) § 1133 lg 1 alusel. Eelnõule lisatud seletuskirjas märgiti, et peamisteks V. Li puudusteks Harju Maavalitsuse juhtimisel peab regionaalminister viivitusi menetlustähtaegade järgimise osas, regionaalministri ja Siseministeeriumi kantsleri suuniste mittejärgimist, vähest innovatiivsust ja arenguvalmidust ning õigusaktide nõuetest mittekinnipidamist, mis regionaalministri hinnangul osutab sellele, et V. Li juhtimisstiil ei suuda tagada Harju Maavalitsuse kui „avatud organisatsiooni“ (mille all peetakse silmas seda, „kuivõrd organisatsioon on avatud muutustele ja innovatsioonile ning kuidas suudetakse tagada hea halduse tava järgimine ja otsuste langetamine kooskõlas kehtivate õigusaktidega“) kujunemist. Etteheidetavad peamised puudused, mis on tinginud regionaalministri veendumise koostöö mittelaabumises ja mille loetelu ei ole ammendav, on järgmised: 1) Harju Maavalitsuses on dokumentide menetlemisel korduvalt rikutud menetlustähtaegu, millele on V. Li tähelepanu juhitud. Näiteks esitas O G 19.10.2006 vaide Loksa Linnavolikogu 01.09.2006 otsuste üle teostatud Harju maavanema järelevalve otsuse peale (haldusasi nr 3-07124). Maavanem tegi vaideotsuse alles 03.07.
Korralduses märgiti, et regionaalministri väljatoodud koostöö mittelaabumise põhjused ning V. Li arvukad vastuväited teenistusest vabastamise eelnõu seletuskirjas toodud juhtimisalastele puudustele osutavad selgelt asjaolule, et koostöö Harju maavanema ja regionaalministri vahel ei laabu, millest tingituna puudub regionaalministril kindlus, et edasises koostöös suudetakse erimeelsused kõrvaldada. Puudused, millest tingituna regionaalminister leiab, et koostöö V. Liga ei laabu, on kirjeldatud eelnõu seletuskirjas. Korralduse lisas olevas 21.10.2009 seletuskirjas, mille on allkirjastanud regionaalminister S. V. K, leiti, et kuna
rakendamine ei eelda maavanema süü olemasolu, ei pea koostöö hindamisel välja tooma „konkreetset rikkumist, st teo ja tagajärje põhjuslikku seost“, piisav on regionaalministri subjektiivne hinnang, et koostöö maavanemaga ei laabu. Koostöö mittelaabumise põhjuseks on regionaalministri ja Harju maavanema erinev arusaam maavanema rollist ja vastutusest Harju Maavalitsuse juhtimisel. Peamisteks puudusteks Harju Maavalitsuse töö mittejuhtimisel ja infovahetuse korraldamisel on menetlustähtaegade mittejärgimine, regionaalministri ja Siseministeeriumi kantsleri suuniste mittejärgimine, vähene innovatiivsus ja arenguvalmidus ning õigusaktidest tulenevatest nõuetest mittekinnipidamine, mis regionaalministri hinnangul osundab sellele, et V. L ei suuda tagada Harju Maavalitsuse kui avatud organisatsiooni arendamist. Vastuseks Harju maavanema 16.10.2009 vastuväidetele märkis regionaalminister seletuskirjas järgmist. 1) Märkus, et O. Gil võis puududa vaide esitamise õigus, on asjakohatu. Seda vaidlust ei tekkinud ka haldusasja nr 3-07-124 raames. Etteheidetav on asjaolu, et vaie lahendati alles pärast halduskohtu kohtunõude saamist. Viivituse põhjuseks on meelevaldne lugeda regionaalministri 09.05.2007 käskkirja nr 16L andmisega seonduvaid asjaolusid. Kuivõrd Harju maavanem ei teavitanud regionaalministrit Loksa Linnavolikogu 01.09.2006 üksikaktide üle järelevalve teostamisest (KVS § 25 lg 3), siis ei saanud minister omal initsiatiivil suunata nimetatud järelevalveotsustele esitatud vaiet lahendamiseks teisele maavanemale, vaid vaie tuli lahendada hiljemalt 30 päeva jooksul Harju maavanemal. Selleks, et Loksa Linnavolikogu ja Linnavalitsuse üksikaktide seaduslikkuse üle järelevalve teostamiseks ei peaks Harju maavanema asemel iga üksiku järelevalvejuhtumi korral uut käskkirja vormistama, anti välja regionaalministri käskkiri nr 16L, millega volitati Lääne-Viru maavanemat teostama järelevalvet Loksa Linnavolikogu ja Linnavalitsuse üksikaktide seaduslikkuse üle perioodil, mil linnapeana oli ametis H. L. 2) Kuna Siseministeeriumi kantsleri 20.05.2008 käskkiri nr 78L ei ole suunatud täitmiseks maavalitsustele, ei tooda „käesolevas eelnõus“ etteheitena enam välja isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise kulude kompenseerimise korra rikkumist. Regionaalministri 28.11.2005 kirjaga nr 12.5-1-1/10423 tehti ettekirjutus, et maavalitsuse kasutuses võib olla maksimaalselt 2 ametiautot. Sama suunise on meeldetuletusena edastanud Harju Maavalitsusele ka Siseministeeriumi kantsler 14.11.2008. Ametiautode vähendamise nõue esitati kõigile maavalitsustele, mistõttu ei saa väita, et Harju Maavalitsust koheldaks ebaõiglaselt. 3) Vabariigi Valitsuse 30.07.2004 määrusest nr 263 tuleneb sõnaselgelt maavalitsuse kohustus konfiskeeritud vara hinnata ja võõrandada ning kohustus saadud tulu riigieelarvesse kanda, mis välistab selle vara maavalitsuse omandisse ja kasutusse jätmise. Määrus on kehtestatud eesmär6
Maavanema ja regionaalministri koostöö maht on märksa piiratum, võrreldes ministri koostööga kantsleri, kelle jaoks analoogne regulatsioon kõigepealt sätestati, või abiministriga.
lg 1 kohaldamine saab kõne alla tulla vaid siis, kui koostöö ei laabu küsimustes, mille osas nad on kohustatud seadusandja poolt koostööd tegema. Seaduse kohaselt maavanema ainupädevusse kuuluvate küsimuste lahendamine ei ole
lg 1 kohaldamise aluseks.
lg 1 ei välista maavanema suhtes distsiplinaarvastutuse sätete kohaldamist, mistõttu on regionaalminister, ootamata ära aasta möödumist enda ametisse astumisest, kohustatud distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemisel läbi viima distsiplinaarmenetluse. See võimaldab maavanemal oma õigusi efektiivselt kaitsta. Kuna
lg-s 1 sätestatu on kõige raskemate tagajärgedega meede, peab selle kasutamisele eelnema regionaalministri püüe koostööd parandada, juhtides maavanema tähelepanu vajakajäämistele. Kergekäeline maavanemate vahetamine toob ka riigile kaasa olulised kulud hüvitiste maksmise näol ja vähendab riigiorganite usaldusväärsust rahva silmis. Kuna maavanema põhjendamatu teenistusest vabastamine mõjub negatiivselt kogu avaliku võimu, ennekõike aga Vabariigi Valitsuse ja peaministri mainele, peab Vabariigi Valitsusel olema võimalus regionaalministri ettepanekust keelduda. Seega peavad regionaalministri põhjendustele, miks maavanemaga koostöö ei laabu, lisanduma Vabariigi Valitsuse kaalutlused regionaalministri ettepanekuga nõustumisel. Need põhjendused peavad HMS §-st 56 tuleneva põhjendamiskohustuse kohaselt sisalduma
Erinevalt abiministrist ja kantslerist, kelle puhul on samuti sarnane teenistusest vabastamise regulatsioon kehtestatud, ei tööta maavanem samas organisatsioonis, mistõttu ei saa ette tulla riigiasutuste töö seiskumist. Nt ministeeriumi valitsemisalasse kuuluva ameti ja inspektsiooni puhul pole seadusandja pidanud vajalikuks sarnase regulatsiooni kehtestamist. Nn igaveste maavanemate tekkimise välistab tema ametiaja piiratus viie aastaga (VVS § 83 lg 1).
Selle eesmärgi saavutamiseks pole abinõu sobiv. Regionaalministri ja maavanema koostöö maht on piiratud. Arvestades, et maavanema ametiaeg on piiratud, põhjustab tema teenistusest vabastamine
Väheneb kodanike usaldus riigi vastu, kuna avaliku arvamuse kohaselt on tegemist poliitilise vangerdusega. Piirang ei ole vajalik. Erinevate avaliku võimu 8
Järelikult on võimalik sama eesmärki saavutada mõne teise, isikut vähem koormava abinõuga. Piirang ei ole mõõdukas. Praktikas ei ole teada selliseid probleeme, mis oleks varasemalt ministri ja maavanema koostööd täiesti halvanud või olulisel määral takistanud. Seega on mõistlik sellised lahkhelid lahendada läbirääkimiste teel; 5) Kaebuse esitaja ei nõustu Vabariigi Valitsuse kohtumenetluses esitatud seisukohaga, mille kohaselt puudub Vabariigi Valitsusel korralduse nr 442 vastuvõtmisel kaalutlusruum. Maavanema teenistusest vabastamine
lg 1 alusel Vabariigi Valitsuse poolt kannab kontrollfunktsiooni, sest pole välistatud, et probleemid saavad alguse hoopis ministrist. Kaebaja mõttekäiku kinnitab loodetavasti praktikas mitte ettetulev näide, kus regionaalminister teeb ettepaneku vabastada maavanem ametist viimase usutunnistuse, rassi, rahvuse vms tõttu. Valitsus saab regionaalministri ettepanekuga tutvudes hinnata, kes koostöö mittelaabumise põhjustajaks on. VVS § 83 lg 5 p 1 ja
lg 1 põhjal ei ole Vabariigi Valitsus regionaalministri ettepanekuga seotud ja võib ka maavanema teenistusest vabastamisest keelduda. Kuna vaidlustatud haldusakti puhul on tegemist kaalutlusotsusega, ei piisanud selle põhistamiseks HMS § 56 lg 2 alusel üksnes haldusakti õiguslikule ja faktilisele alusele viitamisest.
lg 1 alusel tehtava korralduse puhul peab Vabariigi Valitsus oma otsust põhistama sama detailselt, kui iga kaalutlusõigusel põhinevat haldusakti, mis on isiku õigusi riivav. Kohtumenetluses pole ka lubatav muuta või täiendada korralduses toodud põhjendusi; 6) Kuna Vabariigi Valitsuse esindaja käsitlus regionaalministri ettepaneku siduvast iseloomust maavanema vabastamise otsuse tegemisel on ekslik, ei saa regionaalministri
lg 1 alusel tehtava ettepaneku näol olla tegemist eelhaldusaktiga, sest ettepanek ei määra siduvalt kindlaks Vabariigi Valitsuse võimalikus korralduses sisalduvaid otsuseid. On võimalik, et Vabariigi Valitsus ei nõustu üldse ettepanekus toodud põhjendustega koostöö mittelaabumise kohta ja jätab maavanema teenistusest vabastamata. Teiseks võib esineda olukord, kus Vabariigi Valitsus nõustub põhjendustega vaid osaliselt ja siiski vabastab maavanema ametist. Regionaalministri ettepaneku tegemine ei too kaasa mingeid siduvaid tagajärgi. Seega ei ole tegemist HMS § 52 lg 1 p-s 2 viidatud eelhaldusakti, vaid toiminguga. Isegi kui regionaalministri ettepanek oleks eelhaldusakt, ei ole regionaalminister kaebajale teenistusest vabastamise ettepanekut vastavalt haldusmenetluse seaduses sätestatud reeglitele teatavaks teinud. Kaebajale anti 25.06.2009 kirjaga vaid võimalus avaldada arvamust korralduse eelnõu projekti kohta. Kirjast polnud võimalik aru saada, et tegemist on eelhaldusaktiga, sest puudusid haldusaktile omased tunnused, nt vaidlustamisviide. Kirja sisu ei viidanud sellele, et tegemist on ettepanekuga Vabariigi Valitsusele. Järelikult sai väidetava eelhaldusakti olemasolu kaebuse esitajale teatavaks alles koos Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 420, mistõttu polnud kaebajal seda dokumenti võimalik eraldi vaidlustada. Võrreldes kaebajale esitatud projektiga, sisaldab vastuvõetud korralduse seletuskiri arvestatavat hulka lisateavet kaebaja poolt esitatud vastuargumentide refereeringute ja regionaalministri vastuse näol viidatud argumentidele. 6. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebuse lahendamise piirid paneb paika see, et kaebuse esitaja on esitanud üksnes taotluse korralduse nr 442 tühistamiseks, ei ole esitanud vaatamata kohtu tähelepanujuhtimisele 30.11.2009 kohtumääruses ühtegi
kohast nõuet (vabastamise seadusevastaseks tunnistamise ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu nõue) ega ole ka vaidlustanud regionaalministri ettepanekut maavanema vabastamiseks. Seetõttu ei kuulu käesoleva vaidluse esemesse ettepaneku õiguspärasuse ega regionaalministri tegevuse hindamine. Seetõttu tuleb tähe9
kohaseid nõudeid, ei saa rahuldada ka nõuet teenistusse ennistamiseks
lg 4 alusel; 2) Vabariigi Valitsusel puudus maavanema teenistusest vabastamisel kaalutlusõigus, mis oli regionaalministril.
lg 1 ja VVS § 83 lg 5 p 1 imperatiivne sõnastus („vabastatakse“) viitab üheselt Vabariigi Valitsuse kohustusele vabastada maavanem regionaalministri vastava ettepaneku saamisel ametist. Vabariigi Valitsuse pädevuses ei olnud ettepaneku saamisel hinnata, kas ettepanek on sisuliselt põhjendatud ning kas ministri ja maavanema koostöö ka tegelikult ei laabu. Õiguslikult on ministri ettepanek käsitatav eelhaldusaktina (HMS § 52 lg 1 p 2). Et formaalselt vormistab ametist vabastamise Vabariigi Valitsus, tuleneb
nõudest, et ametniku võib teenistusest vabastada isik või asutus, kellel on tema teenistusse võtmise õigus (maavanema nimetab ametisse Vabariigi Valitsus regionaalministri ettepanekul). Isegi kui tegemist ei oleks eelhaldusaktiga, tuleb kohtul käsitleda seda ettepanekut kui kehtivat ja siduvat, kuna kaebuse esitaja pole seda vaidlustanud ka kui toimingut. Kuna vaidlustatud korraldus pole kaalutlusotsus, tuleb korralduse põhjendatuse hindamisel piirduda HMS § 56 lg-ga 2; 3) Isegi kui kaebaja saaks tugineda regionaalministri tegevuse ja ettepaneku väidetavatele sisulistele puudustele, on ilmne, et maavanema vabastamist on kohaselt kaalutletud ja põhjendatud ning teenistusest vabastamine toimus ka sisuliselt õiguspäraselt. Isegi kui vaidlustatud korraldus oleks diskretsiooniotsus, on
lg 1 kohaldamisel määrav ministri hinnang koostöö laabumise kohta, mistõttu vastustaja ei pidanud andma hinnangut koostöö sujumisele. Ent isegi kui vastustaja pidanuks hindama regionaalministri ettepanekus toodud põhjenduste asjakohasust, ei ole kaebaja väited põhjendatud; 4) Kaebuse esitaja kitsendav käsitlus „koostöö“ mõistest
VVS § 84 p-st 3, mille kohaselt annab maavanem oma tegevusest aru regionaalministrile, ja § 84 p-st 1, mille kohaselt maavanem esindab maakonnas riigi huve ning hoolitseb maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest, saab koostoimes regionaalministri teenistuslikku järelevalvet maavanema üle reguleerivate VVS § 491 lg-ga 21 ja §-ga 95 järeldada, et regionaalministri ja maavanema koostööruum on äärmiselt ulatuslik ning hõlmab laiemalt kogu tegevust, mis puudutab maakonnas riigi huvide esindamist ja maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest hoolitsemist. Regionaalministri ja maavanema koostöö laabumiseks peab esinema olukord, kus VVS §-s 84 sätestatud eesmärgid (eeskätt riigi huvide esindamine maakorras ja maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu tagamine) oleksid saavutatavad, VVS §-s 84 sätestatud maavanema ülesanded (sh maavalitsuse töö juhtimine, maavanema poolt oma tegevusest regionaalministrile aruandmine) on täidetud ning maavalitsuse ja Siseministeeriumi tegevus sujuks ega oleks regionaalministri ja maavanema erimeelsuste tõttu pärsitud. Kõik vastupidised olukorrad on käsitatavad koostöö mittelaabumisena. Otsustavaks on regionaalministri hinnang, mis sisaldab ja võibki sisaldada subjektiivseid mõõtmeid. Antud juhul on ettepanekus piisavalt toodud välja ka objektiivselt kontrollitavaid näited koostöö mittelaabumisest.
Viimane on teenistuslikku järelevalvet teostava isiku õigus, mitte kohustus. Iga üksiku rikkumise korral distsiplinaarmenetluse läbiviimine oleks ilmselt veelgi maavanema ja ministri koostööd halvendanud. See ja nõue puudustele koostöös kirjalikult tähelepanu juhtida on riigi väärikust alandav.
lg 1 on suunatud väga kõrgete riigiametnike vaheliste suhete reguleerimisele; 5) Proportsionaalsuse põhimõte iseenesest ei ole põhiõigus ning ilma kaebuse esitaja põhiõiguste või -vabaduste riivet välja toomata ei ole võimalik konkreetse normikontrolli korras tuvastada
lg 1 kohaldamine ebaproportsionaalselt riivaks; 6) 29.09.2010 kohtuistungil teatas vastustaja, et ei anna nõusolekut kaebuse muutmiseks teenistusse ennistamise taotluse asendamise läbi 6 kuu ametipalga nõudega. 7. Tallinna Halduskohtu 01.11.2010 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda. Põhjendused: 1)
võimaldab ebaseaduslikult teenistusest vabastatud isikul valida selles sättes toodud nõuete vahel. Kaebuse esitaja taotleb vaidlustatud korralduse tühistamist. Kohus peab kontrollima kaevatava korralduse seaduslikkust ning kui ta jõuab järeldusele, et vaidlustatud korraldus on seaduslik, langeb iseenesest ära ka vaidlus käesolevas asjas
kohaldatavuse üle; 2) Seadus annab regionaalministrile õiguse otsustada koostöö laabumise üle maavanemaga, andes diskretsiooniõiguse koostöö hindamiseks ministrile. Vabariigi Valitsus otsustab regionaalministri ettepanekul maavanema teenistusest vabastamise. Seega otsustab Vabariigi Valitsus omakorda diskretsiooni korras maavanema ennetähtaegse ametist vabastamise, regionaalministri pädevuses on üksnes maavanema teenistusest vabastamise ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele koostöö mittelaabumise põhjusel; 3) Kohus tsiteeris tunnistajatena üle kuulatud Harju maasekretär Leevi Laeveri ja maavalitsuse rahandusosakonna endise juhataja Aili Palmi ütlusi ja leidis, et nende alusel ei saa ümber hinnata regionaalministri hinnangulist arvamust maavanemaga koostöö mittelaabumise osas. Kohtus tunnistajana üle kuulatud S. V. K selgitas kohtule, mille põhjal hindas ta koostöö kaebuse esitajaga mittelaabunuks ning millest oli tingitud tema poolt ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele maavanema teenistusest vabastamiseks. Regionaalministri kohtule antud ütlused, millest kohtuotsuses samuti ülevaade anti, on põhjalikud ja kajastavad käesolevas vaidluses tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid. Kohtus tunnistajana üle kuulatud regionaalminister S. V. K selgitas kohtule, mille põhjal hindas ta koostöö V. Liga mittelaabunuks ning millest oli tingitud tema poolt ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele maavanema teenistusest vabastamiseks. Regionaalministri kohtule antud ütlused on põhjalikud ning kajastavad käesolevas vaidluses tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid. Kohus regionaalministri hinnangut ümber hinnata ei saa, selleks puudub pädevus; 4) Hinnanguliste teenistusalaste otsuste korral on kohtuliku kontrolli ulatus üsnagi piiratud. HKMS § 19 lg 6 kohaselt kontrollib kohus, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohus ei saa kontrollida asutuse või ametiisiku hinnanguliste otsustuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid saab võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning motiveerimiskohustuse täitmise osas (Riigikohtu lahend nr 33-1-18-08). Kohus on küll pädev kontrollima ka faktiliste asjaolude õigsust, kuid samas peab kontrolli teostades jääma n-ö mõistlikkuse piiridesse. Hinnanguliste otsustuste korral ei ole motiivid sisuliselt alati kontrollitavad (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-18-08), kuna otsus võib kujuneda nii mõõdetavate tulemuste kui ka hinnanguliste näitajate põhjal. Regionaalminister pidi langetama hinnangulise otsustuse, kas temal koostöö Harju maavanemaga laabub või mitte ning ta hindas seda koostöö mittelaabumisena, mida põhjendas nii oma ettepanekus Vabariigi Valitsusele kui ka kohtus suulisi ütlusi andes. 11
lg 1 ei ole vastuolus PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ning puudub alus Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks. Koostöö laabumist maavanemaga hindab regionaalminister, kuulates ära maavanema seisukoha. Otsustajaks selle üle, kas koostöö maavanemaga laabub või mitte, on regionaalminister. Seega puudub vastuolu PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 8. V. Li apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja jätta kohaldamata
Samuti taotleb apellant tunnistada tema teenistusest vabastamine Vabariigi Valitsuse 22.10.2009 korraldusega nr 442 seadusevastaseks ning mõista talle välja
lg 2 alusel hüvitisena 6 kuu ametipalk või alternatiivselt, kui kohus ei peaks aktsepteerima apellandi poolt 29.09.2010 kohtuistungil esitatud teenistusse ennistamise taotlusest loobumise avaldust, ennistada apellant teenistusse Harju maavanemana ning mõista tema kasuks välja
Apellant palub mõista Vabariigi Valitsuselt välja V. Li menetluskulud ja jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Apellant kordab halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi ja lisab järgmist: 1) „Asjaolude ja varasema menetluskäigu“ all märkis apellant, et 27.04.2009 kutsus regionaalminister apellandi enda juurde kohtumisele, kus tegi teatavaks, et talle on antud juhised, mille kohaselt tuleb apellant vabastada teenistusest Harju maavanemana, ja andis üle kaks dokumendiprojekti, mille mõlema resolutiivosa sisaldas Vabariigi Valitsuse otsust vabastada apellant teenistusest koostöö mittelaabumise tõttu regionaalministriga. Projektide erinevus seisnes selles, et üks neist sisaldas põhjendusi koostöö mittelaabumise kohta. Kahe projekti esitamise mõte seisnes selles, et põhjendustega projekti kasutatakse siis, kui apellant ei nõustu vabatahtlikult oma teenistusest vabastamisega. Sõltumata sellest, kumba projekti kasutatakse, võis eeldada, et regionaalminister teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku vabastada apellant teenistusest
lg 1 alusel; 2) Halduskohus on vääralt kohaldanud materiaalõigusnormi, jätmata
§-i 1133 lg-t 1 kohaldamata vaatamata vastuolule põhiseadusega. Isegi kui
Korralduse nr 442 puhul on kohtul kõik võimalused kontrollida nimetatud dokumendi seletuskirjas esile toodud põhjenduste sisulist õigusvastasust, kuna need ei hõlma regionaalministri ja Vabariigi Valitsuse subjektiivseid hinnanguid. Halduskohus on akti sisulise kontrolli tegemata jätmisega rikkunud menetlusnormi; 5)
Vastupidine seisukoht tähendab, et avalikku võimu teostavate asutuste puhul oleks normaalne, kui hierarhiliselt kõrgemal seisva asutuse juht saaks ükskõik milliste koostöös tekkivate lahkarvamuste puhul, mida tänaseni on edukalt lahendatud läbirääkimiste teel, talle alluva asutuse juhi koostöö mittelaabumisele viidates läbi Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemise teenistusest vabastada. Sellisel juhul soositaks ebakindlust ja järjepidevuse puudumist avalikku võimu teostavate asutuste töös ning samuti vajalikke isikuomadusi mitteomavate juhtivtöötajate kinnitamist positsioonidele, kuhu nad tegelikult ei sobi, kuna ei suuda teha koostööd teiste asutuste juhtidega; 6) Märkides käesolevas kohtumenetluses, et regionaalministrilt
lg 1 ja VVS § 83 lg 5 p 1 alusel ettepaneku saamisel puudus Vabariigi Valitsusel kaalutlusõigus, võttis vastustaja omaks, et haldusakti vastuvõtmisel kaalutlusõiguse teostamist ei toimunud; 7) Apellant kordab halduskohtule esitatud seisukohti
lg 1 tõlgendamisest, sätte kohaldatavusest ultima ratio põhimõttel ja distsiplinaarmenetluse kohustuslikkusest. Andnud 27.04.2009 kohtumisel üle teenistusest vabastamise otsuste koopiad, ei kavatsenud regionaalminister anda apellandile võimalust probleemi kõrvaldamiseks, et oleks võimalik koostöö jätkamine. Apellant viibis ajavahemikul 27.04.2009-19.06.2009 ja 13.07.2009-15.10.2009 haiguslehel, mistõttu sel perioodil enne Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemist ei saanud koostöö paraneda ega halveneda.
lg 1 kasutati üksnes ettekäändena muude motiivide varjamiseks; 8) Korralduse nr 442 seletuskirjas toodud põhjenduste osas märgib apellant täiendavalt järgmist. Kuna O. Gi vaide lahendamisega seotud probleemistik algas juba 2006. a, siis koostöö 13
-s ebaseadusliku teenistusest vabastamise vaidlustamise regulatsioon ei ühti sõnastuselt HKMS-ga. Apellant sõnastas kaebuse tühistamiskaebusena, arvates, et õigusvastase teenistusest vabastamise otsuse tühistamine on eeldus apellandi teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. Apellant eeldas, et selline tühistamisnõude esitamine hõlmab ka
Sellisele täpsustusele vastustaja esindajad järgmisel kohtuistungil vastu ei vaielnud. Vabariigi Valitsuse uue esindaja poolt 29.09.2010 kohtuistungil tagantjärgi esitatud vastuväited tuleb jätta tähelepanuta; 10) Kuna 29.09.2010 kohtuistungi ajaks oli apellant töötanud uues ametis Loksa linnapeana juba 6 kuud ning temast sõltub nimetatud asutuse sujuv töö, otsustas apellant riigimehelikult käituda ja loobuda Harju maavanemana teenistusse ennistamise taotlusest. Vabariigi Valitsuse esindaja vastuseis sellele taotlusele on kummastav. HKMS § 19 lg 8 ei saa piirata isiku õigust loobuda ükskõik mis hetkel oma teenistusse ennistamise taotlusest, arvestades võimalust, et isik leiab kohtumenetluse vältel endale uue sobiva töökoha. 9. Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja nõustub halduskohtu otsusega. Korrates halduskohtule esitatud seisukohti, märgib vastustaja lisaks järgmist: 1) Apellant käsitleb faktilisi asjaolusid tendentslikult ja moonutatult. Regionaalminister tegi Vabariigi Valitsusele õiguspärase ettepaneku kaebaja teenistusest vabastamiseks, lähtudes objektiivsetel asjaoludel väljakujunenud siseveendumusest, et tema koostöö kaebajaga ei laabu. 27.04.2009 esitas minister maavanemale kirjalikult oma seisukoha, milles oli väljendatud mure koostöö mittelaabumise osas. Samuti pakkus minister kaebajale välja 2 varianti edasiliikumiseks ning palus esitada oma seisukohad senise koostöö ja ministri tähelepanekute osas. Minister selgitas 29.09.2010 kohtuistungil, et maavanema vastuväidetest nähtus selgelt, et kaebaja oma senist suhtumist ei muuda; 2) Korraldusele ei ole kohtumenetluses esitatud täiendavaid põhjendusi. Ministri ütlused 29.09.2010 kohtuistungil vaid selgitasid varem esitatud põhjenduste sisu ja koostöö mittelaabumist kaebajaga; 3) Kuna
lg 1 kohaldamine eeldab ministri hinnangut koostöö laabumise kohta, ei ole sellise otsuse aluseks olevad põhjendused kohtu poolt sisuliselt kontrollitavad; 4) Kaebaja on üritanud põhjendada oma taotluste formuleeringut seaduste väidetava ebaselge sõnastusega. Sellekohased väited professionaalse esindaja poolt ei ole tõsiseltvõetavad. Kaebuse 14
lg 1 kohast nõuet ega ole vaidlustanud regionaalministri ettepanekut, mistõttu ei kuulu käesoleva vaidluse esemesse ettepaneku õiguspärasuse ega ka regionaalministri tegevuse hindamine. Seetõttu tuleb tähelepanuta jätta kõik väited, mis puudutavad maavanema vabastamise ettepaneku ja selles sisalduvate põhjenduste väidetavat õigusvastasust. Regionaalminister ei ole ka vastustaja käesolevas menetluses. Alles apellatsiooniastmes esitas kaebaja
Ringkonnakohtus ei saa esitada nõudeid, mida esimese astme kohtule ei esitatud. Tulenevalt HKMS § 34 lg-st 3, tuleb jätta apellatsioonkaebuses esitatud taotlused (tunnistada teenistusest vabastamine Vabariigi Valitsuse 22.10.2009 korraldusega nr 442 seadusevastaseks ning mõista apellandile välja
lg 2 alusel hüvitisena 6 kuu ametipalk või alternatiivselt ennistada apellant teenistusse ja mõista tema kasuks välja
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. HKMS § 19 lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses või protestis esitatud taotluse ulatuses, olemata samas seotud kaebuse või protesti sõnastusega. Seetõttu pole käesoleva asja lahendamisel määrav, et kaebuse esitaja ei kasutanud halduskohtule esitatud kaebuses
formuleeringut „vabastamise seadusevastaseks tunnistamine“, vaid HKMS § 6 lg 2 p-le 1 vastavat taotlust teenistusest vabastamise korralduse tühistamiseks (vt 23.11.2009 kaebuse resolutsiooni p 4). Kaebuse esitaja täpsustas kaebuse 06.01.2010 ja 25.01.2010 täienduste p-s 2.1 (I kd tl 172 pöördel ja tl 231 pöördel), et soovib
HKMS § 19 lg 8 ei piira kaebuse esitaja
lg-s 2 toodud õigust loobuda teenistusse ennistamise nõudest kuue kuu ametipalga nõude kasuks. Riigikohtu praktikas (vt 22.05.2000 otsus nr 3-3-1-14-00, p 9) on aktsepteeritud teenistusse ennistamise nõudest loobumist ka kassatsiooniastmes, Riigikohtu istungil. Seetõttu jääb apellatsioonkaebuse piiresse nõue Vabariigi Valitsuse 22. oktoobri 2009. a korralduse nr 442 „seadusevastaseks tunnistamiseks“ ja kaebuse esitajale
Sõltumata sellest, kas teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda „vabastamise seadusevastaseks tunnistamist“ (
lg 1) või teenistusest vabastamise haldusakti tühistamist (HKMS § 6 lg 2 p 1), eeldab sellise kaebuse rahuldamine teenistusest vabastamise haldusakti õigusvastasust. 11. Kaebuse esitaja teenistusest vabastamise õigusliku alusena tugineti VVS § 83 lg 5 p-le 1, mille kohaselt otsustab Vabariigi Valitsus maavanema ennetähtaegse ametist vabastamise „regionaalministri ettepanekul regionaalministri ja maavanema koostöö mittelaabumise tõttu vastavalt avaliku teenistuse seaduse §-le 1133“, ja
lg-le 1, mis sätestab, et maavanem vabastatakse teenistusest „regionaalministri hinnangul regionaalministri ja maavanema koostöö mittelaabumise tõttu“. „Koostöö mittelaabumine“ on lai mõiste ega tähenda, et maavanem oleks toime pannud süütegu, sh distsiplinaarsüütegu või et talle oleksid ette heidetavad juhtimisvead. Sõnastus „regionaalministri hinnangul regionaalministri ja maavanema koostöö mittelaabumise tõttu“ näitab, et maavanema teenistusest vabastamine
Seda tõlgendust toetab maavanemale selle sätte alusel ametist vabastamisel kompensatsiooni maksmine
§-des 1131 ja 1132 ning nende sätete kujunemislugu.
lisati seadusesse 24.03.2004 vastu võetud Vabariigi Valitsuse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seadusega“ (§ 3). Selle seaduseelnõu (78 SE) arutlusel Riigikogus 23.03.2004 tutvustas põhiseaduskomisjoni liige V. Linde kõnealust põhiseaduskomisjonis arutatud muudatusettepanekut selliselt, et avaliku teenistuse seadussesse lisatav § 1133 sarnaneb „juba praegu kehtiva sättega, mis käib ministeeriumi kantsleri kohta, juhul kui nende koostöö ametisoleva ministriga ei laabu“. Viimatinimetatud muudatus (
) viidi sisse Riigikogus 20.12.2000 vastu võetud avaliku teenistuse seaduse muutmise seadusega, mille eelnõu (532 SE) arutelul Riigikogus jäi 20.12.2000 stenogrammist nähtuvalt püsima arusaam, et tegemist ei ole kantsleri süülise vastutusega, kantsleri sobivuse üle saab otsustada ainult minister, kes küll peab oma valikut põhjendama, kuid seda Vabariigi Valitsusele, kantsleri ametist vabastamine on „kollektiivne poliitiline vastutus“. Kui eelnõu arutelul esitatud kriitilistes küsimustes viidati, et see säte lubab ametist vabastada kantslerit, kes „ei meeldi“ ning muid põhjendusi pole regionaalministril valitsusele esitada vaja (vt S. Oviiri ja K. Kallo küsimused), siis eelnõu algataja Vabariigi Valitsuse esindaja justiitsminister rõhutas küll regionaalministri vajadust põhjendada valitsusele „mittemeeldimist“, kuid võrdles vabastamist umbusalduse avaldamisega ministrile.
lg-s 2 toodud tingimused apellandi ametist vabastamiseks – ametist vabastamise ajaks oli möödunud enam kui aasta koostöö algusest (nii apellandi kui regionaalminister S. V. Ki ametisse astumisest). Seega toimus ametist vabastamine kooskõlas ametist vabastamise õiguslike alustega (VVS § 83 lg 5 p 1 ja
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust jätta
lg-t 1 kohaldamata vastuolu tõttu põhiseaduse § 11 teisest lausest tuleneva proportsionaalsuse printsiibiga. Kuna apellant ei ole oma riivatud põhiõigust või -vabadust või muud subjektiivset avalikku õigust esile toonud, lähtub ringkonnakohus sellest, et piiratud on apellandile Vabariigi Valitsuse 06.02.2006 korraldusest nr 79 ja VVS § 83 lg-st 1 tulenevat õigust olla avalikus teenistuses maavanema ametikohal viis aastat. 16
lg 1 ja VVS § 83 lg 5 p 1 eesmärgiks on tagada regionaalministri VVS § 491 lg-st 1 ja maavanema VVS §-st 84 nimetatud ülesannete parem täitmine maakonnas. Eesmärk on demokraatlikus ühiskonnas lubatav. Riigihalduse mudeli ning sellega kooskõlas kõrgemate riigihalduse ametnike teenistussuhete kujundamisel on seadusandjal põhiseadusest tulenevalt lai otsustusdiskretsioon. See hõlmab hindamist, kuidas väärtustada erinevaid kaalutlusi (asutuste järjepidevus, valitsuse maine avalikkuse silmis) otsustamisel, millised lahendused on VVS § 491 lg 1 ja VVS §-st 84 nimetatud ülesannete efektiivse täitmise seisukohast parimad. Sellesse sekkumine oleks õigustatud üksnes juhul, kui valitud lahendust oleks alust pidada eesmärgi suhtes selgelt ebasobivaks või mittevajalikuks. Sellist olukorda käesoleval juhul ei esine. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus apellandi seisukohtadega, et
Mis puudutab meetme mõõdukust, siis selle mõju hindamisel apellandile on oluline, et
ja VVS § 83 lg 5 p 1 kehtisid sel kujul juba siis, kui apellant asus Harju maavanema ametikohale ning ta võis sellise ametist vabastamise võimalusega arvestada, samuti on apellandile ametist vabastamisel vaidlustatud korralduse kohaselt makstud
15. Eeltoodud põhjendustel ei hinda kohus Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korralduse eelnõu seletuskirjas koostöö mittelaabumise kohta toodud regionaalministri põhjendusi ning nende kohta käesolevas kohtumenetluses esitatud poolte väiteid. Sellises olukorras pole vaja süveneda ka küsimusse, kui lai on
kohaldamisel Vabariigi Valitsuse diskretsioon regionaalministri ja maavanema koostöö hindamisel.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.