3-10-2857/20

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2857 Otsuse kuupäev

1. märts 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi A. Si kaebus Viru Vangla 16.09.2010 käskkirja nr 6-3/2002-D tühistamiseks ning tekitatud 3000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Kohtuistung 24.03.2011 Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: A. S /sünd. 03.06.1968 / Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/ Resolutsioon Jätta A. Si kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 02.05.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 16.09.2010 andis Viru Vangla käskkirja nr 6-3/2002-D (tl 45-46), millega karistas kinnipeetav A. Si vangistusseaduse § 67 p 1 ning Viru Vangla kodukorra punktides 8.1.1 ja 4.1.2 sätestatud nõuete rikkumise eest 7 ööpäevase kartserisse paigutamisega. 02.11.2010 esitas A. S Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja Viru Vangla peale kaebuse (tl 1). Selles ja hilisemas täienduses (tl 22) palus ta, et kohus tühistaks tema karistamise kohta tehtud käskkirja ja mõistaks ebaseaduslikult, ebaõiglaselt ja alusetult kartseris viibimisega tekitatud kahju eest välja 3000 euro suuruse hüvitise. Ta väitis, et valvur ei esitlenud end ja hakkas loenduse ajal teotama tema au ja head nime rikkudes põhiseaduse § 17 ja vangistusseaduse § 4’. Viru Vangla vastuses (tl 43-44) paluti kaebust mitte rahuldada, peeti seda põhjendamatuks ja kirjeldati oma seisukohti kaebaja rikkumise, käskkirja aluseks olevate õigusaktide sätete ning kahju tekitamise ja hüvitamise suhtes. Seejuures väideti, et kuna kaebaja ei ole vaidlustatud käskkirja alusel kartseris viibinud, jääb arusaamatuks, milles seisnes väidetav moraalne ja füüsiline kahju. Kohtuistungil jäi A. S kirjalike väidete ja taotluse juurde ning leidis, et vangla kardab tema küsimustele vastata ja tunnistab kohtuistungile mitteilmumisega oma süüd. Täiendavalt väitis ta, et käitus 20.08.2010 kuni 25.10.2010 täpselt sama moodi, kuid teda ei karistatud kordagi ja lisas, et kui vangla teda ei austa, ei austa tema teda ka. Oma hea nime ja au teotamise väitis ta seisnevat selles, et nime küsiti ebaviisakalt ja ilma tema loata, loetles hulga põhiseaduse paragrahve ja inimõiguste konventsiooni põhimõtteid, mida tema arvates rikutakse ning väitis, et kuna tunnistajaid ei küsitletud jäeti ta ilma kaitseõigusest,. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud paludes vastavas taotluses (tl 63) kaebust ilma tema esindajata arutada. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlustatud Viru Vangla käskkirjas (tl 45-46) on A. Sile vangistusseaduse § 67 p 1 ja Viru Vangla kodukorra punktidele 8.1.1 ja 4.1.2 toetudes süüks pandud seda, et 23.08.2010 hommikuse loenduse ajal keeldus ta püsti tõusmast ja oma nime ütlemast ning hiljem kartserikoridoris liikudes käsi selja taga hoidmast. Kaebaja ise pole käskkirjas kirjeldatut vaides (tl 52) ja kohtuistungil (tl 63) eitanud, kuid peab oma käitumist vanglaametnike enda käitumisest tulenevalt õigustatuks. Vangistusseaduse § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Põhimõtteliselt seesama on kehtestatud ka Viru Vangla kodukorra punktis 8.1.
3. Loenduse läbiviimise korda reguleerivad sama kodukorra punktid 7.3, 7.4 ja 7.
4. Sätestatu kohaselt peab kinnipeetav loenduse ajal ametnike kambrisse sisenemisel püsti tõusma, hoidma käsi keha kõrval vanglaametnikule nähtaval, seisma oma korrastatud voodi kõrval või vanglaametniku korraldusel mujal ja kandma kaelas nähtaval kohal vangla väljastatud nimesilti, loendust teostav vanglaametnik küsib tema eesja perekonnanime ning kontrollib isikusamasust ja vastavust loenduskaardiga. Sätestatust ei tulene vanglaametnikule kohustust esitleda end loenduse ajal kinnipeetavatele. Kinnipeetava kohustus hoida käed vangla territooriumil liikudes selja taga on aga kehtestatud sama kodukorra punktis 4.1.
5. Vanglaametniku korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud vaid selle ilmselge tühisuse puhul ning isiku teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast, sest vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Vanglaametniku õigus nõuda loendusel kinnipeetavalt püsti tõusmist, oma ees- ja perekonnanime ütlemist ning vanglas liikudes käte selja taga hoidmist on sõnaselgelt kirjas eelnevalt juba nimetatud Viru Vangla kodukorra punktides 7.5 ja 4.1.2, seega ei ole tegemist tühiste korraldustega. Olenemata sellest, kas kaebuste esitaja pidas korraldusi õigustatuks ja kas talle meeldis ametniku käitumisviis, kõnetoon või mistahes muu asjaolu, tuli tal korraldused vastu vaidlemata täita. Kohtutoimikusse Viru Vangla poolt esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on A. Si rikkumise puhul järgitud kõiki vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 4’ tulenevaid nõudeid. Menetluse käik on protokollitud (tl 47-48), karistatut on teavitatud selle algatamisest (tl 49), talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 51), karistus on määratud ettenähtud tähtaja ja pädevuse piires ja seda on käskkirjas (tl 45-46) üksikasjalikult ka põhjendatud. Kuna vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 kehtestatu lubab kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kinnipeetavale kuni 45 tööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, arvestab seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine nii kaebaja rikkumise asjaolusid kui tema isikut ega ole ülemäärase raskusega. Kaebaja on kohtule teadaolevalt pannud samalaadseid rikkumisi toime pidevalt ega ole seejuures reeglina toimunut eitanud. Seda ei teinud ta ka vaides (tl 52) ja kohtuistungil antud seletustes (tl 63). Seega puudus menetlejal tunnistajate ülekuulamise vajadus ja seda pole tarvis teha ka kohtul. See, kas mõni teine kord on 2 samasugune rikkumine jäänud ka tähelepanu ja karistuseta, ei muuda vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks ega anna vähimatki alust selle tühistamiseks. Vanglas kehtestatud kodukorra kohane loenduse läbiviimine ei ole kuidagi käsitletavad põhiseaduse § 17 nimetatud au ja hea nime teotamise keelu rikkumisena ka siis, kui kinnipeetav pole rahul talle antud korralduse tooni või muu sarnasega, sest igasugune end puudutatuna tundmine ei ole veel teotamine. Vangistust kandva isiku vabadus on vanglas allutatud vangistusseaduse ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega kehtestatud piirangutele, tema õiguste ja vabaduste maht pole samane vabaduses viibiva isiku omadega. Seega ei ole mingit alust rääkida ka kaebaja poolt loetletud teiste põhiseaduse sätete rikkumisest. Viited § 12, § 19 ja § 41 jäävad aga täielikult arusaamatuks. Esimene neist kaitseb võrdseid ebavõrdse ja ebavõrdseid võrdse kohtlemise eest, vanglaametnik ja kinnipeetav pole aga oma seisundilt võrdsed, teine käsitleb õigust vabale eneseteostusele, kuid kohustab seejuures austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust, kolmas võimaldab küll jääda oma arvamusele ja veendumustele truuks, kuid ei võimalda nende abil õiguserikkumist vabandada. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt saab isik kahju hüvitamist nõuda juhul, kui avaliku võima kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ning mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on võimalik üksnes süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, kodu või eraelu puutumatuse, vabaduse võtmise, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuna A. Sile määratud distsiplinaarkaristus oli õiguspärane, poleks saanud selle kandmisest tuleneda talle kaebuses nimetatud rahalist kahju. Seda ei saanud kuidagi tekitada ka kartserikambri tingimused, sest Viru Vangla väitel (tl 57) pole Aleksandr Streltrsov pikkade järjekordade tõttu vaidlusaluse käskkirja alusel kartseris veel üldse viibinudki ning tema kohta vanglaregistri infosüsteemis olevad andmed (tl 58) kinnitavad sedasama. Seega on asjakohatud ka kõik väited ja viited sealsete rikkumiste kohta. Eeltoodust tulenevalt ei ole A. Si kaebus põhjendatud ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kuna kaebaja on kohtumääruse (tl 32) alusel täielikult vabastatud riigilõivu tasumisest jääb vastav summa riigi kanda. Viru Vangla oma menetluskulude hüvitamiseks taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3