TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2700 Otsuse kuupäev 5. september 2011 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Teemar Püssi kaebus Tartu Ülikooli 16. septem

§ 22

punkti 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamist ning kohaldamata jätmist osas, milles on ette nähtud, et õppelaenu kustutamise tingimused peavad olema täidetud enne 01.07.

1. a.
2. Tartu Halduskohtu 03.05.
3. a määrusega kaasati asja arvamuse andmiseks Justiitsministeerium. Kaebuse esitaja väited
4. Vaidlusaluse otsusega keeldus TÜ taotluse esitamisest riigikassale kaebajale õppelaenu hüvitamiseks põhjendusega, et kaebaja ei ole täitnud
5. juuliks 2009.a. õppetoetuste ja õppelaenu seadusest (ÕÕS) tulenevaid nõudeid (esitanud taotlust õppelaenu kustutamise alustamiseks) ja vastavalt riigi 2009.a. teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22p-le 3 riik hiljem taotluse esitanutele õppelaenu ei hüvita.

Kaebaja taotleb otsuse tühistamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 2 lg 1 p 1 alusel, kuivõrd otsus ja selle aluseks olev seadusesäte (riigi 2009.a. teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22

p 3) on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 10 ning see tuleb kohaldamata jätta.

2. juuliks 2009.a. olid T. Püssi poolt täidetud kõik ÕÕS (kuni 30.06.2009.a.kehtinud redaktsioon) § 18 lg-s 5 sätestatud tingimused õppelaenu kustutamise alustamiseks, v.a esitamata oli kirjalik avaldus TÜ-le. Nimetatud avaldus jäi kaebajal õigeaegselt esitamata, kuivõrd teave seadusemuudatusest jõudis temani peale
3. juulit 2009.a. Kaebaja osundab ÕÕS (kuni 30.06.2009.a. kehtinud redaktsioon) §-de 18 lg 5 ja 15 lg 1 ja
4. Kaebaja tugineb ka Vabariigi Valitsuse 25.08.2004.a. määruse nr 284 (määrus) §-le
5. Kaebaja rõhutab, et ametiasutus kustutab õppelaenu saanud isiku õppelaenu vastavalt lepingule juhul, kui: isik on võtnud õppelaenu; isik on lõpetanud õppe seoses õppekava täitmisega täies mahus; isik on töötanud vähemalt 12 kuud riigi- või kohalikud omavalitsuse asutuse teenistuses või tööl avalik-õigusliku juriidilise isiku juures; isik töötab jätkuvalt selle isiku juures või on teenistuses selles ametiasutuses; isik on teinud vastavasisulise avalduse ja esitanud nõutavad dokumendid tööandjale.
6. Arvestades, et T. Püss oli vastavalt määruse § 4 lg-st 3 tulenevalt kohustatud tööle asumisel TÜ-d teavitama sõlmitud õppelaenulepingust, oli tööandjal olemas teave laenulepingust ja T. Püssil tekkida võivast õigusest õppelaenu kustutamisele.
7. Kaebaja leiab, et seaduse väljakuulutamise ja seaduses sätestatud kriteeriumite täitmise tähtaja vahele jäi vaid neli tööpäeva aktiivsel puhkusteperioodil, mis ei võimaldanud T. Püssil avaldust õigeaegselt esitada. Märkida tuleb, et nelja tööpäeva pikkune aeg seaduse jõustamiseks on äärmiselt lühike perioodi. Arvestada tuleb, et õppelaenu kustutamiseks tuli kaebajal esitada TÜ-le dokumendid (tõend AS-lt SEB Pank), mille saamine võtab aega. Puhkusteperioodil ei ole paraku võimalik kätte saada kõiki vajalikke dokumente ja allkirju. 2 Kaebaja märgib, et ka varasemas kohtupraktikas on kohus tühistanud haldusorgani otsuse, millega jäeti õppelaenu kustutamise avaldus rahuldamata (Tallinna Halduskohtu 27.01.2010.a. otsus haldusasjas nr 3-09-1951).
8. Kaebaja palub tühistada TÜ 16.07.2010.a. otsus nr 7-2 RH-177666 ja teha TÜ-le ettekirjutus asja asjas uue menetluse läbiviimiseks, milles hinnatakse kaebaja avalduse vastavust määruse §-s 4 toodud nõuetele jättes seejuures kohaldamata riigi 2009.a. teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22

p-st 3 tulenev piirang, et õppelaenu kustutamise avaldus peab olema esitatud enne

1. juulit 2009.a. Kaebaja tugineb Riigikohtu 06.03.2001.a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-2-01 punktile
2. Kaebaja leiab, et TÜ 16.07.2010.a otsus ja selle aluseks olev seadusesäte on vastuolus PS §-ga 10 ning see tuleb kohaldamata jätta. Rikutud on õigusselguse ja õiguspärase ootuse printsiipi. PS § 108 kohaselt jõustub seadus kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega. Nimetatud ajavahemik seaduse vastuvõtmisest kuni jõustumiseni teenib õiguskindluse põhimõtet ja peaks reeglina jätma normiadressaatidele piisava aja seaduses sätestatud õiguste ja kohustustega tutvumiseks ning oma tegevuse ümberkorraldamiseks. Eeltoodut arvesse võttes palub kaebuse esitaja tunnistada riigi 2009.a. teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22

p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles on ette nähtud, et õppelaenu kustutamise tingimused peavad olema täidetud enne

1. juulit 2009.a. Vastustaja vastuväited
2. Vastustaja on seisukohal, et TÜ 16.09.
3. a otsus nr 7-2/RH-17766 on õiguspärane ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi selle kohta, miks ta oleks vajanud tavapärasest oluliselt pikemat tähtaega avalduse esitamiseks. TÜ pädevusse ei kuulu seisukoha võtmine riigi
4. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22lg 8 põhiseaduspärasuse kohta.

Vastustaja osundab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 otsusele nr 3-4-1-20-04 ja Riigi

1. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu seletuskirjale. Kaasatud isiku arvamus
2. Halduskohtul on õigus ja kohustus ise tuvastada normi põhiseadusega vastuolu, Justiitsministri kaasamine ei ole põhjendatud. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse koos seaduses sätestatud menetlusosalistelt arvamuse küsimisega viib läbi Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, mille tõttu ei pea kaasatud isik käesoleval juhul põhjendatuks esitada põhjalikku analüüsi sätte vastavusest põhiseadusele. PS § 108 vacatio legise mõistlikkuse hindamisel ei saa jätta tähelepanuta riigi
3. aasta teise lisaeelarve seaduse ning kõnealuse teise lisaeelarve RakS vastuvõtmise ajal valitsenud majanduspoliitilist olustikku. On üldteada, et
4. aastal valitses kogu maailma ja sellest tulenevalt ka Eesti majanduses erakordne langusperiood, mis seadis riigieelarve väga 3 pingelisse olukorda. On ilmne, et ülemaailmsest majanduslangusest tingituna eksisteeris tungiv vajadus teha eelarvekärpeid, sh tõsta makse ja vähendada soodustusi. Õppelaenude hüvitamise kaotamine ei olnud sugugi ainus negatiivne muudatus, mille kõnealune teise lisaeelarve seaduse muutmisega teiste seaduste muutmise seadus Eesti elanikele kaasa tõi: sama seadusega tõsteti muuhulgas 5% võrra sigarettide ja mootorikütuse aktsiisimäära, kitsendati matusetoetuste saajate ringi, vähendati õpilaskodutoetuse määra ja õppetoetuste suurust. Kohtu seisukoht
5. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja esitas vastustajale taotluse õppelaenu kustutamiseks aasta ja kaks kuud hiljem, kui ta pidi seda tegema taotluse esitamise ajal kehtiva õiguse kohaselt. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et ta viivitas rohkem kui aasta avalduse esitamisega, kuna ta ei teadnud pärast 01.07.
6. a jõustunud seadusemuudatust, kuidas antud olukorras käituda. Poolte vahel on vaidlus selles, kas on õiguspärane, et kaebaja pidi vastustajale taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks koos kehtiva õppelaenulepinguga esitama enne
7. aasta
8. juulit või oli ta õigustatud esitama selle hiljem, kuna asjakohane seadusmuudatus jõustus liiga kiiresti.
9. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et vaidlustatud kiri (haldusakt) ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi, mille tõttu puudub alus selle tühistamiseks. Riigi
10. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22

punkt 3 sätestab: paragrahvi 18 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « Isikul, kes enne

1. aasta
2. juulit on lõpetanud õppe käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, olnud teenistuses või tööl riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või tööl avalik-õigusliku juriidilise isiku juures vähemalt 12 kuud ning esitanud taotluse õppelaenu põhiosa kustutamiseks, kehtiva õppelaenulepingu koos selle kõikide lisadega ja dokumendi, mis tõendab laenusaaja eksmatrikuleerimist seoses õppekava täitmisega täies mahus või õpingute lõpetamist seoses õppekava täitmisega täies mahus, on õigus riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa kustutamisele nimetatud asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt. Õppelaenu kustutamise tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.» Seega on kaebaja poolt vaidlustatud kiri õiguspärane, kuna ta on antud pädeva organi poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas.
3. Halduskohtu jaoks on poolte vahelise vaidluse lahendamisel määravaks, et asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud kaebaja väide, et 12.09.
4. a Tartu Ülikooli tööle asumisel või hiljem, tööl olles teatas ta kirjalikult tööandjale oma kehtivast õppelaenulepingust, milline kohustus tuleneb määruse § 4 lõikest
5. Kaebaja võttis ka ise kohtuistungil õigeks, et ta ei olnud vastustajale enne õppelaenu kustutamise avalduse esitamist teatanud kehtiva õppelaenulepingu olemasolust. Vastustaja esindaja selgitas aga kohtuistungil, et kõiki töötajaid, keda puudutas 01.07.
6. a jõustunud seadusemuudatus, teavitati kohustusest esitada õppelaenu kustutamise avaldus enne 01.07.
7. a. Kaebaja ei ole seda vastustaja väidet kummutanud. Lisaks sellele kinnitas vastustaja esindaja 4 kohtuistungil, et ülikool suutis koostöös Rahandusministeeriumiga lahendada kaebajaga analoogses olukorras olnud õppelaenu võtnud töötajate probleemi, kes hilinesid mõne päeva või nädala tööandjale taotluse esitamisega. Kuna kaebaja on ise õigusvastaselt jätnud täitmata määruse § 4 lõikest 3 tuleneva teavitamiskohustuse, mis kehtis juba
8. aastast, siis ei riiva kaebaja poolt osundatud õigusnorm ka tema suhtes õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtet, kuna objektiivses õiguses on sätestatud õppelaenu kustutamise taotlejale kaheastmeline teavitamise kohustus. Esiteks pidi kaebaja tööandjale teatama kehtivast õppelaenulepingust tööle asumisel või tööl olles. Kuna kaebaja töötab ülikoolis
9. aastast, siis oli tal võimalus kohustuse täitmiseks peaaegu nelja aastase perioodi jooksul. Selle kohustuse täitmise korral, oleks aga välistatud kaebaja õppelaenu kustutamata jätmine, sest vastustaja on kinnitanud, et ta teavitas kõiki kaebajaga samas situatsioonis olnud töötajaid
10. aasta juulis jõustunud seadusemuudatusest. Halduskohtul ei ole mingit alust kahelda vastustaja kinnituses. Kuna kaebaja õiguspärase käitumise korral oleks välistatud küsimuse tekkimine õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtete vastasest riivest, siis on kohus seisukohal, et puudub alus kaebaja poolt taotletava seaduse kohaldamata jätmiseks sel motiivil. Seaduses ja Vabariigi Valitsuse asjakohases määruses õppelaenu kustutamise taotlejale pandud kaheastmeline teatamiskohustus välistab õigusselguse ja õiguskindluse printsiipide riive kaebaja poolt osundatud seadusega käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel. Kaebajale pandud kaheastmelisest teavitamiskohustusest tuleneb vastustajale omakorda haldusmenetlusele omane selgitamiskohustus. Halduskohus on seisukohal, et ainult olukorras, kus vastustaja oleks jätnud täitmata selgitamiskohustuse, oleks saanud tõusetuda küsimus vastustaja kirjaga kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisest. Käesolevas asjas kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine aga tõendatud ei ole.
11. Halduskohus ei nõustu kaebajaga, et käesoleva vaidluse asjaolud on sarnased Tallinna Halduskohtu menetluses olnud haldusasja nr 3-09-1951 asjaoludega. Käesolevas haldusasjas on vaidlusaluseks küsimuseks õppelaenu kustutamise taotluse esitamise lubatavus rohkem kui aasta selleks kehtestatud tähtaega eirates. Tallinna Halduskohtu menetluses olnud haldusasjas oli vaidlusaluseks küsimuseks 12-kuuline tööstaaži olemasolu õppelaenu kustutamise alustamise eeldusena. Seega ei ole Tallinna Halduskohtu poolt kohaldatud seadusetõlgendus käesolevas haldusasjas asjakohane ja kohaldatav.
12. HKMS § 26 lõik1 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel jätab kohus neil asjaoludel kaebuse rahuldamata. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kaebaja puhul seoses kaebuse rahuldamata jätmisega, vastustaja puhul vastava taotluse esitamata jätmise tõttu. Roby Koik kohtunik 5