3-10-2908/8

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2908 Otsuse kuupäev

1. september 2011 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Jaak Tarvis´e kaebus Tartu Vanglalt kahju 3 622 (231,49 eurot) krooni ja intressi 6% aastas hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja Jaak Tarvis Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 3.oktoober
2. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
3. 08.septembril 2010 esitas Jaak Tarvis Tartu Vanglale taotluse varalise kahju hüvitamiseks summas 3622 krooni ja 6%-lise aastaintressi nõudes. Kahju tekitati J. Tarvisele sellega, et ajavahemikul 13.juuni 2008 - 30.detsember 2008 Tartu Vangla kaupluses sooritatud ostudele oli õigusvastaselt vangla poolt kehtestatud juurdehindlus. Kaebaja leiab, et juurdehindluse kehtestamine vangla kaupluses oli vastuolus põhiseaduse §-ga
4. Oma nõudes tugineb ta Õiguskantsleri 20.03.2007 kirjale nr 7-1/060511/
5. 29.oktoobri 2010 otsusega nr 3-30/226 jättis Tartu Vangla J.Tarvise kahjuhüvitise taotluse rahuldamata. 09.novembril 2010 esitas Jaak Tarvis halduskohtule kaebuse, milles taotleb vangla kauplusest ajavahemikul 13.juuni 2008 - 30.detsember 2008 tehtud ostudele kehtestatud juurdehindluse hüvitamist kogusummas 3 622 krooni ja intressi 6% aastas hüvitamist. 1 Kaebuse põhjendused
6. Jaak Tarvis märgib kaebuses, et alates 13.juuni 2008 kuni 30.detsember 2008 on ta viibinud Tartu Vanglas ja teinud sisseoste Tartu Vangla kauplusest 20 136 krooni eest. Tartu Vangla kaupluse keskmine juurdehindlus kuni
7. juulini 2009 oli 17,99%. Kaebaja on seisukohal, et vahendatud kaupadele juurdehindluse rakendamine oli vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga. Kaebaja leiab, et üheski seaduses ei ole antud vangla direktorile (enne 24.07.2009) õigust määrata vangla poes müüdavatele kaupadele hinnalisa, mis oma sisult on rahaline kohustus, siis puudus vangla direktoril ka õigus seda teha. Samale seisukohale on asunud ka õiguskantsleri 20.03.2007 kirjas nr 71/060511/
8. Jaak Tarvis taotleb Tartu Vanglas kaupade hinnalisa võtmise tunnistamist seadusevastaseks ja tema poolt alusetult makstud hinnalisa väljamõistmist summas 3622 krooni ühes aastaintressiga 6%, tuginedes riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) §-le
9. Vastustaja vastuväited
10. Vastustaja on seisukohal, et J.Tarvise kaebus ei kuulu rahuldamisele. Vastustaja ei ole kaebuse esitajale õigusvastaselt ja süüliselt varalist kahju põhjustanud ega nõustu Õiguskantsleri 20.03.2007 kirjas nr 7-1/060511/0701815 „Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks“ toodud seisukohaga, mille kohaselt oli kaupadele juurdehindluse rakendamine vangla kaupluses vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga.
11. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on lahendis nr 3-4-1-10-00 märkinud, et riik võib avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhetes: „Sellisel juhul allub riigi tegevus reeglina samadele eraõiguslikele normidele ja põhimõtetele, mis laienevad kõigile tsiviilõiguse subjektidele. Nii ei vaja eraõiguslikes suhetes tehingutingimuste määratlemine seadusest tulenevat erivolitust. Lepingutingimuste kindlaksmääramine eraõiguslikes suhetes on pakkumine või kutse pakkumisele, millega või mille ajendil hakatakse lepingut sõlmima. Isegi kui selline tahteavaldus või üleskutse on vormistatud täitevvõimu määrusena, pole sisuliselt siiski tegemist määrusega, mis alluks avaliku õiguse põhimõtetele.“
12. Kuni 01.06.2008.a kehtinud vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval lubatud teha sisseoste vangla vahendusel sisekorraeeskirjades sätestatud korras ja samal ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. Alates 01.06.2008 – 24.07.2009 kehtinud VangS ja VSKE redaktsioonides muudeti sõnastust selliselt, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrolli all vähemalt üks kord kuus. Alates 24.07.2009 kuni käesoleva ajani kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Seega ei kuulunud kuni 23.07.2009 Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine: kuni 01.06.2008 oli vanglal üksnes kohustus kinnipeetavate sisseoste vahendada ja edaspidi sisseoste kontrollida, mitte aga kaupa müüa. 2 Kuna Tartu Vangla müüs kinnipeetavatele kaupu ise, oli vastustaja ja kaebaja vahel tegemist müügi, mitte vahendamisega ning sõlmitud müügilepingute näol tegemist eraõigusliku suhtega. Kaebuse esitaja ja Tartu Vangla kaupluse vahel sõlmiti müügileping selliselt, et esmalt andis vangla kauplus teada, milliseid kaupu ja milliste hindadega oli kaebajal võimalik osta ning seejärel avaldas kaebaja kirjalikult, milliseid konkreetseid kaupu ta osta soovib, nõustudes selle eest tasuma kaupade nimekirjas märgitud hinda. Vangla kauplus toimetas kaebajale soovitud kauba kätte, kaebaja võttis kauba vastu, tasus selle eest ega ole kauba hinna, selle kujunemise ega kvaliteedi kohta pretensioone esitanud. Sellega on kõik kaebaja ja vastustaja vahelised müügilepingud nõuetekohaselt täidetud.
13. Ükski õigusakt ei anna kaebajale kui tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinna või sisseostuhinna eest ja tegelda müügiprotsessiga tasuta. Vabaturumajanduse üheks põhimõtteks ongi hindade vaba kujunemine vastavalt nõudluselepakkumisele ja ükski õigusakt ei kohusta isikut kaupa üldse ostma või ostma seda hinnaga, mis tema arvates on liialt kõrge. Vastustaja ei ole kasutanud ebaausaid, eksitavaid ega agressiivseid kauplemisvõtteid, mis võinuksid moonutada kaebaja majanduskäitumist, st mõjutada tema valikuvabadust või ostukäitumist, mille tulemusena tegi tehinguotsustusi, mida ta muidu teinud ei oleks. Tartu Vangla avamisest alates on kaupluse tegevust kontrollinud erinevad järelevalveorganid, sh riigikontroll ja tarbijakaitseamet, kuid keegi neist ei ole pidanud hinnalisa kehtestamist kinnipeetavate kui tarbijate õigusi riivavaks ja/või seadusega vastuolus olevaks.
14. Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas juurdehindluse kehtestamine oli õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Vangla kauplusest sisseoste tehes oli kaebaja soodsamas olukorras võrreldes olukorraga, milles oleks ta olnud siis, kui ta oleks kaupa ostnud eraettevõtjast kaupmehelt. Keskmine juurdehindlus vangla kaupluses ei olnud ebamõistlikult suur arvestades, et vangla kattis sellega müügiprotsessi korraldamisega kaasnenud paratamatud ja vajalikud kulutused. Kui kaebaja oleks teinud sisseoste äriühingult, kelle eesmärgiks on võimalikult suure kasumi teenimine, oleks ta ikkagi pidanud maksma juurdehindlust vähemalt samas suurusjärgus. Seetõttu viiks kaebaja poolt nõutud rahasumma tagastamine ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumisele. Kohtu põhjendused ja otsus
15. Jaak Tarvise kaebus on esitatud avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju hüvitamiseks perioodi 13.06.2008 kuni 30.12.2008 eest. Nõude suurus on 3622 krooni (231,49 eurot), millele lisandub intress 6% aastas. Kohus on seisukohal, et J.Tarvise kaebus ebaseaduslikult saadus raha tagastamiseks ning alusetult saadud rahast 6% intressi arvestamiseks ning väljamõistmiseks on alusetu ning jääb rahuldamata. 3
16. Kaebuse esitaja tugineb kaebuses õiguskantsleri poolt 20.03.2007 Justiitsministeeriumile saadetud märgukirjale nr 7-1/060511/
17. Nimetatud märgukiri on saadetud ministeeriumile seoses rikkumise tuvastamisega Pärnu Vangla kaupluses rakendatud juurdehindlusega. Märgukirjas juhib õiguskantsler tähelepanu sellele, et vastavalt riigivastutuse seaduse (RvastS) § 22 lg-le 1 võib isik nõuda õigusliku aluseta avalikõiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti ning § 23 p-le 1, mille kohaselt võib lisaks sellele nõuda ka alusetult saadud raha eest intressi kuus protsenti aastas. Kuna J.Tarvise kaebus on esitatud lähtudes õiguskantsleri märgukirjas antud suunistest, käsitleb kohus kaebuse nõuet alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, mida reguleerivad RvastS paragrahvid 22-
19. 01.06.2008 jõustunud ja kuni 24.07.2009 kehtinud VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt võis kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine on vanglas lubatud. 30.11.2000.a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb sisseoste vangla kontrolli all, tasub sisseostu eest oma isikuarvelt ning et sisseoste võimaldatakse teha vähemalt üks kord kuus. Alates 24.07.2009 kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Ka kuni 24.07.2009 kehtinud § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt võis kinnipeetavatele kaupa müüa (kaupade müügi teenust osutada) vangla ise või siis eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping.
20. Kohus leiab, et vanglas kinnipeetavatele vähemalt kord kuus sisseostude tegemiseks võimaluse loomine on vangla avalik-õiguslik ülesanne. Tuleb aga teha vahet vanglas kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks võimaluse loomise kui haldusülesande ning kaupade müümise (müügiteenuse osutamise) kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. Siinjuures ei ole oluline, kas müügiteenust osutas vangla ise või eraõiguslik isik lepingu alusel. Seega kuni 24.07.2009 (VangS § 48 lg 1 praegu kehtiva redaktsiooni jõustumiseni) ei kuulunud Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine, vanglal oli üksnes avalik-õiguslik kohustus sisseostude tegemiseks võimalus korraldada ning sisseostude tegemist kontrollida. VangS § 48 lg 1 01.06.2008 - 24.07.2009 kehtinud sõnastus osta kaupu „vangla kontrollimisel“ tähendas kohtu arvates seda, et vanglal tuli vangla julgeoleku huvides tagada, et kinnipeetavatel oleks võimalik soetada üksnes vanglas lubatud kaupa (toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju).
21. Kaebuse esitaja tugineb oma alusetust rikastumisest tulenevas nõudes õiguskantsleri 20.03.2007 märgukirjas toodud seisukohale, et kaupadele juurdehindluse rakendamine vangla kaupluses on vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga. Kohus ei nõustu õiguskantsleri 20.03.2007 märgukirjas toodud seisukohaga, et vangla poolt vangla kaupluses juurdehindluse rakendamine on vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga. Põhiseaduse § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. 4 Kohtu veendumusel ei ole Tartu Vangla kaupluses kehtinud hinnalisandi näol tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega ehk tasuga haldusülesande täitmise eest. Hinnalisand ei ole käsitletav riikliku maksu, koormise, lõivu, trahvi või sundkindlustuse maksena, mille saab kehtestada üksnes seadusega.
22. Vastustaja märgib õigesti, et tarbijal, sealhulgas ka vanglas kinnipeetaval isikul, ei ole subjektiivset õigust nõuda talle kauba müümist omahinnaga või sisseostuhinna eest või müügiprotsessiga tegelemist tasuta. Seega on igas kaupluses, sealjuures ka vanglas asuvas kaupluses müüdavatele kaupadele kehtestatud juurdehindlus (hinnalisand) tavapärane ja vajalik, et katta kaupluse pidamisega kaasnevad vajalikud ja paratamatud kulud. Kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool vanglat ei peaks olema ega tohiks olla erineval tasemel. Kohus nõustub vastustajaga põhimõtteliselt, et tarbijal, sealhulgas kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda talle kauba müümist omahinnaga või sisseostuhinnaga või müügiprotsessiga tegelemist tasuta. On igati loogiline ja praktiliselt ainuvõimalik, et igas kaupluses müüdavatele kaupadele on kehtestatud juurdehindlus, et katta kaupluse majandamisega ja teenuse osutamisest tulenevad vajalikud kulud. Seejuures kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool vanglat ei tohiks olla erineval tasemel. Nähtuvalt õiguskantsleri märgukirjast, on kinnipeetava pöördumise aluseks olnud arvamus, et Tartu Vangla kaupluse hinnad on põhjendamatult kõrged, mitte see, et müüdavatele kaupadele on õigusvastaselt juurdehindlus kehtestatud. Kinnipeetava seisukoht ei ole kinnitust leidnud, kuna vangla arvestuse järgi oli sel perioodil kaupade keskmine juurdehindlus kaupadel 17,99%, seaduseandja on aga lubanud kinnipeetavatele müüdavatele kaupadele määrata hinnalisa kuni 20%. Kuigi kaupade juurdehindlus sel perioodil ühegi õigusaktiga kehtestatud ei olnud, ei ületanud selle suurus hiljem seadusega lubatud juurdehindlust.
23. Põhjendatud on seejuures vastustaja viited „Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitustele Rec