KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-767 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 10.01.2011, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Gaida Kivinurm, Mart Reino Tsiviilas

§ 438

lg 1 mõttes ühise tegutsemise leping tädidele kuuluval kinnistul asuva kolmanda korruse väljaehitamiseks.

§ 438

lg 1 sätestab, et ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks.

§ 438

lg 4 näeb ette, et kui ühise tegutsemise leping ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, võidakse vaidluse korral lepingu olemasolu tõendada ka tunnistajate ütlustega olenemata lepingu summast. Antud asjas ei ole ka tunnistajate ütlustega tõendatud, et poolte ning kostja vanatädi ja vanaema vahel oleks olnud sõlmitud ühise tegutsemise või mõni muu leping. Viited ühise tegutsemise lepingu olemasolu või poolte ja vanaema ning vanatädi vahelise muu kokkuleppe olemasolu kohta, mille kohaselt oleksid vanaema ja vanatädi kohustatud Kibuvitsa 24 elamu kolmanda korruse kostja ja/või hageja omandisse üle andma mõne vastusoorituse eest, puuduvad 29.04.1998 sõlmitud kinkelepingus (toimiku

1. kd, lk 25-32). Samuti puuduvad mistahes sarnased viited kinkelepingu sõlmimise aluseks olnud volikirjades (III tlk 117-124). Tunnistaja E. P (II tlk 351) tõendas oma ütlustega üksnes seda, et pooled tegelesid ühiselt Kibuvitsa 24 elamu kolmanda korruse väljaehitamisega. Tunnistaja K. K (III tlk 87 pöördel) ei ole oma ütlustes samuti välja toonud vastava kokkuleppe olemasolu. Tunnistaja K. K ütluste kohaselt kingiti elamust 1/3 kostjale selleks, et kostja saaks valminud kolmanda korruse sisustamiseks laenu võtta. Tunnistaja ütluste kohaselt lubati kostjal elamispind valmis ehitada, kuna tal ei olnud kuskil elada. Tunnistaja märkis, et ei olnud juttu, et hagejat oleks tulnud kaasata kinkelepingu sõlmimisse. Tingimusi tunnistaja ütluste kohaselt kingi saamisele ei seatud. Kostja enda poolt vande all antud ütlustest nähtub (II tlk 448), et kostja sai oma eakatelt sugulastelt õiguse ehitada Kibuvitsa 24 elamule kolmas korrus, kuna perel oli vaja elamispinda, kus elada. Pooltele anti võimalus seal elada üürilepingu alusel või lihtsalt ilma selleta. Ükski ülejäänud asjas kogutud tõend ei tõenda samuti poolte ning kostja vanaema ja vanatädi vahel ühise tegutsemise lepingu või mõne muu kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt oleksid pooled kokku leppinud anda Kibuvitsa 24 elamu kolmas korrus üle poolte kaasomandisse või mõne vastusoorituse eest kostja omandisse.
2. Antud asjas on tuvastatud üksnes see, et kostja tädi R.-E. M ning vanaema S. K (K. K kaudu) kandsid hageja arveldusarvele vastavalt 56 526,18 krooni ning 50 000 krooni (hageja pangakonto väljavõte, II tlk 374 ja 375). Hageja enda poolt antud seletuse kohaselt osalesid kostja vanaema ja vanatädi sellisel viisil Kibuvitsa 24 katuse renoveerimises (hageja lõplik seisukoht 10.03.2010, III tlk 98-108). Kostja ei ole hageja käsitlusele vastu vaielnud. Kohus leidis, et ainuüksi vanaema ja vanatädi poolt katuse renoveerimise rahastamises osalemine ei tõenda poolte ning vanaema ja vanatädi vahel ühise tegutsemise lepingu olemasolu. Riigikohus on leidnud, et ühise tegutsemise lepingu olemasoluks peab lisaks kokkuleppe ja ühiste vahendite kasutamise tuvastamisele olema tuvastatud ka poolte ühine asjaajamine (Riigikohtu 26.01.1999 lahend nr 3-2-1-9-99). Kohtu hinnangul on asjas kogutud tõenditest tuvastatud üksnes see, et pooled tegutsesid ühiselt Kibuvitsa 24 elamu kolmanda korruse väljaehitamises oma ühisvaraliste ja lahusvaraliste vahendite arvelt. Kostja vande all antud seletusest ning tunnistaja K. K poolt antud ütlustest nähtub, et pooltel võimaldati Kibuvitsa 24 elamu kolmandal korrusel pärast selle väljaehitamist tasuta elada. Faktiliselt pooled elasidki Kibuvitsa 24 elamu kolmandal korrusel tasuta alates selle valmimisest kuni abieluliste suhete lõppemiseni. 41.

§ 440

lg 2 näeb ette, et lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on nende kaasomandis. Kohtu 9 hinnangul ei saa

§ 440

lg-st 2 järeldada, et poolte ühise tegutsemise tulemusena välja ehitatud Kibuvitsa 24 elamu kolmas korrus muutus selle valmimisel poolte kaasomandiks, sõltumata sellest, et puudus vastav kokkulepe või seaduse nõuetele vastav notariaalselt tõestatud kirjalik kokkulepe. Kohtu hinnangul on antud asjas tuvastatav üksnes see, et poolte ühise tegutsemise tulemusena loodi elamispind, mida pooltel oli õigus tasuta kasutada. Seega sai ühise tegutsemise tulemusena pooltele kaasomandisse kuuluda üksnes see tulem, mis õiguslikult nende kaasomandisse kuuluda sai ehk nimelt õigus kasutada loodud elamispinda elamiskohana. Riigikohus on otsuse punktis 15 viidanud, et ühise tegutsemise tulemusena tekkinud vara, sh asja väärtuse juurdekasv, tuli jagada AÕS kaasomandi jagamise sätete alusel. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas võimalik lugeda Kibuvitsa 24 elamu kui terviku väärtuse juurdekasvu poolte kaasomandisse kuuluvaks ning seega ka jagatavaks seetõttu, et asjas ei ole tuvastatud ühise tegutsemise lepingu või omandiõiguse tekkimise aluseks oleva notariaalselt tõestatud kokkuleppe olemasolu poolte ja kostja vanaema ning vanatädi vahel. Asjas on tuvastatud üksnes see, et pooltel võimaldati ühiselt tegutsedes välja ehitada Kibuvitsa 24 elamu kolmas korrus ja pooltel võimaldati seal elada.

1. Hageja on leidnud (hageja seisukoht 10.03.2010, III tlk 98-108), et sündmuste kronoloogiast lähtudes pidi poolte ja kostja vanatädi ja vanaema vahel eksisteerima „mingisugune kokkulepe“, kuivõrd R.-E. M ja S. Kei vaidlustanud kunagi ega kuidagi Kibuvitsa tn 24 kolmanda korruse väljaehitamist. Hageja leiab, et kuivõrd kinkeleping 1/3 kaasomandi üleandmise kohta sõlmiti koheselt pärast kolmanda korruse ehituse lõppemist ning kinkelepinguga anti üle täpselt see kolmas korrus, mida pooled ehitasid, on tegemist sellise kokkulangevusega, mis ei saa olla juhuslik. Samuti leidis hageja, et poolte poolt teostatud investeering oli tolle aja mõistes ülisuur ning oleks ebamõistlik arvata, et keegi oleks teinud sellise investeeringu ilma kokkuleppeta või ainult kokkuleppega saada vastu elamu kasutusõigus. Kostja väidet, mille kohaselt kingiti 1/3 kaasomandi mõttelisest osast vaid pangalaenu saamise eesmärgil, peab hageja ebaõigeks, kuna esialgne laenuleping sõlmiti juba oktoobris 1995.a. Hiljem üksnes suurendati laenu summat ja uuendati tagatisi, et lõpetada ehitustööd ja alustada sisustamist. Kostja on leidnud (kostja kohtkõne teesid, III tlk 152-158), et omandi üleandmist kohustavaks kokkuleppeks ei saa pidada ehitamise mittevaidlustamist ja elamise võimaldamist. Kostja juhtis ka tähelepanu sellele, et hageja muutis oma hagiavalduses algselt välja toodud seisukohti pärast Riigikohtu lahendiga tutvumist. Samuti rõhutas kostja, et kinkelepinguga 29.04.1998 kingiti kostjale mitte üksnes elamu kolmanda korruse korter, vaid ka osa elamut teenindavast maast ja vundamendist, mida pooled ühise tegevuse tulemusena ei loonud.
2. Kohus leidis, et käesolevas asjas tuvastatud sündmuste kronoloogia ei tõenda hageja poolt väidetud lepinguliste suhete olemasolu poolte ning kostja vanaema ja vanatädi vahel. Tunnistaja K. K ütlustest (III tlk 87 pöördel) nähtub, et alles pärast kolmanda korruse ehituse valmimist veenis tunnistaja kostja vanaema ja vanatädi selleks, et viimased oleksid nõus kinkelepingut sõlmima. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tema testamendi kohaselt oma vanaema pärijaks ning tema vennaks olev kostja usaldas oma sugulaste lubadust, et välja ehitatud elamispinnal võimaldatakse tema perel elada.
3. Kohus luges usutavaks tunnistaja antud ütlusi ja kostja antud seletust selle kohta, et 29.04.1998 kinkelepingu sõlmimise tegelikuks põhjuseks oli vajadus suurendada poolte võetud laenu summat ning tagada laenu kinnistule seatava hüpoteegiga, kuivõrd esialgset laenu tagas muuhulgas hagejale lahusvarana kuulunud korter, mille hageja võõrandas 29.01.
4. Asjaolu, et kinkelepingu sõlmimine oli seatud vajadusega suurendada laenu ja seada vajalik tagatis, nähtub ka kostja poolt kinnistusregistrile 30.04.1998 esitatud avaldusest (I tlk 42), milles kostja 10 palus kiirendada kannete tegemist kinnistusraamatus seoses vajadusega vormistada ehitamise lõpetamiseks vajalik laen. 29.04.1998 kinkelepinguga ei kingitud kostjale mitte üksnes elamu kolmas korrus, vaid ka osa elamu vundamendist ja elamu juurde kuuluvast maast.
5. Kohtu hinnangul ei saa ka pelgalt faktist, et pooled tegid Kibuvitsa 24 kolmanda korruse väljaehitamisse märkimisväärse investeeringu, järeldada, et poolte ja kostja tädide ning vanaema vahel oli enne seda sõlmitud kokkulepe valminud kolmanda korruse poolte kaasomandisse andmise kohta. Kohus pidas usutavaks kostja väidet, et kinnistu omanikud lubasid pooltel elada nende poolt välja ehitatud pinnal, kuna tegemist oli kostja lähedastele sugulastele kuulunud kinnistuga. Kuivõrd tegemist oli kostja lähedaste sugulastega, on kohtu hinnangul mõistlikult võimalik eeldada, et pooled tegid investeeringu pelgalt elamispinna enda kasutusse saamise eesmärgil. Siinkohal väärib samas kohtu hinnangul esiletõstmist fakt, et kostja investeeris oma lahusvarana Kibuvitsa 24 kolmanda korruse väljaehitamisse märkimisväärselt suurema summa, kui hageja. 46.

§ 440

lg 2 kohaselt kuuluvad ühise tegutsemise lepingu puhul lepinguosaliste kaasomandisse nende rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara. Käesolevas asjas on tuvastatud, et varalised investeeringud (mida võiks käsitleda varaliste osamaksetena ühise tegutsemise lepingu mõistes) on poolte poolt juba ära kasutatud Kibuvitsa 24 kolmanda korruse väljaehitamiseks. Seega ei saa enam käesoleval ajal lugeda poolte kaasomandisse kuuluvaks nende kunagisi varalisi osamakseid. Kohus ei välista, et poolte kaasomandisse sai lisaks elamispinna kasutamise õigusele kuuluda varalise õigusena ka alusetu rikastumise nõue

§ 477alusel Kibuvitsa 24 hoone kaasomanike vastu.

Seejuures tuleb arvestada, et varalise hüvena said pooled pärast kolmanda korruse väljaehitamist võimaluse kasutada kolmandat korrust tasuta elamiseks. Võimalik poolte ühine nõudeõigus kolmandate isikute vastu ei anna alust käesolevas tsiviilasjas lugeda Kibuvitsa 24 hoone 1/3 mõttelist osa kaasomandist poolte ühisvaraks ning mõista selle arvelt kostjalt hageja kasuks välja hageja soovitud rahaline hüvitis. Käesolevas asjas ei ole ka tuvastatud, et kostja oleks Kibuvitsa 24 hoone endiste omanike õigusjärglane, kuna kostja omandas Kibuvitsa 24 kinnistu kaasomandi mõttelise osa mitte pärimise teel, vaid kinkelepingute alusel. 47. Eeltoodust lähtuvalt leidis kohus, et 1/3 kaasomandi mõttelisest osast elamule asukohaga Kibuvitsa 24, millele kasutuskorra kohaselt vastab nimetatud elamu kolmandal korrusel asuv korter, on kostja lahusvara PKS § 15 lg 1 alusel, kuna tegemist on kostja poolt abielu kestel kinke teel saadud varaga. Pooled omandasid kaasomandisse Kibuvitsa 24 kolmanda korruse ühise kasutamise õiguse, millest hageja on loobunud. Kohus samas ei välista, et hagejal võib Kibuvitsa 24 kinnistu omanike või nende õigusjärglaste vastu olla alusetu rikastumise nõue

§ 477

alusel, kuid vastav nõue ei saa olla samastatav abikaasade ühisvara jagamise nõudega abielu lahutamisel. Hageja nõue kostja vastu tuleb jätta rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus

1. Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 25.05.2010 otsuse ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt enamsaadud vara eest hüvitis 1 000 000 krooni.
2. Maakohus ei ole asjas tuvastanud, millistele õigusnormidele vastavad õigussuhted olid poolte vahel ning poolte ja kostja vanaema ja vanatädi vahel. Hageja põhimõtteliselt nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega, mille kohaselt pooled tegutsesid ühiselt Kibuvitsa 24 elamu kolmanda korruse väljaehitamises oma ühisvaraliste ja lahusvaraliste vahendite arvelt. Kahetsusväärselt on maakohus sellega ka piirdunud, ta ei ole kohaldanud tuvastatud faktilistele 11 asjaoludele õigusnormi. Kohtuotsusest ei selgu, millised õigusnormid kuuluvad antud juhul kohaldamisele ja kuidas kohus neid kohaldas. Maakohus on asunud seisukohale, et asjas on tuvastatud üksnes see, et pooltel võimaldati ühiselt tegutsedes välja ehitada Kibuvitsa 24 elamu kolmas korrus ja pooltel võimaldati seal elada. Kohus ei ole tuvastanud, milles see võimaldamine täpselt väljendus, kas oli tegemist tasulise või tasuta kasutamisega, kas oli tegemist tähtajalise kokkuleppega või tähtajatuga ning millised õigusnormid kuuluvad antud asjas kohaldamisele.
3. Maakohus on eksinud Kibuvitsa 24 ehitusmaksumuse ja kulude kandmise osas. Kohus ei ole põhistanud, miks ta tugines vaid kostja esitatud ja ilmsete vigadega arvestusele ning jättis ehitustööde kogumaksumuse määratlemisel kõrvale ekspertarvamuse, hageja pangakonto väljavõtte ning kuluarvestuse raamatu. Kohus on jätnud põhjendamata miks ta jättis arvestamata hageja lahusvaraks olnud Hoiu- ja Hansapanga aktsiate müügist 22.05.1996 laekunud 41 250 krooni ja 28 050 krooni, milline asjaolu on näha hageja pangakonto väljavõttelt. Asjas puuduvad igasugused tõendid, et kostja poolt hagejale üle antud 390 000 krooni kasutati Kibuvitsa 24 ehituse finantseerimiseks, sest hageja pangakontolt, kuhu antud summa sularahas sisse maksti, kanti ka kõik muud pere kulud.
4. Kohus on jätnud tähelepanu ja hinnanguta olulise tõendi, kostja 16.11.2004 e-kirja hagejale. Kohus ei ole tuvastanud, kaua ja millistel tingimustel pooltel võimaldati või pidi võimaldatama Kibuvitsa 24 kolmandal korrusel elada. Pooled koos ehitasid omale Kibuvitsa 24 kolmandale korrusele kodu. Ja investeerides kinnistusse ca 3 korda enam, kui on kinnistu eelnev väärtus, ei ehitata kodu üüripinnale. See pole loogiline ega kooskõlas terve mõistusega. Kostja esitatud versiooni (majaosa väljaehitamine tasuta kasutamiseks) eluline usutavus olukorras, kus hinnatakse hageja käitumist hea usu ja mõistlikkus kriteeriumitest lähtuvalt, on olematu.
5. Hageja väide võõrandamiskokkuleppe olemasolust poolte ja kostja vanaema ja vanatädi vahel on mõistlik, loogiline ja põhjendatud. Mingisugune kokkulepe Kibuvitsa 24 kolmanda korruse väljaehitamiseks oli olemas.
6. Poolte seisukohad on põhimõtteliselt erinevad vaid ühes küsimuses: Hageja väidab, et kokkulepe oli kolmanda korruse väljaehitamises ja omandi üleandmises, kostja väidab, et kokkulepe oli kolmanda korruse väljaehitamises ja kasutusse saamises. R.-E. M ja S. Kandsid koheselt peale Kibuvitsa 24 kolmanda korruse valmimist üle omandiõiguse täpselt sellele korrusele vastavale mõttelisele osale kinnistust. Kokkulangevus on liialt suur ja kahes asjaolus (aeg ja osa suurus), et olla juhuslik. R.-E. M ja S. K käsitlesid eraldi 1/3 mõttelist osa (mille omand anti üle varem) ja ülejäänud mõttelisi osasid. Ainuke mõistlik seletus, arvestades väga väikest ajavahet, on vastav kokkulepe. R.-E. M ja S. Kandsid 29.04.1998 Kibuvitsa 24 1/3 mõttelise osa omandiõiguse üle eelneva kokkuleppe alusel, kuna pooled olid täitnud omapoolse kokkuleppe osa ning ehitanud valmis Kibuvitsa 24 kolmanda korruse. Kinkelepinguga anti üle just nimelt poolte poolt valmisehitatud kolmanda korruse kasutusõigus. Vastus apellatsioonkaebusele
7. Kostja palub jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
8. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS 12 § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
9. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et poolte ning R.-E. Mi ja S. K vahelise lepingu sõlmimine, mis annaks alust pidada vaidlusalust Kibuvitsa 24 kinnistu mõttelist osa poolte ühisvaraks, ei ole tõendamist leidnud ning jätnud seetõttu hagi kostjalt ühisvara jagamise tulemusena rahalise hüvitise väljamõistmiseks põhjendatult rahuldamata.
10. Hageja on maakohtu otsust vaidlustades valdavalt korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti, mis tuginevad endiselt eeldusele, et taoline kokkulepe oli sõlmitud. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki hageja seisukohti ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja nõuet esitatud kujul rahuldada. Kuna esimese astme kohus on hageja kõigile seisukohtadele piisava selgusega vastanud ja ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ringkonnakohus esimese astme kohtu töös ei tuvastanud. Hageja mittenõustumine maakohtu seisukohtadega ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.
11. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et erinevalt kostja hinnangust, on maakohus ringkonnakohtu arvates jõudnud poolte ning R.-E. Mi ja S. K vahelise vahelist õigussuhet analüüsides paikapidavatele järeldustele ning kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust. Esimese astme kohus on täitnud Riigikohtu poolt käesolevas tsiviilasjas õigussuhte kvalifitseerimiseks antud juhiseid ning teinud seadusele vastava kohtlahendi. Kolleegiumil ei ole alust anda vaidluse aluseks olevale õigussuhtele teistsugust hinnangut, kohaldada materiaalõigust teisti ega asuda nõude aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevat seisukohale.
12. Maakohtu hinnang uuritud tõenditele on olnud seadusekohane ning ringkonnakohtul ei ole põhjust esitatud tõendeid teisti hinnata. Kaebuse etteheide, et maakohus ei ole pööranud piisavat tähelepanu kostja poolt hagejale 06.11.2004 saadetud e-kirjale (II tl 317), ei ole asjakohane, kuna nimetatud e-kirjas ei ole viited poolte ning R.-E. Mi ja S. K vahelise lepingu sõlmimise kohta. Kostja ettekujutus aastaid poolte ühiseks koduks olnud eluruumi võimaliku jagamise kohta
13. aastal, ei muuda 29.04.1998 sõlmitud kinkelepingu sisu ega tõenda kinkelepingu kõrval või asemel muude kokkulepete olemasolu.
14. Kaebuse väide, et kohus ei ole pööranud vajalikku tähelepanu asjaolule, et hageja ei oleks kulutanud oma rahalisi vahendeid pööningu ehitusse, teadmise korral, et see tagab talle üksnes hooneosa ajutise kasutamisõiguse, ei ole põhjendatud. Kolleegiumi arvates ei oma hageja tänased teadmised tegelike asjaolude kohta vaidluse lahendamisel kaalu, kuna poolte ühine tegevus kodu rajamisel põhines abielul. See aga tähendab, et hageja jaoks muutus vara kuuluvuse küsimus aktuaalseks alles pärast seda, kui poolte abielulised suhted purunesid. Abielu hilisem purunemine ei saa muuta tagantjärele õigussuhteid, mis rajanesid eeldusel, et ühist kodu kasutatakse olenemata selle omandi kuuluvusest ühiselt elupäevade lõpuni. Mõistetavat selgitust, miks hageja nõustus asjaoluga, et tehing vormistatakse kinkena kostjale, ega tõstatanud kohe pärast kinkelepingu sõlmimist küsimust kinnistuosa omandi nüüdse kuuluvuse kohta, ei ole hageja esitanud. Põhjendus, et ta oli kinkelepingu sõlmimise kuupäeval tööga hõivatud, näitab, et hageja ei pidanud ühiseks kodus olnud eluruumi omandiküsimust abielusuhete kestmise ajal oluliseks.
15. Paika peab maakohtu seisukoht, et hagejal võib olla nende Kibuvitsa 24 kaasomanike vastu, kes hageja panuse kaudu hoone renoveerimisse rikastusid, nõue alusetu rikastumise sätete alusel. See aga ei anna alust tunnistada vaidlusalust kinnistu osa poolte ühisvaraks.
16. Eeltoodu põhjal tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka esimese astme kohtu 13 menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Iko Nõmm Gaida Kivinurm tõttu tuleb Mart Reino 14