KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 25. veebruaril 2011. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-1689 Haldusasi V.S.

§ 26lg 1 p 6).

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest

1. veebruarist
2. a arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
3. märtsil
4. a (k.a) (

§ 31lg 1, 4).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.S. võeti 12.12.1994 arvele Tallinna Kesklinna Valitsuse munitsipaaleluruumi taotlejana kui tagastatud eluruumi (Väike-Karja 1-19/12) üürnik (kd I, lk. 21, 26).
2. 06.07.2005 kanti V.S. koos E. S. xxxxxxxxxxx kinnistu ühisomanikena kinnistusraamatusse (kd I, lk. 81). Kinnistu omandati AS-lt SEB Eesti Ühispank 04.07.2005 saadud laenuga (kd I, lk. 242247). Nimetatud laenu refinantseeris 19.01.2007 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal (kd I, lk. 238-241).
3. 08.08.2008 tõsteti V.S. Väike-Karja 1-19/12 eluruumist välja (kd I, lk. 25, 31).
4. Tallinna Kesklinna Valitsuse 17.06.2009 kirjaga nr. 9-13/2119 teavitati V.S.’d õigusest taotleda hiljemalt 17.07.2009 Tallinna Kesklinna Valitsuselt eluruumi elamutes aadressiga Raadiku tn. 8a/2 ja Raadiku tn. 8b/
5. Ühtlasi selgitati, et avalduse esitamata jätmise korral loetakse V.S. 1 pakutavast elamispinnast keeldunuks ning ta kustutatakse eluruumi üürimist taotlevate isikute arvelt Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr. 56 kinnitatud Tallinna linna omandis olevate eluruumi üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise korra (edaspidi Kord) punkti 14.2 alusel (kd I, lk. 28).
6. 07.07.2009 vastuses Tallinna Kesklinna Valitsuse kirjale teavitas V.S., et eluruumi omanik tõstis ta 08.08.2008 eluruumist välja (kd I, lk. 41).
7. Tallinna Kesklinna Valitsuse 28.07.2009 kirjaga nr 9-12/2243 (kd I, lk. 29) teavitati V.S.’d, et tema perekonna elamispinna probleemiga seonduvat arutati Tallinna Kesklinna linnaosa eluasemekomisjoni koosolekul 21.07.2009 ning V.S. viidi Korra punkti 3.2.1 alusel peetavast tagastatud eluruumi üürnike järjekorrast üle punkti 3.3.4 alusel teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel arvele võetud isikute järjekorda.
8. 30.06.2010 esitas V.S. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Kesklinna Valitsuselt, Tallinna Linnavolikogult, Vabariigi Valitsuselt ja seadusandjalt kaebaja isikuandmete parandamist. 13.07.2010 ning 29.09.2010 esitas kaebaja kaebuse täienduse ja täpsustuse. Tallinna Halduskohus jättis 03.11.2010 määrusega V.S. esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, tagastas osaliselt kaebuse ning jättis kaebuse korduvalt käiguta (kd II, lk. 29-31). Tallinna Ringkonnakohus jättis 29.12.2010 määrusega rahuldamata V.S. määruskaebuse halduskohtu määrusele esialgse õiguskaitse rahuldamata jätmise kohta (kd II, lk. 94-96). 05.01.2011 määrusega võttis Tallinna Halduskohus menetlusse V.S. kaebuse Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjoni 21.07.2009 otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes (kd II, lk. 135). 28.01.2011 määrusega otsustas kohus lahendada haldusasi kirjalikus menetluses (kd II, lk. 220). KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
9. Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjoni 21.07.2009 otsus on õigusvastane, kuna kaebaja omanduses olnud eluruum tagastati Eesti Vabariigi omandireformi seadusest (ORAS) lähtudes endisele omanikule, kuid seejuures keelas ORAS isikuid kahjustada nende eluruumi tagastamisel. Kaebuse esitaja arveloleku aluse muutmisega on rikutud põhiseadust (PS) ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni. Kaebuse esitajal on õigus hüvitisele ning õigus nõuda PS § 12 vastaselt diskrimineerimise lõpetamist sotsiaalse seisundi ja varaliste asjaolude tõttu. Mistahes muud arveloleku alused, korra punkti 3.2.1 või p 3.3.4 alusel on kaebaja arveloleku aluse seadusevastased rikkumised eesmärgiga jätta kaebaja ilma PS § 32 hüvitiseta. Kaebuse esitaja isikuandmeid on rikutud, sest temalt ei ole arveloleku aluse muutmiseks luba küsitud. Nõusolekut kaebaja arveloleku aluse muutmiseks küsiti alles
10. a.
11. Kaebaja isikut puudutavaid andmeid töödeldes on jäetud välja kõik eluruumi tagastamist endisele omanikule puudutavad andmed, sh asjaolu, et kaebaja oleks pidanud saama osta eluruumi tähtajaga 15.12.
12. Kuna kaebuse esitaja endine elukoht tagastati endisele omanikule ja kaebaja tõsteti eluruumist välja, ostis kaebaja pere xxxxxxxxxxx eluruumi. Arveloleku aluse õigusvastasuse tuvastamine annaks kaebajale tagasi Põhiseaduse §-le 12 ja erinevate Euroopa Liidu õigusaktidele tuginedes õiguse nõuda kohtu kaudu elamispinna ostmist. Kaebaja õige arveloleku alus annaks talle õiguse nõuda diskrimineerimise lõpetamist ja talle tekitatud kahju hüvitamist. VASTUSTAJA SEISUKOHT 2
13. Kaebusest ei selgu kaebaja põhjendatud huvi kaebuse esitamisel ning ei ole mõistetav, kuidas on Tallinna Kesklinna Valitsuse toimingud V.S. munitsipaaleluruumi taotlejana arvelevõtmisel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel rikkunud V.S. õigusi. Kaebaja väited, et Eesti Vabariigis kehtivad õigusaktid ei vasta Euroopa Liidu õigusaktidele ja on seetõttu nö õigustühised, ei oma antud vaidluses tähendust ja nende vaidlustamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord. Kui kaebajal on pretensioone Vabariigi Valitsuse ja erinevate ministeeriumite tegevuse üle, siis tuleb vaidlustada nende toiminguid, mitte aga Tallinna Kesklinna Valitsuse tegevust. Eesti Vabariigil puudub Euroopa Liidu direktiividest või muudest rahvusvahelise õiguse instrumentidest tulenev kohustus reguleerida nn sundüürnike õigust vabade eluruumide omandamiseks teisiti kui see on sätestatud EES § 5 lg 1 p-s
14. Seega puudub kaebuse esitaja rikutud subjektiivsete õiguste aluseks olev otsekohaldatav norm. Haldusasjas nr 3-06-1778 tuvastasid kohtud, et omandireformi aluste seadus ja eluruumide erastamise seadus on kooskõlas põhiseadusega, mistõttu ei ole asjakohane tugineda nimetatud õigusaktide õigusvastasusele ning väita, et need rikuvad kaebaja subjektiivseid õigusi.
15. Kaebajal on ebaõiged ootused seoses nn sundüürniku staatusega. Sundüürniku staatus ei pane kohalikule omavalitsusele kohustust erastada eluruum, vaid see on üks võimalikest õigushüvedest. Igal konkreetsel juhul arvestatakse võimalusi ja konkreetse üürniku vajadusi. Kohalikul omavalitsusel on kohustus abivajajatele tagada minimaalsed vajadused eluaseme probleemile. Tallinna Kesklinna Valitsus on teinud kaebajale pakkumusi eluruumi üürilevõtmiseks, kuid kahjuks ei ole kaebaja nõus olnud. Seega on kaebajal piisavalt head elamistingimused ning tal puudub vajadus täiendava eluruumi järele. Kaebaja huvi seisneb võimaluses saada kasu, kuid koosoleku protokolli õigusvastasuse tuvastamine ei saavuta nimetatut. Kaebaja on ise oma kaebuses väitnud, et omandas Harjumaal kinnistu ja soovib erastatava pinna võõrandada ning sellest saadava raha tasuda võlgade katteks. Kinnisvara soetamine tähendab aga seda, et kaebajal on võimalused omavahendite arvelt panustada elamistingimuste parandamisse. Seega on kaebajal elukoht olemas ja seetõttu on eluasemekomisjon ka oma otsuste vastuvõtmisel sellega arvestanud.
16. Halduskohtumenetluse seadustiku § 10 lg 2 p 4 kohaselt tuleb kaebuses ja protestis haldusakti või toimingu peale märkida, milliseid kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt või toiming rikub või milliseid vabadusi piirab. Kaebaja väidab, et 21.07.2009 eluasemekomisjoni koosoleku otsus asetas teda arveloleku aluste muutmisel seadusevastaselt nö teistest halvemini kohtlemise olukorda, kuid sellest ei nähtu, mismoodi kaebaja olukord oleks seadusevastane. Kaebuse sõnastusest lähtuvalt on kaebaja huvi saada enda omandisse elamispind. Vastustajale jääb ebaselgeks, mismoodi 21.07.2009 eluasemekomisjoni koosoleku õigusvastasuse tuvastamine sellise eesmärgi saavutaks. Kaebuse esitaja on juba erinevate kaebustega pöördunud erinevatesse kohtutesse taotlusega kohustada Tallinna linna eraldama talle elamispind võimalusega see erastada (nt haldusasi 3-06-1778), kuid kaebused on jäetud rahuldamata. Kohus leidis, et üürnikul puudub subjektiivne õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt erastatavat eluruumi. Seoses eeltooduga ei saavuta kaebuse rahuldamine kaebaja poolt soovitud eesmärki ning on ilmselgelt põhjendamatu.
17. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja näol oli tegemist omandireformi õigustatud subjektile tagastatud elamu üürnikuga, kes oli Tallinna Kesklinna Valitsuses arvele võetud munitsipaalkorteri taotlejana alates 12.12.
18. Kaebaja kasutuses oli Väike-Karja tn 1-19 eluruum. 07.07.2009 teatas kaebaja, et ta on välja tõstetud omandireformi käigus tagastatud elamust. Arvestades nimetatud asjaolu leidis eluasemekomisjon, et puudub õiguslik alus tema arvelolekuks Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr 56 kinnitatud „Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise korra“ punkti 3.2.1 alusel. Näidates üles mõistlikkust ning arvestades kaebaja sotsiaalseid ja majanduslikke võimalusi leidis komisjon, et on vajalik säilitada kaebaja arvelolek eluruumi üürimist taotleva isikuna ja viis 3 ta üle eluruumi taotlejate nimekirjast sundüürnikuna eluruumi taotlejate nimekirja teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel. Kaebajal on võimalik kasutada kõiki õigusi, millised tulenevad eluruumi taotlejana arvel olemisest, muutunud ei ole ka taotleja poolt tulevikus esitatavate taotluste läbivaatamise ning võimaliku eraldatava elamispinna eraldamise ettepaneku tegemise kord. Seega õiguslikult ei ole kaebaja osas toimunud olulisi muudatusi, mis piiraksid tema õigusi. KOHTU PÕHJENDUSED
19. Elamuseaduse (ES) § 8 p 1 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse volikogu võimkonda elamusuhete reguleerimisel tema haldusterritooriumil eluruumi või selle kasutusõigust mitteomavate, samuti elamistingimuste parandamisel abi vajavate isikute arvestuse korra kehtestamine ning p 2 kohaselt munitsipaalomandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra, sealhulgas hooldus- ja remondieeskirjade kehtestamine. Valla- või linnavara valitsemise korra kehtestamine on kohaliku omavalitsuse volikogu ainupädevuses ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 6 alusel. Seega on kohaliku omavalitsuse volikogul võimalik otsustada, millisel viisil ja millises eelistusjärjekorras linnavara abi vajavate isikute kasutusse anda. Tallinna Linnavolikogu
20. oktoobri
21. a määrusega nr. 56 on kinnitatud Tallinna linna omandis olevate eluruumidega seotud õigusaktid, sealhulgas „Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise kord“ (edaspidi Kord). Korra p 1 kohaselt reguleerib Kord Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamist. Korra p 3 kohaselt peetakse arvestust eluruumide üürimist taotlevate isikute üle eraldi 1) eluruumi mitteomavate, 2) tagastatud eluruumide üürnike ja 3) elamistingimuste parandamisel abi vajavate isikute osas. Vaidlus puudub selle üle, et kuni Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjoni 21.07.2009 otsuse tegemiseni oli kaebuse esitaja arvel tagastatud eluruumi üürnikuna Korra p 3.2.1 alusel kui isik, kes kasutab üürilepingu alusel eluruumi, mis on tagastatud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse kohaselt tingimusel, et eluruumi kasutamist on alustatud enne selle tagastamist ja avaldus eluruumi üürimiseks on esitatud enne
22. märtsi
23. Vaidlustatud eluasemekomisjoni otsusega viidi kaebuse esitaja tagastatud eluruumi üürnike järjekorrast üle elamistingimuste parandamisel abivajavate isikute järjekorda, kuhu võetakse isikuid muuhulgas arvele teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel (Korra p 3.3.4). Kaebuse esitaja leiab, et tema üleviimine tagastatud eluruumi üürnike järjekorrast elamistingimuste parandamisel abivajavate isikute järjekorda on vastuolus ORAS-e ja Põhiseaduse §-de 12 ja 13 sätetega. Eluasemekomisjoni protokollilise otsuse õigusvastasuse tuvastamine annaks kaebuse esitaja arvates talle õiguse nõuda eluruumi ostmist (st. erastamist). Seega võib järeldada, et kaebuse esitaja lõpp-eesmärgiks on saavutada endale eluruumi erastamine. Samasugusele seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus, kes menetles käesolevas haldusasjas kaebuse esitaja määruskaebust. Tallinna Ringkonnakohtu
24. detsembri
25. a määruse p-s 12 sedastas kohus: „Kaebusest ja määruskaebusest nähtuvalt on V.S. tegelik huvi mitte munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürimine ega vastavas nimekirjas olemine, vaid vabanenud elamispinna ostmine rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile registreeritud tööaastate eest, millises nimekirjas ta oli alates 12.12.1994 (I kd, tl 21) ning mille alusel on ta ka
26. aastal soovinud eluruume omandada, kuid pole osutunud valituks (I kd, tl 70-95).“
27. Kohus nõustub vastustajaga selles, et eluasemekomisjoni
28. juuli
29. a otsuse õigusvastaseks tunnistamine ei aita kaasa kaebuse esitaja poolt põhjendatud huviks märgitud eesmärgi saavutamisele. Kõigepealt tuleb märkida, et eluasemekomisjoni otsus koosneb sisuliselt kahest otsusest (otsus kaebuse esitaja kustutamiseks tagastatud eluruumi üürnike nimekirjast ning otsus kaebuse esitaja arvele võtmiseks elamistingimuste parandamisel abi vajava isikuna). Kuna 4 kaebusest nähtuvalt ei vaidle kaebuse esitaja selgelt vastu sellele, et tema elamistingimused vajavad parandamist, on käesolevas haldusasjas vaidluse all sisuliselt vaid kaebuse esitaja kustutamine tagastatud eluruumi üürnike nimekirjast, mistõttu uurib kohus menetlusökonoomiat silmas pidades järgnevalt vaid seda, kas nimetatud otsus võis kaebuse esitaja õigusi rikkuda. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja kustutamine tagastatud eluruumi üürnike järjekorrast ei halvenda kaebuse esitaja õigust eluruumi erastamiseks rahvakapitali obligatsioonide eest, kuna vastavat õigust ei omaks kaebuse esitaja ka tagastatud eluruumi üürnikuna arvel olles. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 11 lg 5 kohaselt sai rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaarti eluruumi erastamiseks kasutada kuni
30. aasta
31. detsembrini. Nimetatud tähtaeg oli lõplik, mistõttu oli kaebuse esitaja juba kaebuse esitamise aja seisuga pöördumatult minetanud õiguse eluruumi erastamiseks rahvakapitali obligatsioonide eest. EES § 3 lg 5 p 4 järgi ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest. Seega ei kuulunud ega kuulu ka tagantjärgi kaebuse esitajale erastamisele omandireformi õigustatud subjektile tagastatud Väike-Karja 1-19/12 eluruum, mida kaebuse esitaja kuni eluruumist väljatõstmiseni kasutas ning tähtsust ei oma sealjuures asjaolu, kas kaebuse esitaja on eluasemekomisjonis arvel kui tagastatud eluruumi üürnik või mitte. Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse õigusvastasuse tuvastamine iseenesest ei pane eluasemekomisjonile kohustust viia kaebuse esitaja üle elamistingimuste parandamisel abivajavate isikute järjekorrast tagastatud eluruumi üürnike järjekorda, mistõttu esitades kaebuse selleks ettenähtud tähtaja möödumisel pidi kaebuse esitaja paratamatult arvestama ka sellega, et tuvastamistaotlus on ainuüksi ühest nimekirjast teise nimekirja üleviimise eesmärgi saavutamiseks hambutu.
32. Vaidlustatud otsuse õigusvastaseks tunnistamine ei parandaks kaebuse esitaja võimalusi ka munitsipaaleluruumi enda kasutusse saamisel. Nii on Tartu Ringkonnakohus 23.10.2008 haldusasjas nr. 3-08-639 asunud seisukohale, et ES § 8 ning ka kohaliku omavalitsuse määrus munitsipaalomandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra kohta ei anna isikule õigust nõuda talle munitsipaaleluruumi eraldamist. Analoogilisele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 20.11.2007 otsuses haldusasjas nr. 3-06-1778 (V.S. kaebus Tallinna linna kohustamiseks võõrandama kaebajale elamispind), selgitades: „Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitaja soovinud sisuliselt kohustada Tallinna linna erastama talle eluruumi. Omandireformi aluste seadusest, elamuseadusest, eluruumide erastamise seadusest ega muudest seadustest ei ole tulenenud ega tulene Tallinna linnale kohustust erastada ega muul viisil võõrandada omandireformi õigustatud subjektile kuuluva eluruumi üürnikule eluruum muudel juhtudel, kui näeb ette EES § 5 lg 1 p
33. Eelnimetatud seadustest ei tulene ka kaebuse esitaja subjektiivset õigust nõuda Tallinna linnalt eluruumi erastamist. Seetõttu ei ole käesolevat kohustamiskaebust võimalik rahuldada“ (otsuse p 11). Eeltoodud jõustunud kohtulahendist nähtuvalt on Tallinna linnal võimalik omandireformi õigustatud subjektile kuuluva eluruumi üürnikule eluruumi võõrandada vaid EES § 5 lg 1 p-s 3 märgitud juhul. EES § 5 lg 1 p 3 järgi on eluruumi ostmise eesõigus asustamata eluruumi puhul uues, kapitaalselt remonditud või rekonstrueeritud elamus, samuti eelmise üürniku lahkumisega vabanenud eluruumi puhul esimese eelistusena omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi või tööandja eluruumi üürnikel tingimusel, et nad nimetatud eluruumi vabastavad. Kohus möönab, et EES § 5 lg 1 p 3 annab eluruumi ostmisel omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi üürnikule eelise elamistingimuste parandamisel abivajava isiku ees. Samas on nimetatud sätte kaebuse esitaja suhtes kohaldamise eelduseks kaebuse esitaja faktiline vastavus omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi üürniku staatusele, mitte kaebuse esitaja tagastatud eluruumi üürnikuna eluasemekomisjoni registris olek. Kuigi Korra p 9 järgi on eluasemekomisjoni sekretäril kohustus kontrollida isiku poolt esitatud andmete õigsust ei too see muudes 5 õigustoimingutes kaasa eluasemekomisjonis arveloleku aluse õigsuse eeldust. Nii võidakse isik Korra p 14.3 alusel eluruumi üürimist taotlevate isikute arvelt kustutada, kui ta on esitanud eluasemekomisjonile tegelikkusele mittevastavaid andmeid või Korra p 14.1 alusel juhul, kui arvel olemise põhjus on äralangenud. Eeltoodust tulenevalt on võimalik, et eluasemekomisjonis isiku arveloleku alus ei vasta isiku kohta käivatele tegelikele andmetele. Seega ka juhul, kui kaebuse rahuldamise tulemusena otsustaks eluasemekomisjon omal algatusel viia kaebuse esitaja taas üle tagastatud eluruumi üürnike järjekorda, ei annaks nimetatud järjekorras olemine kaebuse esitajale subjektiivset õigust nõuda endale EES § 5 lg 1 p 3 alusel munitsipaaleluruumi eraldamist, mistõttu vastustaja on õigesti leidnud, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi kaebuse esitamiseks.
34. Menetlusökonoomia ning edasiste vaidluste vältimise eesmärgil peab kohus vajalikuks siiski peatuda ka sellel, kas kaebuse esitajat saab kogutud tõendeid arvesse võttes pidada omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi üürnikuks või mitte. Käesolevas haldusasjas kogutud tõendite põhjal loeb kohus tuvastatuks, et kaebuse esitajat selleks pidada ei saa. Kaebuse esitaja on ise 27.01.2009 eluruumi üürimist taotleva isiku andmete ankeeti täites märkinud, et 08.08.2008 on ta Väike-Karja 1-19/12 asuvast elukohast välja tõstetud (kd I, lk. 31) – seega ei üüri ta enam omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi. Hinnangu sellele, kas kaebuse esitaja elukohast väljatõstmine toimus õiguspäraselt või mitte, saab anda ainult kohus, mitte eluasemekomisjon, mistõttu nimetatud asjaolu kaebuse esitaja staatuse määratlemisel tähtsust ei oma. Eluasemekomisjon saab kaebuse esitaja arveloleku aluse põhjendatuse hindamisel lähtuda vaid kehtivatest faktilistest asjaoludest. Tallinna Linnavolikogu esimehe 06.04.2010 vastuses kaebuse esitajale selgitatakse: „Tallinna Kesklinna Valitsuse informatsiooni kohaselt võeti Teid arvele teistel sotsiaalsetel põhjustel eluruumi taotleva isikuna, kuna Te ei kasuta enam omandireformi käigus tagastatud eluruumi ja seetõttu puudub alus Teie arvelolekuks tagastatud eluruumi üürnikuna“ (kd I, lk. 36). Viidatud vastusest ilmneb, et Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjon ei pidanud võimalikuks jätta kaebuse esitajat arvele tagastatud eluruumi üürnikuna seetõttu, et kaebuse esitaja omandireformi käigus tagastatud eluruumi üürnikuna enam ei kasutanud. Käesolevas haldusasjas ei ole kaebuse esitaja ei eeltoodud faktilist asjaolu ega ka sellest johtuvat eluasemekomisjoni järeldust sisuliselt vaidlustanud. Ka kohtul puudub alus leida, et Tallinna linn peaks tagastatud eluruumide üürnikena arvel pidama isikuid, kes Korra p-des 3.2.1 ja 3.2.2 sätestatud kriteeriumidele ei vasta. Korra viidatud sätete järgi peab isik kas tagastatud eluruumi üürilepingu alusel kasutama (Korra p 3.2.1) või kasutama eluruumi, mille tagastamise menetlus on pooleli (Korra p 3.2.2). Kaebuse esitaja ei vasta kummalegi nõudele. Sealjuures ei saa oluliseks pidada neid põhjusi, mis sundisid kaebuse esitajat endale pangalaenuga uut eluaset muretsema. Kaebuse esitaja ei saanud eeldada, et uue eluaseme soetamisel tema staatus eluruumide üürimist taotlevate isikute nimekirjas ei muutu. Tallinna Kesklinna Valitsuse 01.03.2010 vastusest kohtule haldusasjas nr. 3-10-384 selgub, et kaebuse esitaja ühest nimekirjast kustutamisel ja teise nimekirja registreerimisel säilitati kaebuse esitaja esmane arvelevõtmise aeg (12.12.1994) (kd I, lk. 39; esmane arveloleku aeg kd I, lk. 70). Seega ei saa kohus järeldada ka seda, et eeltoodud toimingute tulemusena oleks kaebuse esitaja sattunud järjekorras ajaliselt tahapoole, mis võiks kaebuse esitaja positsiooni eluruumi üürimist taotleva isikuna halvendada.
35. Kaebuse esitaja väited vaidlustatud otsuse õigusvastasusest seoses kaebuse esitaja diskrimineerimisega sotsiaalse seisundi ja varaliste asjaolude tõttu on põhjendamatud. Kaebuse esitaja ei ole selgitanud, milles kaebuse esitaja diskrimineerimine seisneb. Kaebuse esitaja viide Põhiseaduse § 32 rikkumisele on asjakohatu. Põhiseaduse § 32 sätestab omandi puutumatuse ja kaitse nõude. PS § 32 lg 1
36. lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Vaidlustatud otsusega ei sundvõõrandata kaebuse esitaja ühisomandis olevat xxxxxxxxxxxx asuvat kinnistut. Samuti ei saanud vaidlustatud otsus kaasa tuua kaebuse esitajale selliste õiguste 6 lõppemist, mida tal otsuse tegemise aja seisuga ei olnud. Asjaolu, et kaebuse esitaja oli kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjonis arvel tagastatud eluruumi üürnikuna ei tähenda, et tal tekkis sellest õigus Põhiseaduse §-s 32 sätestatud hüvitisele seoses Väike-Karja 1-19/12 eluruumist väljatõstmisega. Põhiseaduse § 32 lg 1
37. lause sätestab hüvituse vaid isiku omandi sundvõõrandamise korral. Vaidlus puudub selle üle, et Väike-Karja 119/12 eluruum ei ole kaebuse esitajale kunagi omandiõiguse alusel kuulunud. Samuti ei saanud kaebuse esitajal tekkida abstraktset omandiõigust konkreetselt määratlemata eluruumile. Munitsipaaleluruumi üürileandmist taotleva isikuna arvelolek ei too veel kaasa muutusi isiku õigustes, kuna see ei tähenda seda, et oleks võetud lõplik seisukoht isiku eluruumi üürimise taotluse suhtes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
38. mai
39. a asjas nr. 3-3-1-13-08 tehtud otsuse p 6 alapunkt 4 ning p 11). Samas ka juhul, kui selline seisukoht oleks võetud, ei tekiks sellest kaebuse esitajale omandiõigust eluruumile, mis ainsana võiks õigustada Põhiseaduse §-st 32 tulenevate nõuete maksmapanekut.
40. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus rahuldamata.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 7