← Eesti

3-10-1689/59

KOHTUOTSUS

TI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Lilianne Aasma, Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 09.06.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-1689 Haldusasi Viive Sterpu kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjoni 21.07.2009 otsuse õigusvastaseks tunnistamise nõudes Tallinna Halduskohtu 25.02.2011 otsus Viive Sterpu apellatsioonkaebus Vaidlustatav lahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise viis Menetlusosalised Kirjalik menetlus Kaebuse esitaja: Viive Sterpu Vastustaja: Tallinna Kesklinna Valitsus RESOLUTSIOON Jätta Viive Sterpu apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 25.02.2011 otsus haldusasjas 3-10-1689 muutmata. Menetluskulud jätta Viive Sterpu kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest. Kui kassatsioonkaebuses või sellele esitatud vastuses ei taotleta kassatsioonkaebuse lahendamist istungil, võib Riigikohus selle lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 61 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viive Sterpu võeti 12.12.1994 arvele Tallinna Kesklinna Valitsuse munitsipaaleluruumi taotlejana kui tagastatud eluruumi (Väike-Karja 1-19/12) üürnik. Viive Sterpu kanti 06.07.2005 koos Eugen Sterpuga Viimsi vallas Randvere külas, Kraaviaia tee 3 kinnistu ühisomanikena kinnistusraamatusse. Kinnistu omandati AS-lt SEB

ti Ühispank 04.07.2005 saadud laenuga. Nimetatud laenu refinantseeris 19.01.2007 Nordea Bank Finland Plc

ti filiaal. 3-10-1689 08.08.2008 tõsteti Viive Sterpu Väike-Karja 1-19/12 eluruumist välja. Tallinna Kesklinna Valitsuse 17.06.2009 kirjaga nr. 9-13/2119 teavitati Viive Sterpud õigusest taotleda hiljemalt 17.07.2009 Tallinna Kesklinna Valitsuselt eluruumi elamutes aadressiga Raadiku tn 8a/2 ja Raadiku tn 8b/

  1. Ühtlasi selgitati, et avalduse esitamata jätmise korral loetakse Viive Sterpu pakutavast elamispinnast keeldunuks ning ta kustutatakse eluruumi üürimist taotlevate isikute arvelt Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr 56 kinnitatud Tallinna linna omandis olevate eluruumi üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise korra (kord) punkti 14.2 alusel. 07.07.2009 vastuses Tallinna Kesklinna Valitsuse kirjale teavitas Viive Sterpu, et eluruumi omanik tõstis ta 08.08.2008 eluruumist välja. Tallinna Kesklinna Valitsuse 28.07.2009 kirjaga nr 9-12/2243 teavitati Viive Sterpud, et tema perekonna elamispinna probleemiga seonduvat arutati Tallinna Kesklinna linnaosa eluasemekomisjoni koosolekul 21.07.2009 ning Viive Sterpu viidi korra punkti 3.2.1 alusel peetavast tagastatud eluruumi üürnike järjekorrast üle punkti 3.3.4 alusel teistel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel arvele võetud isikute järjekorda.
  2. Viive Sterpu esitas 30.06.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjoni 21.07.2009 otsuse õigusvastaseks tunnistamiseks. Tallinna Kesklinna Valitsuse eluasemekomisjoni 21.07.2009 otsus on õigusvastane, kuna kaebaja omanduses olnud eluruum tagastati

ti Vabariigi omandireformi seadusest (ORAS) lähtudes endisele omanikule, kuid seejuures keelas ORAS isikuid kahjustada nende eluruumi tagastamisel. Kaebaja arveloleku aluse muutmisega on rikutud põhiseadust (PS) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni (EIÕK). Kaebajal on õigus hüvitisele ning õigus nõuda PS § 12 vastaselt diskrimineerimise lõpetamist sotsiaalse seisundi ja varaliste asjaolude tõttu. Mistahes muud arveloleku alused, korra punkti 3.2.1 või p 3.3.4 alusel on kaebaja arveloleku aluse seadusevastased rikkumised

märgiga jätta kaebaja hüvitiseta. Kaebaja isikuandmeid on rikutud, sest temalt ei ole arveloleku aluse muutmiseks luba küsitud. Nõusolekut kaebaja arveloleku aluse muutmiseks küsiti alles

  1. a. Kaebajat puudutavaid andmeid töödeldes on jäetud välja kõik eluruumi endisele omanikule tagastamist puudutavad andmed, sh asjaolu, et kaebaja oleks pidanud saama osta eluruumi tähtajaga 15.12.
  2. Kuna kaebaja endine elukoht tagastati endisele omanikule ja kaebaja tõsteti eluruumist välja, ostis kaebaja pere Kraaviaia tee 3 eluruumi. Arveloleku aluse õigusvastasuse tuvastamine annaks kaebajale tagasi õiguse põhiseaduse §-le 12 ja erinevate Euroopa Liidu õigusaktidele tuginedes nõuda kohtu kaudu elamispinna ostmist. Kaebaja õige arveloleku alus annaks talle õiguse nõuda diskrimineerimise lõpetamist ja talle tekitatud kahju hüvitamist.
  3. Tallinna Kesklinna Valitsus palus jätta Viive Sterpu kaebuse rahuldamata, leides, et kaebajal puudub põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks ning et kaebus on ka sisuliselt põhjendamatu.
  4. Tallinna Halduskohtu 25.02.2011 otsusega jäeti Viive Strepu kaebus rahuldamata. Eluasemekomisjoni 21.07.2009 otsuse õigusvastaseks tunnistamine ei aita kaasa kaebaja poolt põhjendatud huviks märgitud

märgi saavutamisele. Eluasemekomisjoni otsus koosneb sisuliselt kahest otsusest (otsus kaebaja kustutamiseks tagastatud eluruumi üürnike nimekirjast 2

(6)3-10-1689 ning otsus kaebaja arvele võtmiseks elamistingimuste parandamisel abi vajava isikuna). Kuna kaebusest nähtuvalt ei vaidle kaebaja selgelt vastu sellele, et tema elamistingimused vajavad parandamist, on käesolevas haldusasjas vaidluse all sisuliselt vaid kaebaja kustutamine tagastatud eluruumi üürnike nimekirjast. Kaebaja kustutamine tagastatud eluruumi üürnike järjekorrast ei halvenda kaebaja õigust eluruumi erastamiseks rahvakapitali obligatsioonide

t, kuna vastavat õigust ei omaks kaebaja ka tagastatud eluruumi üürnikuna arvel olles.

§ 11

lg 5 kohaselt sai rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaarti eluruumi erastamiseks kasutada kuni 15.12.1995. Nimetatud tähtaeg oli lõplik, mistõttu oli kaebaja juba kaebuse esitamise aja seisuga pöördumatult minetanud õiguse eluruumi erastamiseks rahvakapitali obligatsioonide

t.

§ 3

lg 5 p 4 järgi ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest. Seega ei kuulunud ega kuulu ka tagantjärgi kaebajale erastamisele omandireformi õigustatud subjektile tagastatud Väike-Karja 1-19/12 eluruum, mida kaebaja kuni eluruumist väljatõstmiseni kasutas ning tähtsust ei oma sealjuures asjaolu, kas kaebaja on eluasemekomisjonis arvel kui tagastatud eluruumi üürnik või mitte. Vaidlustatud otsuse õigusvastasuse tuvastamine iseenesest ei pane eluasemekomisjonile kohustust viia kaebaja üle elamistingimuste parandamisel abivajavate isikute järjekorrast tagastatud eluruumi üürnike järjekorda, mistõttu esitades kaebuse selleks ettenähtud tähtaja möödumisel pidi kaebaja paratamatult arvestama ka sellega, et tuvastamistaotlus on ainuüksi ühest nimekirjast teise nimekirja üleviimise

märgi saavutamiseks hambutu. Nii on Tartu Ringkonnakohtu 23.10.2008 otsusest nr 3-08-639 kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.11.2007 otsusest haldusasjas nr 3-06-1778 nähtuvalt Tallinna linnal võimalik omandireformi õigustatud subjektile kuuluva eluruumi üürnikule eluruumi võõrandada vaid

§ 5

lg 1 p-s 3 märgitud juhul.

§ 5

lg 1 p 3 järgi on eluruumi ostmise

õigus asustamata eluruumi puhul uues, kapitaalselt remonditud või rekonstrueeritud elamus, samuti eelmise üürniku lahkumisega vabanenud eluruumi puhul esimese eelistusena omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi või tööandja eluruumi üürnikel tingimusel, et nad nimetatud eluruumi vabastavad. Kohus möönab, et

§ 5

lg 1 p 3 annab eluruumi ostmisel omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi üürnikule eelise elamistingimuste parandamisel abivajava isiku

. Samas on nimetatud sätte kaebaja suhtes kohaldamise eelduseks kaebaja faktiline vastavus omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi üürniku staatusele, mitte kaebaja tagastatud eluruumi üürnikuna eluasemekomisjoni registris olek. Kuigi korra p 9 järgi on eluasemekomisjoni sekretäril kohustus kontrollida isiku poolt esitatud andmete õigsust, ei too see muudes õigustoimingutes kaasa eluasemekomisjonis arveloleku aluse õigsuse eeldust. Nii võidakse isik korra p 14.3 alusel eluruumi üürimist taotlevate isikute arvelt kustutada, kui ta on esitanud eluasemekomisjonile tegelikkusele mittevastavaid andmeid või korra p 14.1 alusel juhul, kui arvel olemise põhjus on äralangenud. Eeltoodust tulenevalt on võimalik, et eluasemekomisjonis isiku arveloleku alus ei vasta isiku kohta käivatele tegelikele andmetele. Seega ka juhul, kui kaebuse rahuldamise tulemusena otsustaks eluasemekomisjon omal algatusel viia kaebaja taas üle tagastatud eluruumi üürnike järjekorda, ei annaks nimetatud järjekorras olemine kaebajale subjektiivset õigust nõuda endale

§ 5lg 1 p 3 alusel munitsipaaleluruumi eraldamist, mistõttu vastustaja on õigesti leidnud, et kaebajal puudub põhjendatud huvi kaebuse esitamiseks. 3

(6)3-10-1689 Kaebajat ei saa kogutud tõendeid arvesse võttes pidada omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi üürnikuks. Kaebaja on ise 27.01.2009 eluruumi üürimist taotleva isiku andmete ankeeti täites märkinud, et 08.08.2008 on ta Väike-Karja 1-19/12 asuvast elukohast välja tõstetud. Seega ei üüri ta enam omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi. Hinnangu sellele, kas kaebaja elukohast väljatõstmine toimus õiguspäraselt või mitte, saab anda ainult kohus, mitte eluasemekomisjon, mistõttu nimetatud asjaolu kaebaja staatuse määratlemisel tähtsust ei oma. Eluasemekomisjon saab kaebaja arveloleku aluse põhjendatuse hindamisel lähtuda vaid faktilistest asjaoludest. Tallinna Linnavolikogu esimehe 06.04.2010 vastusest kaebajale ilmneb, et vastustaja eluasemekomisjon ei pidanud võimalikuks jätta kaebajat arvele tagastatud eluruumi üürnikuna seetõttu, et kaebaja omandireformi käigus tagastatud eluruumi üürnikuna enam ei kasutanud. Käesolevas haldusasjas ei ole kaebaja ei eeltoodud faktilist asjaolu ega ka sellest johtuvat eluasemekomisjoni järeldust sisuliselt vaidlustanud. Ka kohtul puudub alus leida, et Tallinna linn peaks tagastatud eluruumide üürnikena arvel pidama isikuid, kes Korra p-des 3.2.1 ja 3.2.2 sätestatud kriteeriumidele ei vasta. Korra viidatud sätete järgi peab isik kas tagastatud eluruumi üürilepingu alusel kasutama või kasutama eluruumi, mille tagastamise menetlus on pooleli. Kaebaja ei vasta kummalegi nõudele. Sealjuures ei saa oluliseks pidada neid põhjusi, mis sundisid kaebajat endale pangalaenuga uut eluaset muretsema. Kaebaja ei saanud eeldada, et uue eluaseme soetamisel tema staatus eluruumide üürimist taotlevate isikute nimekirjas ei muutu. Kaebaja väited vaidlustatud otsuse õigusvastasusest seoses kaebaja diskrimineerimisega sotsiaalse seisundi ja varaliste asjaolude tõttu on põhjendamatud. Kaebaja ei ole selgitanud, milles kaebaja diskrimineerimine seisneb. Kaebaja viide PS § 32 rikkumisele on asjakohatu. Vaidlustatud otsusega ei sundvõõrandata kaebaja ühisomandis olevat Viimsi vallas Randvere külas, Kraaviaia tee 3 asuvat kinnistut. Samuti ei saanud vaidlustatud otsus kaasa tuua kaebajale selliste õiguste lõppemist, mida tal otsuse tegemise aja seisuga ei olnud. Asjaolu, et kaebaja oli kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni vastustaja eluasemekomisjonis arvel tagastatud eluruumi üürnikuna, ei tähenda, et tal tekkis sellest õigus PS §-s 32 sätestatud hüvitisele seoses Väike-Karja 1-19/12 eluruumist väljatõstmisega. Põhiseaduse § 32 lg 1 2. lause sätestab hüvituse vaid isiku omandi sundvõõrandamise korral. Vaidlus puudub selle üle, et Väike-Karja 1-19/12 eluruum ei ole kaebajale kunagi omandiõiguse alusel kuulunud. Samuti ei saanud kaebajal tekkida abstraktset omandiõigust konkreetselt määratlemata eluruumile. Munitsipaaleluruumi üürileandmist taotleva isikuna arvelolek ei too veel kaasa muutusi isiku õigustes, kuna see ei tähenda seda, et oleks võetud lõplik seisukoht isiku eluruumi üürimise taotluse suhtes. Samas ka juhul, kui selline seisukoht oleks võetud, ei tekiks sellest kaebajale omandiõigust eluruumile, mis ainsana võiks õigustada PS §-st 32 tulenevate nõuete maksmapanekut. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Viive Strepu apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 25.02.2011 otsus tühistada. Väär on vastustaja seisukoht, et vaidlus puudub selles, et kaebaja näol oli tegemist omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi üürnikuga, kes oli vastustaja juures 4
(6)3-10-1689 arvele võetud alles 12.12.1994 ja kaebaja kasutuses oli eluruum aadressil Väike-Karja 1-
  1. Nimetatud väärale informatsioonile tuginedes ongi kohus teinud väära otsuse. Väär on ka halduskohtu väide, et kaebaja viited siseriiklike õigusaktide vastuolule Euroopa Liidu õigusaktidega ei oma käesolevas asjas tähendust. Vastustaja eluasemekomisjoni 21.07.2009 otsusega kaebaja arveloleku aluse muutmisega punktist 3.2.1 (munitsipaaleluruumi taotleja) p-ks 3.3.4 (sotsiaaleluruumi taotleja) on võetud kaebajalt võimalus olla sundüürnik, kelle suhtes peaks kohalduma EIÕK
  2. protokolli artikkel 1 ja sellega kaotati tema puhul õigusvastaselt ka vastav võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) järgne diskrimineerimise alus. Nimetatust tulenevalt rikubki arvele võtmine mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel kaebaja õigusi. Väide, et

ti Vabariigil puudub kohustus reguleerida nn sundüürnike õigust vabade eluruumide omandamiseks teisiti, kui see on sätestatud

§ 5lg 1 punktis 3, on väär.

Vastustaja väidab, et haldusasjas nr 3-06-778 tuvastasid kohtud, et omandireformi aluste seadus ja eluruumide erastamise seadus on kooskõlas PS-ga, mistõttu ei ole asjakohane tugineda nimetatud õigusaktide õigusvastasusele ning väita, et need rikuvad kaebaja subjektiivseid õigusi. Selline seisukoht on väär. Vastustaja leiab, et kaebajal on ebaõiged ootused seoses nn sundüürniku staatusega. Sundüürniku staatus ei pane kohalikule omavalitsusele kohustust erastada eluruum, vaid see on üks võimalikest õigushüvedest. Igal konkreetsel juhul arvestatakse võimalusi ja konkreetse üürniku vajadusi. Selline seisukoht on väär. Nimetatust tulenevalt on ka halduskohus leidnud ebaõigesti, et kaebajale ei ole kunagi kuulunud vara, mida võõrandada. Halduskohtu väide, et kaebaja põhjendused selle kohta, miks ta oli sunnitud ostma endale uue eluaseme, ei ole asjassepuutuvad, on väär. Kaebaja ei saanud eeldada, et uue eluaseme soetamisel tema staatus eluruumide üürimist taotlevate isikute nimekirjas ei muutu.

  1. Tallinna Kesklinna Valitsus palub jätta Viive Sterpu kaebuse rahuldamata. Kuivõrd kaebaja on Tallinna Ringkonnakohtule esitanud sisuliselt samad väited, mis Tallinna Halduskohtule, jääb vastustaja oma halduskohtule esitatud väidete juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. Kaebaja vastuväited vastustaja tegevusele väljuvad kaebuse piiridest. Käesolevas asjas on kaebuse esemeks üksnes eluasemekomisjoni 21.07.2009 otsuse õigusvastasuse kindlakstegemise taotlus. Nimetatud otsusega kustutati kaebaja tagastatud eluruumi üürnike nimekirjast ning võeti arvele elamistingimuste parandamisel abi vajava isikuna. Eluasemekomisjoni otsus omab regulatiivsust üksnes kitsalt osas, mis puudutab eluruumi üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamist Tallinna linnas. Eluasemekomisjoni hinnang, et kaebaja ei kuulu enam eluruumide taotlejate nn sundüürnike nimekirja, ei ole siduv üheski muus haldusmenetluses. Eluasemekomisjoni otsusega ei ole mingilgi moel piiratud kaebaja 5

(6)3-10-1689 õigust esitada väidetavast sundüürniku staatusest tulenevaid nõudeid Tallinna linna või

ti Vabariigi vastu. Kuna kaebaja ei ole 21.07.2009 otsusega seoses esmaseid nõudeid esitanud (otsuse tühistamine ja/või haldusorgani kohustamine teatud tegevuseks), ei ole ringkonnakohtule äratuntav, milline on kaebaja põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse rahuldamiseks. Kaebuse rahuldamise tulemusena ei kanta kaebajat tagasi tagastatud eluruumi üürnike nimekirja. Kaebaja väited tema õigusest hüvitisele ning diskrimineerimise lõpetamisele on üldsõnalised ning vastavate nõuete seos tema kuulumisega või mittekuulumisega eelnimetatud nimekirja, on kunstlik. Halduskohus on õigesti selgitanud, et nimekirjas olemine ei tekita kaebajale eluruumi erastamise õigust. 9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kaebaja kustutamine tagastatud eluruumi üürnike nimekirjast oli sisuliselt õiguspärane. Isik ei pea tagastatud eluruumi üürnik olema mitte üksnes linnavalitsusele nimekirja kandmise avalduse esitamise ajal, vaid ta peab samadele kriteeriumidele vastama kogu nimekirjas olemise aeg. Kaebaja oli tagastatud eluruumist välja tõstetud. Eluasemekomisjoni 21.07.2009 otsuse õiguspärasuse hindamisel ei ole oluline, kas kaebaja võimatus soetada endale eluruum rahvakapitali obligatsioonide

t on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega ja muude rahvusvaheliste põhimõtetega. See küsimus väljub 21.07.2009 otsuse reguleerimisesemest. 10. Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kaire Pikamäe Lilianne Aasma Oliver Kask 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.