) § 29 lg 1 p-de 1 ja 8 ning § 31 lg 1 alusel uuesti sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki kehtivusajaga 10 (kümme) aastat /tl 6-11/.
Alates 01.01.
-st ning võtnud arvesse kõiki asjakohaseid õigusakte. Viitega
on rikkunud välismaalaste Eestis viibimist reguleerivaid õigusakte, omamata Eestis viibimiseks õiguslikku alust. Erinevad kohtud (sh Eesti Vabariigi Riigikohus, Euroopa Inimõiguste Kohus) on mitmel korral kaalunud isiku subjektiivset õigust jääda Eestisse elama ning leidnud, et see puudub tulenevalt isiku poolt varasemast tegevusest ja võetud kohustustest. Isikul puudub ka käesoleval ajal Eestis viibimiseks õiguslik alus ja ta näitab üles pahatahtlikkust, keeldudes jätkuvalt koostööst Politsei- ja Piirivalveametiga. Siseminister on käskkirjas kaalunud isikuga seonduvaid asjaolusid, kuid need ei kaalu üles sissesõidukeelu kohaldamise vajalikkust ning sellega taotletavat eesmärki. Kaebaja viited viibimisaluse puudumisega seotud asjaoludele on antud vaidluse kontekstis asjassepuutumatud. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu
lg 1 p-de 1 ja 8 alusel.
lg 1 p 8 kohaldamine ei eelda, et isik on pannud toime muid seaduserikkumisi lisaks ebaseaduslikult riigis viibimisele. Vastustaja rõhutab veelkord, et varasemates kohtumenetlustes on lõplikult kinnitust leidnud, et kaebaja viibib Eestis seadusliku aluseta. Kaebaja väide, et ta ei ole Eestis viibimise ajal muid õiguserikkumisi toime pannud, ei õigusta ebaseaduslikult riigis viibimist.
VMS § 5 lõige 3 sätestab riigis viibivale välismaalasele kohustuse järgida Eesti põhiseaduslikku korda ja täita Eestis kehtivaid seadusi. Ebaseaduslik riigis viibimine on suunatud Eestis kehtivate seaduste rikkumisele, nimetatud tegevus on kvalifitseeritav väärteona ning karistatav. Lisaks on kaebajale 20.04.2004 tehtud lahkumisettekirjutus, mis on jõustunud haldusakt. Seega tuleneb kaebaja kohustus Eestis lahkuda nii seadusest kui ka kehtivast haldusaktist. Kaebaja jätkuv Eestis viibimine on käsitatav tema poolt välismaalaste Eestis viibimist reguleerivate õigusaktide rikkumisena. Sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes oli vajalik avaliku korra kaitseks. Haldusasjas 308-1986 tehtud otsuses määratles Tallinna Halduskohus mõistet avalik kord igaühe õiguste ja vabaduste kaitseks õiguskorras kehtestatud reeglitest lähtuva inimeste elukorraldusena, mida kahjustab vähemal või rohkemal määral iseenesest igasugune õigusvastane käitumine. Kaebaja pikaaegne ebaseaduslik Eestis viibimine on käsitletav avalikku korda eirava õigusvastase käitumisena, millega kaebaja on ühtlasi väljendanud oma suhtumist Eesti õiguskorda ja Eesti seadustest tulenevatesse kohustustesse. Arvestades kaebaja pikaajalist ebaseaduslikku Eestis viibimist, tema võetud kohustuste mittetäitmist, järjepidevat seaduste ja tema suhtes tehtud kohtuotsuste eiramist ning hinnates kaebaja käitumist ja suhtumist Eesti õiguskorda, on vastustaja seisukohal, et kaebaja kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale. Kaebaja suhtes on tuvastatud
lg 1 p-des 1 ja 8 sätestatud asjaolud, mistõttu on igati põhjendatud tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamine. Vastustaja soovib siiski selgitada kaebaja väitega seonduvat. Kaebajale keelduti elamisloa andmisest VMS § 12 lõike 4 punkti 14 ja § 12 lõike 9 punkti 4 alusel. VMS § 12 lõike 4 punkti 14 kohaselt ei anta ega pikendata tähtajalist elamisluba välismaalasele, kes on sama lõike punktides 6, 7, 10, 11 ja 12 nimetatud isiku abikaasa või alaealine laps. Konkreetsel juhul oli kaebaja VMS § 12 lg 4 p-s 7 sätestatud tingimustele vastava isiku abikaasa – kaebaja abikaasa on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. VMS § 12 lg 9 p 4 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi 4 kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. On tõendatud, et perekond M. said USA abiprogrammi kaudu endale korteri Sankt-Peterburgis (Riigikohtu 17.04.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-03, punkt 14). Kaebajale elamisloa andmisest keeldumise õiguspärasus on tuvastatud lisaks Riigikohtu 17.04.2003 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-17-03 ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 05.01.2006 otsusega. Seega puudub igasugune alus tõstatada taaskord elamisõiguse küsimus. Mis puudutab kaebaja väidet, et ta ei ole võtnud endale kohustust Eestist lahkuda, siis ka see küsimus on lahendatud Euroopa Inimõiguste Kohtu 05.01.2006 otsusega, kus kohus leidis, et Eestist lahkumise kohustuse võtsid N. M. ja L.M. ühiselt, olles teadlikud, et peavad seejärel vabastama elamispinna Eestis ja loobusid ise ühemõtteliselt õigusest jääda Eestisse. Kaebaja lihtsalt ei soovi otsuseid ja seadusi täita, vaid tahab kindlasti Eestisse jääda, kuigi tal selleks igasugune õigus puudub. Isiku mittenõustumine seaduses sätestatuga ja kohtuotsustes siduvalt tuvastatuga ei vabasta teda vastavate seaduste ja kohtuotsuste täitmisest. Riigil, kelle suhtes kaebaja esitab üksnes nõudmisi, kuid ei kavatse täita tema seadusi, puudub kohustus sellist soovi aktsepteerida. Vastustaja on seisukohal, et kuigi isikul võivad olla tekkinud sotsiaalsed sidemed Eestiga, ei ole see piisavaks põhjuseks tema teadlikuks ebaseaduslikuks Eestis viibimiseks. Asjaolud, et Eestis elab kaebaja täisealine töövõimetu poeg, ei anna alust kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu tühistamiseks. Täisealine töövõimetu poeg ei ole perekonnaliige
tähenduses (
lõige 4).
lg 3 kohaselt võib välismaalase suhtes kohaldada sissesõidukeeldu üksnes
lg 1 p-des 1-6 sätestatud juhtudel, kui välismaalase perekonnal ei ole võimalik koos elada väljaspool Eestit või kui perekonna ümberasumine välisriiki oleks sissesõidukeelu kehtestamise vajadusega võrreldes seotud ebaproportsionaalselt suurte raskustega. Isegi kui täisealine poeg ei saa tervislikel põhjustel iseseisvalt eluga hakkama ning vajab vanemate hooldust, ei õigusta see vanemate ebaseaduslikku riigis viibimist. Vajadusel on pojal võimalik koos vanematega lahkuda. Kaebaja ei ole tõendanud, et poja tervislik seisund takistaks tal koos vanematega Eestist lahkuda. Samuti ei ole põhjust eeldada, nagu ei võimaldaks Eesti tervishoiu- ja sotsiaalabisüsteem Eesti Vabariigis elaval täisealisel töövõimekaotanud isikul hakkama saada.
lg 1 p 8 alusel sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes oli õigustatud ja põhjendatud, kuna tema suhtes ei esine
Tulenevalt
lg-st 4 on kaebaja ainsaks perekonnaliikmeks
tähenduses tema abikaasa, kes samuti viibib Eestis seadusliku aluseta, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus ja kelle suhtes on kohaldatud 10-aastast sissesõidukeeldu. 02.06.2010 langetas Tallinna Ringkonnakohus otsuse haldusasjas nr 3-08-1155, millega jättis rahuldamata kaebaja abikaasa N. M. apellatsioonkaebuse siseministri 09.05.2008 käskkirja nr 54 tühistamise kohta. Siseministri 09.05.2008 käskkirja nr 54 p-ga 1.3 kohaldati N. M. suhtes tähtajalist sissesõidukeeldu kehtivusega 10 aastat. Kohus pidas oma otsuses vajalikuks rõhutada asjaolu, et kaebaja abikaasa N. M. on näidanud üles pahatahtlikkust, keeldunud koostööst KMA-ga ja jättes täitmata VF reisidokumentide taotlusankeedi. N. M. allumatus Eesti ametivõimude otsusele on tõsist ja pikaajalist laadi ning oma käitumisega on ta näidanud üles selgelt ja üheselt, et kui Eesti õigusaktidest tuleneva kohustuse riigist lahkuda täitmata jätmiseks avaneb mingigi faktiline võimalus, ei kõhkle ta seda kasutamast ning vabatahtlikuna ta riigist ei lahku.
lg 3 kohaselt on sissesõidukeelu ja selle tähtaja määramise aluseks ühed ja samad asjaolud. Nii sissesõidukeelu kohaldamisel kui ka sellele 10 aastase tähtaja määramisel arvestas siseminister lisaks
lõikes 3 sätestatud asjaoludele ka kaebaja Eestis viibimise ebaseaduslikkust; tema poolt võetud kohustuste mittetäitmist (L.M. osales 1995. a vabatahtlikult Ameerika Ühendriikide poolt läbiviidud Venemaa relvajõudude ohvitseridele mõeldud eluasemetoetusprogrammis, mille raames ta omandas koos abikaasaga korteri Sankt Peterburgis. Selles programmis osalemisega võttis L.M. endale teadlikult kohustuse lahkuda 5 Eestist); kaebaja poolt koostöö mittetegemist Eesti Vabariigi riigiorganitega (jättes vastustajale teadaolevalt korduvalt täitmata VF reisidokumendi taotlusvormid); kaebaja sidemeid Eestiga ning abikaasale kohaldatud sissesõidukeeldu. Samuti arvestas siseminister kõiki kaebajaga seonduvaid kohtuotsuseid ja ka seda, et tema õigust perekonnaelule ei ole rikutud (Riigikohtu otsus haldusasjas 3-3-1-17-03). Sissesõidukeelu kohaldamine kehtivusajaga 10 aastat on sisuliselt kooskõlas ka Direktiivi ühiste nõuete ja korra kohta liikmeriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel sätetega (vt Direktiivi artikli 11 lõiked 1 ja 2). Seega on siseminister järginud Direktiivi nõudeid, mille alusel oli ta kohustatud kõiki asjaolusid arvesse võttes kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kohaldama. Samuti on põhjendatud sissesõidukeelu kohaldamine tähtajaga 10 aastat, sest vastavalt eelpool toodud põhjendustele kujutab kaebaja oma käitumisega endast tõsist ohtu avalikule korrale. Vastustaja leiab, et kaebaja väide justkui annaks talle alust Eestis viibida Eesti Vabariigi ja VF vahelised erimeelsused "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (edaspidi Kokkulepe) tõlgendamisel ja soov mitte sattuda vastuollu kodakondsusjärgse riigi seisukohtadega, ei ole asjakohane ja on ebaõige. Kõik Eesti kohtuastmed on kaebaja elamisloa pikendamise keeldumise õiguspärasust kontrollinud ja tuvastanud, et kaebaja ei ole nimetatud Kokkuleppe subjekt (Riigikohtu 17.04.2003 otsus nr 3-3-1-17-03). Samuti ei õigusta kaebaja Eestis viibimist väide, et VF ei nõustu kaebaja tagasivõtmisega 01.07.2007 VF ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel. Nimetatud tagasivõtulepingu kohaldamine on kõne alla tulnud just seetõttu, et kaebaja on siiani keeldunud vabatahtlikult täitmast Eesti õigusaktidest tulenevat kohustust Eestist lahkuda ning
§-st 264 tulenevat kohustust väljasaatmisele kaasa aidata. Kaebaja on järjekindlalt keeldunud taotlemast VF Suursaatkonnast reisidokumenti, mis võimaldaks pädevatel haldusorganitel korraldada väljasaatmist. Puudub mõistlik seletus, miks kodakondsusjärgne riik peaks keelduma oma kodanikule väljastamast viimase soovil reisidokumenti. Samuti on VF Suursaatkond kinnitanud, et väljastab oma kodanikele nende taotlusel vajalikke dokumente, kuid ei saa dokumente väljastada ilma isiku taotluseta. Kui kaebaja teeks Eesti riigiga koostööd ja taotleks VF-lt reisidokumenti, oleks väljasaatmine võimalik täide viia vaatamata riikidevahelistele erimeelsustele. Väljasaatmise küsimuse lahendamine oleneb pigem kaebaja valmisolekust ja soovist Eesti Vabariigiga koostööd teha. Siseminister on sissesõidukeelu kohaldamisel ja sisesõidukeelu kehtivusaja määramisel arvestanud L.M. Eestis seadusliku viibimise kestust, tema vanust, terviseseisundit, isiklikke, majanduslikke ja muid kaitsmist väärivaid sidemeid Eestiga, sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi tema perekonnaliikmetele, tema sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni, sidemeid päritoluriigiga ning sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, samuti L.M. pikaajalist ebaseaduslikku Eestis viibimist, tema poolt võetud kohustuste mittetäitmist, järjepidevat seaduste ja tema suhtes tehtud kohtuotsuste eiramist ning hinnanud isiku käitumist ja suhtumist Eesti õiguskorda. 02.06.2010 langetas Tallinna Ringkonnakohus otsuse haldusasjas nr 3-08-1155 N. M. kaebuses siseministri 09.05.2008 käskkirja nr 54 ja 27.06.2008 käskkirja nr 82 tühistamiseks. Antud otsusega jäeti N. M. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5.03.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-1155 muutmata. Siseministri 09.05.2008 käskkirjaga nr 54 p-ga 1.3 kohaldati N. M. suhtes
lg 1 p 8 alusel tähtajalist sissesõidukeeldu kehtivusega 10 aastat ja siseministri 27.06.2008 käskkirjaga nr 82 jäeti rahuldamata N. M. taotlus sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. 25.10.2010 tegi Riigikohus kohtumääruse, millega jäeti menetlusse võtmata N. M. abikaasa N. M. kassatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu 02.06.2010 otsuse nr 3-08-1155 peale. Seega on Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustunud. Nii haldus- kui ringkonnakohus leidsid, et N. M. suhtes kohaldatud sissesõidukeeld on 6 ka proportsionaalne ja õiguspärane. N. ja N. M. suhtes sissesõidukeelu kohaldamise tinginud asjaolud on samad. Tegemist on isikutega, kes on võtnud kohustuse Eestist lahkuda. Nii N. kui ka L.M.le on keeldutud elamisloa andmisest. Keeldumise õiguspärasust on kontrollinud kõik kohtuastmed Eestis ning lisaks ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Nii N. kui L.M. suhtes on tehtud lahkumisettekirjutus, kuid sellele vaatamata viibivad isikud siiamaani Eestis. Isikud keelduvad järjekindlalt koostööst Eesti haldusorganitega, mille tõttu ei ole õnnestunud neid välja saata seadusliku viibimisaluse puudumisele vaatamata. Vaidlustatud käskkiri on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja rõhutab veel kord, et elamisloa andmise menetlus ja sissesõidukeelu kohaldamise menetlus on kaks täiesti erinevat menetlust. Kaebaja viibimisaluse (elamisluba) küsimus ei ole seega käesolevas vaidluses asjakohane. Kaebajale elamisloa andmisest keeldumise õiguspärasust on hinnanud kõik kohtuastmed Eestis ja ka Euroopa Inimõiguste Kohus ning leidnud, et elamisloa andmisest keeldumine on õiguspärane. Kaebajale elamisloa andmisest keeldumise õiguspärasus on seega jõustunud kohtuotsustega tuvastatud. Iseenesest võib kaebaja väide, et ta on elanud Eestis pikka aega ning omab Eestiga tugevaid sotsiaalseid sidemeid, tõele vastata. Samas jääb vastustajale arusaamatuks, miks need tugevad sotsiaalsed sidemed ja lähedane seotus Eesti Vabariigiga ei meenunud kaebajale ja tema perekonnale Eestist lahkumise kohustust võttes. Kaebaja pidi aru saama, et Sankt-Peterburgis korteri saamise korral tuleb temal ja tema abikaasal Eestist lahkuda ja kolida elama Vene Föderatsiooni. See oleks tähendanud, et sotsiaalsed sidemed Eestiga oleks märgatavalt nõrgenenud. Kaebaja ja tema perekond olid sellise tagajärjega vabatahtlikult nõus. Kaebajal ei saanud tekkida ettekujutust, et ta saab koos abikaasaga korteri Venemaal ja samas on võimalik jääda elama Eestisse. See oleks tähendanud sisuliselt seda, et korter antakse ilma mingisuguse vastukohustuseta. Kaebaja perekond ei võtnud kohustust Eestist lahkuda sundkorras, vaid Ameerika Ühendriikide poolt 1995. aastal läbiviidud Venemaa relvajõudude ohvitseridele mõeldud eluasemetoetusprogrammis osalemine oli nende vaba valik ning nad pidid olema teadlikud osalemise tagajärgedest. Käesoleval ajal on tekkinud olukord, kus korter on küll kaebaja perekonna oma, kuid kaebaja omapoolset vastukohustust täitnud ei ole. Kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise ongi tinginud asjaolu, et ta ei ole omapoolset kohustust täitnud. Kuna kaebaja võttis endale kohustuse Eestist lahkuda, siis ei pikendatud tema elamisluba. Kui kaebaja endiselt ei lahkunud Eestist, tehti talle lahkumisettekirjutus. Sissesõidukeelu kohaldamine on loogiline järgmine samm isiku suhtes, kes ei täida endale vabatahtlikult võetud kohustust, mille eest ta on saanud kompensatsiooni, ning kes süstemaatiliselt eirab talle seadustest, kehtivatest haldusaktidest ja jõustunud kohtuotsustest tulenevaid kohustusi. Kui kaebaja oleks tähtaegselt lahkunud elama Vene Föderatsiooni, ei oleks olnud põhjust tema suhtes sissesõidukeeldu kohaldada. Kaebajal oleks olnud võimalik külastada Eestit välismaalasena üldises korras. Muu hulgas oleks kaebajal olnud võimalik hoolitseda ka Eestis paikneva kinnisvara eest ja külastada oma Eestis elavat poega. Kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise on põhjustanud tema enda käitumine, millega ta on näidanud üles sügavat lugupidamatust ja allumatust selle riigi vastu, millega tal väidetavalt tihedad sotsiaalsed sidemed on. Kaebaja on kaebuses püüdnud näidata ennast riikidevaheliste erimeelsuste ohvrina. Vastustaja märgib, et kaebaja väljasaatmise venimise on tinginud just nimelt kaebaja koostöötahte puudumine. Vastustajale teadaolevalt ei ole VF ametiisikud andnud kaebajale mingisuguseid korraldusi, mis keelaks isikul kehtivat reisidokumenti taotleda. Samuti ei ole VF keeldunud kaebajat vastu võtmast. Keeldumine ei ole tõenäoline kas või juba sellepärast, et kaebaja on VF kodanik. Küll on aga õige väide, et VF ei nõustu kaebaja tagasivõtmisega 01.07.2007 Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse tagasivõtulepingu alusel. Eelnevast tulenevalt võib väita, et kaebaja poolse tahte puudumine on sisuliselt ainsaks põhjuseks, miks kaebajat ei ole seni õnnestunud Eestist välja saata. 7 Ringkonnakohus 15.02.2010 otsuse p-s 10 asjas nr 3-08-1163 nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kaebaja suhtes on sissesõidukeelu kohaldamine võimalik, kuid sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel ei ole ringkonnakohtu arvates asjaolusid piisavalt kaalutud. Sisuliselt pidas ringkonnakohus tühistatud käskkirjade puuduseks seda, et sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ei ole piisavalt motiveeritud. Ringkonnakohus ei öelnud, et kümneaastane sissesõidukeelu kehtivusaeg on ebaproportsionaalne. Vastustaja hinnangul on siseministri 06.04.2010 käskkirjas nr 90 kaalutletud, miks on vajalik kaebaja suhtes kohaldada kümneaastase kehtivusajaga sissesõidukeeldu. Kaebaja on pikaajaliselt viibinud Eestis ilma seadusliku aluseta, ei ole enda võetud kohustusi täitnud ning eirab seadustest ja jõustunud kohtuotsustest tulenevaid kohustusi. Need asjaolud kaaluvad üles kaebaja võimaliku sotsiaalsete sidemete katkemise Eestiga ning tema vanusest ja tervislikust seisundist tuleneda võivad raskused uue keskkonnaga kohanemisel. Kuna kaebaja perekond võttis endale kohustuse Eestist lahkuda ja edaspidi külastada Eestit välismaalastena üldistel alustel, siis oleks sotsiaalsed sidemed Eestiga nagunii märgatavalt nõrgenenud. Kaebaja abikaasa suhtes on samuti kohaldatud kümneaastase kehtivusajaga sissesõidukeeldu ning sellest tulenevalt peab ta Eestist lahkuma. See ei ole põhjendus kaebajale sissesõidukeelu kehtestamiseks, vaid täiendav argument, miks kaebaja suhtes on kümneaastase kehtivusajaga sissesõidukeelu kehtestamine antud asjaoludel proportsionaalne. Kaebaja abikaasa näol on tegemist kaebaja ainsa Eestis elava perekonnaliikmega
Seega ei peaks kaebaja Eestist lahkuma üksi, vaid temaga koos lahkuks ka tema abikaasa. Perekonnaelu saaks kaebaja ja kaebaja abikaasa väljaspool Eestit edasi elada. Sankt-Peterburgis on neid ootamas ka elukoht. Uue keskkonnaga kohanemine on märksa kergem, kui seda ei pea tegema üksi, vaid lähedase inimesega koos. Vastustajale ei ole teada asjaolusid, millest tulenevalt omaks kaebaja Eestiga oma abikaasaga võrreldes tugevamaid sidemeid. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kaevatud käskkiri on antud
lg 1 ning § 29 lg 1 p-de 1 ja 8 alusel.
lg 1 on pädevusnorm, mis annab õiguse otsustada sissesõidukeelu kohaldamise üle siseministrile või tema poolt volitatud Siseministeeriumi kõrgemale ametnikule põhjendamatu viivituseta.
lõike 1 p 1 kohaselt välismaalase suhtes võib kohaldada sissesõidukeeldu, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute tervist. Sama lõike p 8 järgi välismaalase suhtes võib kohaldada sissesõidukeeldu, kui välismaalane on rikkunud välismaalaste Eestis viibimist või riigipiiri ületamist reguleerivaid õigusakte. Tegemist on õigusnormidega, mis annavad sissesõidukeelu kohaldamiseks õigusliku aluse. Käesoleva vaidluse faktilisi asjaolusid arvestades pole kahtlust, et
lg 1 p-s 8 nimetatud õiguslik alus on õige,
lg 1 p-s 1 nimetatud aluse olemasolu vajab pikemalt hindamist ja sellel peatub kohus edaspidi. Kohus nõustub siseministriga, et
lg 1 p 8 kohaldamine ei eelda, et isik on pannud toime muid seaduserikkumisi lisaks ebaseaduslikult riigis viibimisele. Varasemates kohtumenetlustes on aga lõplikult kinnitust leidnud, et kaebajal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Samuti ei saa kaebaja enam käesoleva vaidluse raames tõstatada poleemikat selle üle, kas ta on kunagi ise võtnud endale kohustuse Eestist lahkuda, kas ta kuulub Eestist väljasaatmisele, kas väljasaatmine on teostatav vms, millised küsimused on eelnevate kohtumenetlustega lahendatud. L.M. sellekohased väited jätab kohus seetõttu tähelepanuta. Vaieldav ei ole, et kaebaja ei kuulu isikute ringi, kelle suhtes vastavalt
§-le 30 sissesõidukeeldu ei kohaldata. Vastavalt
lg-le 2 alalist sissesõidukeeldu võidakse kohaldada selle paragrahvi lõike 1 p-des 1-6 sätestatud juhtudel. Seega, kui välismaalase suhtes tuvastatakse
lg 1 p-s 8 1 nimetatud asjaolu, nagu vaidlustatud käskkirja kohaselt kaebaja suhtes tuvastati, oleks põhimõtteliselt võinud L.M.le kohaldada isegi alalist sissesõidukeeldu. Tegemist on diskretsiooniotsusega, mille tegemisel, sh kehtivusaja määramisel, tuleb arvestada
lg-s 3 sätestatud asjaoludega kogumis: välismaalase Eestis seadusliku viibimise kestust, tema vanust, terviseseisundit, isiklikke, majanduslikke ja muid kaitsmist väärivaid sidemeid Eestiga, sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi tema perekonnaliikmetele, tema sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni, sidemeid päritoluriigiga ning sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid muid asjassepuutuvaid asjaolusid. Kahtlemata kuuluvad viimatinimetatute hulka välismaalase ebaseadusliku Eestis viibimise kestus, tema poolt võetud kohustuste täitmine/mittetäitmine, seaduskuulekus või vastupidi seaduste ja tema suhtes tehtud kohtuotsuste eiramine jms. 2. Poolte osundatud siseministri 09.05.2008 käskkiri nr 54, millega L.M. suhtes kohaldati sissesõidukeeldu samuti 10 aastaks ja mis Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2010 otsusega tühistati, oli antud üksnes
Ringkonnakohus tühistas käskkirja nr 54 põhjusel, et siseminister ei olnud teostanud diskretsiooni õiguspäraselt. Kuigi vastavalt
lg-le 2 selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades
erisus, ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata üldse HMS-s sätestatut ning tulenevalt §-st 301 sissesõidukeelu kohaldamist ei põhjendata, on kõrgem kohus nimetatud kohtuotsuses asunud siiski seisukohale, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). Ringkonnakohus leidis, et L.M. suhtes on
lg 1 p 8 alusel sissesõidukeelu rakendamine võimalik, kuid käskkirjast ei nähtu ja siseministri esindaja selgitused ei veena, et diskretsiooni oleks teostatud nõuetekohaselt. Ringkonnakohus on osutanud, et sissesõidukeelu kestvusaja määramisel tuleb lähtuda konkreetsest isikust, mitte tema abikaasast. Diskretsioonivead on võinud viia ebaproportsionaalse otsuse tegemiseni. Seega Ringkonnakohus nõuab sisuliselt nii HMS-st juhindumist kui ka sissesõidukeelu kohaldamise põhjendamist, sh kaalutluste esitamist (HMS § 56 lg-d 1 ja 3). Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti (nt Riigikohtu otsused haldusasjades nr 3-3-1-14-00 ja nr 3-3-1-49-08). Just seetõttu on Riigikohus rõhutanud ka haldusasjas nr 3-3-1-13-02, et „Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise“. Haldusakti põhjendused võimaldavad ka kohtul kontrollida, kas kaalutlusõigust teostati õigesti, sh kas üldse ja kuidas arvestati asjas olulist tähtsust omavate asjaoludega. Kohus on seisukohal, et siseminister on nii Riigikohtu kui ka ringkonnakohtu neid juhiseid 06.04.2010 käskkirja nr 90 andmisel arvestanud ning käskkiri formaalselt vastab haldusaktidele, sh kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktidele esitatavatele vormi- ja sisunõuetele, esitatud on nii käskkirja andmise õiguslik kui ka faktiline alus ja need on omavahel loogiliselt seostatud. 3. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus allub kohtu piiratud kontrollile ning seega kohus kontrollib vaid seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga (nt Riigikohtu 14.10.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-03). Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et siseminister ei ole vaidlustatud käskkirjas nr 90 täitnud Tallinna Ringkonnakohtu ülalviidatud otseseid juhiseid kaalutusõiguse rakendamise kohta 9 ning on jätnud diskretsiooniõiguse sisuliselt kohaldamata. Kohus nõustub antud juhul täielikult vastustajaga ja leiab vastupidiselt L.M.le, et nimetatud käskkiri on kooskõlas
Kohus ei pea vajalikuks kõike käskkirjas ja vastustaja seletuses märgitut üle korrata, vaid kohus rõhutab eelkõige järgmist. VMS § 5 lg 3 paneb riigis viibivale välismaalasele kohustuse järgida Eesti põhiseaduslikku korda ja täita Eestis kehtivaid seadusi. Et kaebajal oli viimati Eestis viibimiseks seaduslik alus - tähtajaline elamisluba - kuni 01.01.2000, siis pärast seda, kuna isikule on keeldutud elamisluba pikendamast/andmast, on kaebaja Eestis seadusliku aluseta viibimisega ja lahkumisettekirjutuse (kohus on tunnistanud need aktid/toimingud õiguspäraseks) täitmata jätmisega „rikkunud välismaalaste Eestis viibimist või riigipiiri ületamist reguleerivaid õigusakte“. Iseenesest kaebaja soov oma elamist Eestis seadustada, ei oma seetõttu määravat tähtsust, kuna riigil puudub kohustus niisugust soovi aktsepteerida. Järelikult
Millegagi ei ole põhjendatud L.M. poolt enda näitamine justkui Eesti Vabariigi ja VF vaheliste erimeelsuste ohvrina. Esiteks, Riigikohtu 17.04.2003 otsusega nr 3-3-1-17-03 on lõplikult tuvastatud, et kaebaja ei ole Kokkuleppe subjekt. Teiseks, ehkki VF tõepoolest ei nõustu kaebaja tagasivõtmisega 01.07.2007 VF ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel, on vastustaja selgituste kohaselt nimetatud tagasivõtulepingu kohaldamine tulnud kõne alla üksnes seetõttu, et kaebaja on siiani keeldunud vabatahtlikult täitmast Eesti õigusaktidest tulenevat kohustust Eestist lahkuda ning
§-st 264 tulenevat kohustust väljasaatmisele kaasa aidata. Eestis viibides allub L.M. Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile, mis tähendab kohustust täita Eesti õigusakte ja alluda Eesti ametivõimude otsustele. Allumatust neile õigusaktidele ei saa kaebaja õigustada viidetega kodakondsusjärgse riigi seisukohtadele rahvusvaheliste lepingute tõlgendamisel. Kuivõrd L.M.l puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ja ta on teadlik ka oma lahkumiskohustusest, saab järelikult tema jätkuvat ebaseaduslikku Eestis olemist seostada ainult kaebaja enda subjektiivse tahtmatusega taotleda VF Suursaatkonnast reisidokumenti, mis võimaldaks tal Eestist vabatahtlikult lahkuda või siis pädevatel haldusorganitel korraldada tema väljasaatmist. Kohus jagab täielikult vastustaja seisukohta, et antud juhul puudub mõistlik seletus, miks kodakondsusjärgne riik peaks keelduma oma kodanikule väljastamast viimase soovil reisidokumenti olukorras, kus VF Suursaatkond on just kinnitanud, et väljastab oma kodanikele nende taotlusel vajalikke dokumente, kuid ei saa dokumente väljastada ilma isiku taotluseta. Seega tõik, et L.M.t pole osutunud võimalikuks Eestist välja saata, on tingitud üksnes tema järjekindlast keeldumisest täita VF reisidokumendi taotlusankeeti. 4.
lõike 1 p 1 kohaselt välismaalase suhtes võib kohaldada sissesõidukeeldu, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada muu hulgas Eesti Vabariigi avalikku korda. Direktiivi artikli 11 lg-st 1 tulenevalt tuleb isiku suhtes sissesõidukeeldu kohaldada juhul, kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Kaevatud käskkirja kohaselt on sissesõidukeelu kohaldamine L.M. suhtes olnud vajalik ka avaliku korra kaitseks, kuna seda kahjustab vähemal või rohkemal määral iseenesest igasugune õigusvastane käitumine. Antud juhul on siseminister leidnud, et L.M. pikaaegne ebaseaduslik Eestis viibimine on käsitletav avalikku korda eirava õigusvastase käitumisena, millega ta on väljendanud oma suhtumist Eesti õiguskorda ja Eesti seadustest tulenevatesse kohustustesse. Käskkirjast nähtuvalt peab vastustaja L.M.t tõsiseks ohuks avalikule korrale, arvestades kaebaja pikaajalist ebaseaduslikku Eestis viibimist, tema poolt võetud kohustuste mittetäitmist, järjepidevat seaduste ja tema suhtes tehtud kohtuotsuste eiramist ning hinnanud isiku käitumist ja suhtumist Eesti õiguskorda. Kohtul ei jää muud üle, kui nõustuda selle järeldusega. Just pikaajaline, jätkuv ja korduv Eesti õiguskorra eiramine, kõikvõimalike vahendite ja põhjenduste, argumentide otsimine/katsetamine, et ainult mitte täita riigiorganite, 10 sh kohtute otsuseid ja endale võetud (seoses osalemisega Ameerika abiprogrammis) või seadusest (nt
§-st 264) või haldusaktidest (lahkumisettekirjutus) tulenevaid kohustusi, näitab ilmekalt, millist ohtu kujutab niisugune võõra riigi tahtlikult mitteseadusekuulekas kodanik Eesti riigi avalikule korrale. Seega on tuvastatud ka sissesõidukeelu kohaldamise teise õigusliku aluse olemasolu. Seekord on siseminister kohtu arvates lähtunud otsuse tegemisel piisaval määral konkreetsest isikust (L.M.st), mitte (ainult) tema abikaasast. Samas ei saa kaebaja abikaasast ka täiesti mööda minna, kuna sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb arvestada muu hulgas ka isiku perekondlikke sidemeid. 5. Tulenevalt VVS § 271 lg-st 1 sissesõidukeeld on tähtajaline või alaline. Tähtajalist sissesõidukeeldu võidakse kohaldada kehtivusajaga kuni 10 aastat. Direktiivi artikli 11 teise lõike kohaselt määratakse sissesõidukeelu kestus pärast oluliste asjaolude kaalumist ja see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Lubatud on ka üle viie aasta pikkuse sissesõidukeelu kohaldamine, kui kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on siseminister sissesõidukeelu tähtaja määramisel arvestanud nimelt sellega, et L.M.le on olnud põhjust kehtestada sissesõidukeeld koguni kahel õiguslikul alusel, sh asjaoluga, et kaebaja kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale. Kaebaja pikaajaline ebaseaduslik Eestis viibimine on käsitletav avalikku korda eirava õigusvastase käitumisena, millega ta on ühtlasi väljendanud oma suhtumist Eesti õiguskorda. Põhjendatud oli sissesõidukeelu kohaldamisel ja keelu tähtaja valikul lähtuda muu hulgas sellest, et L.M. võttis endale vabatahtlikult USA abiprogrammis osalemisega kohustuse Eestist lahkuda ehk pidi juba siis arvestama, et tal jäävad siia maha kaitsmisväärsed sidemed (kohus möönab antud juhul nende olemasolu), mis võivad seeläbi nõrgeneda või hoopis katkeda. Seega neil asjaoludel ning eelkõige enda mitteõiguskuuleka käitumise ja Eesti riigi õiguskorda ignorantse suhtumise tagajärjena on igati põhjendatud ja proportsionaalne kaebajale 10-aastase sissesõidukeelu rakendamine. Seda enam, et ka kaebaja abikaasa N. M. suhtes on samuti kehtestatud kümneaastase kehtivusajaga sissesõidukeeld, mis Tallinna Ringkonnakohtu 02.06.2010 otsuse kohaselt on õiguspärane ja proportsionaalne. Et ringkonnakohtu lahendist tulenevalt asjaolud, mille tõttu N. M. suhtes sissesõidukeeldu kohaldati, on põhimõtteliselt samad, mis L.M. puhul, siis nimetatud asjaolu üksnes kinnitab täiendavalt, et ka L.M.le oli õige kohaldada samasugust ja sama pikka keeldu. Järelikult ei riku kaevatud käskkiri kaebaja õigust perekonnaelule. Seda võib kaebaja elada koos abikaasaga ka väljaspool Eesti piire. Mis puutub tõika, et Eestis elab kaebaja täisealine töövõimetu poeg, kes vajab hooldust, siis selles osas on siseminister kohtu arvates nii käskkirjas kui ka seletustes piisavalt argumenteerinud, miks nimetatud asjaolu ei välista L.M.le kümneaastase kehtivusajaga sissesõidukeelu kohaldamist. Täiendavalt peab kohus vajalikuks osundada Tallinna Ringkonnakohtu 02.06.2010 otsuses märgitule kaebaja abikaasa analoogilise väite suhtes: „Väide vajadusest hoolitseda Eestis alalise elamisloa alusel viibiva töövõimetu poja eest ei ole sissesõidukeelu kohaldamisel määrav, kui apellandi näol on tegemist isikuga, kellele VS § 12 lg 4 p 7 ja lg 9 p 4 kohaselt puudub võimalus anda Eestis elamisluba. Samuti vajab rõhutamist, et VS § 123 lg-st 1 tulenevalt on põhimõtteks, et elamisluba antakse abivajava perekonnaliikme elama asumiseks teda abistava perekonnaliikme juurde.“ Kõike ülaltoodut kogumis hinnates ilmneb kohtu arvates käskkirjast ja vastustaja poolt kohtule antud seletustest selgelt, et kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel on siseminister arvestanud
lg-s 3 sätestatud jm välismaalase isikuga seotud asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid ning vastustaja ei ole sealjuures ületatud diskretsiooni piire. Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud kaalutlusviga, mis oleks mõjutanud või saanud mõjutada kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise otsustamist, siis neil asjaoludel tuleb jätta kaebus rahuldamata. 11 6. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Et käesoleval juhul jääb L.M. kaebus rahuldamata ning siseministeerium ei ole HKMS § 93 lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.