) §-dest 46 ja 67 juhindudes sunniraha 5000 krooni. Sunniraha tuli tasuda 10 kalendripäeva jooksul korralduse saamisest arvates. Samas korralduses määras maksuhaldur PMTK 11.11.2009 korralduses antud kohustuse täitmise täiendavaks tähtajaks 07.12.2009 ja hoiatas adressaati, et nõutud dokumentide ja teabe tähtajaks esitamata jätmise korral kohaldatakse sunniraha summas 15 000 krooni. Korralduse põhjenduste kohaselt toimetati PMTK 11.11.2009 korraldus Rosneft Partners OÜle kätte 17.11.2009, kuid see on jäänud adressaadi poolt tähtajaks täitmata ning äriühingu esindaja pole maksuhaldurilt taotlenud ka korralduse täitmise tähtaja pikendamist ega teavitanud korralduse täitmist takistavatest asjaoludest. PMTK 27.11.2009 korraldusele on alla kirjutanud Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse (IMTK) kontrolliosakonna vanemrevident Luule Lillbok. Korralduses on märgitud, et ametniku õigus allkirjastada tuleneb Maksu- ja Tolliameti peadirektori 16.10.2009 käskkirjast nr 400-P „Volituse andmine Ida maksu- ja tollikeskuse revidentidele“ ning 30.09.2009 käskkirjast nr 382-P.
Jättes esitamata olulise teabe maksumenetluses, on isik rikkunud kaasaaitamiskohustust (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 26.05.2009 otsus nr 3-08-1090). 5. Tallinna Halduskohus jättis 07.04.2011 otsusega Rosneft Partners OÜ kaebuse rahuldamata. Vaidlusalust PMTK 27.11.2009 korraldust ei ole allkirjastanud selleks volitust mitteomav ametnik. Korralduses viidatud Maksu- ja Tolliameti peadirektori 16.10.2009 käskkirjaga nr 400-P (p-d 2 ja 6) on IMTK kontrolliosakonna vanemrevident L. Lillbokile antud volitus alates 01.10.2009 kuni 30.09.2010 allkirjastada PMTK kaudu väljastatavaid haldusakte ja dokumente, muu hulgas korraldusi sunniraha tasumiseks
lg 2 alusel ning teabe nõudmiseks
§-de 60-63 alusel. Seega oli ametnikul maksuhalduri juhi volitus ning vastava volituse andmise pädevus tuleneb omakorda
Vaidlust ei ole selles, et kaebaja jättis PMTK 11.11.2009 korraldusega pandud kohustuse tähtajaks täitmata ja teda oli sunniraha kohaldamise eest nõuetekohaselt (
§-d 67 ja 136) hoiatatud. Kuna kaebajat oli sunniraha rakendamise eest hoiatatud ning ta jättis kohustuse tähtpäevaks täitmata, oli sunniraha rakendamine õiguspärane. Enese mittesüüstamise privileegile tuginevad kaebuse väited ei ole sunniraha tasumise nõude õiguspärasuse hindamisel asjakohased. Sunniraha rakendamise aluseks olevat PMTK 11.11.2009 korraldust nr 12.3/8385-5, millega kaebajale teabe esitamise kohustus pandi, ei ole ta vaidlustanud. Käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades puudub kaebajal alus keelduda nõutud teabe esitamisest viitega PS § 22 lg-s 3 sätestatud nemo tenetur se ipsum accusare põhimõttele. Maksumenetluses on nimetatud põhimõttest lähtuvalt sätestatud
§-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise õigus
Nimetatud sätetest nähtuvalt pole teabe andmisest keeldumise õigus absoluutne, vaid piiratud küsimustega, millele vastamine tähendaks maksukohustuslase enda või tema lähedaste õiguserikkumises süüditunnistamist. Asjas puuduvad andmed selle kohta, et käesoleval juhul esineksid
Samuti pole andmeid, et kaebuses viidatud kriminaalasi oleks seotud kaevatava korraldusega kaebajale pandud kohustustega. Vastuseks kaebaja poolt kohtuistungil avaldatule leidis kohus, et vaidlustatud haldusakti andmisel ei ole eksitud ka õigusselguse põhimõtte vastu, vaid korraldus on sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt ning on kooskõlas HMS § 55 lg-s 1 sätestatud nõuetega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Rosneft Partners OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule. Halduskohtu tõlgendus
lg 1 p-de 5 ja 6 kohta on üksnes formaalne ning kohus on vaikimisõiguse kaitseala sisustanud ebaõigesti. Sunniraha kohaldamine rikub kaebaja põhiõigust, mis on sätestatud EIÕK art 6 lg-s 1 ja PS § 22 lg-s 3. EIK 03.05.2001 otsus asjas J.B. vs Šveits (p-d 63-71) on asjakohane ja otsekohaldatav ning halduskohus on selle sisu mõistnud vääralt. EIK ei ole otsuses kusagil märkinud, et õigus dokumente mitte esitada ja teavet mitte anda ei laiene olukorrale, kus riik kohustab maksumaksjat andma teavet korrektse maksustamise eesmärgil. EIK on hilisemas 3
7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
lg 1 alusel on maksuhalduril õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks ning nimetatud isikud on kohustatud andmed esitama, välja arvatud juhul, kui neil on
Käesoleval juhul on vaidlus
lg 1 p-de 5 ja 6 kohaldatavuses, mis on seotud PS § 22 lg-s 3 sätestatud õigusega mitte tunnistada iseenda või oma lähedaste vastu. Senisest kohtupraktikast tulenevalt on
lg 1 p 5 võimalik kohaldada üksnes selles konkreetselt nimetatud isikute suhtes ning nimistusse ei kuulu maksukohustuslase juhatuse liige (sh endine). Küll aga on kohtupraktikas aktsepteeritud maksukohustuslase juhatuse liikme (sh endise) õigust keelduda ütluste andmisest
lg 1 p 6 alusel, kuid siinjuures on oluline, et nõutava teabe alusel kas alustatakse või on juba alustatud süüteomenetlust selle isiku suhtes. Vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2006 määrus nr 3-06-2016 (p 15) ning Tallinna Ringkonnakohtu 08.02.2011 otsus nr 3-09-1372 ja Tallinna Halduskohtu 06.01.2010 otsus nr 3-09-1372. Senine kohtupraktika viitab selgelt, et
lg 1 p 6 alusel vaikimisõiguse kasutamine eeldab selle isiku suhtes süüteomenetluse alustamist või vähemalt selget ohtu, et seda võidakse alustada, ning maksukohustuslane ei saa üldsõnaliselt keelduda mistahes teabe andmisest ja dokumentide esitamisest pelgalt viitega ohule, et tema suhtes võidakse süüteomenetlust alustada (vt Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2010 otsus nr 3-081596, p 9). Kohtud on leidnud, et
§-de 60-63 alusel teabe ja dokumentide nõudmisel ei saa maksukohustuslane / kolmas isik eeldada, et saadud teabe põhjal alustatakse tema suhtes maksu- või kriminaalmenetlust ning ta ei saa sellele tugineda korralduse mittetäitmisel. 4
lg 1 p-de 5 ja 6 alusel ning apellant ei ole kasutanud oma vaikimisõigust õiguspäraselt. Seejuures on kohtud märkinud, et maksuhaldur ei pea analüüsima isiku õigust vaikimisele ega seda korralduse andmisel eeldama, kui isik ei ole enese mittesüüstamise privileegi kasutamisest maksuhaldurit teavitanud, vaid jätnud korralduse lihtsalt täitmata. Sellisel juhul on maksuhalduril õigus eeldada, et isik jättis korralduse täitmata õigusliku aluseta ning tema suhtes võib kohaldada sunniraha. Kaebaja õigusi võib rikkuda üksnes haldusakti täitmiseks sundimine pärast enese mittesüüstamise privileegi kasutamisest teatamist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 08.02.2011 otsus nr 3-09-1372, p 10; samuti Riigikohtu 14.11.2007 otsus nr 3-3-1-47-07). Samuti ei too asjaolu, et kaebaja ei soovi vaidlustatud otsust täita, kaasa nimetatud otsuse õigusvastasust.
lg 1 p-des 5 ja 6 sätestatud õiguse kasutamine ei tingi teabe nõudmise otsuse kehtetust või selle tühistamist (vt Tallinna Halduskohtu 06.01.2010 otsus nr 3-09-1372). Rosneft Partners OÜ ei ole maksuhaldurile kuidagi selgitanud, kas ja miks ta keeldub nõutud tõendite ja teabe esitamisest. Samuti pole ta põhistanud ohtu, et nõutud andmete esitamine võiks tuua kaasa tema või tema lähedase õigusrikkumises süüditunnistamise ohu. Maksuhalduril pole olnud antud juhul kuidagi võimalik kaaluda keeldumise põhjendatust. Kokkuvõtlikult ei ole asja lahendamisel isegi määrav, kas apellant vastab
lg 1 p-des 5 või 6 sätestatule, sest apellant ei ole
lg 1 p-de 5 ja 6 alusel korralduse täitmisest üldse keeldunud (s.o pole maksuhaldurit vaikimisõiguse kasutamisest teavitanud ehk jättis selle kasutamata ja järelikult korralduse õigusvastaselt täitmata). Rosneft Partners OÜ-le tehtud sunniraha tasumise korraldus on õiguspärane, sest apellanti oli sunniraha kohaldamise eest nõuetekohaselt hoiatatud ja ta jättis PMTK 11.11.2009 korraldusega pandud kohustuse siiski tähtajaks täitmata ega ole kasutanud ka vaikimisõigust. Õiguspärast haldusakti ei muuda tagantjärele õigusvastaseks asjaolu, et adressaat pärast sunniraha korralduse kättesaamist teatab, et kasutab õigust keelduda andmast välja teda süüstavaid dokumente. Maksuhaldur ei saanud ette näha, et apellant kavatseb tugineda enese mittesüüstamise privileegile ja dokumendid, mille esitamiseks teda kohustati, võiksid teda süüstada. Kohus saab HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistada üksnes isiku õigusi rikkuva haldusakti, mis oli andmise ajal õigusvastane (vt Tallinna Ringkonnakohtu 08.02.2011 otsus nr 3-09-1372, p 9). Vaidlustatud korralduse puhul on täidetud HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldused. Kuna maksuhaldurile teabe ja dokumentide esitamisest on võimalik keelduda üksnes
alusel ning keeldumisest tuleb maksuhaldurit teavitada, mida antud juhul ei tehtud, siis on sunniraha määratud õigesti ja PMTK 27.11.2009 korralduse tühistamiseks puudub alus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
§-des 67 ja 136 sätestatud menetlus- või vorminõudeid. PMTK 11.11.2009 korraldus on jätkuvalt kehtiv, kuid täitmata, see sisaldab korrektset sunniraha rakendamise hoiatust ning sunniraha on määratud hoiatuses märgitud suuruses, mis jääb seaduses lubatud piiridesse. Küll aga on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas Rosneft Partners OÜ kasutas oma enese mittesüüstamise privileegi (s.o 5
Ringkonnakohtu hinnangul oleks selline lähenemine siiski pelgalt formaalne ja halduskohus on oma otsuse p-s 5.3 põhjendatult hinnanud ka kaebaja poolt teabe andmisest keeldumise sisulist õiguspärasust. Sunniraha kui haldussunnivahendi olemust (mittekaristuslik mõjutusvahend) arvestades ei saaks seda rakendada olukorras, kus isik on jätnud küll temale haldusaktiga pandud kohustuse formaalselt täitmata ega ole haldusakti vaidlustanud ega informeerinud haldusorganit selle täitmisest keeldumise põhjustest, kuid seadusest tulenevalt esines tal sellele vaatamata õiguslik alus kohustuse täitmisest keelduda.
lg-s 1 sätestatud õiguse olemasolu ei sõltu selle kasutamisest teavitamisest või teavitamata jätmisest, vaid vastava asjaolu esinemisest või puudumisest. Kuna sunniraha rakendamise eesmärk on sundida isikut oma kohustust täitma (vt asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 2 lg 2), siis ei ole sunniraha kohaldamine lubatav olukorras, kus isikul on seadusest tulenev õigus keelduda temale haldusaktiga pandud kohustuse täitmisest. Sellest tulenevalt tuleb käesoleva asja lahendamiseks kontrollida muu hulgas seda, kas Rosneft Partners OÜ esindusõiguslikul isikul oli seadusest tulenev õigus keelduda PMTK 11.11.2009 korralduses esitatud küsimustele vastamisest. Samas on asjakohane märkida sedagi, et Riigikohus on 03.03.2011 määruses nr 3-4-1-15-10 (p 27) muu hulgas rõhutanud, et maksumenetluses saadud süüstavad ütlused ei ole kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses
11. Käesoleval juhul nõudis maksuhaldur 11.11.2009 korraldusega Rosneft Partners OÜ esindusõiguslikult isikult teabe ja dokumentide esitamist OÜ-ga Direct Transcapital tehtud tehingutega seotud asjaolude kohta
Korralduses on maksuhaldur toonud välja kokku 24 küsimust, millele kolmandalt isikult vastust nõutakse.
lg 1 p 6 kohaselt on isikul õigus keelduda
§-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest muu hulgas juhul, kui maksuhalduri nõude täitmine tähendaks tema enda või tema lähedase õigusrikkumises süüditunnistamist. See regulatsioon tugineb PS § 22 lg-s 3 sätestatud ning ka EIÕK art 6 lg-tes 1 ja 2 sisalduvale nemo tenetur se ipsum accusare põhimõttele, mille kohaselt keegi ei ole kohustatud ennast süüstama. Kohtupraktikas on muu hulgas asjakohaseid EIK lahendeid (nt J. B. vs Šveits, 03.05.2001 otsus, avaldus nr 31827/96; Weh vs Austria, 08.04.2004 otsus, avaldus nr 38544/97; Jussila vs Soome, 23.11.2006 otsus, avaldus nr 73053/01) silmas pidades korduvalt rõhutatud, et
lg 1 p 6 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õiguspärasus eeldab mitte pelgalt abstraktse väite esitamist, et nõutav teave või dokumendid võiksid tuua kaasa kohustatud isiku enda või tema lähedase süüditunnistamise õigusrikkumises, vaid nimetatud sätetele tuginemine on võimalik eelkõige üksnes juhul, kui süüteomenetlust on juba alustatud või on selle alustamine ettenähtav ning kohustatud isik põhistab ohtu, et temalt nõutud teavet 6
lg 1 p-s 5 nimetatud lähedasi ja kuivõrd juriidilisi isikuid käsitletakse siiski iseseisvate õigussubjektidena, ei ole nad vähemalt mitte üldtunnustatult ka oma juhatuse liikmete kaudu PS § 22 lg 3 isikulises kaitsealas, ehkki selge vaheteo tegemise võimalikkus võib teatud olukordades olla keeruline (vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2., täiendatud väljaanne. Tallinn: Juura, 2008, lk 235-236). Käesoleval juhul ei ole PMTK 11.11.2009 korraldus adresseeritud ühelegi konkreetsele füüsilisele isikule, vaid Rosneft Partners OÜ-le, kelle nimel saanuks korralduse täita ükskõik milline äriühingu esindusõiguslik isik. Apellant on küll viidanud mitmele EIK lahendile, milles ei ole peetud vajalikuks üheselt eristada äriühingut ja tema ainsat omanikku, kuid üheski viidatud kohtuasjadest ei ole olnud tegemist samalaadse olukorraga, mistõttu ei muuda need eespool kajastatud seisukohta. Asjades Faber Firm ja Jafarov vs Aserbaidžaan, Jafarli ja teised vs Aserbaidžaan ning Oklešen ja Pokopališko Pogrebne Storitve Leopold Oklešen S.P. vs Sloveenia oli tegemist esmajoones omandiõiguse rikkumisega (EIÕK protokolli nr 1 art 1), mille puhul on tihe seos äriühingu ja tema omanikega ilmne. Samuti on apellandi poolt väljatoodud EIK lahendites „ohvri“ käsitlus esitatud EIÕK art 34 kontekstis ehk seonduvalt üksnes EIK-sse pöördumise (s.o individuaalkaebuse esitamise) õigusega (vt eriti Jafarli ja teised vs Aserbaidžaan, p-d 33, 34; Oklešen ja Pokopališko Pogrebne Storitve Leopold Oklešen S.P. vs Sloveenia, p 40) ega ole sellisena automaatselt laiendatav kõigile mõeldavatele põhiõigustele. Apellant on teinud EIK kohtupraktikast ülemäära kaugeleulatuva järelduse, asudes seisukohale, et sellest saab vahetult tuletada äriühingu võimaluse keelduda sellise teabe või dokumentide andmisest, mis võiksid potentsiaalselt tema juhatuse liiget süüstada. Samas ei ole nimetatud küsimus käesoleva vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega, kui Rosneft Partners OÜ ei ole
13. Rosneft Partners OÜ ei ole ka kohtumenetluses toonud selgelt välja, miks ja millises ulatuses oli tema arvates käesoleval juhul nõutud teabe ja dokumentide maksuhaldurile andmata või esitamata jätmine
See tähendab, et apellant ei ole senini oma tegevusetust (keeldumist) põhistanud. Kaebaja on küll osutanud, et nii äriühing ise kui ka tema juhatuse liige on just maksuhalduri tegevuse tulemusel tunnistatud kahtlustatavaks kriminaalasjades nr 08930000325 ja nr 10930000236, mistõttu peab ta uurimisasutusele (sh maksuhaldurile) informatsiooni väljastamist eriti hoolikalt kaaluma, kuid ei ole oma sellekohaseid kaalutlusi välja toonud ega põhjendanud, kuidas võiksid kõik korralduses esitatud 24 küsimust teda või tema juhatuse liiget viidatud kriminaalmenetlustes 7
Olukorras, kus kohustatud isik ei ole esitanud mingeid täpsemaid selgitusi, kuidas ja millistele maksuhalduri küsimustele vastamine ning neid puudutavate dokumentide esitamine võiks tähendada tema enda või tema lähedase õigusrikkumises süüditunnistamist, mistõttu ei ole sellekohased väited kuidagi kontrollitavad, puudub alus eeldada, et
Seega on Rosneft Partners OÜ jätnud PMTK 11.11.2009 korralduse alusetult täitmata ning PMTK 27.11.2009 korraldusega on temale sunniraha määratud õiguspäraselt.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.