3-11-393/7

3-11-393 KOHTUMÄÄRUS kaebuse tagastamise kohta Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2011 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-11-393 Haldusasi A. S kaebus – 1) Justiitsministeeriumi kohustamiseks võimaldada vanglas Interneti vahendusel tasuta õigusabi saamine; 2) teha Justiitsministeeriumile ettekirjutus kaebaja taotluse (laiendada kinnipeetavate Interneti kasutamise võimalust) uueks läbi vaatamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja A. S Vastustaja Justiitsministeerium Kirjalikus menetluses esindajad Asja läbivaatamise kuupäev
2. juuni 2011 RESOLUTSIOON Juhindudes HKMS § 11 lg 31 p 5, lg 8, § 91 lg 3:
3. Jätta rahuldamata A. S taotlus riigilõivust vabastamise kohta.
4. Tagastada A. S kaebus haldusasjas nr 3-11-
5. Määrusele võib esitada määruskaebuse 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu Pärnu kohtumaja kaudu arvates määruse kättesaamisest. Edasikaebamise kord ASJAOLUD 15.02.2011 saabus kohtusse A. S kaebus Justiitsministeeriumi kohustamiseks (tl 5-7). 18.03.2011 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta (tl 9-10). 30.03.2011 esitas kaebaja täiendavad seisukohad (tl 13). KOHTU PÕHJENDUSED 1 3-11-393 Kaebaja pöördus 27.01.2011 Justiitsministeeriumi poole märgukirjaga, milles tegi ettepaneku laiendada kinnipeetavate Interneti kasutamise võimalust, millest Justiitsministeerium keeldus (tl 6). Halduskohtu poole pöördus A. S taotlusega Justiitsministeeriumi kohustamiseks võimaldada vanglas Interneti vahendusel tasuta õigusabi saamine ning Justiitsministeeriumile ettekirjutus tegemiseks kaebaja taotluse (laiendada kinnipeetavate Interneti kasutamise võimalust) uueks läbi vaatamise kohta. Täiendavalt taotleb A. S enda riigilõivust vabastamist seoses maksejõuetusega. HKMS § 7 lg 1 kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi: põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, samuti haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.03.2002 otsus nr 3-3-19-02). Seega eeldab kaebusega kohtusse pöördumine, et isik soovib kaitsta seadusest, muudest õigustloovatest aktidest, samuti haldusaktidest või halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kaebuses vaidlustatakse asjaolu, et kaebajal ei ole võimalik saada tasuta õigusabi (konsultatsiooni) vanglas kasutatava Interneti vahendusel. Konkreetset probleemi, mille lahendamiseks õigusabi vajatakse, välja ei olnud toodud. Kaebuse kohaselt viitab kaebaja Justiitsministeeriumi koduleheküljel asuvale lingile viitega – „Tasuta õigusnõu on võimalik saada ka kodulehelt www.juristaitab.ee“. Eelnimetatud leheküljel antakse õigusnõu küsimuste-vastuste vormis, mis on nähtavad kõigile lehekülje külastajatele. Puudub probleemile personaalne lähenemine. Kaebaja tugineb subjektiivsete õiguste rikkumisel eeldusele, et ta on võrdväärne isik teiste riigis viibivate kodanike ja mittekodanikega, millest tulenevalt tal on õigus eelnimetatud Justiitsministeeriumi teenust kasutada. Tulenevalt vangistusseaduse § 41 lg 2 kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Ka Riigikohtu üldkogu on oma 07.12.
6. a otsuses nr 3-3-1-5-09 selgitanud, et võrdsuspõhiõiguse puhul ei ole võrreldavateks gruppideks kinnipeetavad ja vabaduses viibivad isikud. Kinnipeetavate olukord erineb vabaduses viibiva isiku olukorrast, kuna kinnipeetav kannab karistust ning on allutatud vangla režiimile. Vangistusseaduse § 311 kohaselt kinnipeetaval ei ole lubatud kasutada Internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Seega on vangistusseaduse sättes toodud ammendav loetelu, milliste Interneti lehekülgedega on kinnipeetaval õigus tutvuda. Eelnimetatud Riigikohtu lahendis on Interneti kasutamise keeldu põhjendatud järgmiselt: Interneti kasutamise keeld on tingitud eelkõige vajadusest välistada kinnipeetava vanglaväline suhtlemine nendes vormides, mis ei ole vangistusseaduses ette nähtud ja mis seadusandja hinnangul ei pruugi soodustada karistuse täideviimise eesmärkide saavutamist; sealhulgas välistamaks Internetist sellise teabe hankimist, mis võiks ohustada vangla julgeolekut, ühiskondlikku turvalisust väljaspool 2 3-11-393 vanglat või vastu töötada kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärgile. Üldtuntud on asjaolu, et Internetti saab kasutada õigusrikkumiste toimepanemiseks ning et selliste rikkumiste arv ilmutab kasvutendentsi. Seega kujutab kinnipeetavatele iga uue veebilehe avamine ühtlasi suuremat turvariski, et nende kätte satub informatsioon, mis on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Pealegi võivad Interneti vahendusel üldiseks kasutamiseks levitatavale informatsioonile juurdepääsuga kaasneda võimalused Internetti muul otstarbel kasutada. Tulenevalt eeltoodust puudub Justiitsministeeriumil seaduslik alus kaaluda kinnipeetavate Interneti kasutamise võimaluse laiendamist, mistõttu puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda vastustajalt nimetatud toimingu sooritamist. Kinnipeetavate Interneti kasutamise võimaluse laiendamine on võimalik üksnes läbi vastava seaduse muudatuse. Justiitsministeerium oma vastuses märgukirjale selgitas kaebajale, et võimalusel kaalutakse kaebaja tehtud ettepanekuid tulevikus kavandavate vangistusseaduse muudatuste ettevalmistamisel. HkMS § 11 lg 31 punkti 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse või protesti määrusega selle esitajale, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema asjaolud on tõendatud. Tulenevalt eeltoodust ei saa kaebuse esitajal olla halduskohtusse kaebusega pöördumise õigust HKMS § 7 lõike 1 mõistes, mistõttu tuleb kaebus selle esitajale tagastada. Muuhulgas kohus selgitab, et juhul kui kaebaja vajab riigi poolset õigusabi, on talle selleks võimalused tagatud tulenevalt riigi õigusabi seadusest. Riigi õigusabi seaduse paragrahvis 6 on välja toodud isikud, kes on õigustatud saama riigi poolset õigusabi. Lõike 1 kohaselt riigi õigusabi võib saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Sama seaduse § -s 10 on toodud allajärgnev kataloog, millistel juhtudel on isikul võimalik õigusabi saada ning kuhu tuleb selleks pöörduda. Lõige 1 - taotlus riigi õigusabi saamiseks tsiviil-, haldus- või väärteoasjas menetlusosalisena kohtumenetluses esitatakse kohtule, kes asja menetleb või kelle pädevuses oleks asja menetleda. Lõige 2 - kui taotleja soovib riigi õigusabi hagiavalduse, hagita menetluses avalduse või halduskohtumenetluses või väärteoasja menetluses kaebuse koostamiseks, esitab ta taotluse kohtule, kelle pädevusse kuulub hagi, hagita menetluse avalduse või kaebuse läbivaatamine. Lõige 3 - taotlus riigi õigusabi saamiseks esindamisena tsiviilasja kohtueelses menetluses, haldusmenetluses või väärteoasja kohtuvälises menetluses, õigusdokumendi koostamisena või muu õigusalase nõustamise või esindamisena esitatakse taotleja elu- või asukohajärgsele või õigusteenuse osutamise eeldatava koha järgsele maakohtule. Kui riigi õigusabi taotlejal ei ole Eestis elukohta, võib ta taotluse esitada ka maakohtule, kelle tööpiirkonnas ta viibib. Lõige 4 - kui kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest ei ole kohustuslik ja kahtlustatav ei ole endale kaitsjat valinud, kuid soovib kaitsja osavõttu, esitab ta taotluse riigi õigusabi saamiseks uurimisasutusele või prokuratuurile. Lõige 5 - kui isik taotleb riigi õigusabi kriminaalmenetluses kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna otsustab temale riigi õigusabi osutamise asja menetlev kohus või kriminaalasja kohtueelses menetluses maakohus, kelle pädevuses oleks kriminaalasja menetleda. Lõige 51 -kui isik taotleb riigi õigusabi teistmismenetluseks, otsustab temale riigi õigusabi 3 3-11-393 osutamise Riigikohus. Riigi õigusabi taotluse võib Riigikohtule esitada ilma advokaadi vahenduseta. Lõige 6 - taotlus riigi õigusabi saamiseks esindamisena täitemenetluses esitatakse kohtule, kelle pädevuses oleks menetleda kaebust täitemenetlust läbi viiva kohtutäituri tegevuse peale. Lõige 7 - kui taotlus on esitatud kohtule, kelle pädevuses ei ole antud juhul riigi õigusabi andmise otsustamine, edastab kohus viivitamata taotluse vastavalt kuuluvusele, teatades sellest taotlejale. Lõige 8- käesoleva paragrahvi lõigetes 1–6 nimetatud kohus või muu asutus on ka menetlusabi taotlusi vastuvõttev asutus EL Nõukogu direktiivi 2003/8/EÜ õiguskaitsele ligipääsu parandamise kohta piiriüleste vaidluse korral, luues niisuguste vaidluste jaoks ühtsed õigusabi puudutavad miinimumreeglid (ELT L 026, 31.01.2003, lk 41–47) artikli 14 tähenduses. Taotlejalt ei või nõuda taotluse legaliseerimist või muul viisil ametlikku kinnitamist. Eelnimetatud lõigetes toodud taotluste esitamise vormiks ei ole ainult Interneti vahendus. Võimalikud on ka teised lahendused. Kaebuse esitaja on kohtult taotlenud riigilõivu tasumisest vabastamist. Kuivõrd kaebus kuulub selle esitajale tagastamisele, siis riigilõivust vabastamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Annika Vendik Kohtunik 4