Obsah (9)

§ 101§ 108§ 65§ 113§ 94§ 282§ 278§ 279§ 1042

Tsiviilasi nr 2-09-57265 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 09. mail 2011, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-09-57265 Tsiviil

) § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Üürilepingu puhul on üürileandja põhikohustus asja üleandmine ja kohustus tagada asja kasutamise võimalus kogu lepingu kestel ning üürnikul lasub üüri maksmise ja lepingu lõppedes asja tagastamise kohustus. Hageja ja kostja Artur Londoni vahel sõlmitud eluruumi üürilepingu järgi vastutab kaaskostja Carolina Loog üürniku kohustuste täitmise eest üürnikuga solidaarselt. Vaidlust ei ole ka selles, et alates 15.09.2009 kuni üürilepingu lõpetamiseni ennetähtaegselt 16.07.2010 (tl 96) ei ole kostjad oma lepingulist kohustust – maksta üüri – täitnud. Kohustuse rikkumine on

§-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. 4 Hageja on esitanud kostjate vastu kohustuse täitmise nõude.

§ 108

lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 65

lgst 1 tuleneb, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohtule esitatud eluruumi üürilepingu alusel oli kostjatel raha maksmise kohustus, mida kostjad on rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostjad ei ole vaielnud vastu üüri suurusele ega üüri arvestusele ajavahemiku 15.09.2009 kuni 16.07.2010 eest (tl 80, 97). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1209,78 eurot (18 929 krooni) maksmata üüri (põhinõue) katteks. Hageja nõuab kostjatelt üüri mitteõigeaegse tasumise eest viivist seadusjärgses määras.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 94

lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kuivõrd kostjad on olnud viivituses oma rahalise kohustuse täitmisega, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. Hageja on esitanud kohtule viivise arvestuse 23.09.2010 seisuga (tl 80, 97), mille kohaselt on viivise suuruseks 960,45 krooni. Kostjad ei ole hageja poolt esitatud viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. Samas taotleb hageja viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult kuni otsuse tegemiseni. Vaidlusalusel perioodil, s.o alates 24.09.2010 kuni 09.05.2011, oli seadusjärgne viivisemäär 8% aastas. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista viivis perioodi 24.09.2010 kuni 09.05.2011 eest 945,93 krooni (18 929 krooni × 8% × 228 päeva / 365 päeva) ning kokku seega 1906,38 krooni (960,45 + 945,93) ehk 121,84 eurot. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 1331,62 eurot (20 835,38 krooni), millest 1209,78 eurot (18 929 krooni) on põhinõue ja 121,84 eurot (1906,38 krooni) viivisenõue 09.05.2011 seisuga. Kostja Artur Londoni nõue Kostja väitel oli üürikorteris kahel korral uputus – 12.08.2009 ja 17.08.2009 – millest ta teavitas majahaldurit Ü.K.. Asja materjalidest nähtuvalt on Ü.K. augustis 2009 tekkinud olukorrast omakorda teavitanud hagejat 18.08.2009 elektronkirjaga (tl 112). Kirjas märgitust tuleneb, et majahalduril tekkis kostjate poolt üüritava korteri köögist vett välja kühveldades kahtlus, et tegemist ei ole vaid vihmaveega. Toapõranda ülesvõtmise käigus selgus, et dušši ärajooksu toru oli lahti ja kogu vesi, mis tuli pesemisel, jooksis põranda alla. Kuna toru oli lahti, jooksis teisest otsast kanalisatsioonivesi koos kõigega, mis sinna kuulub, samuti põranda alla. Ü.K. elektronkirjast nähtub, et heitvett oli põranda all 14 cm. Hoovis avastas majahaldur, et kõik kaevud olid vett täis. Survepesu aitas vaid ajutiselt, sest kahe tunni pärast täitusid kaevud uuesti, kuna kaevuots oli katki ja liiv jooksis sisse, mis omakorda viitas vajadusele kaevata. Maja uppumise vältimiseks lõi majahaldur pumbaga vett kinnisest kaevust linna kaevu. Elektronkirjas kirjeldatud olukorda tõendavad ka kohtule esitatud fotod (tl 42-43, 8687).Seega esineb põhjuslik seos kanalisatsioonikaevude ummistuse ja keldri uputamise vahel. 5 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et üürileandjat on teavitatud asja lepingutingimustele mittevastavusest vastavalt

§ 282

lg 1 p-le 1.

§ 278

p 1 sätestab, et kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik nõuda üürileandjalt puuduse või takistuse kõrvaldamist. Vaidlust ei ole selles, et tegemist ei ole pisipuudusega ja et kõnealune puudus välistas üürikorteri sihipärase kasutamise võimaluse, kuid hageja väitel tekkis probleem kostja varasema mittenõuetekohase töö tõttu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja ei ole antud kohtumenetluses vaatamata kohtu ettepanekutele võimaliku ekspertiisiga (tl.122) tõendanud Artur Londoni poolt 2005. aastal tehtud töö lepingutingimustele mittevastavust ega asjaolu, et puudus esines tööl juba selle hagejale üleandmise hetkel. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja on varasemalt korduvalt hagejale ehitustöid teinud. Kohtule esitatud arve-saatelehed (tl 114-115) tõendavad üksnes seda, et kostja füüsilisest isikust ettevõtjana ostis nii kanalisatsioonitoru kui ka paigaldas selle vaidlusalusesse korterisse.

§ 279

lg-st 3 tuleneb, et üürnik võib puuduse või takistuse ise kõrvaldada ja nõuda selleks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, kui üürileandja on puuduse või takistuse kõrvaldamisega viivituses või kui asja puudus või takistus piirab asja sihtotstarbelise kasutamise võimalust üksnes ebaolulisel määral. Kohtule esitatud 20.08.2009 kirjavahetusest (tl 44, 49, 88, 93) nähtub, et hageja on palunud kostjal endal põrand korda teha ressursi puudumisel ja halduril annulleerida kokkulepped teiste töömeestega. 23.09.2010 toimunud kohtuistungil kinnitas hageja samuti, et kostjal oli tema aktsept asi korda teha ja taastada endine olukord (tl 76). Kostja nõuab hagejalt põranda remondiks tehtud kulutuste hüvitamist summas 22 000 krooni. Kostja on esitanud kohtule kulutuste kandmist tõendavad dokumendid (tl 45-46, 89-90). Kostja on selgitanud kohtuistungitel (tl 75-76, 121-123), et vaidlusaluses toas oli enne puitpõrand, kuid teistes tubades betoonist põrandad, mistõttu tegi kostja uue põranda samuti betoonist, mis on terveks eluks. Betooni peale sai soojenduseks pandud penoplast, mida katab laminaatparkett. Kostja hinnangul oleks puitpõrand võinud 15-20% vähem maksma minna, mistõttu on kostja nõus tasaarveldama üürivõla ehitustööde maksumusega. Kohus märgib, et

§ 279lg-st 3 tulenev üürniku nõudeõigus üürileandja vastu ei piira kulutuste suurust.

Oluline on see, et tegemist on lepingu kehtivuse ajal tekkinud puudusega, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, et kulutused on kantud ja et kulutused olid vastavas osas vajalikud. Kohus on seisukohal, et nimetatud eeldused kostja nõudeõiguse maksmapanekuks on täidetud ja tõendatud. Hagejat teavitati 18.08.2009 uputusest üürikorteris ja hageja lubas 20.08.2009 kostjal endal põranda korda teha. Kostja ei vastuta tekkinud ummistuse, mis takistas üürikorteri lepingujärgset kasutamist, eest. Kuivõrd hagejal oli kohustus asjal tekkinud puudus oma kulul kõrvaldada, kuid ta seda ressursi puudumisel teha ei saanud, siis tuleb hagejal hüvitada kostjale tema poolt üürikorteri taastamiseks tehtud vajalikud kulutused. AÕS § 88 alusel võib valdaja nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Samas ei esine ka

§ 1042lg 2 välistavaid asjaolusid.

Korteri teistes ruumides on betoonpõrand. Üldteada asjaolu on see, et puitkonstruktsioonid imavad reovett. Seetõttu loeb kohus hävinenud toa puitpõranda asendamist betoonist põrandaga vajalikuks kulutuseks. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt ja kostja poolt tasaarvelduse kohta öeldut arvestades rahuldab kohus vastuhagi ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja 1331,62 eurot ehitustööde maksumuse katteks. MENETLUSKULUDE JAOTUS 6 TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna asjas on esitatud nii hagi kui vastuhagi, mis mõlemad rahuldati 1331,62 euro ulatuses, siis jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. Kohtunik 7