) § 2 lg 2 tähenduses. Kõiki asjaolusid kogumis hinnates ei saa ka arve tasumist käsitleda ettemaksuna, sest puuduvad objektiivsed tõendid väidetava teenuse saamise kohta tulevikus ja ainuüksi tasumine ei tekita veel maksustavat käivet. Ettemaksu tasumise korral peab olema eluliselt usutav, et kaup või teenus ka tegelikkuses saadakse. Hinnates kõiki esitatud dokumente ja antud selgitusi tehingute kohta ning tehingute sisu, on alust arvata, et nimetatud tehingute teostamise ainus eesmärk oli kasutada neid ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks RP Investments OÜ käibemaksukohustuslasena registreerimisel.
Kaebajale 01.07.2010 antud korraldusest selgus, et maksuhaldur polnud otsustanud äriühingu käibemaksukohustuslasena registreerimise küsimust. Korraldusest tulenes, et maksuhaldur ei sea kahtluse alla äriühingu tegelemist ettevõtlusega, sest sellekohast täiendavat teavet maksuhaldur ei soovi ja sellekohast väidet kontrollimise eesmärgina ei esitatud. Selgitust sooviti 1 000 kroonise vahe kohta, mis aga ei saa muuta äriühingu käibe suurust
Sellises olukorras oli viivitus käibemaksukohustuslase registreerimisküsimuse otsustamisel ja äriühingu teavitamisel ilmne rikkumine, kuna objektiivsete asjaolude alusel ei saa väita majandustegevuse puudumist. Ettevõtlusega tegelemine
tähenduses on määratlemata õigusmõiste. Määratlemata õigusmõiste kohaldamise põhimõtted on toodud Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-18-07 p-s
tähenduses selgitanud. Riigikogu seaduseelnõu 740 SE III, millega kehtestati
sõnastus kehtivas redaktsioonis, seletuskiri annab ettevõtlusega tegelemise mõiste kohta järgmise selgituse (§ 22 lg 31): „Kehtiva seaduse alusel puudub maksuhalduril võimalus kustutada ettevõtlusega mittetegelevat firmat (ehk nn riiulifirmat) käibemaksukohustuslaste registrist. Selliseid firmasid kasutatakse aga laialdaselt maksupettuste toimepanemiseks.”
lg 4 ja 41 kohta märgiti: „Sätete üheselt mõistetavuse huvides on senine lõige 4 jaotatud kaheks eraldi lõikeks. Muudatuse tulemusena on seaduses selgelt sätestatud, et ettevõtlusega tegelemist või ettevõtluse alustamist peab maksukohustuslasena registreeritav isik tõendama nii vabatahtliku avalduse alusel registreerimisel kui ka registreerimisel seoses registreerimiskohustuse tekkimisega. Täpsustatud on ka põhimõtet, et registreerimisel tuleb tõendada Eestis toimuvat või alustatavat ettevõtlust, mis on ka kehtiva sätte mõte.“ Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-18-10 p 19 kohaselt eeldatakse maksukohustuslase poolt esitatud tõendite õigsust. Seetõttu on kaebaja poolt tellitud äriplaan ja selle eest ettemaksu tasumine õiguspärane majandustehing, mis on käsitletav ettevõtlusega tegelemisena. Registrisse kandmisest keeldumisel pidanuks vastustaja tõendama, et kaebaja on nn riiulifirma või seotud laialdaste maksupettuste toimepanemisega, või esitama ettevõtlusega tegelemise mõiste sisustamise kohta teistsuguse õiguskäsitluse. Kaebajale ei ole arusaadav, millisel kaalutlusel välistab maksuhaldur Soome raamatupidamisteenuse äriplaani mittekasutamise kaebaja poolt enda majandustegevuse arendamiseks. Üleandmis-vastuvõtuaktis ega ka äriplaanis ei ole sätet, mis välistaks selle kasutamise kaebaja poolt oma äriliste eesmärkide saavutamiseks. Samas ei ole kaebaja kunagi planeerinud hakata osutama raamatupidamisteenust Soomes, sest tema põhitegevusvaldkond on erinevate investeerimisvõimaluste arendamine, mis kaebaja ka käesoleva äriplaani ostu-müügiga sooritas. Kaebaja esitas maksuhaldurile äriplaani üleandmis-vastuvõtmisakti ja selgitas, et ta on äriplaani kätte saanud. Sellega kõrvaldati kahtlus, et kaupa ei ole tegelikult olemas. Kaebaja lisas äriplaani teenuse rahavoogude prognoosi, mis on oluline investeerimisalane teave. Sellega suurendas kaebaja äriplaani väärtust. Tehingud äriplaani ostmisel ja müümisel on tasutud pangaülekandega. Lõppostja esindaja K V tutvustas äriplaani maksuhaldurile 27.09.2010. 7. PMTK palus jätta kaebuse rahuldamata, märkides, et kohustas kaebajat 17.05.2010 korraldusega esitama tõendeid ja ilmuma selgituste andmiseks maksuhalduri ametiruumidesse, sest isiku ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse alustamine Eestis ei olnud tõendatud. 28.05.2010 andis kaebaja seaduslik esindaja maksuhaldurile suulisi selgitusi, kuid ettevõtlusega tegelemist või ettevõtluse alustamist kinnitavaid tõendeid ei esitanud. Järelikult oli isik enne 01.07.2010 korraldust nr 12.2-3/3921-3 teadlik, et tema suhtes on pooleli registreerimismenetlus. Vastupidiselt kaebaja arusaamale viidati 01.07.2010 korralduses otseselt
Selles ei avaldatud nõustumust, et kaebaja ettevõtlusega tegelemine oleks tõendatud. Väidetavalt RKO Platvorm OÜ võõrandas KP Büroo OÜ-le valmimata äriplaani, mille eest tasuti ettemaksu korras 30.05.2010 arve nr 6-1 alusel kokku 300 000 krooni. Samal päeval väljastas KP Büroo OÜ kaebajale kui tulumaksuseaduse (TuMS) § 8 p 7 tähenduses seotud isikule arve nr 210001 kirjeldusega äriplaan “Raamatupidamisteenuse pakkumine Soomes” summas 306 000 krooni. Järgnevalt koostas 30.05.2010 kaebaja eeltoodud sisuga arve TuMS § 8 p 7 tähenduses seotud isikule SKO Raamatupidamine OÜ-le. Raha liigub 31.05.2010 märgitud ahelas nii, et eraisik O V teeb sissemakse summas 312 000 krooni SKO Raamatupidamine OÜ arvelduskontole, kust 312 000 krooni tasutakse kaebaja arvelduskontole, sealt kantakse 306 000 krooni KP Büroo OÜ-le ja 6 000 krooni O Vle. KP Büroo OÜ maksab saadud rahasumma 306 000 krooni välja O Vle. See tähendab, et algselt SKO Raamatupidamine OÜ arvelduskontole 4
lg 2 avab ettevõtluse mõiste selle seaduse tähenduses: isiku (§ 3) iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest.
lg 1 kohaselt on käibemaksukohustuslane ettevõtlusega tegelev isik, kaasa arvatud avalik-õiguslik juriidiline isik, või riigi-, valla- või linnaasutus, kes on registreeritud või kohustatud end registreerima maksukohustuslasena (§ 19). Et
lg 1 p 1 järgi käibemaksu objekt eelkõige on käive, välja arvatud maksuvaba käive, mille tekkimise koht on Eesti, ning vastavalt
lg-le 1 käive on: 1) kauba võõrandamine ja teenuse osutamine ettevõtluse käigus; 2) kauba või teenuse omatarve; 3) kauba toimetamine teise liikmesriiki ilma võõrandamiseta oma sealse ettevõtluse tarbeks (§ 7 lg 1 p 3); 4) kauba sundvõõrandamine tasu eest, on selge, et ettevõtluse mõiste ja seega ka käibemaksukohustuslasena registreerimine on otseselt seotud käibega. Tulenevalt
lg-st 1 tekib äriühingul, kelle maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates 16 000 eurot (kaebaja avalduse esitamise ajal 250 000 krooni), käibe tekkimise päevast kohustus end maksukohustuslasena registreerida. Registreerimiskohustust ei teki, kui isiku kogu maksustatava käibe moodustab nullprotsendise käibemaksumääraga maksustatav käive, välja arvatud kauba ühendusesisene käive ja
lg 4 p-s 9 nimetatud teenuse käive, kui teenust osutatakse teise liikmesriigi maksukohustuslasele või piiratud maksukohustuslasele.
lg 41 kohaselt isik peab registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust. Kui isiku ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse alustamine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda isikult lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Maksuhaldur otsustab registreerimise tõen- 5
tähenduses on määratlemata õigusemõiste, ilmselgelt ekslik. Ekslik on ka kaebaja arusaam tõendamiskoormusest ja tõendamise esemest.
-st tuleneb selgelt, et eelkõige äriühing ise peab tema käibemaksukohustuslasena registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab ettevõtlust Eestis. Maksuhalduri õigus keelduda isiku registreerimisest seondub sellega, et vaatamata lisatõendite nõudmisele/kogumisele ei ole ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse alustamine avaldaja poolt piisavalt tõendatud. Kahtlemata võib ettevõtlusega mittetegelemine seisneda ka kaebaja viidatud nn riiulifirmana eksisteerimises ja/või maksupettuste toimepanemises, kuid
asjakohastest normidest ei saa järeldada, et selleks, et keelduda kaebaja registrisse kandmisest, pidanuks vastustaja tõendama osaühingu poolt toimepandud laialdast maksuõigusrikkumist või osaühingu eksisteerimist nn riiulifirmana.
§-st 20 nähtub, et sõltumata sellest, kas isikul on tekkinud kohustus end registreerida käibemaksukohustuslasena lg 1 alusel või teeb ta seda vabatahtlikul lg 2 alusel, igal juhul tuleb tõendada ettevõtlusega tegelemist või selget, kontrollitavat sellekohast kavatsust. Niisuguse nõude täitmine peab edaspidi muu hulgas aitama vältida käibemaksupettusi. Asja materjalidest nähtuvalt on PMTK 17.05.2010 korraldust andes kasutanud talle seadusest tulenevat õigust nõuda/koguda täiendavaid tõendeid, kuna on korralduses leidnud, et tema hinnangul ei ole avalduses märgitu piisavaks tõendiks selle kohta, et avalduse esitaja tegeleb või kavatseb tegeleda ettevõtlusega (avaldusele ei olnud lisatud ühtegi tõendit). Vastustaja kogus mujalt tõendeid, sh selgitusi asjassepuutuvatelt kolmandatelt isikutelt. Vastustaja on kõiki kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates jõudnud järeldusele, et RP Investments OÜ puhul ei ole Eestis ettevõtlusega tegelemine (ka tulevikus tegelema hakkamine) piisavalt tõendatud. PMTK on veenvalt näidanud, et kaebaja seadusliku esindaja S V selgitused ettevõtlusest on üldsõnalised ja vastuolulised, ning miks vastustajal on alust arvata, et RP Investments OÜ, KP Büroo OÜ ja SKO Raamatupidamine OÜ vahel toimunud tehingute teostamise ainus eesmärk oli kasutada neid ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks RP Investments OÜ käibemaksukohustuslasena registreerimisel. Kaebaja ei suutnud kohut vastupidises veenda, sh selgitada väidetava äriplaani valmimise ja selle eest tasumise asjaolusid, mida maksuhaldur vaidlustatud otsuses ettevõtluse tõenditena kahtluse alla seadis. Otsuses on toodud selle andmise faktiline ja õiguslik alus ning nende omavaheline loogiline seostatus. Otsus vastab nii maksuhalduri õigusaktidele kui ka haldusaktidele üldiselt esitatavatele sisu- ja vorminõuetele, mistõttu tegemist on õiguspärase haldusaktiga, mis sellisena ei saa rikkuda kaebaja õigusi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. RP Investments OÜ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks tagasi. Põhjendused: Vaidluse põhiküsimus on selles, kas menetluse ajal esitatud tõend ettevõtlusega tegelemise kohta oli asjakohane ja kas kohus oleks pidanud seda arvestama. Kuna vaidlustatud otsus tugineb hinnangule selle kohta, kas võib eeldada kaebaja tegelema asumist ettevõtlusega, on oluline, kas vaide- ja halduskohtumenetluse ajal on võimalik tuvastada sellise hinnangu põhjendatust või mitte. Kohtu seisukoht tähendaks, et vaatamata sellele, kas menetluse käigus on maksuhalduri hinnang ümber lükatud või mitte, on välistatud otsuse tühistamine, sest asja otsustamisel tuleb lähtuda otsuse ajal vastustajale teada olnud informatsioonist. Kohus ega vastustaja ei seadnud äriplaani olemasolu kahtluse alla. Äriplaani ostmine ja edasimüük ei ole seadusega keelatud. Asjas ei ole vastustaja väitnud, et tehingutelt ei ole arvestatud käibemaksu. 6
lg 41 kohaselt tõendanud, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või on sellega alustanud. Maksuhaldur on pidanud kaebaja juhatuse liikme S Vpoolt antud selgitusi ettevõtlusega alustamise kohta üldsõnalisteks ja vastuolulisteks ning seadnud kahtluse alla kaebaja esitatud dokumentidel kajastatud tehingute tegeliku toimumise, leides, et tehingute ainus eesmärk oli kasutada neid ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks kaebaja käibemaksukohustuslasena registreerimisel. Halduskohus on asunud seisukohale, et vaidlustatud otsus on nii formaalselt kui ka sisuliselt õiguspärane.
lg 41 sisustamisel ja kohaldamisel.
lg 41 kohaselt peab isik registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust. Kui isiku ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse alustamine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda isikult lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Maksuhaldur jätab isiku registreerimata, kui isik ei tegele ettevõtlusega või ei alusta ettevõtlust. Osundatud sätte eesmärk on tagada, et registrisse kantakse Eestis reaalset majandustegevust omavad või lähiajal omama hakkavad isikud ja välistada käibemaksukohustuslaste registris selliste ettevõtjate registreerimine, kes kas täielikult või vähemalt mitte
lg-s 1 näidatud ulatuses reaalse majandustegevusega ei tegele ja keda võidakse kasutada käibemaksupettuste toimepanemisel. Äriühingute ettevõtluse iseloom on erinev ja seetõttu on erinevad ka äriühingute ettevõtlusega tegelemist kinnitavad tõendid. Kuna käibemaksukohustuslasena registreerimisel tuleb ettevõtlusega tegelemist või selle alustamist hinnata konkreetse isiku tegevuse iseloomust lähtuvalt ning tegevuse iseloomu ja eripära arvestades, siis ei ole õigusaktides ega kohtupraktikas võimalik anda üksikasjalikke ettekirjutusi selle kohta, millised tõendid tuleb isikul selleks esitada. „Piisavalt tõendatud“ tähendab ringkonnakohtu arvates seda, et maksuhalduril peab olema võimalik otsuse tegemisel taotleja esitatud ja täiendavalt kogutud tõendite põhjal reaalselt kontrollida, kas taotleja väidetud majandustegevus on tegelikkuses aset leidnud või kavandatud tulevast majandustegevust plaanitakse ka reaalselt ellu viia ehk et väidetud ettevõtluse alustamine on eluliselt usutav. Halduskohus leidis õigesti, et käesoleval juhul see nii ei olnud. 18. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 19. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. O Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.