← Eesti

3-07-899/115

Obsah (5)§ 2§ 6§ 57§ 37§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 12. september 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-

§ 2

lg 3 sätestab kohaliku omavalitsuse ametiasutused, milles töötamine loetakse avalikuks teenistuseks. Sama paragrahvi ja lõike punkti 2 kohaselt on selleks valla- ja linnavalitsused (asutustena) koos struktuuriüksustega.

§ 6

lg 1 kohaselt on ametnik ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohale nimetatud või valitud isik. KOKS § 22 lg 1 p 19 kohaselt on linnapeale ja palgalistele valitsusliikmetele töötasu määramine volikogu ainupädevuses. Kaebajale palga maksmiseks oli vajalik volikogu otsuse vastuvõtmine, millega oleks talle määratud palgaaste ja palgamäär. Loksa Linnavolikogu

  1. novembri
  2. a otsusega nr 39/11 ega ka mõne muu otsusega ei ole kaebajale palka määratud. Ka Tallinna Ringkonnakohtu
  3. juuli
  4. a otsuses haldusasjas nr 3-08-450 E. Ti kaebuses Loksa Linnavalitsuselt palga nõudes perioodi eest
  5. november
  6. a kuni
  7. oktoober
  8. a (jõustus
  9. septembril
  10. a) leiti, et kaebajale ei ole palka määratud. Arvestades, et
  11. oktoobril
  12. a toimusid kohaliku omavalitsuse valimised, ei ole Loksa Linnavolikogu eelmisel koosseisul ka enam võimalik kaebajale palka määrata. Vastavalt KOKS § 16 lg-le 4 on linnavolikogu eelmise koosseisu volitused valimistulemuste väljakuulutamise päevast lõppenud. Kuna
  13. oktoobril
  14. a toimunud kohaliku omavalitsuse valimistel kandideeris kaebaja ja osutus valituks Paldiski Linnavolikogu liikmeks ning on käesoleval ajal Paldiski Linnavalitsuses abilinnapea ametis, peaks kaebajale see asjaolu olema teada. Seega ei saa vaidlustatud otsus rikkuda kaebaja õigust saada abilinnapea töötasu ning selle otsuse tühisuse tuvastamisest või tühistamisest ei teki talle abilinnapea töötasu saamise õigust.
  15. oktoobril
  16. a toimunud kohaliku omavalitsuse valimistest tulenevalt ei saa vaidlustatud otsuse tühisuse tuvastamine või tühistamine tuua kaasa ka kaebajale õigust olla Loksa abilinnapea. KOKS § 29 kohaselt saab linnavalitsus oma volitused volikogu poolt valitsuse ametisse kinnitamise päevast, valitsus esitab lahkumispalve volikogu uue koosseisu esimesel istungil ning pärast lahkumispalve esitamist täidab linnavalitsus oma ülesandeid ja tema volitused kehtivad kuni uue valitsuse ametisse kinnitamiseni. Loksa Linnavolikogu
  17. novembri
  18. a otsusega nr 67 vabastati endised linnavalitsuse liikmed seoses volituste lõppemisega linnavalitsuse liikme kohustustest, kinnitati linnavalitsuse uued liikmed ning nimetati ametikohale uued abilinnapead. Eeltoodust tulenevalt pole vaja analüüsida Loksa Linnavolikogu
  19. veebruari,
  20. veebruari ja
  21. aprilli
  22. a istungite kokkukutsumise ja läbiviimise õiguspärasust ega anda hinnangut vaidlustatud otsuse õiguspärasusele, sest selle otsuse tühisuse tuvastamisest või tühistamisest ei teki kaebajale õigust olla Loksa abilinnapea ega saada abilinnapea töötasu. Kaebus tuleb jätta rahuldamata nii tühisuse tuvastamise kui ka tühistamise nõudes; 2) vastustaja taotles 35 700 krooni menetluskulu väljamõistmist kaebajalt, kes palus jätta vastustaja kulud tema enda kanda, sest linna saavad kohtus esindada linnaametnikud ise. Kaebuse rahuldamata jätmise korral on HKMS § 92 lg-st 1 tulenevalt menetluskulude kandjaks kaebuse esitaja. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et haldusvälise õigusabiteenuse kulude väljamõistmiseks peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse 3

(9)3-06-1474 raamidest väljuv, mistõttu võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse rahuldamata jätmise korral. Vaidlust linnavalitsuse liikme ja linna vahelise avalik-õigusliku suhte üle ei saa pidada kohaliku omavalitsuse üksuse igapäevase põhitegevuse raamest väljuvaks. Samas on Riigikohtu halduskolleegiumi lahendites leitud, et haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise otsustamisel tuleb arvestada ka menetlusosalise käitumist (pahatahtlikkust, protsessiosalise õiguse kuritarvitamist (3-3-1-1901; 3-3-1-19-01; 3-3-1-36-07). Käesoleva haldusasja menetlemisel on kaebaja käitunud pahatahtlikult ja kuritarvitanud protsessiosalise õigusi, mistõttu tuleb temalt vastustaja kasuks menetluskulud osaliselt välja mõista. Kaebaja käitumine on põhjustanud kohtuistungite korduvat pidamist, millest tingituna on vastustaja pidanud tegema täiendavaid menetlustoiminguid, valmistuma kohtuistungiteks, millel asja sisulist arutamist kaebajast tingituna ei toimu.
  1. oktoobri
  2. a määrusega tegi kohus teatavaks kohtuistungi aja
  3. oktoober
  4. a Määrus ja kutse saadeti kaebaja poolt kohtule
  5. juulil
  6. a avaldatud meiliaadressile, rahvastikuregistris märgitud aadressile Paldiski linna ja kaebuses märgitud aadressile Sauele. Paldiskis kutset kätte anda ei õnnestunud (väljastusteatel märkus: „Ei ole kodus“), meiliaadressilt kohtukutse kättesaamise kohta kinnitust ei saadetud. Sauel võttis kutse
  7. oktoobril
  8. a vastu kaebaja ema. Samal päeval kell 10.00 alanud istungile ilmus ainult vastustaja. Kohus määras istungi ajaks
  9. detsembri
  10. a ja saatis kutse rahvastikuregistris märgitud aadressile, kus kutse võttis vastu korteriühistu juhatuse liige, mistõttu tuleb kutse lugeda kättetoimetatuks. Kutse avaldati ka Ametlikes Teadaannetes.
  11. detsembril
  12. a kell 10.00 alanud istungile ilmus ainult vastustaja esindaja ning kohus jättis
  13. detsembri
  14. a määrusega kaebuse HKMS § 23 lg 3 p 2 alusel läbi vaatamata. Rahvastikuregistrijärgselt aadressilt saadeti kirjad tagasi seoses hoiutähtaja möödumise või märkega, et saaja ei viibi kohal. Määruse sai kaebaja kätte kohtus
  15. märtsil
  16. a.
  17. aprillil
  18. a esitas kaebaja halduskohtu
  19. detsembri
  20. a määruse peale määruskaebuse, millele vastustaja vastu vaidles, ning ringkonnakohtu
  21. juuni
  22. a määrusega saadeti E. Ti taotlus menetluse taastamiseks halduskohtule lahendamiseks. Vastustaja poolt kohtule teatavaks tehtud kaebaja uuelt meiliaadressilt teatas kaebaja
  23. juunil
  24. a, et palub menetlusdokumendid saata Sauele. Samal päeval tehtud määrusega taastas kohus menetluse ja määras kohtuistungi ajaks
  25. oktoobri
  26. a. Sauele korduvalt saadetud kohtukutset ja määrust kaebaja isiklikult vastu ei võtnud (võttis vastu isa või tagastati), uuelt meiliaadressilt kutse kättesaamise kinnitust kaebaja ei saatnud.
  27. oktoobri
  28. a kohtuistungile kaebaja ilmus. Arvestades asja mahukust ja kaebaja käitumist, on põhjendatud kaebajalt alates
  29. detsembrist
  30. a vastustaja tehtud menetlustoimingute eest menetluskulude väljamõistmine, mis kuludokumentidest ja maksekorraldustest (III kd lk 184-194) nähtuvalt moodustab 12 750 krooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  31. E Ti apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada, uue otsusega kaebus rahuldada ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) ebaõige on kohtu seisukoht, et kuna
  32. oktoobril
  33. a toimusid Loksa Linnavolikogu uued valimised, ei saa kaebaja enam olla abilinnapea ja seega pole tal kaebuse esitamiseks põhjendatud huvi.
  34. mail
  35. a kaebust esitades leidis kaebaja, et vaidlustatud otsus rikkus tema õigust olla Loksa abilinnapea. Kuna ta oli
  36. novembri
  37. a otsusega nimetatud abilinnapea ametikohale, kaasnes sellega õigus vanaduspensioni suurendamisele ja ametniku 4
(9)3-06-1474 lisatasule.

§ 57

lg 2 alusel on isikul õigus riikliku vanaduspensioni suurendamisele alates 10-aastasest teenistusstaažist.

§ 37lg 2 kohaselt on ametnikul õigus lisatasule alates 5aastasest teenistusstaažist.

Vähemalt 3-aastase teenistusstaaži korral antakse ametnikule kolmanda ja iga järgmise aasta eest üks päev lisapuhkust, kuid kokku mitte rohkem kui 10 kalendripäeva. Isegi kui kaebajal ei ole õigust abilinnapea töötasule, on tal abilinnapeana õigus ametniku teenistusstaažile; 2) kohus mõistis ebaõigesti kaebajalt välja vastustaja menetluskulu. Õige pole kohtu seisukoht, et kaebaja venitas pahatahtlikult menetlust. Halduskohtu

  1. detsembri
  2. a määrusega, millega jäeti kaebus läbi vaatamata, jättis kohus vastustaja menetluskulud vastustaja kanda, olles seega seisukohal, et kuni
  3. detsembrini
  4. a ei olnud kaebaja tegevus pahatahtlik ja vastustaja menetluskulud põhjendatud. Nimetatud kohtumäärus on jõustunud ja seega on asjakohatud kohtu viited kaebaja tegevusele kuni
  5. detsembrini
  6. a, samuti köidete arvule. Jõustunud
  7. detsembri
  8. a määruse resolutsioonis jagati menetluskulud nii, et need jäävad vastustaja kanda ning ka hilisem kohtuotsus seda määrust ei tühista. Kuni
  9. detsembrini
  10. a tehtud kulusid ei saanud kohus välja mõista. Halduskohtu
  11. detsembri
  12. a määruse ja halduskohtu
  13. juuni
  14. a menetluse taastamise määruse vahelisel ajal esitas advokaadibüroo vastustajale
  15. aprilli
  16. a arve summas 9180 krooni ja
  17. juuni
  18. a arve summas 2040 krooni, kokku seega 11 220 krooni. Muid arveid alates
  19. detsembrist
  20. a toimikus ei ole. Kohtuotsusega mõisteti kaebajalt välja aga 12 750 krooni, seega nn eelmisest perioodist 1530 krooni, ja vastustaja kanda jäi ülejäänu. Jääb arusaamatuks, millised ülejäänud menetluskulud jäid otsusega vastustaja kanda, kui kogu summa – 11 220 krooni - mõisteti välja kaebajalt. Perioodil
  21. detsembrist
  22. a kuni
  23. juunini
  24. a, mil menetlus oli peatatud, ei saanud kaebaja sooritada sellist tegu, mis oleks kaasa toonud menetluse pahatahtliku venitamise, kuid just sellel perioodil on esitatud advokaadibüroo arved. Arvestada saaks vaid pärast
  25. juunit
  26. a tehtud toimingutega seonduvaid kulusid. Kaebaja ilmus
  27. oktoobril
  28. a kohtuistungile, mis tähendab, et ta sai kutse kätte. Kohtu hinnangul viitab asjaolu, et kutset ei toimetatud kaebajale kätte mitte isiklikult, vaid isa kaudu, sellele, et kaebaja on pahatahtlikult hoidunud vastu võtmast menetlusdokumente isiklikult allkirja vastu. Asjaolu, et kutse võttis vastu isa, ei tõenda, et kaebaja on pahatahtlikult hoidunud vastu võtmast menetlusdokumente isiklikult allkirja vastu. Kohus pole põhjendanud, kuidas sai vastustajale tekitada täiendavaid menetluskulusid asjaolu, et kutset ei toimetatud kätte otse kaebajale, vaid edastati isa kaudu. Ka vastustaja kuludokumendid ei tõenda täiendavate kulude tekkimist seoses kutse kättetoimetamisega isa kaudu.
  29. oktoobri
  30. a istungil kohus ei uurinud, kas kaebaja on pahatahtlikult hoidunud dokumentide isiklikust vastuvõtmisest. Kohtu seisukoht, et seoses kaebaja tegevusega pidi vastustaja kandma täiendavaid kulusid, ei rajane tõenditele ja on põhjendamata. Kohus pole näidanud, millised konkreetsed vastustaja menetluskulud on tekitanud kaebaja väidetav pahatahtlus. Menetlus venis seoses halduskohtu määrustega.
  31. mail
  32. a esitatud kaebuse tagastas halduskohus määrusega, mille ringkonnakohus tühistas.
  33. aprillil
  34. a võttis kohus kaebuse menetlusse ning lõpetas menetluse
  35. augusti
  36. a määrusega, mille ringkonnakohus tühistas. Kaebaja oli huvitatud ja tegi kõik selleks, et asi lahendataks kiiresti. Vaidlus ei välju kohaliku omavalitsuse üksuse igapäevase põhitegevuse raamest ja seega ei kuulu vastustaja menetluskulud kaebajalt väljamõistmisele.
  37. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 5

(9)3-06-1474 1) kaebaja põhjendas kaebuse esitamisel oma huvi palganõudega, mis otsuse nr 38 kehtima jäämisel oleks välistatud. Põhjendatud huvi puudumine on tuvastatud jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu
  1. juuli
  2. a otsusega haldusasjas nr 3-08-450, milles leiti, et kaebajal puudub õigus saada tasu abilinnapeana töötamise eest. Halduskohus leidis seega õigesti, et otsus nr 38 ei saa rikkuda kaebaja õigust saada abilinnapea töötasu; 2) kaebaja on asunud apellatsioonkaebuses esimest korda väitma, et kaebuse esitamise põhjendatud huvi tuleneb muu hulgas sellest, et tal on õigus teenistusstaažile ja seeläbi vanaduspensioni suurendamisele. Uus väide tuleks jätta tähelepanuta. Samas, kuna kaebajale ei tasutud ega pidanudki tasuma väidetavalt abilinnapeana töötamise aja eest töötasu, mis on tänaseks tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei ole kaebajal tekkinud õigust ka vanaduspensioni suurendamisele. Kuna kaebajale ei ole seoses abilinnapeaks määramisega kunagi mingeid tasusid ega palka makstud, siis ei ole makstud ka sotsiaalmaksu, mistõttu tal ei ole tekkinud pensioniõiguslikku staaži (riikliku pensionikindlustuse seaduse § 27 lg 1 ja § 28 lg 1 ning sotsiaalkindlustuse seaduse (ilmselt peab vastustaja silmas sotsiaalmaksuseadust) § 2 lg 1 p 3); 3) vastustaja nõustub halduskohtu seisukohtadega menetluskulude jaotuse osas täielikult ning leiab, et kohtuotsus on õige ega riku ühtegi menetlusnormi.
  3. Ringkonnakohtu istungil toetas E. T oma apellatsioonkaebust, vastustaja esindaja palus selle rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  4. Osas, millega halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, ei anna apellatsioonkaebuse väited kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.
  5. Apellatsioonkaebus tugineb väitele, et kui kaebajal pole ka õigust Loksa abilinnapea töötasule, on tal õigus ametniku teenistusstaažile, millest sõltub õigus

-s sätestatud lisatasule, lisapuhkusele ja vanaduspensioni suurendamisele (

§-d 37, 45 ja 57). Vaidlustatud otsus rikub väidetavalt kaebaja õigust teenistusstaažile ning sellest tulenevalt on kaebajal ka põhjendatud huvi haldusakti tühisuse tuvastamiseks. 12. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

§ 4

lg 1 sätestab, et avalik teenistuja on isik, kes teeb palgalist tööd riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses. Apellatsioonimenetluses ei vaielda Tallinna Ringkonnakohtu

  1. juuli
  2. a otsuses haldusasjas nr 3-08-450 ja ka käesolevas asjas apelleeritud otsuses tuvastatud asjaolu üle, et haldusorgan, kellel oli seaduse kohaselt ainuõigus otsustada kaebajale palga määramine, pole kaebajale palka määranud. Seega ei olnud kaebaja isik, kes tegi palgalist tööd kohaliku omavalitsuse asutuses ning tal ei saa olla ka õigust teenistusstaažile, millega kaebaja oma õiguste rikkumist põhjendab. II 6

(9)3-06-1474
  1. Osas, millega halduskohus mõistis kaebajalt välja vastaspoole menetluskulud, on apellatsioonkaebus põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  2. Halduskohus tegi otsuse vastustaja kasuks ning otsustas menetluskulude jagamisel reeglist, et haldusvälise õigusabi kasutamine haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidesse jääva vaidluse puhul pole põhjendatud ja selliste kulude väljamõistmine kaebajalt ka kaebuse rahuldamata jätmise korral pole õigustatud, teha erandi ja mõista vastustaja kasuks menetluskulud osaliselt välja põhjendusega, et kaebaja on käitunud pahatahtlikult ja oma protsessiõigusi kuritarvitanud. Halduskohus märkis, et kaebaja käitumine on põhjustanud kohtuistungite korduvat pidamist, millest tingituna on vastustaja pidanud tegema täiendavaid menetlustoiminguid, valmistuma kohtuistungiteks, millel asja sisulist arutamist kaebajast tingituna ei toimunud. Kohus luges põhjendatuks kaebajalt alates
  3. detsembrist
  4. a vastustaja tehtud menetlustoimingute eest menetluskulude väljamõistmise summas 12 750 krooni, viidates kuludokumentidele II kd lk 184-
  5. Need kuludokumendid (arved, spetsifikatsioonid, maksedokumendid) kajastavad vastustaja kulutusi menetlustoimingutele perioodil
  6. oktoober
  7. a (k.a) kuni
  8. juuni
  9. a, kokku summas 14 790 krooni. Arvestades asjaolu, et kohus luges õigustatuks kulude väljamõistmise kaebajalt alates
  10. detsembrist
  11. a ning summas 12 750 krooni, tuleb asuda seisukohale, et kohtu hinnangul pidi vastustaja kaebaja pahatahtliku käitumise tõttu tegema õigustamatult kulutusi seoses järgnevate toimingutega: 1) kulud seoses
  12. detsembril
  13. a kohtuistungil osalemisega (
  14. detsembri
  15. a arve nr 2912106 summas 1530 krooni, dokumendid III kd lk 186-188); 2) kulud seoses kaebaja
  16. aprilli
  17. a määruskaebusega tutvumise ja sellele vastamisega (
  18. aprilli
  19. a arve nr 21004112 summas 9180 krooni, dokumendid III kd lk 189-191); 3) kulud seoses ringkonnakohtu
  20. juuni
  21. a määrusega tutvumisega (
  22. juuni
  23. a arve nr 21006066 summas 2040 krooni, dokumendid III kd lk 192-194; ringkonnakohus osutab siinkohal, et arve kajastab teenust 1 h, sama arve spetsifikatsioon aga 0,5 h). Seega tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas kõnealused kulutused tekkisid vastustajale seetõttu, et kaebaja pahatahtlikult venitas kohtumenetlust. Ringkonnakohus ei saa halduskohtu seisukohaga nõustuda järgmistel põhjustel.
  25. detsembril
  26. a toimuma pidanud kohtuistungiks, millega seonduvad kulud kohus kaebajalt välja mõistis, saatis kohus kutse üksnes rahvastikuregistrijärgsele aadressile Paldiskisse, kus selle võttis vastu korteriühistu juhatuse liige. Lisaks avaldas kohus kutse Ametlikes Teadaannetes. Olukorras, kus kaebaja on avaldanud kohtule kontaktandmetena Saue aadressi, pole põhjust pidada kutsete kättesaamise korraldamata jätmist rahvastikuregistrijärgselt aadressilt Paldiskis pahatahtlikkuseks. Puuduvad andmed, et Paldiskis asuva korteriühistu juhatuse liikmelt või ka Ametlike Teadaannete kaudu informatsioon istungi kohta kaebajani jõudis, mistõttu ei saa ka väita, et kaebaja jättis pahatahtlikult kohtuistungile ilmumata ja põhjustas vastustajale asjatute kulude kandmise arvel nr 2912106 näidatud summas 1530 krooni. Kaebaja poolt
  27. aprillil
  28. a halduskohtu
  29. detsembri
  30. a määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisega kaasnenud vastustaja kulusid (arved nr 21004112 ja nr 21006066) ei saa samuti seostada kaebaja pahatahtlikkusega. Tallinna Ringkonnakohtu
  31. 7
(9)3-06-1474 juuni
  1. a määruses (III kd lk 124-125) märgitakse järgmist. Määruse peale, millega halduskohus jättis HKMS § 23 lg 3 p 2 alusel kaebuse läbi vaatamata, ei saa esitada määruskaebust, vaid tuleb esitada HKMS § 23 lg 4 alusel menetluse taastamise avaldus. Määruskaebuse saab esitada menetluse taastamata jätmise kohta tehtud määruse peale. Käesoleval juhul on halduskohus eksitanud kaebajat
  2. detsembri
  3. a määruses oleva vaidlustamisviitega, mille kohaselt võib määruse peale esitada ringkonnakohtule määruskaebuse 30 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest (p 7). Kuna määruskaebuse resolutsioonis on kaebaja taotlenud halduskohtult ka menetluse taastamist ning määruskaebuse esitamise õigus puudub, oleks halduskohus pidanud määruskaebust käsitama menetluse taastamise avaldusena. Praegusel juhul ei ole halduskohus menetluse taastamise avalduse põhjendatust hinnanud ning on selle ebaõigesti edastanud lahendamiseks ringkonnakohtule. Seega tuleb asi saata halduskohtule menetluse taastamise avalduse lahendamiseks ning E. Ti taotlust halduskohtu kaebuse läbivaatamata jätmise määruse tühistamiseks ei saa rahuldada (p 8). Ringkonnakohus juhtis tähelepanu TsMS § 412 lg-le 4, mille kohaselt ei ole vaja menetluse taastamiseks esitada ega põhistada mõjuvat põhjust, kui kohtukutse toimetati hagejale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil või kui hagi ei võinud jätta läbi vaatamata sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud põhjusel. Kohtukutse kättetoimetamise olulisust hagejale või tema esindajale isiklikult allkirja vastu on rõhutanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium
  4. mai
  5. a määruses nr 3-2-1-40-07 (p 9). Neid ringkonnakohtu määruse põhjendusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et halduskohus saanuks vastustaja määruskaebemenetluse kulusid vältida, käsitledes määruskaebust menetluse taastamise avaldusena. Kaebajale ei saa pahaks panna, et ta menetluse jätkumise eesmärgil vormistas määruse vaidlustamisviidet järgides menetluse taastamise avalduse määruskaebusena.
  6. Olles erinevalt halduskohtust seisukohal, et vastustaja ei ole kandnud vaidlustatud kohtuotsusega tema kasuks välja mõistetud menetluskulusid kaebaja pahatahtliku käitumise tõttu, jätab ringkonnakohus vastustaja poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud tervikuna HKMS § 93 lg 5 alusel tema enda kanda.
  7. Kaebaja on seoses menetluskulude jagamisega apellatsioonkaebuses osutanud ka asjaolule, et Tallinna Halduskohtu
  8. detsembri
  9. a määrust, millega kohus jättis kaebuse läbi vaatamata ja vastustaja menetluskulud tema enda kanda, ei ole tühistatud. Kaebaja arvates mõistis halduskohus temalt kohtuotsusega välja ka osa vastustaja kuludest, mille kohta on jõustunud määrus kulude jätmise kohta vastustaja enda kanda. Ringkonnakohus selgitab, et menetluse taastamise järel tuleb kohtul asja kohtuotsusega lahendamisel võtta seisukoht kõigi menetluskulude jagamise suhtes. TsMS § 412 lg 7 näeb ette, et menetluse taastamise korral jätkub menetlus taastatud osas olukorras, milles see oli enne hagi läbivaatamata jätmist. Lisaks tuleb märkida, et vastustaja taotletud menetluskulud summas 24 225 krooni, mis kohus jättis kõnealuse määrusega vastustaja enda kanda, hõlmasid kulusid toimingute eest, millest viimaseks oli tutvumine Tallinna Ringkonnakohtu
  10. oktoobri
  11. a määrusega (vt halduskohtu
  12. detsembri
  13. a määruse p 13 ja selles viidatud kohtukulude nimekirja ning kuludokumente, III kd lk 85-94). Neid kulusid ei ole halduskohus otsusega kaebajalt välja mõistnud. Eksib apellant ka selles, et alates
  14. detsembrist
  15. a pole toimikus muid arveid kui
  16. aprilli ja 30 juuni
  17. a arved. Nagu eespool juba osutatud, on toimikus ka
  18. detsembri
  19. a arve nr 2912106 summas 1530 krooni
  20. detsembri
  21. a istungil osalemise eest (III kd lk 186-188). 8
(9)3-06-1474
  1. Apellatsioonimenetluses vastustaja menetluskulude hüvitamist ei taotlenud, mistõttu jäävad need HKMS § 93 lg 1 alusel tema enda kanda.
  2. Kaebuse esitaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 250 krooni (maksekorraldus nr 893, III kd lk 223) ning palus riigilõivu vastustajalt välja mõista. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 8 eurot. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.