Menetlusosalised E.P.`i kaeb

§ 26lg 1 p 6).

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda (

§ 92lg 1).

3. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus menetlusosalistele. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 26.09.2011 (

§ 31lg 1 ja 4).

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil (

§ 32lg 5).

Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 01.06.2010 omandas kaebaja omandireformi käigus vara tagastamise teel Harjumaal Kuusalu vallas Pala külas Ohepalu looduskaitsealal asuva katastriüksuse katastritunnusega 35206:002:0273 (kinnistusraamatus registriosa nr 13469402), lähiaadressiga Männiku (edaspidi Männiku kinnistu).
2. 10.03.2010 esitas kaebaja Keskkonnaministeeriumile avalduse, milles tegi riigile ettepaneku omandada tema omandis olev Männiku kinnistu.
3. 16.11.2010 omandamisest. käskkirjaga nr 1644 keeldus keskkonnaminister kinnisasja riigile 1
4. 16.12.2010 esitas kaebaja kaebuse halduskohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5. Kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist ja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamist ning menetluskulud palub jätta vastustaja kanda. Kaebaja leiab, et vastustajal puudus õigus keelduda riigi poolt kinnisasja omandamisest looduskaitseseaduse (LKS) § 20 lg 11 alusel. Kaebuse esitaja omandas nõudeõiguse Männiku kinnistu tagastamiseks pärimise teel, mis on võrdsustatav kinnisasja omandamisega pärimise teel. Vastava pärimisõiguse sai kaebaja juba xx xx xxxx, s.o pärandi avanemisel pärandaja (H. P.) surma päeval, kuid LKS §-s 20 lg 11 sätestatud piirangud hakkasid kehtima 01.04.2007, mistõttu ei laiene need kaebajale. Kaebaja leiab, et tema õigusi ei saa kitsendada pelgalt seetõttu, et riik ei suutnud viia läbi pärimisega seonduvat kohtumenetlust ja A. L. õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamise menetlust mõistliku aja jooksul, arvestades, et juba 17.05.1995 otsusega nr 4415 tunnistati A. L. omandireformi õigustatud subjektiks ning on põhjendamatu, et kaebuse esitaja kui vastava tagastatud maa osas õigustatud subjekti õigusjärglase õigusi kitsendatakse 01.04.2007 jõustunud õigusnormi alusel, s.t 12 aastat hiljem jõustatud sätte alusel arvates kõnealuse maa omandireformi objektiks lugemisest. Kaebaja leiab, et kuna õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus oli alanud juba 1990-ndatel aastatel, oleks see pidanud olema lõpule viidud enne 2007, s.o enne LKS § 20 lg 11 sätestatud piirangu kehtestamist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Seega tuli õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine lõpule viia haldusorganite poolt vähemalt mõistliku aja jooksul ning ilma, et tagastamisel oleks isik (tema surma korra nõudeõiguse pärija) pidanud arvestama LKS sätestatud piirangutega, millised takistavad teda tema õiguste realiseerimisel. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatav käskkiri ei ole kooskõlas LKS § 20 lg-s 11 sätestatuga, kuna toimunud ei ole võõrandamistehingut viidatud sätte tähenduses. Kuusalu Vallavalitsus on 18.06.2009 andnud korralduse nr 566 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta kaebuse esitajale. Kuivõrd tegemist on õigusvastaselt võõrandatud vara (maa) tagastamisega, ei ole kaebuse esitaja hinnangul seda võimalik käsitleda „võõrandamistehinguna“ LKS § 20 lg 11 tähenduses, tegemist on riigi-poolse omandisuhteid reformiva tegevusega, millise käigus tagastatakse maad nende õigusjärgsetele omanikele või nende õigusjärglastele, kellelt maad on õigusvastaselt võõrandatud. Kuusalu Vallavalitsuse korralduse nr 566 puhul on tegemist haldusorgani poolt antud ühepoolse, autoriteetse ja täitmisele kuuluva haldusaktiga HMS § 51 lg 1 tähenduses, mitte tsiviilõigusliku, tahteavaldusi sisalduva tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 tähenduses. Nimetatud haldusakti, mitte tehingu, alusel on kaebuse esitaja kantud Männiku kinnistu (esma)omanikuna ka kinnistusraamatusse 01.06.
6. Kuusalu Vallavalitsus ei võõrandanud maad kaebuse esitajale, see oleks ka õiguslikult võimatu olnud, kuivõrd nimetatud maa-ala oli üksnes Kuusalu valla kasutuses, mitte omandis. Kaebuse esitaja on seisukohal, et jõustades 01.04.2007 LKS § 20 lg 11 oli seadusandja eesmärk piirata ärilistel eesmärkidel omandatud kinnisasjade omandamist riigi poolt, millist seisukohta toetab ka vastavas sättes kasutatud termin „võõrandamistehing“. Ilmselgelt ei olnud seadusandja eesmärk piirata nn esmaomandajate (sh endiste õigusjärgsete omanike, nende õigusjärglaste) õigusi tagastatavale maale (sh nõudeõigusele tagastatava maa suhtes). 2 Kaebuse esitaja on seisukohal, et käskkirja andes on vastustaja teostanud kaalutlusõigust arvestamata selle eesmärki ning olulisi asjaolusid, s.t LKS §-s 20 lg 11 sätestatud piirangute eesmärki, samuti asjaolusid, kuidas kaebaja Männiku kinnistu omandas, mistõttu on tegemist materiaalselt ehk sisuliselt õigusvastase haldusaktiga. Vastustaja ei ole juhtumi asjaolusid piisava põhjalikkusega kindlaks teinud ning seeläbi nendele õiget hinnangut andnud. Kaebuse esitaja on eelnevalt viidanud eeldatavale seadusandja tegelikule tahtele 01.04.2007 LKS §-s 20 lg 11 kehtestades ning vastustajal oli haldusakti andes samuti kohustus selgitada välja seadusandja tegelik tahe, mitte pelgalt eelviidatud normi keeleliselt tõlgendada. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kaebuse esitaja on seisukohal, et oma eelkirjeldatud tegevusega vastustaja vastavat kohustust täitnud ei ole.
7. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebuse esitaja kanda. Vastustaja leiab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse pärimise aeg ei oma LKS § 20 rakendamisel mingit tähendust, kuivõrd viidatud sätte kohaldamise eelduseks on kinnisomandi kasutamise olulised piirangud. Piiranguid saab lugeda isiku (kinnis) omandiõigust piiravaks ajahetkest, millisest tal tekib omandiõigus. Nõudeõiguse omandamine ei too iseenesest kaasa omandiõigust õigusvastaselt võõrandatud varale, vaid loob eeldused selleks. Omand tekib kinnistusraamatusse kandmisega. Seega ei oma LKS § 20 rakendamisel tähendust asjaolu, millal isik sai maa tagastamise nõudeõiguse omanikuks ja kellelt ta omandas nõudeõiguse ning mil viisil, vaid oluline on see, millal ta sai kinnisasja omanikuks. Kaebuse esitaja on Männiku kinnisasja omandanud kinnistusraamatu andmetel 01.06.2010 ja kinnisasi on omandatud pärast Ohepalu looduskaitseala kaitse alla võtmist. Omandamise aluseks olev Kuusalu Vallavalitsuse 18.06.2009 korraldus nr 566 sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Kinnisasi on omandatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel. Faktilised asjaolud vastavad LKS § 20 lõikes 1¹ toodule ja puuduvad viidatud sätte kohaldamist välistavad asjaolud. Seega ei ole Männiku kinnisasja riigile omandamine lubatud. Vastustajale jääb ka arusaamatuks kaebaja seisukoht, mille kohaselt oleks vastustaja pidanud vaidlustatud haldusakti andmisel lähtuma maaüksuse tagastamise menetluse alguses kehtinud õigusnormidest. Maareformi seaduse (MaaRS) alusel õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja LKS § 20 alusel maa riigile võõrandamise menetlused on kaks täiesti erinevat, teineteisest sõltumatut menetlust. LKS § 20 alusel maa riigile omandamise otsustamisel ei oma mingit tähendust asjaolu, mis tingis õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise viibimise kaebuse esitajale. Lisaks sellele, et tegemist on erinevate menetlustega, on ka nende läbiviimine erinevate haldusorganite pädevuses. Seega puudub igasugune seos. Vastustaja on seisukohal, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotlemine on õigus, mitte kohustus. MaaRS § 2 kohaselt on maareformi eesmärk riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber korraldada peamiselt eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õigustest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, et luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine ja tagastamise ulatus sõltub ühelt poolt tagastamise õigustatud subjekti tahtest ja teiselt poolt õigusaktides sätestatust. Kui asja (maa) omadused, sh võimalused seda kasutada, ei vasta omandaja ootustele, on tal õigus seadusega sätestatud juhtudel loobuda/keelduda asja (maa) omandamisest/tagastamisest. MaaRS § 6 lõike 2 punkti 1 kohaselt maad ei tagastata, kui õigustatud subjekt seda ei nõua. Lisaks annab MaaRS § 6 lõike 4 punkt 3 õigustatud subjektile õiguse loobuda kaitsealuse maa tagastamisest ja taotleda selle eest kompensatsiooni 3 või loobuda sellest. Viidatud MaaRS säte ei sea loobumist sõltuvusse alal kehtivast kaitsekorrast. Kaebaja on omandanud Männiku kinnistu pärast selle kaitse alla võtmist ja ta ei ole kasutanud MaaRS antud võimalust loobuda looduskaitseliste piirangutega maa omandamisest. Seega on ta teadlikult omandanud looduskaitseliste piirangutega kinnisasja ja sellise kinnisasja riigile omandamine ei ole lubatud. LKS alusel maa riigile võõrandamist kinnisasja väärtusele vastava tasu eest ei saa käsitleda alternatiivina õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisest loobumisele ja selle eest makstavale kompensatsioonile. Maa omandamine maareformi käigus eesmärgiga see võõrandada riigile ei ole kooskõlas maareformi eesmärgi ega ka looduskaitseseaduse alusel maa riigile omandamise eesmärgiga. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et Kuusalu Vallavalitsuse 18.06.2009 korraldus nr 566 ei ole võõrandamistehing LKS § 20 lg 11 mõttes. Tehingu mõiste on sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lõikes 1, mille kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Tehinguid liigitatakse seaduse alusel ühepoolseks või mitmepoolseks, kuid tehinguid võib liigitada ka valdkondade järgi. Võõrandamine tähendab õiguse üleandmist ühelt isikult teisele. Üldmääratluse „võõrandamistehingud“ all mõistetakse tavapäraselt kõiki tehinguid, mille tulemusel vahetub õiguse omanik. LKS § 20 lõikes 1¹ nimetatud võõrandamistehingute all tuleb mõista kõiki tehinguid, mille käigus kinnisasja omand läheb ühelt isikult üle teisele isikule (pärimine, võõrandamine, kinkeleping, äriühingute poolt mitterahalise sissemakse tegemine vms). Tulenevalt maareformi seadusest (§ 31 lg 2) kuulub tagastatav maa enne selle tagastamist riigile, kuigi tegemist ei ole kinnisomandiga asjaõigusseaduse tähenduses. Maa tagastamisel antakse seaduse alusel riigile kuuluv maaomand üle õigustatud subjektile. Seega on maa tagastamine võõrandamistehing, mis lõpeb kinnistusraamatu kandega, millega tagastatava maa omandiõigus läheb üle õigustatud subjektile. LKS alusel maa omandamisel, eelkõige LKS § 20 lõike 1¹ kohaldamisel puudub seaduse rakendajal kaalutlusõigus. HMS § 4 lõike 1 kohaselt on kaalutlusõigus haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsuse tegemist või valida erinevate otsuste vahel. LKS § 20 lg 1¹ sätestab imperatiivselt tingimused, millisel juhul riik ei omanda kinnisasja LKS § 20 sätestatud korras. Viidatud sättes nimetatud faktiliste asjaolude esinemine välistab LKS § 20 lõike 1 kohaldamise. Riigi esindajal puudub siin otsustamisel kaalutlusõigus. Käesoleval juhul on vaidlustatud haldusakti andmisel tuvastatud, et kaebaja on Männiku kinnisasja omandanud 01.06.2010, seega ei ole kinnisasja omandamine riigile lubatud. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (

§ 7lg 1, § 26 lg 1 p 1).

Kohustamiskaebuse lahendamiseks peab kohus lisaks kontrollima, kas haldusorgani kohustus haldusakt anda ei ole asjaolude või õiguse muutumise tõttu ära langenud. Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. LKS § 20 lg 1¹, mis jõustus 01.04.2007, sätestab, et riik ei omanda kinnisasja LKS § 20 sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas vastavalt LKS §-le 16 informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud juhul, kui kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks või 4 kinnisasi omandati pärimise teel või abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutmist. Pooled vaidlevad selle üle, kas tagastamise nõudeõiguse omandamine pärimise teel on võrdsustatav kinnisasja pärimise teel omandamisega ning kas tegemist on seetõttu LKS § 20 lg-s 1¹ sätestatud erandiga, mil riik saab kinnisasja omandada. Teisalt väidab kaebaja seda, et kuna kinnisasja riigi poolt omandamisele LKS § 20 lg-ga 1¹ sätestatud piirangud hakkasid kehtima peale pärandi avanemist (pärimisõiguse tekkimist) 06.10.2003 ei ole need kaebaja suhtes kohaldatavad. Puudub vaidlus, et 06.10.2003 sai kaebaja pärimise teel Männiku kinnistu tagastamise nõudeõiguse, maa tagastati kaebajale Kuusalu Vallavalitsuse 18.06.2009 korraldusega nr 566 ning kaebaja kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 01.06.2010. Haldusakti andmisel tuleb reeglina kohaldada selle andmise ajal kehtivat materiaalõigust (mis on HMS §-i 54 kohaselt üheks haldusakti õiguspärasuse eelduseks). Kaebaja suhtes haldusakti andmisel on õigesti kohaldatud LKS § 20 lg-t 1¹. Viidatud sätet grammatiliselt tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et kuna kinnisasi omandati kaebaja poolt 01.06.2010 ning seaduse rakendajal kaalutlusõigus puudub, tuli keelduda kinnisasja riigile omandamisest. Seisukohta, et maa tagastamist (maa tagastamise korraldust) tuleb käsitleda võõrandamistehinguna kinnitab kohtupraktika (Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud lahend haldusasjas nr 3-10-1814). Omandiõiguse tekkimise hetkeks loetakse ka tagastamise kaudu vara omandamisel kinnistusraamatusse kande tegemise aega (Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 63). Seadusandja LKS-s eelmärgitust erinevat regulatsiooni sätestanud ei ole. Seega, LKS § 20 lg 1¹ kohaldamisel ei oma tähtsust, kes, millal või kuidas omandas maa tagastamise nõudeõiguse, vaid tähtsust omab kinnisasja omandamise aeg. LKS § 20 lg 11 sätestab imperatiivsed tingimused, mille korral riik isikult kinnisasja ei omanda. Nendeks tingimusteks on: a) kinnisasi on omandatud pärast selle kaitse alla võtmist (antud asjas kaitse alla võtmise aja üle vaidlus puudub, kinnisasja omandamise ajaks oli kinnistusraamatu kande tegemise aeg); b) võõrandamistehing (antud juhul tagastamise korraldus) sisaldas vastavalt LKS §-le 16 teavet kaitstava loodusobjekti kohta (korralduses piisava teabe puudumist kaebaja vaidlustanud ei ole). Seega on käesoleval juhul mõlemad tingimused täidetud. Kaevatava haldusakti andmisel ei saanud maa riigi poolt omandamise otsustaja jaoks kohaldatavast normist tulenevalt omada tähtsust tagastamismenetluse või pärimisvaidluse lahendamise pikkus. Kuigi see ei oma kaebaja argumente arvestades käesolevas asjas tähtsust, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebaja saanuks endale ebasobivate looduskaitseliste piirangute korral maa tagastamise asemel valida selle kompenseerimise omandireformi õigusaktide alusel. Vastustaja on õigesti märkinud, et LKS alusel maa riigile võõrandamist kinnisasja väärtusele vastava tasu eest ei saa käsitleda alternatiivina õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisest loobumisele ja selle eest makstavale kompensatsioonile. Maa omandamine maareformi käigus eesmärgiga see võõrandada riigile ei ole kooskõlas maareformi eesmärgi ega ka looduskaitseseaduse alusel maa riigile omandamise eesmärgiga. Looduskaitseseadus antud juhul riigi poolt kinnisasja omandamist ei võimalda.

§ 26lg 1 p 6 alusel tuleb haldusakti tühistamise kaebus jätta rahuldamata.

5 Kuna tühistamiskaebus jääb rahuldamata, ei ole antud juhul alust ka kohustamiskaebuse rahuldamiseks. 8.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja menetluskulude nõuet esitanud ei ole. Kaebaja menetluskulud jäävad viidatud sätte alusel tema enda kanda. Kristina Maimann Kohtunik 6