KOSTJA VASTUS Kostja 01.07.2010 kirjalikus vastuses ja 15.09.2010 täiendavas vastuses hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja ei esita vastuväiteid järgmiste faktiliste asjaolude kohta: - OÜ S ja AS Nordea Finance Estonia sõlmisid liisingulepingu, mille objektiks oli laadur ekskavaator JCB 4CX, maksumusega liisingulepingu sõlmimise päeva seisuga 66 276,38 EUR. - Liisingulepingust tulenevate OÜ S kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid AS Nordea Finance Estonia ja kostja käenduslepingu nr XXX käendaja vastutuse maksimumsummaga 78 206,13 EUR. - 15.09.2009 esitas AS Nordea Finance Estonia teate liisingulepingu ülesütlemiseks seoses liisinguvõtja poolt maksekohustuste mittenõuetekohase täitmisega. Leping lõpetati ja liisitud vara tagastati ASile Nordea Finance Estonia. 2 - Kostja ei vaidlusta, et liisingulepingu ülesütlemise ajal püsis liisinguvõtjal võlgnevus liisinguandja ees. - Kostjat teavitati nõude loovutamise lepingu sõlmimisest, mille kohaselt 18.11.2009 AS Nordea Finance Estonia loovutas hagejale nõude OÜ S vastu summas 77 067,96 krooni, millest 74 473,27 krooni on võlgnevus põhimaksete osas ning 2 594,69 krooni on kompenseeritud intressid. Kostja leiab, et hageja nõue ei ole tõendatud. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed on sätestatud
lg-s 1: liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja ei ole esitanud informatsiooni selle kohta, kas peale liisingulepingu ülesütlemist jäi liisitud vara liisinguandja omandisse või oli see võõrandatud ning kui oli, siis millal ja millise hinnaga. Vastavat informatsiooni ei õnnestunud kostjal saada ka liisinguandjalt. Kostja on seisukohal, et liisitud vara tagastamise momendil oli vara väärtus ilmselt suurem kui vara maksegraafiku järgne jääkväärtus (521 214,85 krooni), millele lisandub lepingujärgne võlgnevus. Seega liisitud vara tagastamisel ei tekkinud hinnavahet, mida AS Nordea Finance Estonia saaks kostjalt nõuda ja hagejale loovutada. Juhuks, kui kohus peab siiski hageja nõuet põhjendatuks, nõuab kostja viivisesumma vähendamist. Kostja leiab, et viivise summa mõistlikuks suuruseks on mitte rohkem kui põhinõude summa. Kuna hageja nõuab lisaks kindla summana viiviste väljamõistmisele ka viiviseid protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni, siis hagi rahuldamise korral palub kostja piirata viivise summat rahuldatava põhinõude summaga. Kostja juhib tähelepanu sellele, et nõude loovutamise leping sõlmiti alles peale liisingulepingu ülesütlemist. Kostja on seisukohal, et liisingulepingu ülesütlemise hetkest muutus sissenõutavaks liisinguandja nõue OÜ S vastu, nõude sisuks on OÜ S kohustus hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seega liisingulepingu lõpetamise järel ei ole liisinguvõtjal enam kohustust tasuda liisinguandjale lepingujärgseid makseid, vaid selle asemel tekib kohustus hüvitada liisinguesemega seoses kantud kulud. Ka OÜ S ja liisinguandja vahel sõlmitud leping ei sisalda liisinguvõtja kohustust tasuda lepingujärgseid makseid pärast lepingu ülesütlemist. Liisingulepingu punkt 9.6 järgi kohustus liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe vara jääkväärtuse ja vara müügihinna vahel. Seega lepingust tulenevate nõuete (maksegraafikust tulenevate maksete osas) loovutamine peale liisingulepingu ülesütlemist ei tekita OÜ-le S ega kostjale kohustust tasuda hagejale nõutud summasid. Peale liisingulepingu lõpetamist tuleb liisinguvõtja kohustuse suuruse määramisel lähtuda sellest, millise hinnaga võõrandati liisingulepingu esemeks olnud vara ja millise suurusega nõue jäi liisinguvõtjal peale vara võõrandamist. Hageja esitatud AS Nordea Finance Estonia 18.11.2009 arvest selgub, et liisingulepingu esemeks olnud vara võõrandati hinnaga 574 166,36 krooni. See hind on suurem, kui vara jääkväärtus liisingulepingu lõpetamise momendiks ning seega ei ole OÜ-l S enam kohustusi liisinguandja ees. Seega liisitud vara tagastamisel ei tekkinud hinnavahet, mida AS Nordea Finance Estonia saaks liisinguvõtjalt nõuda ja hagejale loovutada. Käendaja võib esitada võlausaldajale kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Samuti võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 1. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud igakülgselt ja objektiivselt kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 3 2. Asjas ei ole vaidlust järgmiste faktiliste asjaolude üle: - OÜ-l S ja AS Nordea Finance Estonia sõlmisid 18.04.2007 liisinglepingu nr XXX, mille alusel AS Nordea Finance Estonia omandas OÜ S määratud müüjalt AS-ilt M laadur-ekskavaatori JCB 4CX ja andis selle OÜ S valdusse ja kasutusse. Liisinglepingu 10.12.2008 muudatusega muudeti maksegraafikut. - 18.04.2007 sõlmis AS Nordea Finance Estonia kostjaga käenduslepingu nr XXX, mille alusel vastutab kostja AS Nordea Finance Estonia ees OÜ S liisinglepingust nr XXX tulenevate kohustuste täitmise eest maksimumsummas 78 206,13 EUR. - 15.09.2009 AS Nordea Finance Estonia ütles liisinglepingu üles, sest OÜ S ei täitnud liisinglepingust tulenevaid kohustusi ja tal tekkis võlgnevus liisinguandja ees. - Liisitud vara tagastati liisinguandjale. - 18.11.2009 AS Nordea Finance Estonia loovutas liisinglepingust tuleneva nõude osaliselt, enne lepingu ülesütlemist tekkinud põhiosamaksete võlgnevuse summas 74 473,27 krooni (4759,71 EUR) ja kompenseeritud intressi summas 2594,69 krooni osas hagejale. Samuti loovutati hagejale alates nõude üleminekust õigus viivistele loovutatud nõudelt. - Liisinguese on võõrandatud hagejale ehk esialgsele müüjale hinnaga 496 098,40 krooni (sh käibemaks 82 683,07 krooni), hageja tasus ostuhinna liisinguandjale 29.12.2009. Lisaks tasus hageja liisinguandjale liisinglepingu nõude loovutamise lepingu kohaselt põhiosa maksete võlgnevuse 74 473,27 krooni ja kompenseeritud intressid 2594,69 krooni. 3. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas pärast liisinglepingu ülesütlemist tuleb enne lepingu ülesütlemist tekkinud võlgnevuse osas võtta arvesse liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja on seisukohal, et enne liisingulepingu ülesütlemist tekkinud võlgnevusele võlaõigusseaduse (
) § 367 sätted ei laiene ning võlgnevuse tasumise kohustus tuleneb
lg-st 2, mille kohaselt lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima; hageja ei nõua kostjalt liisinguesemega seotud kulutuste hüvitamist, vaid üksnes enne ülesütlemist tekkinud põhiosa maksete võlgnevust ja viivist; eelnevast tulenevalt ei pidanud hageja vajalikuks tõendada vara liisinguandjale tagastamise aegset väärtust. Kostja leiab, et liisinglepingu ülesütlemise tagajärjed on üheselt sätestatud
lg-s 1 ning ka enne liisinglepingu ülesütlemist tekkinud täitmata kohustuste puhul tuleb arvesse võtta vara liisinguandjale tagastamise aegset väärtust; kostja hinnangul ületas vara väärtus liisinglepingust tuleneva jääkmaksumuse ja enne ülesütlemist tasumata jäänud põhiosamaksete summa ning hagejal puudub nõue kostja vastu. 4.
lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi teise lõike järgi nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.
lg 1 sätestab võlgniku õiguse esitada uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.
lg-st 1 tulenevalt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada need vastuväited ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. 5. Kohus leiab, et väär on hageja seisukoht, et pärast liisinglepingu ülesütlemist on võimalik liisinguandjal liisinguvõtja vastu olevat nõuet
sätestatut arvestamata jagada selliselt, et eristatakse enne liisinglepingu ülesütlemist lepingust tekkinud täitmata kohustusi ja pärast ülesütlemist tekkinud kohustust hüvitada liisinguandjale liisinguesemega seoses kantud kulud.
on erinormiks kestvuslepingu ülesütlemise üldisi tagajärgi reguleerivate
§-de 195 ja 196 suhtes.
ja § 196 on liisinglepingu ülesütlemise puhul kohaldatavad ulatuses, kus
erisätted puuduvad.
sätestab liisinglepingu ülesütlemise üldised tagajärjed:
lg 2 teise lause kohaselt on liisinglepingu ülesütlemise esmaseks 4 tagajärjeks lepingu lõppemine tuleviku suhtes, st pooled vabanevad lepingust tulenevate kohustuste edasisest täitmisest. Lisaks üldistele tagajärgedele loetleb
liisingulepingu ülesütlemise spetsiifiliste tagajärgedena liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude liisinguvõtja vastu ning liisinguandja liisinguvõtja vastu suunatud ülesütlemisega seotud lisakulude hüvitamise nõude. Seega liisinglepingu ülesütlemise järel on liisinguandja ainsaks nõudeks liisinguvõtja vastu liisinguesemega seotud kulude hüvitamise nõue. Eelkõige tuleb liisinguvõtjal hüvitada liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Põhiosamaksete näol on tegemist liisinguandjale liisingueseme ostuhinna tasumisega (võimaldatud krediidi tagastamisega). Seega tuleneb
lg 1 sõnastusest otseselt, et kulude hüvitamise nõudes sisalduvad ka enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata jäänud põhiosamaksed. Kohtu sellist seisukohta toetab ka õiguskirjanduses avaldatu: liisinguandja osaleb liisingusuhtes krediteerijana, kelle poolt liisinguvõtjale võimaldatava krediidi suurus on võrdne liisingueseme omandamise kuludega. Liisingumaksete kaudu toimub nimetatud krediidisumma liisinguandjale tagasimaksmine (koos intressidega). Nagu krediidilepingu puhul krediidi saaja, peab ka liisingulepingu puhul liisinguvõtja lepingu erakorralise ülesütlemise korral kogu krediidiandjale veel tagasimaksmata krediidisumma tagasi maksma. Liisingulepingu puhul nimetab seadus vastavat liisinguandja liisinguvõtja vastu suunatud nõuet liisinguandja kulutuste hüvitamise nõudeks (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, lk 329 – 330). Liisinguandjale tagasimaksmata krediidisummaks on ka enne lepingu ülesütlemist tasumata põhiosamaksed. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.02.2007 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 on samuti väljendatud seisukohta, et lähtudes
lg-st 3 tuleb liisinguandja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumakseid (vara jääkmaksumus) vara jääkväärtusega. Ka vaidlusaluse liisingulepingu punktis 9.6 sätestatakse, et kui lepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) ja vara jääkväärtuse (kui lepingus on sätestatud vara jääkväärtus lepingu tähtaja lõpuks) summa, siis kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe 5 pangapäeva jooksul alates liisinguandja poolt nõude esitamisest. Seega on liisinguandja otseselt ette näinud, et pärast lepingu ülesütlemist liisinguvõtja poolt hinnavahe tasumise kohustuse suuruse määramisel arvestatakse ka enne ülesütlemist tekkinud võlgnevust. 6. Eeltoodust tulenevalt on hagejale loovutatud osaline nõue
Kostja on vaidlustanud loovutatud nõude olemasolu, väites, et liisinguandjale tagastatud eseme väärtus ületas võimaliku kulude hüvitamise nõude. Seega omab asjas tähtsust, milline oli liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel ning hageja vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). 7. Vältimaks liisinguandja rikastumist liisingulepingu ülesütlemisel seeläbi, et liisinguvõtja hüvitab liisinguandjale liisingueseme omandamisel tasutud ostusumma ning ka liisinguese jääb liisinguandja omandisse, sätestab
lg 3 kohustuse juhul, kui liisinguese jääb liisinguandja omandisse, arvestada kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja ei pidanud vajalikuks tõendada laadur-ekskavaatori väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mistõttu ei ole kohtul võimalik hinnata, kas hagejale loovutatud nõue on tegelikult olemas. Nordea Finance Eesti AS-i poolt hagejale esitatud arve nr XXX (tl 86) kohaselt on laadurekskavaator JCB 4CX võõrandatud hagejale 496 098,40 krooni eest. Seejuures nähtub arvelt, et 5 müügihinda on vähendatud summas 28 292,17 krooni (ei sisalda käibemaksu) vastavalt müügitellimusele nr XXX (26.10.2009). Seega on ca 1 kuu pärast liisingulepingu ülesütlemist hageja ja liisinguandja kokku leppinud liisingueseme müügihinnas. Hageja esindaja ei osanud kohtuistungil selgitada eelnimetatud müügitellimuse sisu ega müügihinna alandamise põhjust. Hageja oli ka laaduri esialgseks müüjaks. Hagile lisatud tõenditest ei nähtu, et laadur oleks olnud avalikult müügis ning hageja oli ainus ostuhuviline. Võttes arvesse vara võõrandamist ülesütlemisest arvates väga lühikese aja möödumisel, vara omandamist esialgse müüja poolt ning arvelt nähtuvat kokkulepet ostuhinna alandamise kohta, on põhjendatud kahtlus, et vara müügihind ei vastanud selle turuhinnale ehk tegelikule väärtusele. Liisingueseme võõrandamisel müügihinna riski ei saa panna üksnes liisinguvõtja (ja seeläbi käendaja) kanda, kuna liisinguvõtja ei saanud mõjutada müügiprotsessi ega müügihinda. Vaidlusaluse vara väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel on tõendamata. Seega on tõendamata, et liisinguandjal eksisteeris 18.11.2009 loovutamislepingu sõlmimise ajal liisinguvõtja OÜ S ja kostja kui käendaja vastu nõue, mida loovutada. Seega on tõendamata, et hagejal on nõue kostja kui käendaja vastu. 8. Kuna hageja nõue on tõendamata, on põhjendamatu ka viivisenõue. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. 9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuse menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Menetlusosalisel on õigus esitada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldus Harju Maakohtule 30 päeva jooksul alates menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest. Heli Käpp Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.