) § 1133 lg 1 alusel regionaalministri ja maavanema koostöö mittelaabumise tõttu ning maksti V.L.ile hüvitusena tema 6 kuu ametipalk. Viimasel kohtuistungil kaebaja pool soovis oma esialgset nõuet muuta ning loobus teenistusse ennistamise nõudest, selle asemel esitas taotluse vastustajalt hüvitise väljamõistmiseks 6 kuu ametipalga ulatuses. Vastustaja pool vaidles nõude muutmise vastu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID 1. Sissejuhatus Käesolevad kohtukõne teesid on jaotatud neljaks peatükiks lähtuvalt käesolevas haldusasjas arutluse all olevate küsimuste struktuurist. Kõigepealt käsitletakse seda, mis tingimustel ning kuidas on võimalik vaidlusaluse Vabariigi Valitsuse 22.10.2009 korralduse nr 442 (edaspidi korraldus nr 442) aluseks olevat
Seejärel analüüsitakse seda, kas korralduses nr 442 kaebaja aadressil tehtud etteheited on sisuliselt õiged. Kolmandaks käsitletakse küsimust sellest, miks
lg 1 tuleks käesolevas asjas vastuolu tõttu põhiseadusega (edaspidi PS) kohaldamata jätta. Ning lõpetuseks, lähtudes eelnevate küsimuste vastustest, tuuakse esile, miks korraldus nr 442 on õigusvastane. 2.
2.1 VV kaalutlusõigus
Tulenevalt VV 16.09 seisukohtade II osas toodud seisukohast, et VV-l puudus regionaalministrilt kaebaja teenistusest vabastamise ettepaneku saamisel igasugune diskretsiooniruum korralduse nr 442 vastuvõtmisel, toob kaebaja kõigepealt esile nimetatud seisukoha ekslikkuse. VV esindaja vastava väite tuum seisneb selles, et väidetavalt on tulenevalt
lg 1 ja VVS § 83 lg 5 p 1 sõnastusest VV regionaalministrilt vastava ettepaneku saamisel igal juhul kohustatud maavanema teenistusest vabastama, kui on täidetud kriteerium 1 aastase ametisoleku kohta. Igasugune muu otsustuspädevus VV esindaja hinnangul VV-l puudub. Selline normi grammatiline tõlgendamine on käesoleval juhul ekslik, kuna muude sarnaselt sõnastatud normide puhul, kus üks riigiorgan teeb teisele ettepaneku mingi otsuse vastuvõtmiseks, on viimasel alati õigus ja kohustus kaaluda, kas ettepanekut vastu võtta või see tagasi lükata. Siinkohal on asjakohane viidata näiteks PS §-dele 65 p 7 ja 8, § 78 p 2, 12 – 14, § 85 jne, mis kasutavad seoses ametiisikute ametisse nimetamise või vabastamisega samasugust konstruktsiooni, kus ametnik a nimetatakse ametisse/vabastatakse riigiorgan b poolt riigiorgan c ettepanekul. Praktikast saab siinkohal tuua konkreetse näitena õiguskantsleri ametisse nimetamise, kus viimasel kahel korral on tekkinud olukord, kus Riigikogu on keeldunud ametisse nimetamast Vabariigi Presidendi poolt nimetatud kandidaati. Vaatlusaluse struktuuriga kõrgete riigiametnike ametisse nimetamist ja vabastamist puudutavate normide eesmärgi analüüs viitab samuti VV esindaja 16.09 seisukohtades esitatud väidete ekslikkusele. Kuna sarnase struktuuriga õigusnormid on kehtestatud vaid riigi toimimise seisukohalt väga oluliste ametnike ametisse nimetamise või vabastamise puhuks, sisaldab ettepaneku tegemine ning selle hilisem kontroll teise riigiorgani poolt täiendavat kontrollmehhanismi tagamaks riigi huvidele vastava otsuse tegemise. Puudub igasugune mõistlik põhjendus käsitlusele, et kui nt Vabariigi President teeb Riigikogule ettepaneku mõne kõrge riigiametniku ametisse nimetamiseks, siis on Riigikogu liikmed kohustatud seadusest tulenevalt otsuse poolt hääletama. Ka käesoleval juhul on
lg 1 eesmärki silmas pidades, milleks on regionaalministri ja maavanema sujuva koostöö tagamine, selge, et maavanema teenistusest vabastamise otsuse tegemine VV poolt kannab kontrollfunktsiooni. Regionaalministri ja maavanema koostöö puhul pole välistatud, et probleemid saavad alguse hoopis regionaalministrist ning VV, olles tutvunud regionaalministri poolt maavanema teenistusest vabastamise ettepanekuga saab hinnata, kes koostöö mittelaabumise põhjustajaks on. Kui probleemid tulenevad regionaalministrist ning on ette näha, et need korduks ka ülejäänud maavanemate puhul, võib eeldada, et VV kaaluks hoopis regionaalministri vahetamist. Siinkohal võib tuua mõneti utreeritud näite, mida praktikas loodetavasti kunagi ei esine, kuid mis iseloomustab ilmekalt kaebaja mõttekäiku: kui regionaalminister teeb ettepaneku vabastada maavanem ametist viimase usutunnistuse, rassi, rahvusliku päritolu vms tõttu, tähendaks vastava ettepaneku kohustuslikus korras kinnitamine VV poolt mitte ainult mittetoimivat riigiaparaati vaid ka rahvusvahelist skandaali Eesti Vabariigi jaoks. Ekslik on ka VV esindaja viide, et kõnealune õiguslik skeem, kus maavanema 2 ametist vabastamise otsuse regionaalministri ettepanekul nö vormistab VV, tuleneb
§-s 112 sätestatud nõudest, et ametniku võib ametist vabastada üksnes sama isik, kes on tema ametisse nimetanud. Kuna vastavat nõuet põhiseadusest ei tulene, puudub selliseks formalismiks vajadus: piisaks ka samas või mõnes muus seaduses erinormi kehtestamisest võrreldes ametnike ametist vabastamise üldise korraga. See tähendab, et regionaalministrile ei antaks mitte pelgalt õigust teha maavanema teenistusest vabastamiseks ettepanekut, vaid õigus see küsimus ise ära otsustada. Fakt, et Riigikogu sellist regulatsiooni kehtestanud ei ole, kinnitab kaebaja väidet, et
lg 1 kasutatava keerulisema õigusliku skeemi sätestamise põhjus seisneb ülaltoodus. Asjaolu, et VV korralduse nr 420 näol on tegemist kaalutlusotsusega, lükkab ümber ka VV esindaja poolt 16.09.2010 seisukohtades esitatud väite, et kõnealuse korralduse põhistamiseks piisas HMS § 56 lg 2 alusel üksnes haldusakti andmise õiguslikule ja faktilisele alusele viitamisest.
lg 1 alusel tehtava korralduse puhul peab VV oma otsust põhistama sama detailselt, kui iga kaalutlusõigusel põhinevat haldusakti, mis on isiku õiguseid riivav. Seega peab akti õiguspärasus olema akti enda põhjal detailselt kontrollitav ning haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel tuleb jätta tähelepanuta viited, et maavanema ja regionaalministri koostöös esines ka muid puuduseid, mida korralduse põhistustes ei esitata. Samuti puudub VV-l ja regionaalministril õigus esitada kohtumenetluse käigus juurde täiendavaid põhjendusi või VV korralduse nr 420 tekstis toodud põhjendustest taganeda. 2.2
Kuna ülaltoodust nähtub, et VV esindaja käsitlus regionaalministri ettepaneku siduvast iseloomust VV poolt maavanema vabastamise otsuse tegemisel on ekslik, ei saa regionaalministri poolt
Seda põhjusel, et regionaalministri ettepanek ei määra siduvalt kindlaks VV võimalikus korralduses sisalduvaid otsuseid. Esiteks on võimalik, et VV ei nõustu üldse ettepanekus toodud põhjendustega koostöö mittelaabumise kohta ja jätab maavanema teenistusest vabastamata. Teiseks võib esineda olukord, kus VV nõustub regionaalministri ettepanekus toodud põhjendustega vaid osaliselt ja siiski vabastab maavanema ametist, kuid sellisel juhul võib VV jätta mõned regionaalministri ettepanekus esile toodud põhjused VV korralduse põhjenduste osast välja. Ehk kokkuvõttes: ehkki regionaalministri ettepanek on eelduseks VV poolt maavanema teenistusest vabastamise korralduse tegemisele
lg 1, ei too regionaalministri poolt vastava ettepaneku tegemine kaasa mingeid siduvaid õiguslikke tagajärgi. Seega ei ole tegemist HMS § 52 lg 1 p 2 viidatud eelhaldusakti, vaid toiminguga. Isegi kui asuda seisukohale, et regionaalministri ettepanek on eelhaldusaktiks, millega kaebaja ei nõustu, ei ole see käesolevas haldusasjas arutluse all oleva sisulise küsimuse lahendamise seisukohalt oluline. Regionaalminister ei ole kaebajale tema teenistusest vabastamist ettepanekut vastavalt HMS-s sätestatud reeglitele teatavaks teinud. Kaebajale anti 25.06.2009 kirjaga vaid võimalus avaldada arvamust vastava VV eelnõu projekti kohta. Nimetatud dokumendist ei olnud võimalik aru saada, et tegemist on eelhaldusaktiga, kuna sellel puudusid haldusaktile omased tunnused, mh vaidlustamisviide. Samuti ei viidanud kirja sisu sellele, kas nimetatud dokument kujutab regionaalministri hinnangul ettepanekut VV-le maavanema teenistusest vabastamiseks. Järelikult sai kaebaja õiguseid puudutava väidetava eelhaldusakti olemasolu kaebajale teatavaks alles koos VV korraldusega nr 420, mistõttu puudus kaebajal võimalus nimetatud dokumenti eraldi vaidlustada. Täiendavalt juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et võrreldes kaebajale 25.06.2009 esitatud VV eelnõu projektiga, sisaldab tegelikult vastu võetud VV korralduse nr 420 seletuskiri arvestatavat hulka lisateavet kaebaja poolt esitatud vastuargumentide refereeringute ja regionaalministri vastuste näol viidatud vastuargumentidele. Seega ei saa ka mingil moel väita, et kaebaja oleks pidanud 25.06.2009 kirjast vaatamata selle puudulikule vormistusele aru saama, et tegemist on väidetava eelhaldusaktiga, mis riivab kaebaja õiguseid. Tegelik regionaalministri ettepanek sisaldus hilisemalt koostatud dokumendis, mida kaebajale ei edastatud. Ülaltoodut silmas pidades on VV esindajast äärmiselt küüniline tõstatada teemat võimaliku eelhaldusakti olemasolust, kuna sellist dokumenti kaebajale teatavaks ei tehtud ning kaebaja sai regionaalministri poolt kaebaja teenistusest vabastamise ettepanekust teada alles VV korraldusest nr 420. Samuti on hea halduse tava ja avaliku õiguse põhimõtetega vastuolus VV esindaja poolt 16.09.2010 seisukohtade punktis 4.1 toodud väide, et kuna VV pidi korralduse nr 420 tegemisel 3 lähtuma üksnes regionaalministri subjektiivsest hinnangust enda ja maavanema koostööle, siis puudus ka VV-l kohustus oma korraldust põhistada. Sisuliselt asub VV esindaja seisukohale, et vaidlusaluse korralduse õiguspärasus polegi seega kontrollitav, kuna regionaalministri poolt vastava ettepaneku esitamise fakt on piisavaks põhistuseks. 2.3
2.3.1 Üldist Pärast käesoleva asja lahendamise osas keskse normi vormilise külje analüüsimist tuleb järgnevalt käsitleda
Tulenevalt normi sõnastusest tuleb siinkohal leida vastus kahele küsimusele: 1)mis moodustab maavanema ja regionaalministri koostöö mõiste sisu, mille mittekulgemine annast alust
lg 1 kohaldamiseks; 2)mida tähendab
lg 1 mainitava koostöö mittekulgemine Nimetatud küsimustele vastuse leidmine on vaidlusaluse õigusnormi sisustamisel oluline, kuna pidades silmas
lg 1 sõnastust, mis põhineb määratlemata õigusmõistetel, võib see tekitada kiusatuse normi kuritarvitamiseks. 2.3.2 Mõiste „koostöö“ sisu. Seoses maavanema ja regionaalministri koostöö mõiste sisuga tuleb selgelt eristada maavanema poolt täidetavaid ülesandeid, mida teostatakse koostöös regionaalministriga, ning maavanema ainupädevusse kuuluvate ülesandeid, mille täitmisesse sekkumiseks regionaalministril seadusest tulenev volitus puudub.
lg 1 õigusvastase kohaldamise ajendiks võib saada just regionaalministri meelepaha selle üle, et maavanem pole järginud näiteks regionaalministri poolt antud isiklikke juhiseid küsimustes, milles kaasarääkimiseks seadus regionaalministrit ei volita. Näiteks võib esile tuua VVS § 85 sätestatud maavanema pädevuse teostada järelevalvet kohalike omavalitsuste tegevuse üle ning samuti PlanS § 23 lg 1 p 2 sätestatud järelevalvepädevuse üld- ja detailplaneeringute üle. Regionaalministril võib olla küll tugev poliitiline või isiklik huvi mõjutada maavanema järelevalvemenetluse käiku või lõpptulemust, kuid selleks puudub seaduslik alus. Teiselt poolt on aga rida ülesandeid, mille puhul maavanem ja regionaalminister peavad koostööd tegema (nt VVS § 84 p 6, 7, 12 ja 14 ning PlanS § 29 lg 21), ning mille puhul
Maavanema ja regionaalministri vahelise koostöö piiratud ulatus seab
lg 1 kohaldamisele märksa kitsamad piirid nt võrreldes abiministri ja kantsleri teenistusest vabastamist puudutavate normidega, kuna viimati nimetatud ametikohtade koostöö sama ministeeriumi ministriga on kordi tihedam, kuna töötatakse samas organisatsioonis. Maavanem ja regionaalminister töötavad aga eraldi organisatsioonides, mistõttu on nende koostöö pigem sarnane ministri ja ministeeriumi valitsemisalasse kuuluva riigiasutuse juhi koostööga. 2.3.3 Mõiste „koostöö mittelaabumine“ sisu. Kõnealuse
Esiteks, milles saab koostöö mittelaabumise põhjus seisneda, kas see peab olema taandatav objektiivselt esiletoodavatele vajakajäämistele või võib olla tegemist regionaalministri üksnes subjektiivsete probleemidega? Teiseks, kas koostöö mittelaabumise tõttu maavanema teenistusest vabastamise otsuse tegemine eeldab, et eelnevalt oleks regionaalminister maavanemat vastavatest probleemidest teavitanud ning andnud maavanemale võimaluse koostöö parandamiseks. Esimese küsimuse puhul on VV avaldanud seisukohta, et maavanema vabastamine võib toimuda puhtalt subjektiivsetel põhjustel, ehk piltlikult öeldes põhjusel, et nägu või riietus ei meeldi. Sellise väitega ei saa aga nõustuda. Pidades silmas seda, kui koormav on
lg 1 mõju maavanema kohuseid täitvale isikule ning ka avalikele huvidele maavanemale teenistusest vabastamisel makstava kompensatsiooni näol, peab regionaalminister suutma esile tuua aset leidnud konkreetsed sündmused, kus seadusega maavanemale ja regionaalministrile koostöös lahendamiseks antud ülesannete täitmine on kulgenud tõrgetega. Ehkki koostöö mittelaabumisel on alati oma osa ka subjektiivsetel hinnangutel, peavad need olema seotud objektiivselt esinenud sündmustega. Lubatud ei ole see, et maavanem vabastatakse teenistusest üksnes subjektiivsete hinnangute tõttu, näiteks usutunnistuse, poliitilise 4 kuuluvuse, rahvuse või rassi tõttu. Tõsi, mõni neist tunnustest võib seonduda objektiivselt aset leidnud probleemidega ministri ja maavanema koostöös neile seadusega pandud koostööd eeldavate ülesannete täitmisel, nt kui usutunnistus peaks takistama täitmast Eesti Vabariigi seaduseid vms, kui tekkinud probleemid peavad olema seotud faktiliselt aset leidnud probleemidega. Teine küsimus seondub käesoleval juhul vaidluse all oleva VV korraldusele nr 420 eelnenud olukorraga, kus regionaalminister nii öelda kasutas
lg 1 ette nähtud ühte aastat ametisoleku aega selleks, et salamisi koguda etteheiteid seoses väidetavate vajakajäämistega maavanema töös, andmata maavanemale neist etteheidetest teenistusest vabastamise ettepaneku tegemisele eelnevalt teada, et viimane saaks regionaalministri soovidega arvestada. Pidades ka siinkohal silmas, et
lg 1 eesmärgiks on siiski see, et oleks tagatud erinevate riigiorganite ladus koostöö, mitte regionaalministrile karistusõigusliku sisuga sarnaste mõjutusvahendite võimaldamine, saab maavanema teenistusest vabastamine olla vaid ultima ratio põhimõttel rakendatavaks normiks.
lg 1 kohaldamisele peab igal juhtumil eelnema see, et regionaalminister on maavanemat teavitanud teda koostöö tegemisel esile kerkinud häirivatest asjaoludest, mis seonduvad maavanema isikuga, ning andnud maavanemale mõistlikku aja nende probleemide kõrvaldamiseks.
lg 1 rakendamine selliselt, et regionaalminister teavitab maavanemat väidetavatest puudustest koostöös vahetult maavanema teenistusest vabastamise ettepaneku tegemisele eelnevalt, muudab hilisema VV korralduse maavanema teenistusest vabastamise kohta
Käesoleva küsimusega seondub ka teema, kas
lg 1 annab regionaalministrile õiguse jätta maavanema tegevuse suhtes alustamata distsiplinaarmenetluse, kui maavanema tegevuses esinevad regionaalministri hinnangul distsiplinaarsüüteo tunnused, ning kasutada neid etteheiteid hilisemalt
Tuleb asuda seisukohale, et selline tegevus oleks õigusvastane. Esiteks oleks see vastuolus avalike huvidega, kuna tekitaks taas olukorra, kus regionaalminister varjab maavanema eest mingeid etteheiteid, et saavutada viimase teenistusest vabastamine ilma, et tuleks läbida märksa detailsemalt reguleeritud distsiplinaarmenetlus. Samuti piirataks seeläbi oluliselt maavanema võimalusi oma õiguseid kaitsta, mille osas distsiplinaarmenetlust reguleerivad sätted sätestavad märksa detailsema regulatsiooni. Distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemisel saaks vastavat sündmust
lg 1 alusel maavanema teenistusest vabastamise põhjendusena kasutada vaid siis, kui distsiplinaarmenetlus ise on varasemalt läbi viidud ja süüteo toimepanemine tuvastatud.
Lisaks sellele, et VV korraldus nr 442 on vastuolus
lg 1 regulatsiooniga ning seetõttu õigusvastane, kuulub see tähistamisele ka seetõttu, et
Laiemalt tuleb nimetatud järeldus faktist, et erinevalt abiministrist ja kantslerist, kelle puhul on samuti sarnane teenistusest vabastamise regulatsioon kehtestatud, ei tööta maavanem ministriga samas organisatsioonis. Seega on nende koostöö maht märksa piiratum ning on sarnane ministeeriumi valitsemisalas töötava riigiameti juhi omaga. Seda silmas pidades on
lg 1 regulatsioon ebaproportsionaalselt koormav võrreldes sellega taotletava eesmärgiga. Lähtudes Riigikohtu poolt esile toodud proportsionaalsuse põhimõtte kolmest tasemest, väljendub see järgnevas: Esiteks,
Arvestades, et maavanema ametiaeg on niigi viie aastaga piiratud, põhjustab tema teenistusest vabastamine
Esiteks väheneb kodanike usaldus riigi vastu, kuna selliste teenistusest vabastamise näol, nagu käesoleval juhul, on avalikuks arvamuseks, et tegemist on poliitilise vangerdusega, mitte tegeliku koostöö 5 mittelaabumisega. Teiseks põhjustab ilma sisuliste probleemide esinemiseta või olemasolevate lahkhelide lahendamiseta maavanema väljavahetamine paratamatult ebastabiilsust maavalitsuse töös. Teiseks, isegi kui käsitleda
Erinevate avaliku võimu organite vahelise koostöö reguleerimiseks kasutatakse valdaval enamikult juhtudest pädevuspiiride ning alluvussuhete detailset reguleerimist õigusaktides, mille alusel need avaliku võimu organid saavad oma koostööd kujundada. Nagu juba öeldud, ei ole näiteks ministeeriumite ja nende valitsemisalasse jäävate ametite omavahelise koostöö reguleerimiseks peetud vajalikuks
§-ga 1133 lg 1 võrreldavalt koormava regulatsiooni kehtestamist. Järelikult eksisteerivad on võimalik sama eesmärki saavutada mõne teise, isikut vähem koormava abinõuga. Kolmandaks, isegi kui käsitleda
Kuigi regionaalministri ja maavanema ositi erinevad vaated mingitele tööalastele probleemidele võivad põhjustada aeg-ajalt diskussioone, ei ole teada, et praktikas oleks esinenud selliseid probleeme, mis oleks regionaalministri ning maavanema koostööd täiesti halvanud või olulisel määral takistanud. Seega on mõistlik sellised lahkhelid lahendada hoopis läbirääkimiste teel. 5. VV korralduse nr 442 õigusvastasust põhjustavad asjaolud. Rakendades ülaltoodud analüüsi
lg 1 alusel antava VV korralduse põhiseaduslikkuse, õigusliku olemuse ja sisu ning VV korralduses nr 442 sisalduvate väidete kohta viidatud korralduse õiguspärasuse hindamiseks, saab kokkuvõtlikult esile tuua järgnevad põhjused, mis viitavad VV korralduse nr 442 õigusvastasusele: Esiteks, VV korraldus nr 442 on õigusvastane, kuna see põhineb põhiseadusvastasel õigusnormil (
Seega puudub üldse õiguslik alus sellise korralduse andmiseks. Teiseks, VV korralduse nr 442 andmisel pole kinni peetud eeldusest, et tegemist on üksnes ultima ratio põhimõttel rakendatava abinõuga. See tähendab, et regionaalminister ei ole VV korralduses nr 442 nimetatud põhjusel koostöö mittelaabumise küsimust kaebajaga varem arutanud ning andnud seeläbi kaebajale võimalust püüda neid probleeme likvideerida. Käesoleval juhul regionaalminister kogus VV korralduses nr 442 toodud etteheiteid pikema aja vältel salamisi, et neid aasta möödumisel viivitamatult
Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et kaebajale anti regionaalministri 25.06.2010 kirjaga võimalus VV-le tehtava ettepaneku eelnõu tollase versiooniga tutvumiseks. Viidatud kirjas märgiti otsesõnu, et oodatakse kaebaja poolt etteheidete omaksvõttu, mitte sisulist arutelu. Kolmandaks, kuna VV korralduse nr 442 põhjendustes viidatakse, et lisaks seletuskirjas kirjapandule esinevad väidetavalt ka muud põhjendused kaebaja teenistusest vabastamiseks
lg 1 alusel, on haldusakt selles osas põhistamata ning õigusvastane, kuna hilisemalt kohtumenetluse käigus pole neid väidetavaid täiendavaid teenistusest vabastamise aluseid juurde lisada. Neljandaks, osa VV korralduse nr 442 põhjenduste hulgas toodud väiteid on selgelt asjakohatud, mida ei saa haldusakti põhjendustena arvestada. Näiteks viited väidetavatele vajakajäämistele kaebaja töös ajal, mil tänane regionaalminister polnud ametisse astunud. Viiendaks, kaebaja aadressil esitatud etteheited, millega VV korraldust nr 442 põhjendatakse, on sisuliselt ekslikud, kuna neil juhtumitel pole kaebaja talle süüks pandud õigusaktide rikkumisi üldse toime pannud või formaalne õigusnormide rikkumine aset leidnud õigusliku ebaselguse tõttu, mille kõrvaldamiseks on kaebaja kõik endast oleneva teinud. Küüniliste näidetena väärivad siinkohal taas esile toomist hr O. G. vaide lahendamine, kus segadus vaide lahendamiseks pädeva organi leidmisel sai alguse regionaalministrit endast, ning ametiautode arvu puutuv, mille puhul on tunnistajate ütlustega tuvastatud, et regionaalministri enda alluvad kinnitasid kaebajale, et ametiautode arvuga probleemi ei esine. Kuuendaks, olukordades, mille puhul saaks tagantjärgi tinglikult väita, et nende lahendamiseks oli ka paremaid võimalusi (maasekretäri volitamine ning digitaalallkirja kasutamine), oli tegemist mittekorduvate juhtumitega, mille osas kaebajale etteheidetud puudused olid VV korralduse nr 442 andmise ajaks kaebaja enda initsiatiivil kõrvaldatud. Esialgselt kaebaja pool taotles vaidlustatud korralduse tühistamist ja teenistusse ennistamist, viimasel kohtuistungil kaebaja muutis oma nõuet ning loobus teenistusse ennistamisest, soovides selle asemel 6 hüvitist 6 kuu ametipalga ulatuses. Samuti soovib kaebuse esitaja kantud menetluskulude väljamõistmist vastustajalt summas 88 266 krooni. VASTUSTAJA VASTUVÄITED I V.L. (edaspidi kaebaja ja/või Maavanem) esitas 23.11.2009 kohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse (edaspidi vastustaja ja/või VV) 22.10.09 korralduse nr 442 (edaspidi Korraldus) tühistamiseks. 06.01.10 ning 25.01.10 on kaebaja esitanud kaebuse täienduse, milles on täpsustanud, et nõuab ka teenistusse ennistamist. Vastustaja on 15.12.09 seletuses ning 03.02.10 täiendavas seletuses vaielnud kaebusele vastu ja põhjendanud, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on ..09.2010 esitanud täiendavad seisukohad. Käesolevas dokumendis esitab vastustaja oma kohtukõne seisukohad terviktekstina. II Kaebaja on valinud õiguskaitsevahendiks Korralduse tühistamiskaebuse, mis paneb paika ka kaebuse lahendamise piirid. Kaebaja ei ole esitanud
lg 1 kohast nõuet ega ole vaidlustanud regionaalministri ettepanekut maavanema vabastamiseks, mistõttu ei kuulu käesoleva vaidluse esemesse ettepaneku õiguspärasuse ega ka regionaalministri tegevuse hindamine. Seetõttu tuleb tähelepanuta jätta ka kõik kaebaja väited, mis puudutavad maavanema vabastamise ettepaneku ja selles sisalduvate põhjenduste väidetavat õigusvastasust. 2.1 Riigikohtu praktika kohaselt on üksnes kaebajal õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam ning kohus ei tohi ise üle minna ühelt kaebuse liigilt teisele (vt nt RKL 3-3-1-6-05, 3-3-1-26-08). Kaebuse piirid halduskohtumenetluses määrab kindlaks kaebaja poolt määratletud nõude ese ja alus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.07 otsus haldusasjas nr 3-05-196). Kaebaja on esitanud Vabariigi Valitsuse vastu 23.11.09 tühistamiskaebuse, taotledes Korralduse tühistamist. 30.11.09. a kohtumääruses on kohus juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi avaliku teenistuse seaduse (
) § 135 kohast nõuet, mida kaebaja sooviks lisaks Korralduse tühistamisele esitada (vt kohtumääruse lk 6 ja 7). Veelgi enam, kohus selgitas kaebajale täpselt vajadust väljendada oma nõue
kohaselt.
Selle sätte esimese lõike kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
§-st 160 lg 1 tulenevalt on ametnikul HKMS § 7 lg 1 sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. 06.01.10 ja 25.01.10. a kaebuse täpsustustes jäi kaebaja oma nõude juurde Korralduse tühistamiseks ning teatas, et taotleb enda teenistusse ennistamist Harju maavanemana, mis vastab
Seega ei väljendanud kaebaja soovi muuta oma nõuet ka vaatamata kohtu poolt selgelt viidatud märkusele esitada teenistuslik nõue kooskõlas
§-ga 135. Kaebaja ei ole käesoleva hetkeni esitanud
Tühistamiskaebus paneb paika ka kaebuse lahendamise piirid. Kaebaja poolt Korralduse osas esitatud tühistamiskaebus ei hõlma Korralduse andmisele eelnenud eelhaldusaktide ja/või teiste haldusorganite tegevuse vaidlustamist. Vaid konkreetse haldusakti (antud juhul Korralduse) osas esitatud tühistamiskaebuse raames ei saa eraldi vastavat nõuet esitamata vaidlustada vaidlustatud haldusaktile eelnenud eelhaldusakte ja/või toiminguid, kuna see eeldaks ka eelhaldusaktide ja/või toimingute eraldi vaidlustamist. Kuna kaebuses esitatud taotlust võib HKMS § 19 lg 8 kohaselt muuta vastaspoole nõusolekul üksnes kuni kohtuvaidluseni, ei ole võimalik enam kaebajal ka oma taotlust muuta. Ka märgib vastustaja, et protsessuaalsetel kaalutlustel keeldub vastustaja selliseks muudatuseks nõusoleku andmisest. Käesoleva asja lahendamisel on oluline, et kaebaja ei ole käesolevas asjas esitanud
kohast nõuet vabastamise seadusevastaseks tunnistamiseks ega ka tasunõuet teenistusest sunnitult puudutud aja eest, vaid on esitanud üksnes Korralduse tühistamiskaebuse. Kaebaja poolt esitatud tühistamiskaebus erineb teenistusest vabastamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudest, kuna 7 tühistamiskaebus piirdub konkreetse haldusakti (Korralduse) tühistamise nõudega ega hõlma kogu teenistusest vabastamise menetluse seaduspärasuse hindamise nõuet (sh ei hõlma regionaalministri 21.10.09 ettepaneku ja regionaalministri tegevuse hindamist). Käesoleval hetkel ei ole võimalik kaebajal ka selliseid nõudeid täiendavalt esitada, kuna selliste nõuete esitamise tähtaeg on
Vastustaja juhib kohtu tähelepanu ka sellele, et kaebaja poolt kaebuse täpsustuses viidatud
lg 4 ei saa rakendada ilma, et oleks esitatud
Seega ei saa ka antud juhul kohus kaebajat teenistusse ennistada
lg 4 alusel, kuna kaebaja ei ole esitanud
2.2 Eeltoodud asjaoludel tuleb kohtul käesoleva haldusasja raames lahendada üksnes kaebaja tühistamiskaebust Korraldusele. Kui kaebaja oleks soovinud vaidlustada ka regionaalministri 21.10.09.a ettepanekut maavanema vabastamiseks (edaspidi Ettepanek) ja Ettepaneku andmisega seonduvat regionaalministri (edaspidi Minister) tegevust, tulnuks kaebus esitada ka Ministri vastu ning vaidlustama oleks pidanud ka Ettepanekut ennast. Paraku aga kaebaja ei ole pidanud vajalikuks vaidlustada Ministri Ettepanekut Maavanema vabastamiseks, mistõttu tuleb piirduda vaid Korralduse ja selle andmise õiguspärasuse (-vastasuse) hindamisega ning tähelepanuta tuleb jätta kõik kaebaja väited, mis puudutavad maavanema vabastamise Ettepaneku ja selles sisalduvate põhjenduste väidetavat õigusvastasust. III Vabariigi Valitsusel puudus Maavanema teenistusest vabastamisel kaalutlusõigus. Kaalutlusõigus oli Ministril Ettepaneku tegemisel, ent kaebaja ei ole Ministri Ettepanekut ja/või Ministri tegevust Ettepaneku vastuvõtmisel vaidlustanud. Seega on asjakohatud kaebaja etteheited käesoleva vaidluse pooleks olevale haldusorganile (Vabariigi Valitsusele) diskretsiooniõiguse väidetava ebaõige teostamise osas. 3.1 Kaebaja on oma kaebuse punktis 3.1.4 arutlenud, et Ministri ettepanek maavanema teenistusest vabastamiseks kujutab endast HMS mõttes toimingut, mis on tehtud maavanema teenistusest vabastamiseks läbiviidava haldusmenetluse käigus. Kaebaja märgib, et „
ja VVS ei sätesta üheselt, kas Ministri vastav ettepanek on Vabariigi Valitsusele täitmiseks kohustuslik või mitte. See tähendab, et kas Vabariigi Valitsusele on antud samuti diskretsiooniruum otsustamaks, kas regionaalministri poolt toodud põhjendused on
/.../ Eelneva pinnalt tõusetub käesoleva punkti põhiküsimus: kas, kes ja mil määral on kohustatud oma otsuseid põhjendama. /.../ Seega peab Vabariigi Valitsuse vastav korraldus ning selles sisalduv diskretsioonotsus regionaalministri ettepaneku nõustumise kohta olema põhistatud.“ Kuigi kaebusest nähtuvalt kahtleb kaebaja ka ise, kas VV-l on diskretsiooniõigus või ei ole, asub kaebaja siiski (arusaadavalt oma protsessipositsiooni silmas pidades) seisukohale, et Ministril on maavanema teenistusest vabastamisel diskretsiooniõigus teha VV-le ettepanek maavanema teenistusest vabastamise kohta ning VV-l on omakorda diskretsiooniruum antud ettepaneku aktsepteerimiseks või tagasilükkamiseks ning kehtib HMS §st 56 tulenev põhistamiskohustus. 3.2 Vastustaja nõustub, et Ministril on avaliku teenistuse seaduse (
) § 113³ lg 1 alusel maavanema teenistusest vabastamise ettepaneku tegemisel diskretsiooniõigus (otsustusdiskretsioon) – Minister võib otsustada teha ettepaneku, aga ta võib otsustada ka mitte teha ettepanekut maavanema vabastamiseks, kui tema hinnangul koostöö ei suju. Antud juhul on Minister oma kaalutlusõigust ka kohaselt teostanud, tuues 21.10.09. a VV-le esitatud ettepanekus (edaspidi Ettepanek) välja kaalutlused, miks Minister peab õigeks maavanema teenistusest vabastamist koostöö mittelaabumise tõttu. Ettepanekule on viidatud Korralduses, see on lisatud Korraldusele ning see on tehtud kaebajale teatavaks koos Korraldusega. Ent kindlasti ei ole võimalik nõustuda kaebaja poolt arusaadavalt protsessuaalsetel kaalutlustel kaebuses esitatud kallutatud seisukohaga, et ka Vabariigi Valitsusel oli Maavanema vabastamisel kaalutlusõigus. Kaebusest nähtuvalt kahtleb kaebaja ka ise oma vastavas seisukohas. Kaebaja väide, et
ja VVS ei sätesta üheselt, kas Ministri vastav ettepanek on Vabariigi Valitsusele täitmiseks kohustuslik või mitte, ei vasta kehtivale õigusele. Nimelt viitab nii
§-i 113³ lg 1 kui ka VVS §-i 83 lg 5 p 1 imperatiivne normi sõnastus üheselt diskretsiooniõiguse puudumisele Vabariigi Valitsuse puhul.
³ lg 1 kohaselt vabastatakse maavanem teenistusest regionaalministri hinnangul regionaalministri ja maavanema 8 koostöö mittelaabumise tõttu. VVS § 83 lg 5 p 1 kohaselt otsustab Vabariigi Valitsus maavanema ennetähtaegse ametist vabastamise regionaalministri ettepanekul regionaalministri ja maavanema koostöö mittelaabumise tõttu vastavalt avaliku teenistuse seaduse §-le 113³. Viidatud normid sätestavad obligatoorses sõnastuses Vabariigi Valitsuse kohustuse vabastada maavanem ametist regionaalministri vastava ettepaneku saamisel. Erinevalt mitmetest teistest
-i sätetest, kus on sätestatud ametniku vabastamise diskretsiooniõigus (vt nt
§-d 116-119 „ametniku võib vabastada“), ei ole Vabariigi Valitsusele antud maavanema vabastamisel mingit diskretsiooniõigust (võrdle sõnastus „maavanem vabastatakse“ versus „ametniku võib vabastada“). Sarnaselt puudub diskretsiooniõigus nt ametniku teenistusest vabastamisel ametiasutuse likvideerimise tõttu ja teenistusse võtmise eeskirjade rikkumise tõttu (
lg 1 ja
lg 1), kus samuti sätestatakse obligatoorses vormis „ametniku vabastamine“.
³ lg 2 kohaselt peab VV maavanema vabastamisel kontrollima üksnes seda, kas esineb nimetatud sättes sisalduv piirang maavanema vabastamiseks – nimelt, nimetatud sättest tulenevalt ei saa maavanemat teenistusest vabastada enne aasta möödumist regionaalministri ja maavanema koos töötamise algusest. Eeltoodud asjaoludel on ilmne, et VV-l ei olnud Ettepaneku saamisel kaebaja teenistusest vabastamise otsustamisel kaalutlusõigust ning VV pidi Ettepaneku saamisel maavanema vabastama. VV pädevuses ei ole Ettepaneku saamisel hinnata, kas Ettepanek on sisuliselt põhjendatud ning kas Ministri ja maavanema koostöö ka tegelikult ei laabu. Õiguslikult on Ministri Ettepanek HMS mõttes käsitletav mitte toiminguna, nagu väidab kaebaja, vaid siduva eelhaldusaktina (HMS § 52 lg 1 p 2). Siinkohal on asjakohane viidata Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-26-08, milles Riigikohus märgib toimingu, eelhaldusakti ja lõpphaldusakti vaidlustamise osas järgnevat: „Kolleegiumi hinnangul on antud juhul õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehti õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määrati osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki menetlusosalistele koheselt veel mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel koostatud akt, milles tööandja fikseerib, et tööõnnetust ei toimunud, toob kaebajale iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav /.../.“ Ettepaneku kui eelhaldusaktiga määratakse Ministri poolt õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määratakse kindlaks ka lõpliku haldusakti (ehk antud juhul Korralduse) sisu. Seega toob Ettepanek kaebajale kaasa iseseisvalt õiguslikke tagajärgi ning kaebaja pidanuks ka Ettepanekut kui eelhaldusakti vaidlustama, kui ta oleks soovinud Maavanema teenistusest vabastamise sisulisele poolele (ehk vabastamise põhjustele ja kaalutlustele) vastu vaielda. Kuna aga kaebaja Ettepanekut kui eelhaldusakti vaidlustanud ei ole (selleks oli 1-kuuline tähtaeg, mis on ammu möödunud), siis on kaebaja minetanud ka võimalused vaielda vastu Maavanema vabastamise sisulistele põhjendustele ja kaalutlustele ning Ettepanekut tuleb käesolevas kohtuvaidluses käsitleda kui kehtivat ja siduvat ning hinnata, kas Korraldus on Ettepaneku alusel vastu võetud õiguspäraselt, arvestades Vabariigi Valitsuse diskretsiooniõiguse puudumist. Kaebajal ei ole seega võimalik Korraldusele esitatud tühistamiskaebuse raames Ettepanekut vaidlustada. Ettepanek oli vastustajale Maavanema vabastamisel siduv ning kehtiva Ettepaneku saamisel ning
§-st 113³ lg 2 sätestatud välistuste mitteesinemisel (1-aastane koostööaeg) pidi vastustaja Maavanema vabastama. Vastustajal puudus valiku- või otsustusdiskretsioon antud küsimuse osas, vastustajal puudus pädevus ise hakata hindama Maavanema ja Ministri koostöö (mitte)laabumist ning ta ei saanud jätta Maavanemat vabastamata, sest selleks puudus seaduses sätestatud välistus. See, et maavanema ametist vabastamine on ka
§-i 113³ lg 1 puhul antud Vabariigi Valitsuse pädevusse ning formaalselt vormistab ametist vabastamise Vabariigi Valitsus (kuigi siduva eelotsuse teeb selles küsimuses Minister), tuleneb
§-i 112 nõudest, et ametniku võib teenistusest vabastada üksnes isik või ametiasutus, kellel on tema teenistusse võtmise õigus. Maavanema nimetab ametisse Vabariigi Valitsus regionaalministri ettepanekul. 3.3 Alternatiivselt, isegi kui oleks võimalik nõustuda kaebaja poolt kaebuses toodud seisukohaga, et Ministri Ettepaneku näol on tegemist toiminguga (millega aga vastustaja ei nõustu), pidanuks 9 kaebaja ka Ettepanekut kui toimingut iseseisvalt vaidlustama (vt HMS § 109) ning Korralduse tühistamiskaebusega ei ole mingil juhul hõlmatud Ettepaneku kui toimingu vaidlustamine. Piirdudes vaid Korralduse tühistamiskaebusega, on kaebaja teadlikult valinud selle, et ta ei vaidlusta Ministri Ettepanekut ning seega pidi arvestama ka sellega, et kohus peab Ettepanekut käsitlema kui kehtivat ja siduvat. Oluline on, et kohus ei saa ka iseseisvalt asuda Kaebust sisustama teisiti, kui seda on teinud kaebaja ehk käsitlema kaebust muul viisil kui tühistamiskaebusena. Muuhulgas ei saa kohus hakata kaebaja kaebust käsitlema
kohase kaebusega teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu nõudmiseks, kuna kaebaja ei ole sellist kaebust esitanud. IV Kuna vaidlustatud Korralduse näol ei olnud tegemist diskretsiooniotsusega, siis ei saa Korralduse tühistamist tingida ka kaalutluste väidetav puudumine või ebapiisavus ja/või HMS § 56 lg 3 sätestatud kaalutlusotsusele esitatavate nõuete rikkumine. Kuna tegemist ei olnud kaalutlusotsusega, siis tuleb Korralduse õiguspärasuse hindamisel piirduda HMS §-s 56 lg 2 sätestatule vastavuse hindamisega. Kaebaja on Korraldusele ette heitnud seda, et see ei vasta HMS §-s 56 sätestatud nõuetele, kuna antud juhul on kaebaja hinnangul tegemist diskretsiooniotsusega ning seetõttu peab haldusakt olema eriti põhistatud ja välja peavad olema toodud kaalutlused. Eeltsiteeritud kaebaja seisukohad ei ole antud vaidluses, arvestades seda, et tegemist on pelgalt Korralduse tühistamiskaebusega, asjakohased ega õiged. Kuna Korralduse näol ei ole tegemist kaalutlusotsusega, ei pea see olema põhjendatud nii nagu kaalutlusotsus (ehk vastavalt HMS §-le 56 lg 3). Korralduse näol on tegemist nö tavapärase haldusaktiga (mitte kaalutlusotsusega), mille motiveerimisnõuded on sätestatud HMS §-st 56 lg 2: „Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.“ Korralduse puhul on HMS § 56 lg 2 nõudeid vaieldamatult täidetud, kuna välja on toodud nii õiguslik alus (VVS § 83 lg 5 p 1,
³ lg 1 ja 131 lg 5) kui ka faktiline alus, milleks on Ministri Ettepanek, milles väljendub Ministri hinnang maavanemaga koostöö mittelaabumise kohta. Kuna vastustajal puudus diskretsiooniõigus maavanema vabastamise üle otsustamisel, rääkimata Maavanema ja Ministri koostöö (mitte)laabumise osas hinnangu andmise osas, siis ei peagi Korralduses sisalduma Vabariigi Valitsuse kaalutlusi Maavanema vabastamise ja/või Ministri ja Maavanema koostöö mittelaabumise osas. Kuigi vastustajal puudus pädevus ja vajadus sisuliselt hinnata Ettepanekus toodud kaalutlusi maavanema ametist vabastamise osas (kuna Korralduse näol ei olnud tegemist kaalutlusotsusega), on Vabariigi Valitsus Ministri Ettepanekus toodud põhjendustega nõustunud ning on Ettepaneku lisanud Korralduse juurde, et Korralduse adressaadil oleks selge ja ühene ülevaade ametist vabastamise asjaoludest ning et kaebajal oleks võimalik seaduses sätestatud tähtaja jooksul soovi korral oma õigusi halduskohtus kaitsta. Ministri 21.10.09 Ettepaneku lisamine Korraldusele ongi põhjendatav sellega, et Ettepanek oli Korralduse vastuvõtmise faktiliseks aluseks ning Ettepaneku kaudu on kaebajal kui ametist vabastatud ametnikul võimalik tutvuda ka Ministri sisuliste kaalutlustega ametist vabastamise osas. V Isegi kui kaebaja saaks antud vaidluses tugineda Ministri tegevusele ja Ettepaneku väidetavatele sisulistele puudustele (mida aga arvestades kaebuse eset teha ei saa), on ilmne, et Maavanema vabastamist on kohaselt kaalutletud ja põhjendatud ning Maavanema teenistusest vabastamine toimus ka sisuliselt õiguspäraselt. 5.1 Nagu ülal öeldud, puudus vastustajal Maavanema vabastamisel diskretsiooniõigus ja vastustaja pidi Ettepaneku saamisel Maavanema vabastama. Kuna kaebaja on valinud õiguskaitsevahendiks käesolevas kohtuvaidluses tühistamiskaebuse üksnes Korraldusele ega ole vaidlustanud Ettepanekut, siis ei saa ka kohus tühistamiskaebuse lahendamisel arvestada Ettepanekut ja selles sisalduvaid kaalutlusi puudutavate väidetega. Ministri poolt Maavanema ametist vabastamise väidetav ebaõige ja ebapiisav kaalumine ning Ettepaneku põhjenduste väidetavad puudused ei saa tingida Korralduse tühisust. Paraku on kaebaja paljuski põhjendanud oma kaebust just etteheidetega Ministri tegemata jätmistele (vt kaebuse p 3), mis tuleb jätta tähelepanuta. Vastustaja ei pidanudki asuma hindama Ministri koostöö (mitte)laabumist Maavanemaga Ministri Ettepanekus toodud üksikküsimuste pinnalt ja/või analüüsima, kas nimetatud küsimused puudutavad Ministri ja maavanema 10 koostöövaldkondi. Isegi kui vaidlustatud haldusakti näol oleks tegemist diskretsiooniotsusega (mida tuleb aga eitada), siis
³ lg 1 kohaldamisel on vaieldamatult määravaks just ja ainult Ministri hinnang koostöö mittelaabumise kohta, mitte aga vastustaja hinnang, mistõttu vastustaja ei pidanudki andma hinnangut koostöö sujumisele – eeltoodule viitab üheselt ka viidatud normi obligatoorne sõnastus. 5.2 Ent isegi kui vastustaja oleks pidanud kaebaja poolt vaidlustatud haldusaktis (Korralduses) kaaluma Maavanema ametist vabastamist sisuliselt ning hindama Ministri Ettepanekus toodud põhjenduste asjakohasust (millise käsitlusega vastustaja ei nõustu), tuleb märkida, et kaebaja vastavasisulised väited Maavanema alusetu ja õigusliku aluseta ametist vabastamise osas ei ole ka sisuliselt põhjendatud. Alljärgnevalt käsitleb vastustaja kokkuvõtvalt kaebaja väidete alusetust: 5.2.1 Kaebaja on
§-s 113³ lg 1 sisalduvaid „koostöö“ ja „koostöö mittelaabumise“ mõisteid ebaõigesti, liialt kitsendavalt ja normi eesmärgiga vastuoluliselt tõlgendanud. Minister ja vastustaja on
§-s 113³ lg 1 kohaldanud ja sisustanud eesmärgipäraselt ja õiguspäraselt. 5.2.1.1 „Koostöö“ mõistest
Kaebaja on oma kaebuse punktis 3.1.2 jõudnud
§-s 113³ lg 1 tõlgendamisel järeldusele, et nimetatud sätte alusel saab maavanema vabastada vaid siis, kui maavanema ja regionaalministri koostöö ei laabu küsimuses, mille osas nad on seadusandja poolt kohustatud koostööd tegema. Kaebaja toob oma kaebuses välja mõned konkreetsed sätted, kus sisalduvad koostöö kohad (VVS § 84 p 6, 7, 12 ja 14 ning PlanS § 29). Kaebaja hinnangul ei saa regionaalministri rahulolematus maavanema ainupädevusse kuuluvate küsimuste lahendamisel olla vaidlusaluse sätte kohaldamise aluseks. Vastustaja rõhutab, et kaebaja äärmiselt kitsendav käsitlus
§-s 113³ lg 1 sisalduva „koostöö“ mõiste tõlgendamisel ei ole õige ega kooskõlas normi eesmärgiga. Kaebaja jätab tähelepanuta ja ilmselt teadlikult viitamata nendele õigusaktide sätetele, millest tuleneb väga ulatuslik ja lai koostööruum maavanema ja regionaalministri vahel. Nimelt, VVS § 84 p 3 (mille on kaebaja jätnud ilmselt teadlikult tähelepanuta) kohaselt annab maavanem oma tegevusest aru regionaalministrile. Eelviidatud sättest koosmõjus VVS §-ga 84 p 1 (maavanem esindab maakonnas riigi huve ning hoolitseb maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest) ja §-ga 84 p 1 (maavanem juhib maavalitsuse tööd) ning regionaalministri teenistuslikku järelevalvet maavanema üle reguleerivate VVS §-dega 49¹ lg 2¹ ning 95 saab tuletada vaid ühte – nimelt seda, et regionaalministri ja maavanema koostööruum on äärmiselt ulatuslik ning hõlmab laiemalt kogu tegevust, mis puudutab maakonnas riigi huvide esindamist ja maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest hoolitsemist. Kogu eelviidatud tegevuse osas, samuti maavalitsuse töö juhtimise osas, on maavanemal aruandmiskohustus regionaalministri ees ning regionaalministril omakorda teenistusliku järelevalve pädevus maavanema üle. Seega, erinevalt kaebaja äärmisest kitsast tõlgendusest, justkui piirduks maavanema ja regionaalministri koostöö mõne üksiku kokkupuutepunktiga, on kohalduvaist õigusaktidest tulenevalt maavanema ja regionaalministri koostööruum äärmiselt lai ning sisuliselt hõlmab kogu maavanema tegevust maavalitsuste juhtimisel ning maakonnas riigi huvide esindamisel ja maakonna tervikliku ning tasakaalustatud arengu tagamisel. Kõikides neis küsimustes on maavanem kohustatud tegema koostööd regionaalministriga. Juhul, kui oleks võimalik nõustuda kaebaja käsitlusega ning piirduda koostööruumi sisustamisel vaid kaebaja poolt välja toodud väga üksikute kokkupuutepunktidega, looks see olukorra, kus
³ lg 1 ei oleks praktikas eesmärgipäraselt kohaldatav ning tegemist oleks sisutühja sättega. Õigusriigis ei saa aga aktsepteerida olukorda, kus seadusandja kehtestab sisutühja (rakendamatu) normi või kohus tõlgendab õiguse rakendamisel normi viisil, et see norm kaotaks oma regulatiivsuse ja mõtte. 5.2.1.2 „Koostöö mittelaabumise“ mõistest
5.2.1.2.1 Kaebaja on oma kaebuse punktis 3.1.3 asunud seisukohale, et: 1) „koostöö mittelaabumiseks“ peavad olema erinevad arusaamad töö eesmärkidest ja selle tegemise meetoditest, mitte regionaalministri subjektiivne antipaatia; 2)
³ lg 1 ei vabasta regionaalministrit distsiplinaarjärelevalve teostamise kohustusest; 3) enne
³ lg 1 kui kõige rängemate tagajärgedega vahendi kohaldamist peaks minister teavitama maavanemat teda häirivatest probleemidest ning looma sellega eelnevalt võimaluse koostöö parandamiseks. Eeltoodud kaebaja käsitlus on taaskord meelevaldne ja normi eesmärgiga vastuoluline. 11 5.2.1.2.2 Esmalt, nagu käesoleva vastuse punktis 5.2.1.1 põhistatud, on
§-s 113³ lg 1 sisalduv „koostöö“ mõiste märkimisväärselt laiema sisuga kui kaebaja käsitluses. Sellest johtuvalt on ka „koostöö mittelaabumise“ mõiste tunduvalt laiemalt sisustatav.
§-s 113³ lg 1 eesmärgiks on tagada maavalitsuse kui avalik-õigusliku haldusülesandeid täitva asutuse tegevuse efektiivne toimimine kooskõlas õigusaktidega ja konstruktiivses koostöös regionaalministriga. Koostöös regionaalministriga peab maavanem tulenevalt VVS § 84 p 1 tagama maakonnas riigi huvide esindamise ja hoolitsema maakonna tervikliku ning tasakaalustatud arengu eest. Olukorras, kus riigi huvide esindamine maakonnas või maakonna terviklik ja tasakaalustatud areng ei ole maavanema tegevuse (nt õigusakte eirava tegevuse) tõttu tagatud, ei saa ka regionaalministri ja maavanema koostööd tõhusaks ja laabuvaks pidada. Selline olukord pärsib omakorda maavalitsuse tegevust. Teisalt on regionaalministri ja maavanema koostöö mittelaabumisel takistatud ka siseministeeriumi tegevus, kelle ülesandeks on regionaalhalduse ning regionaalarengu kavandamine ja koordineerimine (VVS § 66 lg 1) ning selle kaudu on loomulikult häiritud ka regionaalministri enda tegevus (VVS § 49¹). Regionaalministri ja maavanema koostöö laabumiseks peab esinema olukord, kus VVS §-s 84 sätestatud eesmärgid (eeskätt riigi huvide esindamine maakonnas ja maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu tagamine) oleksid saavutatavad, VVS §-s 84 sätestatud maavanema ülesanded (sh maavalitsus töö juhtimine, maavanema poolt oma tegevusest regionaalministrile aruandmine) on täidetud ning maavalitsuse ja siseministeeriumi tegevus sujuks ega oleks regionaalministri ja maavanema erimeelsuste tõttu pärsitud. Kõik vastupidised olukorrad on käsitletavad koostöö mittelaabumisena. Nõustuda ei ole võimalik ka kaebaja seisukohaga, et koostöö mittelaabumine peab väljenduma üksnes puhtobjektiivsetes kriteeriumides ning neid ei saa kirjeldada subjektiivsetes kategooriates.
§-i 113³ lg 1 kohaselt on maavanema ametist vabastamise puhul otsustavaks siiski just regionaalministri hinnang koostöö mittelaabumise osas. Hinnang sisaldab alati ja võibki sisaldada subjektiivseid mõõtmeid. Arvestades
³ lg 1 sõnastust, sisu ja eesmärki, on ilmne, et ametist vabastamine
³ lg 1 alusel eeldabki ministri subjektiivset laadi hinnanguid koostöö (mitte)laabumise osas. Oluline on seejuures, et neid hinnanguid saab ja peab andma ainult Minister, mitte aga käesoleva vaidluse pooleks olev Vabariigi Valitsus. Kuigi
³ kohaldamise osas puudub asjakohane varasem kohtupraktika ning ka
-i eelnõust ei leia nimetatud sätte osas seadusandja põhistusi kõnealuse regulatsiooni lülitamise kohta seadusesse, on siinkohal kohane analoogia korras viidata seadusandja selgitustele kohtute seaduse eelnõus (eelnõu nr 649 SE I), millega samuti sätestatakse analoogselt
§-ga 113³ seaduses ühe isiku vabastamine teise isikuga koostöö mittelaabumise tõttu. Nimetatud eelnõus on selle regulatsiooni kehtestamisel viidatud ka just
§-le 113³, mis näeb seadusandja seletuste kohaselt ette sarnase regulatsiooni. Kohtute seaduse eelnõus on seadusandja selgitanud koostöö mittelaabumise tõttu vabastamise võimalust järgnevaga: „Selline kohtujuhi vabastamise võimaluste avardamine peab samuti aitama kaasa kohtusüsteemi sisemise vastutus- ja kontrolliahela rakendumisele. Kõrgema kohtu esimees, kes kannab vastutust õigusemõistmise korrakohase toimimise eest kogu kohtu tööpiirkonnas tervikuna, mitte ainuüksi ühes kohtus, peab omama ka reaalset võimalust mõjutada neid protsesse, mille eest ta vastutab. /.../ Juhtimisülesannetest vabastamist koostöö mittelaabumise põhjusel ei tohi samastada distsiplinaarmenetlusega, sest see ei eelda sugugi kohtujuhi poolt oma ülesannete täitmata jätmist, vaid põhjused võivad peituda ka tavapärases inimlikus suhtlemises.“ Eeltoodu valguses on ilmne, et koostöö mittelaabumisele hinnangu andmine võib ja sisaldabki subjektiivseid mõõtmeid ning seadusandja on aktsepteerinud, et koostöö mittelaabumise põhjused võivad peituda ka tavapärases inimlikus suhtlemises. On mõistetav, et erinevad arusaamad töö eesmärkide saavutamise osas toovad kaasa ebakooskõla ka tavapärase inimliku suhtlemise tasandil ning see toob kaasa koostöö mittelaabumise. Seega ei ole õige kaebaja käsitlus, et koostöö mittelaabumise hindamine ei või üldse olla subjektiivsusest kantud. Tuleb aga märkida, et antud juhul on regionaalministri Ettepanekus siiski enam kui piisaval määral välja toodud objektiivselt kontrollitavaid näiteid koostöö mittelaabumisest, mis nii üksikuna kui ka kogumis annavad täiesti objektiivse aluse ministril hinnangu kujundamiseks, et koostöö maavanemaga ei laabu. Nii Korraldusest endast kui ka Ettepanekust nähtuvalt on kokkuvõtvalt antud juhul koostöö mittelaabumise põhjuseks erinev arusaam maavanema rollist ja vastutusest siseministeeriumi valitsemisalas oleva valitsusasutuse, 12 Harju Maavalitsuse, juhtimisel ning infovahetuse korraldamisel, mis takistab avatud organisatsiooni arendamist. Igast Ettepanekus välja toodud konkreetsest näitest on regionaalminister järeldanud üldisemat laadi hinnangu maavanema võimekusele tagada VVS §-s 84 sätestatud eesmärkide saavutamine ja ülesannete täitmine. Nii näiteks on menetlustähtaegadest mittekinnipidamise osas järeldanud minister (vt Ettepaneku lk 3 ülalt kolmas lõik), et maavanema poolt õigusaktide mittejärgimine ei anna regionaalministrile kindlust, et maavalitsust juhtiv V.L. järgib ka edaspidi õigusaktidest tulenevaid nõudeid ja suudab tagada elanike usalduse maavanema kui institutsiooni vastu. Maavanem peab oma käitumisega igati väljendama õiguskuulekust ning olema väärikaks eeskujuks elanikele kui ka maavalitsuse teenistujatele ja taunima resoluutselt Eesti Vabariigis kehtivate seaduste ja muude õigusaktide mittejärgimist. Paraku aga kinnitavad Ettepanekus välja toodud näited seda, et V.L. ei vasta eelnimetatud tunnustele, mis vastustaja hinnangul on juba iseenesest piisavaks asjaoluks, mis takistab maavanema ja ministri koostöö laabumist. 5.2.1.2.3 Teiseks, mis puudutab kaebaja väiteid
³ lg 1 seostest distsiplinaarmenetluse läbiviimisega ja maavanema eelneva hoiatamise väidetava kohustusega enne nimetatud sätte kohaldamist, märgib vastustaja, et
³ lg 1 kohaldamine ei eelda, et eelnevalt oleks maavanema suhtes maavanema rikkumiste osas läbi viidud distsiplinaarmenetlus ja/või et maavanemale oleks eelnevalt esitatud korduvaid etteheiteid ja sellega koos antud võimalusi koostöö parandamiseks.
³ lg 1 kohaldamise ainsaks eelduseks on see, et üheaastase koostööperioodi jooksul ministri hinnangul nendevaheline koostöö maavanemaga ei laabu. Kaebaja teeb kaebuses Korralduse õiguspärasusele etteheite ka selles osas, et minister ei ole varasemalt maavanemale koostöö osas mingeid etteheiteid teinud, mis andnuks maavanemale võimaluse koostöö parandamiseks. Vastav etteheide aga ei tugine kohalduvale õigusele, vaid üksnes kaebaja esindaja meelevaldsele normitõlgendusele.
§ -st 113³ lg 1 ei tulene, et maavanemat oleks võimalik koostöö mittelaabumise tõttu vabastada üksnes juhul, kui maavanemale on varasemalt ministri poolt tehtud korduvaid etteheiteid ja antud võimalusi koostöö parandamiseks ja/või maavanema rikkumiste osas oleks läbi viidud eelnevalt distsiplinaarmenetlus.
³ lg 1 kohaldamise ainsaks eelduseks on see, et üheaastase koostööperioodi jooksul ministri hinnangul koostöö maavanemaga ei laabu, kusjuures, nagu ülal põhjendatud, ei saa nimetatud sättes viidatud koostöö mõiste sisustamisel piirduda vaid kaebaja kaebuse punktis 3.1.1. toodud väga piiratud käsitlusega koostööst. Esmalt tuleb selguse huvides taaskord rõhutada, et
³ lg 1 alusel maavanema ametist vabastamine ei ole distsiplinaarkaristus ega ole mingilgi moel seostatav distsiplinaarmenetlusega, kuigi kaebaja üritab vaidlusalust sätet mitmel moel distsiplinaarmenetlusega siduda ja võrrelda. Teiseks on ja jääb distsiplinaarmenetluse läbiviimine teenistuslikku järelevalvet teostava isiku õiguseks, mitte aga kohustuseks, nagu väidab kaebaja. VVS § 84 p 3 alusel peab maavanem andma oma tegevusest aru regionaalministrile ning enamikel juhtudel annab see säte ministrile piisavad hoovad maavanema juhtimisalastele puudustele tähelepanu pööramiseks ja nende kõrvaldamise nõudmiseks, mistõttu Minister ei pidanud põhjendatuks iga üksiku juhtimisalase puuduse korral distsiplinaarmenetluse algatamist (see ei ole ka kohustuslik). Vastupidi, iga üksikjuhtumi korral (ning neid oli palju) võimaliku distsiplinaarmenetluse läbiviimine oleks ilmselt veelgi Maavanema ja Ministri koostööd halvendanud, tuues vältimatult kaasa Maavanema vaenuliku ja ennastõigustava käitumise suhetes Ministriga. Kui vaadata Ettepanekus Ministri poolt Maavanemale etteheidetavaid puudusi kogumis, on ilmne, et tegemist on põhimõttelist laadi erimeelsustega kaebaja ja Ministri arusaamades maavanema rollist ja vastutusest maavalitsuse juhtimisel ning maavanema ülesannete täitmisel. On ilmne, et iga üksiku juhtumi korral distsiplinaarmenetluse läbiviimine ei oleks antud juhul võimaldanud selliseid põhimõttelist laadi erisusi kõrvaldada või tulevikus vältida. Kuigi Minister ei olnud kohustatud
³ lg 1 kohaldamiseks eelnevalt Maavanemat distsiplinaarmenetlusele omaselt „hoiatama“ või andma talle võimalust end parandada, ei vasta ka sisuliselt tõele kaebaja väide, et Minister ei ole varasemalt kaebajale omavahelise koostöö osas etteheiteid teinud. Vastustaja on oma 15.12.09. a vastuse punktis 3.4 välja toonud, et nii Minister ise kui ka siseministeeriumi esindajad on korduvalt pööranud kaebaja tähelepanu tema tegevuses esinevatele puudustele, seda nii kirjalikult kui ka suuliselt (vastustaja on esitanud ka sellekohaseid tõendeid). Veelgi enam, see, et maavanem peab oma ülesannete täitmisel ja tema vastutusalas olevate eesmärkide saavutamisel 13 tagama õiguskuulekuse, läbipaistvuse, säästliku ja hea halduse tava järgimise ning seejuures ise olema seejuures nii elanikele kui ka maavalitsuse teenistujatele antud osas suurimaks ja väärikamaks eeskujuks, on sedavõrd elementaarne, et isegi naeruväärne on eeldada, et regionaalminister peaks sellise käitumise vajadust maavanemale korduvalt meelde tuletama (enne kui saab
Kaebaja väide, et tema suhtes peaks olema olnud läbi viidud distsiplinaarmenetlus üleastumiste osas või et teda peaks eelnevalt (ja kirjalikult) Ministri poolt hoiatama või puudustele koostöös tähelepanu juhtima, ei ole asjakohane ka põhjusel, et kõrgete riigiametnike vahel taoline suhtlemine on riigi väärikust alandav ja riigi maine huvides praktikas selliselt ka ei käituta.
³ lg 1 on suunatud väga kõrgete riigiametnike vahelise suhte reguleerimisele olukorras, kus ministri hinnangul nendevaheline koostöö ei laabu, kes peaksid riigi huve silmas pidavalt (riigimehelikkus) arvestama teenistusse asumisel, et nad võidakse riigi parema toimimise huvides ka vabastada. Tegemist on
-s numerus clausus loetletud kõrgete riigiametnike teenistussuhte reguleerimisega, mitte aga kõigi ametnike ja teenistujate suhtes rakenduvate sätetega. Samas ei ole ka kõrged riigiametnikud jäetud kaitseta, vaid see säte on rakendatav üksnes peale ühe aasta möödumist koostöö algusest ja ette on nähtud ka kompensatsioonimeetmed. 5.2.2 Puudub
Kaebaja leiab oma kaebuse punktis 3.2, et
³ lg 1 on vastuolus PS § 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega, mistõttu tuleb
Kaebaja leiab, et
³ lg 1 sätestatud abinõu ei ole sobiv, vajalik ega ka mõõdukas sättega taotletava eesmärgi saavutamisel. Vastustaja jääb käesolevaga oma 15.12.09 vastuses toodud seisukoha juurde, et
Vastustaja on 15.12.09. a vastuse punktis 2 (lk-d 2-5) põhjalikult põhistanud
³ lg 1 kooskõla põhiseadusega ning ei pea vajalikuks siinkohal neid seisukohti üle korrata, vaid jääb kõige varemkäsitletu juurde. Käesolevaga soovib aga vastustaja lisaks varasematele seisukohtadele esile tuua asjaolu, et kaebaja ei ole oma kaebuses tegelikult üldse kohaselt
Kaebaja on piirdunud paljasõnalise väitega, et
³ lg 1 on vastuolus põhiseadusega, kuna abinõu ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas. Kaebaja jätab aga tähelepanuta, et PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele saab konkreetse normikontrolli raames tugineda vaid juhul, kui kaebaja põhistab, et tema põhiõigusi või –vabadusi on ebaproportsionaalsest riivatud. Eeltoodu tuleneb nii PS §-i 11 enda sõnastusest kui ka Riigikohtu praktikas väljakujunenud seisukohtadest. PS § 11 kohaselt: „Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.“ Proportsionaalsuse põhimõte iseenesest ei ole põhiõigus ning ilma kaebaja põhiõiguste või –vabaduste riivet välja toomata ei ole võimalik konkreetse normikontrolli korras tuvastada normi põhiseaduse §-i 11 vastasust. Vaatamata eeltoodule ei ole kaebaja oma kaebuses esile toonud ühtegi tema enda põhiõigust või –vabadust, mis saaksid
Kuna kohus saab lähtuda vaid kaebaja enda poolt esile toodud asjaoludest kaebaja väidetavate õiguste rikkumise osas, ning kaebaja neid asjaolusid välja toonud ei ole, tuleb ainuüksi sel põhjusel jätta kaebaja taotlus
5.2.3 Ministri Ettepanekus käsitletud üksikjuhtumite üksikasjalik analüüs ja käsitlemine on antud vaidluse raames asjakohatu. Kuna käesoleva vaidluse puhul on tegemist Maavanema ametist vabastamise Korralduse tühistamiskaebusega, mitte aga distsiplinaarmenetlust puudutava kaebusega, on vastustaja hinnangul täiesti asjakohatu süvitsi lahata Ettepanekus käsitletud kuute üksikjuhtumit. Kuigi vastustaja leiab, et kaebaja vastuväited nende juhtumite osas on sisutud ja ebaõiged (nii Ettepanekus endas toodud põhjendustel kui ka 03.02.
113³ lg 1 alusel oli igati õigustatud. Vastustaja esindajad paluvad kaebuse jätta tervikuna rahuldamata ning mõista välja kaebajalt vastustaja kasuks viimase poolt kantud kohtukulud summas 155 952 krooni. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, selle täiendustega, vastustaja kirjalike seletustega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ja tunnistajate vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Vabariigi Valitsuse 22.10.2009 korraldusega nr 442 vabastati Harju maavanem V.L. teenistusest regionaalministri ja maavanema koostöö mittelaabumise tõttu ning maksti hüvitusena tema 6 kuu ametipalk. Õigusliku alusena on näidatud Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 83 lg 5 p 1 ja Avaliku 15 teenistuse seaduse (
) § 1133 lg 1. Regionaalministri põhjendused ja maavanema vastuväited on toodud teenistusest vabastamise eelnõu seletuskirjas, mis on Harju maavanema teenistusest vabastamise korralduse lahutamatu osa. Käesolev vaidlus seisneb selles, kas V.L.i teenistusest vabastamine koostöö mittelaabumise tõttu regionaalministriga oli õiguspärane või mitte, millele kohus annab hinnangu. Ühtlasi taotleb kaebuse esitaja jätta kohaldamata
lg 1 selle vastuolu tõttu Põhiseaduse § 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Vabariigi Valitsuse seaduse § 83 sätestab maavanema ametisse nimetamise ja ametist vabastamise, mille lõike 5 punkti 1 kohaselt maavanema ennetähtaegse ametist vabastamise otsustab Vabariigi Valitsus regionaalministri ettepanekul regionaalministri ja maavanema koostöö mittelaabumise tõttu vastavalt Avaliku teenistuse seaduse §-le
§-s 1133 sätestatakse maavanema vabastamine regionaalministri ja maavanema koostöö mittelaabumise tõttu, mille lõike 1 kohaselt maavanem vabastatakse teenistusest regionaalministri hinnangul regionaalministri ja maavanema koostöö mittelaabumise tõttu.
näeb ette hüvituse teenistusest vabastamisel, mille lõige 5 ütleb, et maavanema teenistusest vabastamise korral käesoleva seaduse § 1133 1. lõikes sätestatud alusel makstakse talle hüvitusena ametipalk ametiaja lõpuni jäävate kuude eest, kuid mitte rohkem kui kuue kuu ametipalk. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et V.L.ile maksti teenistusest vabastamisel hüvitusena tema 6 kuu ametipalk.
Sama sätte lõike 1 kohaselt ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Lõige 2 ütleb, et kui ametnik loobub ennistamisest, on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga. Kaebuses on esitatud vaidlustatud korralduse tühistamise nõue, hiljem aga, kaebuse täienduses, soovib kaebaja ka enda teenistusse ennistamist. Viimasel kohtuistungil kaebuse esitaja suuliselt muutis oma nõuet ja loobus enda teenistusse ennistamise nõudest ning selle asemel soovib hüvitist tema 6 kuu ametipalga ulatuses. Vastustaja esindajad vaidlesid nõude muutmise vastu, väites, et kaebuses ei ole välja toodud nõuet
alusel ning et kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses taotlenud üksnes kaevatava korralduse tühistamist. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 19 lg 7 kohaselt halduskohus vaatab asja läbi kaebuses või protestis esitatud taotluse ulatuses. Halduskohus ei ole seotud kaebuse või protesti sõnastusega. Sama sätte lõige 8 ütleb, et kaebuses või protestis esitatud taotlust võib kaebuse või protesti esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Vastustaja pool vaidles kaebaja nõude muutmisele vastu. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole oma kaebuse resolutiivosas nõudena välja toonud lisaks korralduse tühistamise nõudele ka
06.01.2010 ja 25.01.2010 kaebuse täienduste teksti sees, punktis 2.1 „Taotluse täpsustamine“, viidatakse teenistusse ennistamise soovile (kaebaja taotleb enda teenistusse ennistamist Harju maavanemana). Samuti ei ole kaebaja oma kaebuses või selle täiendustes märkinud lisaks teenistusse ennistamise nõudele ka nõuet teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks, mis aga ei oma tähtsust, kuna teenistusse ennistamise nõudest kaebaja loobus suuliselt 29.09.2010 toimunud kohtuistungil enne 16 kaebuse läbivaatamise lõpetamist. Vastustaja pool kohtuistungil vaidles kategooriliselt nõude muutmisele vastu. Käesolevas asjas vaidlust ei ole selles, et V.L. vabastati teenistusest mitte distsiplinaarkaristusena, vaid koostöö mittelaabumise tõttu regionaalministriga ning temale maksti teenistusest vabastamisel hüvitist 6 kuu ametipalga ulatuses, mida sellel alusel teenistusest vabastamise korral näeb seadus ette.
§-i 135 kohaldatakse ebaseaduslikult teenistusest vabastamisel.
alusel võimaldatakse ebaseaduslikult teenistusest vabastatud isikule koos haldusakti tühistamise (ebaseaduslikuks tunnistamise) nõudega valida ka kõnealuses sättes toodud nõude oma vabal tahtel ning vastavalt kaebuse eesmärgile. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja tahe on olnud suunatud vaieldava korralduse tühistamisele, mis ühtib ka halduskohtule esitatud kaebuse resolutiivosa nõude sõnastusega (resolutiivosa p.4). Kohus igal juhul peab otsustama kaevatava korralduse seaduslikkuse üle ning kui kohus jõuab järeldusele, et vaidlustatud korraldus on seaduslik, langeb iseenesest ära ka vaidlus käesolevas asjas
Seadus annab regionaalministrile õiguse otsustada koostöö laabumise üle maavanemaga, andes diskretsiooniõiguse koostöö hindamiseks ministrile, selline on olnud seadusandja tahe. Vabariigi Valitsus regionaalministri ettepanekul otsustab maavanema teenistusest vabastamise. Seega Vabariigi Valitsus omakorda otsustab diskretsiooni korras maavanema ennetähtaegse ametist vabastamise. Regionaalministri pädevuses on üksnes maavanema teenistusest vabastamise ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele koostöö mittelaabumise põhjusel. Käesoleval juhul Vabariigi Valitsus otsustas regionaalministri ettepaneku rahuldada ning ennetähtaegselt vabastada maavanem teenistusest regionaalministriga koostöö mittelaabumise tõttu vastavalt VVS §-le 83 lg 5 p 1 koostoimes
§-ga 1133 lg
lg 1 ei ole vastuolus Põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ning puudub alus Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks. Koostöö laabumist maavanemaga hindab regionaalminister, kuulates ära maavanema seisukoha. Otsustajaks selle üle, kas koostöö maavanemaga laabub või mitte, on regionaalminister. Kohus ei näe siin vastuolu Põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega, nagu väidab kaebuse esitaja. Vastustaja on esitanud menetluskulude hüvitamise taotluse. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 5 kohaselt kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus on seisukohal, et käesolevas kohtuvaidluses ei olnud vastustajal põhjendatud ega vältimatu asutuseväliselt õigusabiteenuse tellimine. Lähtudes eeltoodust ja arvestades asjaoluga, et käesoleval juhul ei ole tegemist haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuva küsimusega, ei ole kohtu hinnangul vastustaja poolt õigusabiteenuse tellimine advokaadibüroolt põhjendatud. Samuti kohus leiab, et käesoleval juhul menetluskulude väljamõistmine kaebajalt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes ebamõistlik vastavalt HKMS §-le 92 lg
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.