KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Kaebuse esitaja Vaidlustatud lahend Asja läbivaatamine Tallinna Halduskohus Dagmar Maastik 6.septembril 2011.a. Tallinnas 3-11-1947 „Liinihoolduse Eesti“ OÜ vaidlustus „Eesti Energia Jaotusvõrk“ OÜ 5.07.2011.a. pakkujate kvalifitseerimise protokolli nr 8722 p 2 osaliselt kehtetuks tunnistamiseks „Eesti Energia Jaotusvõrk” OÜ Rahandusministeeriumi juures asuva vaidlustuskomisjoni 29.
- 2011.a. otsus nr 151-11kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
- Kaebus rahuldada.
- Tühistada Rahandusministeeriumi juures asuva vaidlustuskomisjoni 29.07.2011.a. otsus nr 151-11- ning jätta „Liinihoolduse Eesti“ OÜ vaidlustus „Eesti Energia Jaotusvõrk“ OÜ 5.07.2011.a. pakkujate kvalifitseerimise protokolli nr 8722 p 2 osaliselt kehtetuks tunnistamise nõudes rahuldamata.
- Välja mõista „Liinihoolduse Eesti“ OÜ-lt „Eesti Energia Jaotusvõrk“ OÜ kasuks 639(kuussada kolmkümmend üheksa) eurot 11 s menetluskulusid. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 6.oktoobril 2011.a. Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja arutamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 24.05.2011.a. kuulutas „Eesti Energia Jaotusvõrk“ OÜ välja lihthanke nr 8722 „Valga käidupiirkonnas 10 kV ja 0,4 kV trasside puhastus“. 5.07.2011.a. pakkujate kvalifitseerimise protokolli nr 8722 punktis 1 kvalifitseeriti pakkujad „Edmest EDM“ OÜ ja „Lemon Invest“ OÜ ning punktis 2.
- jäeti kvalifitseerimata „Liinihoolduse Eesti“ OÜ põhjusel, et pakkuja ei täida hankedokumentide(HD) osaks oleva VR23 „Nõuded pakkujale, pakkumuse esitamisele ja menetlemisele” punktist 1.7 tulenevat nõuet, mille kohaselt ei tohi pakkuja olla oluliselt rikkunud oma hankelepingulisi kohustusi hankija ees hanketeate avalikustamisele eelnenud 90 päeva jooksul, sh ei tohi pakkujal olla leppetrahvi võlgnevusi hankija ees; pakkujale esitati 17.06.2011.a. varasema hankelepingu rikkumisest tingitud leppetrahvi nõue, mis on tasumata ning seetõttu pole pakkujat võimalik hankemenetluses kvalifitseerida. „Liinihoolduse Eesti“ OÜ vaidlustas Rahandusministeeriumi juures asuvas vaidlustuskomisjonis protokolli nr 8722, taotledes enda kvalifitseerimata jätmise kehtetuks tunnistamist. Vaidlustuse kohaselt on protokoll ilmselt tagantjärele vormistatud, sest 28.06.2011.a. edastas hankija vaidlustajale e-postiga teate, et ei saa temaga lepingut sõlmida seoses võlgnevustega hankija ees. Kirjale oli lisatud 17.06.2011.a. koostatud leppetrahvi nõue. Vaidlustaja pidas seda e-kirja hankija teateks riigihangete seaduse(RHS) § 54 lg 1 mõttes, millega teavitati pakkujat tema kvalifitseerimata jätmisest. Vaidlustaja nõudmisel saatis hankija 6.07.2011.a. vaidlustajale e-kirja teel väljavõtte 5.07.2011.a. dateeritud pakkujate kvalifitseerimise protokollist. 17.06.2011.a. hankija vaidlustajale leppetrahvinõuet ei esitanud; sel kuupäeval väljastatud kiri kannab küll sellist pealkirja, kuid on oma sisult informatiivne, milles hankija teavitab vaidlustajat sanktsioonidest, mis järgnevad 31.05.2011.a. esitatud leppetrahvinõude(tasumistähtajaga 7.06.2011.a.) tasumatajätmisele. Vaidlustaja seda nõuet ei tunnista, kuna pole selles märgitud töövõtulepingut nr 5822 rikkunud, nõude esitamise põhjuseks pole lepingu rikkumine, vaid kliendiprobleemi lahendamisel tekkinud erimeelsused. Leppetrahvi nõudev pool peab lepingu rikkumise tõendamiseks ja leppetrahvi sissenõudmiseks pöörduma kohtu poole. Alles leppetrahvi sissenõutavaks muutumisest alates saab rääkida võlgnevusest leppetrahvi nõudnud isiku ees. Praegusel juhul pole leppetrahvi nõue sissenõutav, sest poolte vahel on vaidlus lepingu rikkumise esinemise üle. 29.07.2011.a. vaidlustuskomisjoni otsusega nr 151-11/- vaidlustus rahuldati ning tunnistati kehtetuks protokolli nr 8722 punktis 2 tehtud otsus „Liinihoolduse Eesti“ OÜ kvalifitseerimata jätmise kohta. Komisjon märkis, et riigihange on korraldatud RHS § 16 lg 4 alusel, mis sätestab, et kui hankelepingu eeldatav maksumus ilma käibemaksuta on väiksem kui rahvusvaheline piirmäär, pole sama seaduse §-s 10 lg 3 nimetatud hankija kohustatud RHS-s kehtestatud korras hankemenetlust korraldama, vaid peab lähtuma RHS I peatüki nõuetest, eelkõige §-s 3 fikseeritud riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest. Oluliseks üldpõhimõtteks on riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõte, millest tuleneb hankija kohustus lähtuda hanke käigus otsuste tegemisel selles osalejatele eelnevalt teatavaks tehtud kriteeriumidest ning tehtud otsuseid põhjendada. Vaidlust pole selles, et vaidlustatavaks otsuseks RHS § 117 mõttes on protokolli nr 8722 punktis 2 tehtud otsus. Asjaolu, et hankija saatis vaidlustajale juba varem samasisulise teate, pole vaidlustajal takistanud oma õiguste kaitset vaidlustusmenetluses ja viimane pole ka väitnud, et hankija 28.06.2011.a. ekiri iseseisvalt tema õigusi rikuks. Hankija põhjendab vaidlustaja kvalifitseerimata jätmist asjaoluga, et äriühingul on tasumata varasema hankelepingu rikkumisest tingitud leppetrahvinõue. HD dokumendi VR23 „Nõuded pakkujale, pakkumuse esitamisele ja menetlemisele”(edaspidi „VR23“) p 1.7 kohaselt kvalifitseeritakse üksnes pakkujad, kes pole oluliselt rikkunud oma hankelepingulisi kohustusi hankija ees hanketeate avalikustamisele eelnenud 90 päeva jooksul, sh ei tohi pakkujal olla leppetrahvi võlgnevusi hankija ees. Komisjon leidis, et tema pädevuses pole õigusliku hinnangu andmine pooltevahelistele tsiviilõiguslikele lepingulistele suhetele ega kontrollida lepingu täitmise nõuetekohasust ja lepinguliste sanktsioonide rakendamise õiguspärasust. Tulenevalt riigihanke kontrollitavuse põhimõttest ja pakkujatele seatavate piirangute proportsionaalsuse nõudest peavad pakkuja riigihankes osalemise õigust määravad tingimused põhinema objektiivselt tuvastatavatel faktilistel asjaoludel. Lepingu rikkumine ja leppetrahvinõude õiguspärasus saab olla objektiivselt tuvastatav üksnes juhul, kui poolte vahel puudub selles küsimuses vaidlus või kui see asjaolu on tuvastatud kohtu poolt või muul poolte vahel kokku lepitud viisil. Seetõttu tuleb VR23 p 1.7 piirangut tõlgendada selliselt, et pakkuja kvalifitseerimist välistav lepingu rikkumine või tasumata 2 leppetrahvinõue ei saa põhineda üksnes ühe lepingupoole arvamusel. Käsitletaval juhul esineb poolte vahel eriarvamus lepingu rikkumise ja leppetrahvinõude osas, mistõttu ei saa punktist 1.7 tulenevat pakkuja kvalifitseerimata jätmise alust lugeda täidetuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja(vaidlustusmenetluses hankija) “Eesti Energia Jaotusvõrk” OÜ palub tühistada vaidlustuskomisjoni otsus ja jätta vaidlustus rahuldamata. Kolmanda isiku kvalifitseerimata jätmise otsus on tehtud objektiivselt tuvastatava faktilise asjaolu põhjal, et „Liinihoolduse Eesti“ OÜ-le on esitatud leppetrahvinõue. Vaidlust pole selles, et see nõue on kolmandale isikule formaalselt esitatud 31.05.2011.a. ning uuesti 17.06.2011.a. Nõude olemasolu eelduseks pole jõustunud kohtuotsus ega teise poole aktsept. Samuti pole hanketingimustes ette nähtud, et trahvinõude kohta peaks olemas olema täitedokument või mõni muu õiguslik instrument. Kuni kaebaja pole trahvinõudest loobunud või tsiviilkohtumenetluses pole tehtud jõustunud kohtuotsust leppetrahvinõude puudumise kohta, on kõnealune nõue kehtiv. Arvestades kaebaja kohustust lähtuda hanke käigus otsuste tegemisel hankes osalejatele eelnevalt teatavaks tehtud kriteeriumidest oleks kaebaja rikkunud VR23 punkti 1.7, kui ta oleks otsustanud kolmanda isiku kvalifitseerida hoolimata leppetrahvinõude olemasolust ehk tingimustele mittevastavusest. Osundatud punktis toodud nõue on võrreldav RHS §-ga 38 lg 1 p 4, mille kohaselt kõrvaldab hankija hankemenetlusest pakkuja, kellel on õigusaktidest tulenevate riiklike või tema elu- või asukoha kohalike maksude või sotsiaalkindlustuse maksete võlg või tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress hankemenetluse algamise päeva seisuga. Näiteks maksuvõla olemasolu võib baseeruda Maksu- ja Tolliameti seisukohal, RHS ei näe selle tuvastamiseks ette mingeid täiendavaid tõendeid, näiteks jõustunud kohtuotsust. Niisamuti ei eelda lihthanke tingimustes sisalduv leppetrahvinõude tingimus mingite täiendavate kriteeriumide täitmist. Kvalifitseerimistingimuste täitmise kontrolli käigus tuleb kontrollida üksnes trahvinõude olemasolu või selle puudumise fakti, hindamata nõude aluseks olevaid asjaolusid. Leppetrahvinõude olemasolu tõttu pakkuja kvalifitseerimata jätmisel on pakkujal võimalik oma väidetavate õiguste kaitseks esitada maakohtusse tuvastushagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 368 lg 1 alusel. Kui kohus peaks sellise hagi läbivaatamisel tuvastama, et hankija leppetrahvinõue on sisuliselt õigusvastane, on kolmandal isikul võimalus kaitsta oma õigusi ka seoses hankemenetlusega, millest vastav õiguslik asjaolu on takistanud tal osa võtta. Kuna seadusandja on selliseks juhuks menetluskorra ette näinud, pole leppetrahvi sisulise õiguspärasuse hindamine halduskohtumenetluses ega sellele eelnevas vaidlustusmenetluses põhjendatud ka argumendiga, et kolmandal isikul puudub võimalus oma õiguste kaitseks. Kolmas isik(vaidlustaja) „Liinihoolduse Eesti“ OÜ palub jätta kaebus rahuldamata, nõustudes vaidlustuskomisjoni seisukohtadega. 31.05.2011 esitas kaebaja kolmandale isikule leppetrahvinõude summas 630,11 eurot tulenevalt poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu nr 5822 p 9.12 rikkumisest. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas vaidlustaja on rikkunud lepingut või mitte, kas leppetrahvi nõude esitamise materiaalsed alused on täidetud ja kas sellest tulenevalt on vaidlustajal võlgnevusi kaebuse esitaja ees. Tulenevalt riigihanke kontollitavuse põhimõttest ja pakkujatele seatavate piirangute proportsionaalsuse nõudest peavad pakkuja riigihankes osalemise õigust määravad tingimused põhinema objektiivselt tuvastatavatel faktilistel asjaoludel, mitte hankija subjektiivsel arvamusel. Kaebaja arvamus, et VR23 p 1.7 nõuet tuleb kontrollida ainult formaalselt, st kas võlgnevuse aluseks olev nõue on faktiliselt esitatud ja kas see on tasumata, pole kooskõlas riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse ning isikute võrdse kohtlemise põhimõttega ja annab hankijale laialdased kontrollimatud võimalused ebasoovitavate ja mittemeelepäraste pakkujate hankemenetlusest kõrvaldamiseks alusetute nõuete esitamisega, mis viib pakkujate ebavõrdse kohtlemiseni. Hankija ei saa otsustada juriidilise fakti olemasolu üle, mille hindamine pole tema pädevuses. Hankija otsus/ arvamus lepingurikkumise esinemise ja sellest tuleneva leppetrahvi nõude olemasolu kohta, kui lepingu teine pool ei tunnista nõuet, pole piisav, et lugeda pakkuja kvalifitseerimisnõuetele mittevastavaks. Alles alates leppetrahvi sissenõutavaks muutumisest saab rääkida võlgnevusest 3 leppetrahvi nõudnud isiku ees. Praegusel juhul pole trahvinõue sissenõutav, kuna poolte vahel on vaidlus lepingu rikkumise üle. Kolmas isik nõustub kaebajaga, et pakkujal on võimalik oma õiguste kaitseks esitada maakohtusse TsMS § 386(õige 368) lg 1 alusel tuvastushagi leppetrahvi nõude olemasolu või puudumise tuvastamiseks ning kolmas isik kaalub selle võimaluse kasutamist. Samas ei taga niisuguse hagi esitamine tõhusalt pakkuja õigusi osaleda vaidlustatud hankemenetluses, kuivõrd õigussuhte tuvastamine kohtu poolt on aeganõudev protsess ning tsiviilkohtul puudub võimalus otsustada hankemenetluse peatamise üle. Sellisel juhul jääksid pakkuja õigused osaleda hankemenetluses tagamata. Leppetrahvinõude võrdlemine maksuvõlaga pole asjakohane, sest riikliku maksuvõla olemasolu ei baseeru Maksu- ja Tolliameti seisukohal, vaid maksuhaldur lähtub maksukohustuse kindlakstegemisel maksukohustuslaselt saadud andmetest, mille esitamisega võtab maksukohustuslane endale kohustuse maksud seaduses nimetatud tähtajaks tasuda. Järelikult on ka põhjendatud, et enda deklareeritud kohustuse täitmata jätmisel tekib maksuvõlg. Leppetrahvinõudest tekkinud võlgnevus pole maksuvõlaga võrdsustatav, kuivõrd maksunõude puhul maksumaksja(pakkuja) ise kinnitab nõude/maksuvõla olemasolu, leppetrahvi nõude on esitanud aga hankija, kusjuures pakkuja seda nõuet ei tunnista. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlust pole selles, et 31.05.2011.a. esitas kaebaja kolmandale isikule 639,11 euro suuruse leppetrahvi nõude töövõtulepingu nr 5822 p 9.12 alusel, paludes nõutud rahasumma 7 päeva jooksul ära maksta, ning et kolmas isik pole leppetrahvi tasunud. Vaidlustatud protokollipunktis on küll ekslikult märgitud leppetrahvi esitamise kuupäevaks 17.06.2011.a., mil kaebaja tegelikult teavitas kolmandat isikut leppetrahvi nõudena pealkirjastatud kirjas 31.05.2011.a. väljastatud leppetrahvi nõude täitmata jätmise tagajärgedest, kuid see eksimus iseenesest ei saa olla protokollipunkti tühistamise põhjuseks. Vastavalt VR23 punktile 1.7 kvalifitseeritakse pakkuja, kui ta „ei ole oluliselt rikkunud oma hankelepingulisi kohustusi Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ (edaspidi: JV) ees hanketeate avalikustamisele eelnenud 90 päeva jooksul, s.h Pakkujal ei ole leppetrahvi võlgnevusi JV ees.“ Vaidlus käib selle üle, kas leppetrahvi võlgnevus tekib hetkest, mil täitub kaebaja poolt kolmandale isikule leppetrahvi tasumiseks antud tähtaeg või alles siis, kui kaebaja on kohtu kaudu tõendanud lepingu rikkumist kolmanda isiku poolt ja leppetrahvi õiguspärasust. Vaidlustuskomisjoni ja kolmanda isiku tõlgenduse kohaselt välistab VR23 p 1.7 piirang pakkuja kvalifitseerimise üksnes siis, kui lepingu rikkumise ja leppetrahvinõude õiguspärasuse osas puudub poolte vahel vaidlus või kui see asjaolu on tuvastatud kohtu poolt või muul poolte vahel kokku lepitud viisil. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Leppetrahvinõue oli esitatud kaebaja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud töövõtulepingu nr 5822 p 9.12 alusel, mis näeb ette, et töövõtja maksab kinnistu omaniku kooskõlastusteta tööde teostamisel tellijale leppetrahvi 639,11 eurot juhtumi kohta. Võlaõigusseadus sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma(§ 158 lg 1); leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik(§ 8 lg 2). Osundatud sätetest tulenevalt tekkis kolmandal isikul lepingus ettenähtud leppetrahvi maksmise kohustus hetkest, mil ta sai kätte kaebaja leppetrahvinõude ning leppetrahvi võlgnevus tekkis tal 8.06.2009.a., mil lõppes leppetrahvi maksmiseks määratud 7-päevane tähtaeg. Seega ei pea kaebaja võlgnevuse tekkimise tuvastamiseks kohtusse pöörduma. Asjaolu, et kolmas isik lepingu rikkumist ja trahvinõude õiguspärasust ei tunnista ning peab sel teemal kaebajaga kirjavahetust, ei mõjuta kuidagi leppetrahvi võlgnevuse teket, sest sellisel vaidlemisel teise lepingupoolega puuduvad õiguslikud tagajärjed. Tegemist on eraõigussuhtest tuleneva tsiviilvaidlusega, mida saab lahendada ainult tsiviilkohtumenetluses maakohtus, kuhu leppetrahvinõude õiguspärasuse vaidlustamiseks peab pöörduma kolmas isik - seda ta aga teinud pole. Vaidlustuskomisjonil ja halduskohtul puudub pädevus trahvinõude õiguspärasuse üle otsustamiseks. 4 Eeltoodust nähtuvalt oli kolmandal isikul vaidlustatud protokolli tegemise ajal kaebaja ees 639,11 euro suurune leppetrahvi võlg ning kaebaja jättis õiguspäraselt kolmanda isiku VR23 p 1.7 alusel kvalifitseerimata. Asjakohatud on vaidlustuskomisjoni ja kolmanda isiku väited, et osundatud punktis kehtestatud tingimuse kaebaja-poolne tõlgendus rikub riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtet, sest kolmas isik pole VR23 punkti 1.7 RHS-s ettenähtud korras vaidlustanud. Vaidlustuskomisjoni otsus tuleb tühistada ning jätta rahuldamata kolmanda isiku vaidlustus „Eesti Energia Jaotusvõrk“ OÜ 5.07.2011.a. pakkujate kvalifitseerimise protokolli nr 8722 p 2 osaliselt kehtetuks tunnistamiseks. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku §-le 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, kolmas isik teiste menetlusosaliste menetluskulusid hüvitama ei pea. Riigihangete vaidluste erandlikku menetluskorda arvestades on aga kohtupraktika menetluskulude jaotamisel neis haldusasjades mõnevõrra teistsugune. Nii selgitas Tallinna Ringkonnakohus 21.
- 2010.a. otsuses nr 3-09-1339, et „Riigikohus on 04.03.2010 otsuses haldusasjas 3-3-1-11-10 leidnud, et riigihangete vaidlustes tuleb halduskohtumenetluses vastustajaks lugeda hankijat, kelle otsuse peale vaidlustuskomisjoni pöörduti. Riigikohus ei käsitlenud eeltoodud lahendis küsimust, millise staatuse omandavad halduskohtumenetluses vaidlustajad olukorras, kus nende vaidlustus rahuldati ning kohtusse pöördub kaebusega pakkuja, kelle suhtes hankija poolt antud soodsa otsustuse on vaidlustuskomisjon oma otsusega kehtetuks tunnistanud. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud vaidlustajaid ei saa halduskohtumenetluses vaadelda kolmandate isikutena HKMS § 14 lg 3 p 1 tähenduses. Arvestades, et halduskohtumenetluses on vastustajaks läbivalt hankija, tuleb vaidlustajaid kui isikuid, kelle initsiatiivil algas kohustuslik vaidlustusmenetlus hankija haldusaktide õiguspärasuse üle, pigem võrdsustada kaebajatega. Vastupidine tõlgendus paneks esialgse soodustava haldusakti adressaadi /.../ olukorda, kus kaebuse lahenduse tulemusest sõltumata pole menetluskulude väljamõistmine tema kasuks võimalik: ühelt poolt oleks ta kohtumenetluses nö vastustaja poolel ning teisel poolt ei oleks vaidlustajatelt kui kolmandatelt isikutelt HKMS § 92 lg 1 alusel menetluskulude väljamõistmine võimalik.“ 9.03.2011.a. otsuses nr 3-3-1-91-10 nõustus Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu seisukohaga. Lähtudes eeltoodust tuleb kolmandalt isikult kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud, mille moodustab kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 639 eurot 11 s. Kohtunik: D.Maastik 5