KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 6. september 2011, Tallinn Ha

) § 61 lg-st 1 tuleneva kohustuse – teha kande ebaõigsuse kohta saadud informatsiooni alusel vajalikke järelepärimisi – täitmata jätmises, millega K. P rikkus süüliselt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 59 lg-s 1 sisalduvat kohustust täita täpselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja avalikust huvist lähtuvalt oma teenistuskohustusi. 5. KP esitas 03.11.2010 kaebuse justiitsministri 04.10.2010 käskkirja nr 48-d tühistamiseks. Käskkirjas tuvastatud asjaolud ja neist tehtud järeldused on ebaõiged ega põhine kaebaja seletuskirjas avaldatud informatsioonile. Kaebaja ei ole väljendanud seisukohta, et seadus ei kohusta teda tegema

§ 61

lg 1 alusel järelepärimisi, vaid tõi esile üksnes fakti, et

-s puudub igasugune regulatsioon isikute poolt registrikannete ebaõigsuse kohta edastatavate teadete osas. Kaebaja ei ole väitnud, et isikud registrile teateid esitada ei saaks või ei võiks või saaksid seda teha üksnes

§-s 35 märgitud isikud. Käskkirjast ei nähtu, millise tähtaja jooksul jättis K. P N. S avalduse ja

§ 61

lg 1 alusel tegemata järelepärimise Narva Maja OÜ-le.

§-s 61 ei ole järelepärimise esitamiseks tähtaega sätestatud ega nõutud järelepärimise tegemist viivitamatult. Kaebaja täitis ainukese kohtunikuabina tööülesandeid perioodil 17.05.2010–11.07.2010 ja 02.09.2010–12.09.2010 ning ajavahemikul 12.07.2010–31.08.2010 viibis ta puhkusel. Kuna kandeavalduste menetlemise tähtajad on aastaringselt ühesugused, peavad kaks kohtunikuabi teineteist vastastikku asendama. Justiitsministri 28.08.2002 määruse nr 56 „Kohtu registriosakonna kodukord“ § 185 lg 1 kohaselt kehtestab kohtunikuabide tööjaotusplaani registriosakonna juhataja. Viru Maakohtu registriosakonna kohtunikuabide tööjaotusplaani kohaselt on alates 01.04.2010 järelevalvemenetluste (sunni- ja karistustoimingute) algatamise perioodideks 01.04.2010– 15.05.2010 ja 01.10.2010–31.03.2011. Registriosakonna järelevalvemenetluses on korraga sadu erinevaid ja kõikvõimalikes vormides avaldusi. Lisaks kandes olevate andmete ebaõigsusele teatatakse sageli ka kandeväliste andmete ebaõigsusest. Kuna registripidaja algatab järelevalvemenetluse registriosakonna andmebaasis olevate andmete osas, ei muuda ega lõpeta see isikutevahelist õigussuhet, seda peavad siiski tegema isikud ise, vajaduse korral õiguskaitseorganite vahendusel. Käskkirjas on asjaolud ja kaebaja antud selgitused kajastatud õigesti, kuid nende analüüs on piirdunud äriseadustiku tsiteerimisega, jättes arvestamata muud ametiülesannete täitmist mõjutavad olulised asjaolud. 2

§ 61

lg 2 kohustab registripidajat andmete ebaõigsuse kindlakstegemisel algatama kontrollimenetluse, kaebaja ei ole seda kohustust täitnud. Kaebuse väited käskkirja puudulikkuse ja ebaõigsuse kohta on meelevaldsed ja põhjendamatud. Samuti on kaebaja tagantjärele moonutanud enda seletuskirjas märgitut. Seletuskirjast saab üheselt järeldada, et kaebaja arvates puudus N. Sl õigus teatada registripidajale äriregistri andmete ebaõigsusest.

§-s 35 nimetatud isikutel ja asutustel on kohustus teatada ebaõigetest andmetest, kuid selline õigus on ka kõigil teistel, kellele on andmete ebaõigsus teatavaks saanud. Isiku teate peale tuleb ka algatada järelevalvemenetlus. Kuigi

§-st 61 ei tulene konkreetset tähtaega järelepärimiste tegemiseks ega kohustata seda tegema viivitamatult, ei anna see registripidajale siiski õigust järelevalvetoimingutega ülemäära venitada, vaid lähtuda tuleks mõistlikust ajast. Mõistlikuks ei saa kindlasti pidada olukorda, kus vajalike toimingute teostamisega viivitatakse mitmeid kuid, sest järelevalvet tuleb teostada operatiivselt ja selle eesmärk on tagada registriandmete õigsus. Tähtaeg ei oma asja lahendamisel siiski määravat tähtsust, sest käskkirjas ei ole kaebajale heidetud ette mitte seadusest tulenevate toimingutega viivitamist, vaid nende tegemata jätmist. Kaebaja tegevust arvestades ei oleks kontrollimenetlust ilma kolmandate isikute sekkumiseta üldse algatatud, vaid K. P luges isikule vastuskirja saatmisega juhtumi lõppenuks. Kaebaja ei ole Viru Maakohtu registriosakonna 2010. a puhkuste ajakavale ja inimressursi vähesusele toetuvaid väiteid esitanud distsiplinaarjuurdluse käigus, vaid tõi selle välja alles kohtumenetluses. Samas ei saa ka inim- või muude ressursside piiratus teatud hetkel õigustada tegematajätmisi, vaid järelevalvemenetlused tuleb algatada mõistliku aja jooksul. Väide on ka vastuoluline, sest kaebajal jätkus siiski aega koostada N. Sle vastuskiri. Tegemist ei olnud ka nn massilise kontrollimenetlusega, mille läbiviimine nõuaks tavapärasest enam aega. Igal juhul ei ole õigustatud pika aja jooksul isegi kontrollimenetluse alustamata jätmine. Kaebaja soovib viitega tööjaotusplaanile ilmselt õigustada asjaolu, miks ta N. Slt saadud teabe alusel järelevalvemenetlust ei alustanud (st kuna teave esitati perioodil, mil tööjaotusplaani kohaselt järelevalvemenetlusi läbi ei viida), kuid ei esitanud nimetatud tööjaotusplaani distsiplinaarmenetluse käigus, mistõttu tuleks see jätta tähelepanuta. Samas ei välista ka nimetatud dokument kaebajale distsiplinaarkaristuse määramist, sest K. P ei ole N. Sle vastates ega ka seletuskirjas sellele tuginenud. Seega püüab kaebaja oma tegevusetust üksnes tagantjärele õigustada. Kuigi käesolevas asjas ei ole vaidluse all viidatud tööjaotusplaani õiguspärasus, ei tulene registriosakonna juhatajale kodukorra §-st 185 õigust otsustada, millal registripidaja järelevalvemenetlustega tegeleb ja millal mitte. Kodukorra § 185 lg 3 p 2 alusel on võimalik üksnes kehtestada, kes vastavaid asju menetleb. Lubamatu on olukord, kus enda 3

§ 61lg-st 1 tuleneva (ameti)kohustuse täitmata jätmist, millega K.

P rikkus süüliselt ATS § 59 lg-s 1 sisalduvat kohustust.

§ 61

lg 1 ei ole kohustav õigusnorm ega pane registripidajale mingit otsest kohustust teha järelepärimisi, vaid see on sisuliselt volitus- või pädevusnorm, mis annab talle järelepärimiste tegemise õiguse. Samuti ei tulene sättest mingit tähtaega, mille jooksul peaks registripidaja vastavad järelepärimised tegema. Kuigi käskkirjas on viidatud ka

§ 61lg-le 2, ei ole K.

P süütegu selles määratletud

§ 61

lg-st 2 tuleneva kohustuse täitmata jätmisena ega kontrollimenetluse algatamata jätmisena. Ehkki kaebaja võib N. S avaldusega seoses tõesti olla jätnud mingid oma ametikohustused täitmata või on täitnud neid mittenõuetekohaselt (ebamõistlikult viivitades), millele on osutatud õiguskantsleri 09.09.2010 kirjas Viru Maakohtu kohtudirektorile, vaidlustatud käskkirja motivatsioon seda selgelt ja arusaadavalt ei kinnita. Käskkirjas on jäetud kaebaja võimalik distsiplinaarsüütegu õigesti tuvastamata / kvalifitseerimata. Samuti pole käskkirjas märgitud süüteo toimepanemise aega ega isegi argumenteeritud, millal (millise aja jooksul) pidanuks K. P vajalikke järelepärimisi äriühingule tegema, et nende mittetegemist saaks üldse lugeda teenistuskohustuste süüliseks täitmata jätmiseks, mitte aga näiteks viivituseks. Kuivõrd

§ 61

lg 1 alusel kaebaja süüteo kvalifitseerimine ei olnud õiguspärane, siis ei ole piisavalt tõendatud ka ATS § 59 lg-st 1 tulenevate kohustuste eiramine. Haldusakti põhjenduste tagantjärele täiendamine ei asenda algset haldusakti puudulikku motiveerimist. Käskkirjas ei ole kaebajale selgesõnaliselt pandud süüks

§ 61

lg 2 alusel kontrollimenetluse (ega järelkontrolli või järelevalvemenetluse) algatamata jätmist, samuti ei ole selgitatud, et järelevalvet tuleb teostada operatiivselt ning toimingud teostada mõistliku aja jooksul. Eeltoodu põhjal ei oma tähtsust ja jäävad tähelepanuta ka poolte väited, mis puudutavad kodukorda ja tööjaotusplaani ning kohtul puudub vajadus hinnata karistuse proportsionaalsust. Küll aga tuleb distsiplinaarkaristuse määramisele eelnenud juurdlust pidada pealiskaudseks ning põhjalikum menetlus oleks võimaldanud selgitada välja, kas Viru Maakohtu registriosakonna töökorraldus ja seda puudutavad juhenddokumendid vastasid nõuetele ning kas need võisid mõjutada K. P tegevust N. S avalduse lahendamisel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. Justiitsminister palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta K. P kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Enne distsiplinaarkaristuse määramist tuvastatud asjaolud viitavad selgelt, et K. P ei pidanud 4

§ 61lg-d 1 ja 2.

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja hinnanud vääralt tõendeid, mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni.

§ 61

lg 1 ei ole pelgalt õigustav volitus- või pädevusnorm, vaid nimetatud sättest tulenev õigus tähendab registripidajale sisuliselt asjaolude selgitamise kohustust, kui tal peab asjaoludest tulenevalt tekkima kahtlus registriandmete õigsuses. Samale seisukohale on asunud Riigikohus 26.04.2005 määruses nr 3-2-1-39-05 (p 18), märkides, et

§ 61

lg-s 1 registripidajale antud õigus tähendab sisuliselt ka asjaolude selgitamise kohustust, mis tuleneb esmajoones

§ 61

lg-st 2, mis kohustab registripidajat andmete ebaõigsuse kindlakstegemisel algatama kontrollimenetluse. Seetõttu on halduskohtu seisukoht ekslik. Käskkirja p-st 4.2 tuleneb selgelt, milles seisnes K. P ametikohustuste täitmata jätmine. Nimetatud punkti kohaselt jättis kaebaja N. S avalduses esitatud informatsiooni tähelepanuta ega teinud äriühingule vajalikke järelepärimisi, jättes täitmata

§ 61lg-st 1 tuleneva kohustuse.

Sama on tuvastatud ka käskkirja p 3 ap-s

1. Seega tuleneb käskkirjast selgelt, millise ametikohustuse täitmata jätmist K. Ple käskkirjas ette heideti, samuti on süütegu õigesti kvalifitseeritud. Käskkirjas (p 4.3) ei ole kaebajale heidetud ette mitte seadusest tulenevate toimingutega viivitamist, vaid nende tegemata jätmist (s.o järelevalvemenetluse mittealgatamist). Vajalikud järelevalvetoimingud tuleb teha viivitamatult, kuid kaebaja pidas kontrollmenetluse algatamise või sellekohasest kavatsusest teavitamise asemel õigeks suunata isik õiguskaitseorganite poole. Pole tõendatud, et K. P oleks kavatsenud järelkontrolli algatada, vaid pigem tuleb järeldada, et ta luges isikule vastuskirja saatmisega juhtumi lõppenuks.
2. KP vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Asjas on vaidlus esmajoones

§ 61tõlgendamise üle.

Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, et

§ 61

lg-st 1 tulenev õigus tähendab sisuliselt kohustust, mis tuleb pealegi täita viivitamatult, sest selline tõlgendus ei põhine seadusel, vaid isiklikul veendumusel. Halduskohus on nimetatud sätet tõlgendanud õigesti üksnes õigustava volitus- või pädevusnormina, mitte kohustava sättena. K. P ei ole jätnud N. S avalduses esitatud informatsiooni tähelepanuta.

§ 61

lg-st 1 ei tulene registripidajale otsest ametikohustust, mille täitmata jätmise eest võiks teda distsiplinaarkorras karistada. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja võimalik distsiplinaarsüütegu on käskkirjas korrektselt tuvastamata / kvalifitseerimata. Viidatud norm ei sisalda ühtegi tähtaega, mille jooksul tuleks järelepärimised teha, samuti pole sätestatud korda, kuidas toimub väidetavatest valeandmetest teatanud isiku informeerimine nii järelevalvemenetluse algatamisest, kui selle edasisest käigust. Registripidaja poolt läbiviidav järelevalvemenetlus toimub sõltumatult ega välista, et isik pöördub oma rikutud õiguste kaitseks samal ajal õiguskaitseorganite poole. Õige on ka halduskohtu seisukoht, et käskkirjas pole tuvastatud süüteo toimepanemise hetke. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5

§ 33

lg-st 1 tulenevalt äriregistris kande teha ning avaldus ei vastanud ka

§ 33lg-s 2 sätestatud vorminõuetele.

Küll aga annavad

§-d 59-61 registripidajale õiguse ja kohustuse teatud tingimustel teha kanne ka kandeavalduseta või kohtuotsuseta n-ö ametiülesande korras. Üheks selliseks tingimuseks on ka olukord, kus registripidajale on näiteks muu asjast huvitatud isiku kaudu saanud teatavaks informatsioon, mis viitab äriregistri andmete võimalikule ebaõigsusele. Riigikohus on 26.04.2005 määruses nr 3-2-1-39-05 (p-d 11, 12) rõhutanud, et

§-dest 5961 tuleneb registripidajale laialdane avalik-õiguslik kohustus tagada registris õigete andmete olemasolu. Samas täpsustas Riigikohus, et

§ 61

lg 2 rakendamine (s.o ametiülesande korras kande tegemise menetluse alustamine ja kandeotsuse tegemine) on siiski lubatud üksnes juhul, kui registripidaja on eelnevalt

§ 61

lg 1 alusel toimetatavas kontrollimenetluses kindlaks teinud kande ebaõigsuse või puudumise. Riigikohtu hinnangul annab

§ 61lg 1 registripidajale kontrollimenetluse algatamiseks kaalutlusõiguse.

Viidatud määruse p-s 18 täpsustas Riigikohus täiendavalt, et kui asjaoludest tulenevalt peab registripidajal tekkima kahtlus registriandmete õigsuses, siis tähendab

§ 61

lg-s 1 sätestatud registripidaja õigus teha järelepärimisi sisuliselt ka asjaolude selgitamise kohustust, mis tuleneb

§ 61lg-st 2.

13. Käesoleval juhul ei ole menetlusosaliste vahel olnud sisulist vaidlust, et N. S 02.07.2010 avalduse (tl 42) sisu ja selles esitatud taotlus oli seda lahendanud kohtunikuabile üheselt mõistetav. Avalduses on toodud selgelt välja, et Narva Maja OÜ registrijärgne aadress on ilmselt ebaõige ja N. S ei ole kunagi nõustunud äriühingu registreerimisega tema omandis ja kasutuses oleva eluruumi aadressil ning soovib vastava kande muutmist. Asjaolu, et sellisena mõistis avaldust ka K. P, nähtub üheselt tema 09.07.2010 vastusest nr 560/1 (tl 50) ning 14.09.2010 seletuskirjast (tl 12, tl 48). K. P vastuskirjast ja seletusest ilmneb samas, et kohtunikuabi ei pidanud N. S avalduse sisulist lahendamist üldse enda kohustuseks, millele viitab üheselt avaldaja suunamine teiste õiguskaitseorganite poole. Ka K. P 14.09.2010 seletuskirjast saab järeldada, et kaebaja hinnangul puudus tal igasugune ametiülesannetest tulenev kohustus N. S avalduse alusel mingeid toiminguid teha. Eespool viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-39-05 tulenevalt oli selline seisukoht ilmselgelt ekslik. Juba avaliku teabe töötlemise üldistest põhimõtetest tuleneb teabevaldajale kohustus mitte avalikustada teadvalt eksitavat, tegelikkusele mittevastavat või ebaõiget teavet ning kahtluse korral kontrollida töödeldava teabe õigsust ja tegelikkusele vastavust (vt avaliku teabe seaduse § 9 lg 2 p 8). Nimetatud kohustus laieneb ka äriregistri pidamisele (

§ 22

lg 6) ja on täpsemalt reguleeritud

§-s 61.

§ 61

lg 1 ei ole käsitatav pelgalt pädevusnormina, millest ei tulene registripidajale mingit õiguslikku kohustust, vaid seda tuleb koostoimes

§ 61lg-ga 2 mõista registripidaja 6

§ 61lg-s 1 nimetatud järelepärimisi.

Kuivõrd vaidlus puudub selles, et mingeid järelepärimisi antud juhul ei tehtud ning Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-39-05 muu hulgas rõhutanud, et

§ 61

lg 2 rakendamine on lubatav alles pärast

§ 61

lg-s 1 nimetatud järelepärimiste tegemist, siis on justiitsminister vaidlusaluses käskkirjas K. Ple etteheidetava süüteo õigesti kvalifitseerinud

§ 61

lg 1 alusel ning halduskohtu viide

§ 61lg-le 2 kui võimalikule korrektsemale kvalifikatsioonile on ekslik.

Ringkonnakohtu hinnangul on K. Ple süüksarvatud tegu vaidlustatud käskkirjas kvalifitseeritud õigesti ning kohtunikuabile

§ 61

lg-st 1 tulenev kohustus pidi koostoimes

§ 61lg-ga 2 olema kaebajale piisavalt selge ja arusaadav.

Seega on K. P rikkunud ATS § 59 lg-s 1 nimetatud teenistuskohustusi.

1. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle etteheitega, et vaidlustatud käskkirjas ei ole üheselt märgitud süüteo toimepanemise aega ega selgitatud, millise aja jooksul pidanuks K. P tegema Narva Maja OÜ-le vajalikke järelepärimisi, et nende tegemata jätmist saaks lugeda K. P poolt oma teenistuskohustuste süüliseks täitmata jätmiseks, mitte näiteks viivituseks. Ehkki distsiplinaarsüüteo toimepanemise aeg võinuks vaidlustatud aktis olla iseenesest konkreetsemalt väljendatud, nähtub justiitsministri 04.10.2010 käskkirjast siiski piisavalt selgelt, et distsiplinaarkaristuse määraja hinnangul on distsiplinaarsüütegu toime pandud 09.07.2010, mil K. P vastas N. S 02.07.2010 avaldusele ja luges sellega küsimuse igasuguse edasise käsitlemise lõpetatuks. Ringkonnakohtu hinnangul on selline määratlus põhjendatud ning küsimus sellest, millise aja jooksul oleks kohtunikuabi pidanud vajalikke järelepärimisi tegema, antud juhul asjakohatu, sest K. P ei ole oma vastuses N. Sle, seletuskirjas ega ka hiljem kordagi märkinud, et tal oleks olnud plaanis avalduses sisaldunud informatsiooni põhjal üldse mingeid täiendavaid toiminguid teha, näiteks pärast puhkusteperioodi lõppemist (s.o alates 13.09.2010 – tl 10) või Viru Maakohtu registriosakonna kohtunikuabide tööjaotusplaanis märgitud järelevalvemenetluste algatamise perioodil (s.o alates 01.10.2010 – tl 11). Seega seisnes K. P distsiplinaarsüütegu (ATS § 84 p 1) üheselt teenistuskohustuste täitmata jätmises, mitte aga nende täitmisega viivitamises.
2. Kuna K. P vastusest ja seletuskirjast järeldub, et ta ei saanud aru enda kohustusest teha N. S avalduse alusel vajalikke järelepärimisi, kuigi see võis ja pidi talle avalduses sisalduvast informatsioonist ning

§ 61

lg-test 1 ja 2 tulenevalt olema piisavalt arusaadav, siis on vaidlusaluses käskkirjas süü vormiks õigesti märgitud hooletus. Süü puudumist ei tulene ka kaebusele lisatud registriosakonna puhkuste ajakavast (st suurest koormusest) ega registriosakonna juhataja kinnitatud 01.04.2010–31.03.2011 tööjaotusplaanist, sest ametiülesannete täitmata jätmisel ei ole neile tuginetud, vaid lähtutud üksnes oma kohustuste sisu ja ulatuse ebaõigest määratlemisest. Seetõttu ei ole asja lahendamisel oluline, kas viidatud põhjendused saanuks üldse õigustada kohtunikuabi ametikohustuste täitmata jätmist või nende täitmisega viivitamist. Samal põhjusel ei mõjuta vaidluse lahendamist asjaolu, et õiguskantsleri 09.09.2010 kirjast nr 11-2/1011437/1005234 (tl 40-41) nähtuvalt pöördus N. S varasemalt samas küsimuses Viru Maakohtu poole juba 30.03.2010 ja registriosakonna juhataja Maret Veermäe vastas talle 31.03.2010 e-kirjaga sisuliselt identselt K. P 09.07.2010 kirjaga. 16. Halduskohus on lisaks pidanud Justiitsministeeriumi poolt distsiplinaarsüüteo tuvastamiseks läbiviidud menetlust pealiskaudseks. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, vaid leiab, et menetlusnorme ei ole rikutud. Asjas ei ole vaidlust justiitsministri pädevuses kohtunikuabile distsiplinaarkaristust määrata (ATS § 86 ja kohtute seaduse § 120 lg 5) ega selle üle, et K. Ple määrati distsiplinaarkaristus ilma teenistusalast juurdlust või justiitsministri 7