3-10-3285/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 12.09.2011; Tallinn Haldusasja number 3-10-3285 Haldusasi L.K.i kaebus Murru Vangla direktori 19.11.2010 käskkirja nr 35 t-d tühistamise ja H. L. kaebus Murru Vangla direktori 19.11.2010 käskkirja nr 43 t-d tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 30.08.2011, Tallinn Menetlusosalised Kaebuste esitajad (avaldajad) – H.L. ja L.K. Vastustaja – Harku ja Murru Vangla, volitatud esindaja Merit Jõgi RESOLUTSIOON

1. Lõpetada haldusasja menetlus L.K.i poolt esitatud kaebuse osas, sest Harku ja Murru Vangla direktori 21.07.2011 käskkirjaga nr 8 t-d tunnistati Murru Vangla direktori 19.11.2010 käskkiri nr 35 t-d kehtetuks, mis tähendab seda, et käesolevaks ajaks on kaebuse esitaja oma eesmärgi saavutanud (HKMS § 24 lg 1 p 4);
2. Rahuldada H. L. kaebus ja tühistada Murru Vangla direktori 19.11.2010 käskkiri nr 43 t-d (HKMS § 26 lg 1 p 1) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 12.09.
3. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Murru Vangla (alates 15.01.2011 Harku ja Murru Vangla) 19.11.2010 käskkirjaga nr 35 t-d karistati L.K.i ja käskkirjaga nr 43 t-d H.L.u avaliku teenistuse seaduse § 84 punktis 1 ettenähtud distsiplinaarsüüteo eest ametipalga vähendamisega 10% ulatuses üheks kuuks. Distsiplinaarkaristuste määramine oli tingitud ühe kinnipeetava põgenemisest 21.08.
5. Käskkirjade nr 35 t-d ja nr 43 t-d kohaselt seisnes L.K.i ja H. L. ATS § 84 p-le 1 vastav distsiplinaarsüütegu järelevalvealaste teenistusülesannete mittenõuetekohases täitmises.
6. L.K. esitas 16.12.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla direktori 19.11.2010 käskkirja nr 35 t-d tühistamise nõudes (haldusasi nr 3-10-3285).
7. H.L. esitas 17.12.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla direktori 19.11.2010 käskkirja nr 43 t-d tühistamise nõudes (haldusasi nr 3-10-3301).
8. Tallinna Halduskohtu 10.01.2011 määrusega võeti H. L. kaebus menetlusse ning 19.01.2011 määrusega võeti menetlusse L.K.i kaebus. Tallinna Halduskohtu 22.06.2011 määrusega liideti kaebused ühte menetlusse ning tehti teatavaks kohtuistungi toimumise aeg. Liidetud haldusasjade ühiseks numbriks loeti 3-10-
10. 28.07.2011 edastas L.K. Tallinna Halduskohtule Harku ja Murru Vangla direktori 21.07.2011 käskkirja nr 8 t-d, millega tunnistati Murru Vangla direktori 19.11.2010 käskkiri nr 35 t-d kehtetuks.
11. Lähtuvalt vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamisest selgitati L.K.ile menetluse (võimaliku) lõpetamise tagajärgi (tl 73).
12. L.K. teatas 17.08.2011, et vastuväiteid menetluse lõpetamise suhtes ei ole (tl 76). KAEBUSTE SISU JA TAOTLUSED Harri Linnu kaebus
13. H.L. palub tühistada Murru Vangla direktori 19.11.2010 käskkirja nr 43 t-d.
14. Vangistusseaduse § 149 lg 4 järgi peab distsiplinaarmenetluse kokkuvõte sisaldama distsiplinaarsüüteo kirjeldust, toimepanemise aega ja kohta ning distsiplinaarsüüteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest ei ole võimalik aru saada, millal kaebuse esitaja ei ole oma teenistusülesandeid nõuetekohaselt täitnud. Murru Vangla direktori poolt 08.11.2010 alustatud distsiplinaarmenetluse tulemusena said karistada kõigi nelja valvevahetuse peaspetsialist-korrapidajad ja inspektor-korrapidaja abid, samuti vangistusosakonna juhataja, peaspetsialist, julgeolekuosakonna pesaspetsialist ning osakonna vanemvalvur. Eeltoodust tulenevalt on H.L. seisukohal, et kaebuse esitaja süü ei seisnud üksnes selles, et kinnipeetav pääses 21.08.2010 põgenema, vaid ka selles, et aastaid ei ole järelevalvet nõuetekohaselt teostatud. Justiitsministeeriumi 23.08.2010 käskkirjaga algatatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on kaalutud ja jõutud otsusele, et puuduste jada ulatub aastate taha ning eraldi kellegi süüd hinnata ei ole võimalik. Vangla juhtkond oli puudustest teadlik.
15. H.L. töötab Murru Vanglas alates 22.05.2007 inspektor-korrapidaja abina ning alates 23.10.2007 peaspetsialist-korrapidajana. Kaebuse esitajat on korduvalt Murru Vangla juhtkonna poolt ergutatud, mis tähendab, et varem ei ole tööülesannete nõuetekohasusele etteheiteid olnud.
16. Kaebuse esitaja on seisukohal, et täitis vanglasse tööle asumisest saadik tööülesandeid samamoodi, võttes aluseks direktori 29.11.2007 käskkirja nr 112 kui vanemvalvuri tegevusjuhendi. Järelevalvet on teostatud vastavalt nõuetele ning teistsuguseid korraldusi või tegevusjuhiseid 2 juhtkonnalt tulnud ei ole. H. L. vahetus teostas korra tunnis koridorides ringkäike, vajadusel kinnipeetavaid korrale kutsudes või sekkudes, samuti toimus ööpäevas kolm loendust, mille käigus veenduti kinnipeetavate kohalolekus, seega täitis kaebuse esitaja kõiki tol hetkel kehtinud reegleid. Eeltoodust tulenevalt leiab H.L., et juhtunu on süsteemiviga ning kedagi ei saa pidada selle eest vastustavaks, sest mittenõuetekohaseks täitmiseks ei saa pidada toimingute tegemist või tegemata jätmist, mille kohta puudus ühene korraldus.
17. H.L. leiab, et vangla direktori poolt läbi viidud distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kiirustades ning selles ei ole õiglaselt hinnatud ega kaalutud kõiki tõendeid, mistõttu tuleb tühistada Murru Vangla 19.11.2010 käskkirjaga nr 43 t-d määratud distsiplinaarkaristus. L.K.i kaebus
18. L.K. taotles Murru Vangla direktori 19.11.2010 käskkirja nr 35 t-d tühistamist. L.K. ei nõustu määratud karistusega sisuliselt samadel põhjendustel, mille on toonud välja oma kaebuses ka H.L.. Lisaks märgib L.K., et tema vahetuse (toimkonna nr 1) teenistus lõppes 19.08.2010 hommikul ning uuele vahetusele anti üle kõik kinnipeetavad, mistõttu on selge, et järelevalve oli tagatud. Samuti leiab L.K., et karistuse määramine ei ole proportsionaalne, kuivõrd kõikidele korrapidajatele määrati ühesugused karistused ning jäeti kaalumata konkreetsete ametnike otsene seotus antud sündmusega.
19. Käesolevaks ajaks on L.K. nõustunud menetluse lõpetamisega HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel, sest Harku ja Murru Vangla tunnistas oma 21.07.2011 käskkirjaga nr 8 t-d kaebuse esitaja poolt vaidlustatud Murru Vangla direktori 19.11.2010 käskkirja nr 35 t-d kehtetuks. VASTUSTAJA SEISUKOHT
20. Harku ja Murru Vangla palub jätta H. L. kaebuse rahuldamata. L.K.i osas on vastustaja vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistanud ning ei vaidle selles osas vastu menetluse lõpetamisele.
21. Murru Vangla direktor algatas distsiplinaarmenetluse Justiitsministeeriumi 23.08.2010 käskkirjaga nr 43-d algatatud distsiplinaarmenetluse 17.09.2010 kokkuvõttes väljatoodud asjaolude täpsustamiseks. Vastav distsiplinaarmenetlus algatati Murru Vangla direktori 08.11.2010 käskkirjaga nr 29 t-d (kokkuvõte, tl 48-50).
22. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest tulenevalt leidis Murru Vangla, et kinnipeetava põgenemise peamiseks põhjuseks oli piisava järelevalve puudumine vanglas. Olulist rolli mängis vastavate osakondade vahegalerii puudulik või pealiskaudne kontroll öisel ajal. Lisaks ei olnud vähem tähtis asjaolu, et vahegaleriid valgustama pidanud välisvalgusti ei põlenud ning seetõttu jäi suure tõenäosusega kinnipeetava väljumine tema kambri aknast märkamata ka 20.08.2010 vastu 21.08.2010 valves olnud videovalve operaatorile. Menetluse käigus selgus, et vahegalerii kohal olev lamp ei põlenud ning sellise puuduse märkamine ja puuduse kõrvaldamiseks sammude astumine on peaspetsialist – korrapidaja ülesanne. Tegemist on kerge puudusega, mille kõrvaldamiseks ei pea tulema otsest korraldust juhtkonnalt. Valgustuse puudumine oli kinnipeetava põgenemisel üks oluline faktor, kuna valguse olemasolul poleks kinnipeetaval õnnestunud märkamatuks jääda.
23. Kaebaja on eriharidusega oma erialas kõrgelt hinnatud ja tunnustatud spetsialist ning ülihästi teadlik kuidas ja milliseid järelevalve toiminguid tehes tuleb kinnipeetavate järelevalve tagada. 3
24. Kõiki teostatavaid toiminguid ja ülesandeid ei saa ega peagi täiendavalt kirjalikult reguleerima, seda enam, et paljud ülesanded ja nõuded on juba erinevate määrustega reguleeritud.
25. Vastustaja on seisukohal, et määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane, toimepandud rikkumine on piisaval määral tõendatud ning määratud distsiplinaarkaristus on arvestades rikkumise asjaolusid, kohane, eesmärgipärane ning motiveeritud. KOHTU PÕHJENDUSED
26. Käesolevaks ajaks on L.K.i poolt vaidlustatud haldusakt vastustaja poolt kehtetuks tunnistatud. Tulenevalt HKMS § 24 lg 1 p-st 4 lõpetatakse menetlus, kui kaebuse esitaja on oma eesmärgi saavutanud ning kaevatav või protestitav haldusakt on kehtetuks tunnistatud, välja andmata jäetud haldusakt on välja antud, peatatud haldusakt on täidetud või toiming sooritatud, välja arvatud, kui kaebuse esitajal on asja läbivaatamiseks eraldi põhjendatud huvi. Antud juhul tuleb menetlus lõpetada, sest kaebuse esitaja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud.
27. Menetluse lõpetamise korral HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel vastustajalt kaebuse esitaja poolt tasutud riigilõivu välja ei mõisteta, vaid seda on võimalik hiljem soovi korral tagasi taotleda. Riigilõivu tagastamine toimub lähtuvalt HKMS § 84 lg 4 p 4 ja see vormistatakse eraldi määrusega. Riigilõivu tagasitaotlemise soovi korral tuleb esitada kohtule käesoleva lahendi jõustumise järgselt rahandusministri 21.09.2010 määrusega nr 47 kinnitatud „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise korra“ §-s 11 sätestatud nõuetele vastav taotlus koos ettenähtud kontonumbrite ja muude selleks vajalike andmetega.
28. Lähtuvalt eeltoodust on L.K.i puudutav vaidlus lahenenud ning seega tuleb kontrollida ja hinnata H. L.le määratud distsiplinaarkaristuse põhjendatust. Protsessiosaliste vahel ei ole vaidlust distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegade ega menetluse läbiviimise üldiste reeglite järgimist puudutavas osas. H.L. on heitnud vastustajale ette küll kiirustamist, kuid see iseenesest ei ole vaidlustatud haldusakti tühistamise alus. Peamise minetusena toob avaldaja välja sisuliste põhjenduste puudumise vaidlustatud käskkirjas ja osade tõendite hindamata jätmise. Arvestades asjaolu, et teiste korrapidajate distsiplinaarkaristused on käesolevaks ajaks kehtetuks tunnistatud, järeldab kaebaja, et tema põhiline süü väljendus selles, et juhtus olema tööl selle vahetuse ajal kui põgenemine toimus (kohtuistungi protokoll, tl 85).
29. Distsiplinaarkaristuse määramise materiaalõiguslikuks aluseks on käskkirja kohaselt avaliku teenistuse seaduse § 84 p 1, mis sätestab, et distsiplinaarsüüteoks on teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. Antud juhul on heidetud kaebuse esitajale ette süüliselt teenistuskohustuste mittenõuetekohast täitmist. Samas ei ilmne vaidlustatud haldusaktist, milles see siiski täpsemalt väljendus. Käskkirjas on selgitatud, et H.L. oli järelvalvetoimkonna juht ning seetõttu oli tema kohustuseks tagada lähtuvalt ametikoha põhieesmärgist ning vangistust reguleerivatest õigusaktidest toimkonna toimimine ja jälgida, et kõik toimkonna ametnikud täidaksid oma teenistusülesandeid nõuetekohaselt. Käskkirjast nähtuvalt oli ülesandeks veel tagada võimaluste ja pädevuse piires järelevalve tagamiseks vajalike seadmete töö ja korrasolek, kõrvaldada rikete korral probleem või teavitada sellest nõuetekohaselt. Vaidlustatud käskkirja pinnalt tuleks eeldada, et avaldaja ei täitnud neid ülesandeid nõuetekohaselt, kuid taoline eelduslik etteheide on liiga üldine.
30. Konkreetseid etteheiteid ei nähtu ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest. Vangistusseaduse § 149 lg 4 p 2 kohaselt pidi olema distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes märgitud distsiplinaarsüüteo 4 kirjeldus ning toimepanemise aeg ja koht. Distsiplinaarsüüteo aeg ja koht järeldub vastavatest materjalidest, kuid distsiplinaarsüüteo sisulist kirjeldust selles ei ole. Mis puutub vastustaja poolt nimetatud katkisesse lampi, siis vaidlustatud käskkirjas ei ole selle väljavahetamata jätmist kaebuse esitajale ette heidetud. Avaldaja selgitas selles osas ka omapoolsete võimaluste piiratust, sest katkise lambi oleks saanud vahetuse kestel või lõppedes küll puudusena kirja panna, kuid lambi vahetamiseks oleks tulnud saata hooldesüsteemide eest vastutavale äriühingule kõigepealt vastav elektronkiri (kohtuistungi protokoll, tl 86). Vastustaja nõustus eelnimetatuga selles, et lambi vahetamine oleks jäänud järgmisesse tööpäeva (kohtuistungi protokoll, tl 86). Avaldaja viitab ka Justiitsministeeriumi poolsele distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele, milles on viidatud pika aja jooksul tekkinud probleemidele, näiteks valvekaamerate paigutusele ja piisava valgustuse puudumisele. Kaebuse esitaja selgitas veel, et näiteks kambrite pirnid olid sel ajal sisselülitatavad kambritest seest, mitte väljast ja et üldiselt ei olnud kambritesse sisenemine öisel ajal lubatav (kohtuistungi protokoll, tl 86). Vastustaja ei esitanud vastuväiteid ka selles osas (kohtuistungi protokoll, tl 86). Kaebuse esitaja hinnangul pidid valvurid lähtuvalt juhendmaterjalist käima koridorid läbi üks kord tunnis (kohtuistungi protokoll, tl 85). Vastustaja nõustus eelnimetatud väitega ja ka selles ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust (kohtuistungi protokoll, tl 85).
31. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitajale tehtud etteheited on üldsõnalised, süütegu ei ole piisava täpsusega määratletud ning käskkirja andmisel ei ole kaalutud Justiitsministeeriumi kokkuvõttes välja toodud ja avaldaja poolt nimetatud muude vajakajäämiste tähendust. Vastustaja vastuväidetest kaebusele ei nähtu milline konkreetne tegevus oleks võinud põgenemise ära hoida. Arvestades asjaolu, et kohtuistungi toimumise ajaks oli teiste korrapidajate distsiplinaarkaristused kehtetuks tunnistatud, jäi vastustaja poolt ümber lükkamata ka avaldaja väide või järeldus, mille kohaselt karistati teda muu taustsituatsiooni võrreldavuse korral ainult seetõttu, et juhtus olema korrapidamisvahetuses nimelt sellel päeval kui põgenemine aset leidis. Seega tuleb vaidlustatud käskkiri tühistada.
32. Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud Harku ja Murru Vangla kahjuks, kuid H.L. menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (kohtuistungi protokoll, tl 87). Seega avaldaja poolt tasutud riigilõivu vastustajalt välja ei mõisteta. Enno Loonurm Kohtunik 5