Obsah (4)

§ 442§ 651§ 4§ 459

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 15.03.2011, Tallinn

) § 442 lg 8 põhimõtete eiramiseks asjaolude tuvastamisel. Otsuse diskretsioonilisus ei tähenda, et otsuse aluseks olevate oluliste asjaolude tuvastamine toimub teistmoodi, tõendeid analüüsimata, poolte väidetega arvestamata ja tõendite mittearvestamist põhjendamata. Hoolimata võimalikest rikkumistest on siiski õiged kohtu lõppjäreldused, et kõnealuse tee hööveldamise kulu on 1000 krooni aastas, teeäärtelt muru niitmise kulu on 1000 krooni aastas, võsa piiramise kulu on 400 krooni aastas. Otsusest ei selgu, kuidas kogutud tõendite pinnal jõudis kohus järeldusele, et kõnealuse tee lumekoristuse kulu on 12 600 krooni aastas. 8 22. Lumekoristuse maksumuse tõendamiseks oli esitatud 5 dokumentaalset tõendit, millest ainukesena sisaldab konkreetset ja adekvaatset teavet kõnealuse tee lumekoristuse maksumuse kohta OÜ Kroonihaldus hinnapakkumine, millest tulenevalt on lume lükkamise hind Saku vallas Jälgimäe külas Jõekääru kinnistul asuva ca 90 m pikkuse teelõigu puhul koos kohalesõiduga 2500 krooni aastas, millele lisandub käibemaks. OÜ Kroonihaldus hinnapakkumise õigsust ei kummuta mitte ükski teine asjas kogutud tõend. Kohus on aga leidnud, et Jõekääru kinnistul asuva tee lumekoristuse kulu aastas on 12 600 krooni. Kohus on jätnud arvestamata OÜ Kroonihaldus hinnapakkumisega lumekoristuse kulu määramise osas, kuid ei ole

§ 442lg-ga 8 kooskõlas põhjendanud, miks ta sellega ei arvestanud.

1. Vastavalt Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.12.2002 määruse nr 45 „Tee seisundinõuded“ §-le 19 koostoimes lisaga 6 määrab tee talvise seisunditaseme liiklussagedusel alla 50 auto ööpäevas tee omanik. Samas, kohalik maantee liiklussagedusega kuni 200 autot ööpäevas vastab tee talvisele seisunditasemele nr
2. Vastavalt määruse §-le 21 koostoimes lisaga 8 ei tohi seisunditasemele nr 1 vastava tee lumisus ületada 10 cm koheva lume puhul ning 6 cm sulalumi või lörtsi, soola ja lume segu puhul. Vastustaja kinnistul asuva juurdepääsutee lumisusele esitatavad nõuded ei tohiks olla rangemad nõuetest, mis esitatakse kohalikule maanteele liiklussagedusega kuni 200 autot ööpäevas, see vastab ka mõistlikkuse põhimõttele. Arvutamaks, mitmel päeval aastas ületab vastustaja kinnistul asuva juurdepääsutee lumekate 6 cm ja seega mitmel päeval aastas esineb vajadus lumekoristuseks, lähtub apellant Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi teatest, milles esitatakse Harjumaal Saku vallale lähimas vaatluspunktis mõõdetud lumekatte paksused aastatel 2005-
3. Nimetatud andmed tõendavad, et selleks, et lumekatte paksus ei ületaks 6 cm, piisab lumekoristusest neljal korral aastas. Isegi kui arvestada, et vastavalt OÜ Jaaksoni Linnahooldus hinnakirjale on lumetõrje ühe korra maksumus 350 krooni, millele lisandub kohalesõidu tasu 350x0,5 + 6x11,67 = 245 krooni (summad ilma käibemaksuta), siis 4 korra lumetõrje maksumus oleks 1645 krooni, millele lisandub käibemaks. Nimetatu tõendab ka OÜ Kroonihaldus hinnapakkumise õigsust.
4. Samuti jääb arusaamatuks, miks kohus on pidanud võimalikuks nõustuda apellandi väidetega tee hööveldamise, muru niitmise ja võsa piiramise kulude suuruse osas, kuid ei pidanud võimalikuks nõustuda väidetega lumekoristuse kulude suuruse osas, kuigi kõik faktilised väited põhinesid samadel tõenditel.
5. Maakohus on rikkunud

§ 442

lg 8 osas, milles kohus ei analüüsinud lumekoristuse maksumuse kohta käivaid tõendeid, ei põhjendanud, miks ta ühe või teise tõendiga ei arvestanud ja ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud apellandi faktiliste väidetega lumekoristuse maksumuse osas. Kohus oleks pidanud tuvastama, et juurdepääsu tee lumekoristuse kulud on maksimaalselt 2500 krooni aastas, millele lisandub käibemaks (3000 krooni aastas). Nimetatu tulemusena oleks kohus pidanud tuvastama, et kõnealuse tee hoolduskulud kokku on 5400 krooni aastas (mis sisaldab käibemaksu), millest apellandi tasu juurdepääsu kasutamise eest moodustab 1/3 ehk 1800 krooni aastas. Kuivõrd apellant on taotlenud juurdepääsu eest tasu määramist suuruses 1700 krooni aastas, millele lisandub käibemaks (kokku 2040 krooni aastas), siis kohus oleks pidanud hagi juurdepääsu kasutamise eest tasu suuruse osas rahuldama.

1. Kui ringkonnakohus rahuldab käesoleva apellatsioonkaebuse, siis tuleb lugeda, et kohus on hagi kõigis olulistes punktides rahuldanud. Sel juhul osutub ebaõigeks ka menetluskulude jaotus, mille kohaselt jäeti hageja menetluskulud 80 % ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud 20 % ulatuses hageja kanda. 9 Vastustaja seisukoht
2. Roland Raik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
3. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad alust vaidlustatud maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud:

1. a)juurdepääsu tingimused sõidukite osas;
2. b)juurdepääsu eest nõutava tasu suurus;
3. c)menetluskulude jaotus. 29. Maakohtus hages apellant juurdepääsu jalgsi ja igat liiki transpordivahenditega, mis vastab kinnistu kasutamisele elamumaana (t I kd lk 9, 247). Kostja vaidles vastu läbipääsule igat liiki transpordivahenditega põhjendusel, et hageja kinnistul puudub elamu ja võimalus parkida, ka ei tohiks liiklusvahendite registermass ületada 3,5 t (t I kd lk 76, 147-148, 230). Maakohus määras juurdepääsu jalgsi ja igat liiki mootorsõidukitega viisil, mis vastab kinnistu kasutamisele elamumaana. Kostja otsust ei vaidlustanud. Hageja leiab, et juurdepääs peab olema lubatud igat liiki transpordivahenditega, sest selliselt oli määratud ka hagi tagamise määrusega ja sellist sõnastust kasutab kohtupraktika ning et vaidlustatud otsuse määratluse kohaselt ei ole hagejal lubatud kasutada juurdepääsu teed autonoomse jõuallikaga varustamata transpordivahendiga (näiteks jalgrattaga). Kostja on seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et sõna „mootorsõidukid“ kasutamine sõna „transpordivahendid“ asemel muudab juurdepääsutingimused selgemaks. 30. Kolleegium leiab, et arvestades poolte keerukaid suhteid, on mõistlik ja vajalik vaidlustatud osas maakohtu otsust täpsustada.

§ 4lg 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu.

Hageja taotles juurdepääsu määramist jalgsi ja igat liiki transpordivahenditega. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas juurdepääsu tuleks piirata transpordivahenditega, mille registermass ületab 3,5 t. Kostja konkreetsete tingimuste osas muid vastuväiteid ei esitanud. Ka ei ole maakohus lahendis põhjendanud, miks ta pidas vajalikuks mõiste „igat liiki transpordivahendid“ asemel kasutada mõistet „igat liiki mootorsõidukeid“ ehk milles väidetav selgus seisneb.

1. Nimetatud mõistete avamisel saab lähtuda LS-st, mille § 12 lg 2 kohaselt on mootorsõidukiks mootori jõul liikuv sõiduk. Mõistet „transpordivahend“ LS ega LE ei määratle, küll aga on kohtupraktikas selle all mõistetud teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklevaid seadmeid, mis liiguvad mootori või muul jõul ehk siis sõidukeid LS-i ja LE tähenduses. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et selliselt mõistsid seda ka pooled käesolevas asjas, kui vaidlesid võimaliku maksimaalse registermassi üle, mis tagaks vaidlusaluse pinnastee säilimise ka vihmaperioodidel. Kaebusest nähtub, et apellanti häirib eriti asjaolu, et ta ei tea, kas maakohtu otsuse alusel võib juurdepääsuteed kasutada ka jalgratta ja hobusega. Kolleegium peab vajalikuks pooltevaheliste edasiste arusaamatuste vältimiseks asendada maakohtu poolt kasutatud sõna „mootorsõiduk“ sõnaga „transpordivahend“, mis on sisult laiem, sisaldades ka muul kui mootori jõul liikuvaid seadmeid (seega ka jalgratast ja hoburakendit).
2. Ilmselge liialdus on apellandi väide, et maakohtu poolt sõna „mootorsõidukid“ kasutamine tekitab menetlusosalistes õiguskindlusetuse tunde või õõnestab usaldust kohtusüsteemi vastu tervikuna. Juurdepääsutingimused tuleb konkreetselt määratleda igas sellises vaidluses, kus naaberkinnistute omanikud ei suuda mõistlikult ühiselu reeglites ise kokku leppida. Igas konkreetses vaidluses tuleb seejuures lähtuda ainult 10 sellele vaidlusele omastest asjaoludest ja ei saa välistada olukorda, et mõnel juhul võib olla põhjendatud juurdepääsu piiramine, näiteks hobuveokile. Küll aga peab sellise piirangu kehtestamine olema kohtu poolt põhjendatud.
3. Juurdepääsu eest määratud tasu suurust on apellant vaidlustanud osas, mis ületab aastas summat 1700 krooni + käibemaks. Maakohus määras tasuks 418 krooni kuus (koos käibemaksuga), seega 12x418= 5016 krooni aastas. Lisaks ei vaidlusta apellant, et kohus võttis tasu määramisel aluseks maamaksu ning tee hooldus- ja korrashoiukulud, samuti, et viimased koosnevad kuludest lumekoristusele, tee hööveldamisele (1000 krooni), muru niitmisele (1000 krooni) ja võsa piiramisele (400 krooni). Apellant vaidlustab kohtu poolt tasu määramisel aluseks võetud lumekoristuse kulu aastas 12 600 krooni, ja jääb maakohtus esitatud seisukoha juurde, et selleks kuluks saab olla maksimaalselt 2500 krooni aastas, lähtudes seejuures OÜ Kroonihaldus hinnapakkumisest (t II kd lk 77) ning Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.12.2002 määrusest nr 45 “Tee seisundinõuded“.
4. Juurdepääsutee kasutamise eest tasu suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsustus, mille langetamisel peab kohus arvestama kõiki olulisi asjaolusid. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-143-07 29.01.2008 ja nr 3-2-1-66-05 14.06.2005 asunud seisukohale, et kohtu tehtud diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kolleegium on käesoleva tsiviilasja lahendamise tulemusena seisukohal, et vaidlustatud lahendis ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud. Kehtiv materiaalõigus ei seo juurdepääsutee kasutamise eest makstava tasu suurust otseselt selleks kasutatava maatüki hooldamise kuludega või selle eest riigile tasutava maamaksu suurusega, vaid annab kohtule õiguse, kui naaberkinnisasjade omanikud ise kokkuleppele ei jõua, määrata konkreetseid asjaolusid arvestades õiglane ja mõistlik tasu. Käesoleval juhul on maakohus seejuures lähtunud muuhulgas poolte esitatud erinevatest võimalikest arvandmetest tee hooldusja korrashoiukulude kohta. Nimetatud kulutuste suurus etteulatuvalt ei ole teada ja sõltub muuhulgas ilmastikust. Seega sai kohus poolte poolt esile toodud asjaolude alusel määrata oma siseveendumuse alusel õiglase ja mõistliku tasu, mille muutmist on asjaolude olulisel muutumisel võimalik hageda (

§ 459). Maakohtu siseveendumuse kujunemine on lahendis jälgitav.

Kolleegium on seisukohal, et maakohtu poolt määratud 418 krooni (alates 01.01.2011 26.72 eurot) kuus on mõistlik ja õiglane tasu konkreetsetel asjaoludel konkreetsete isikute vahel konkreetse tee kasutamise eest. Seejuures lähtub kolleegium ka sellest, et kostjal juurdepääsuna kasutatava maatüki omanikuna on lisaks tee korrashoiu, hooldamise jm kulude hüvitamisele õigus saada hagejalt ka hüvitist teise isiku omandi kasutamise eest. Maakohtu otsuse kohaselt sisaldab nimetatud summa ka käibemaksu ja selles osas lahendit vaidlustatud ei ole. 35. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohus rikkus

§ 442

lg 8, kuna ei analüüsinud lumekoristuse maksumuse kohta käivaid tõendeid ega põhjendanud, miks ta ühe või teise tõendiga ei arvestanud ja miks ta ei nõustunud hageja väidetega lumekoristuse maksumuse kohta. Maakohus on otsuse

1. leheküljel vastavaid tõendeid analüüsinud ja asunud seisukohale, et võimalik kulu lumekoristuse eest tuleb õiglase ja mõistliku tasu määramisel arvesse võtta. Sellise otsustuse tegemiseks ei pidanud maakohus tuvastama lumekoristuse konkreetset maksumust. Ka ei saa nõustuda apellandi väitega, et ainsaks konkreetset ja adekvaatset teavet lumekoristuse maksumuse kohta konkreetsel teel pakkuvaks tõendiks on OÜ Kroonihalduse hinnapakkumine. Vastavalt kas siis tunni- või kuutasu võimalikke 11 suurusi sisaldavad ka OÜ Jaaksoni Linnahooldus, OÜ Miiter TH ja OÜ TP Invest materjalid (t II kd lk 29-38, 77).
2. Menetluskulude jaotuse osas on apellant seisukohal, et kui ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tuleb muuta ka kulude jaotust. Kolleegium on sellise seisukohaga põhimõtteliselt nõus, kuid käesolevas asjas kulude jaotuse muutmiseks alus puudub, sest ringkonnakohus sisuliselt vaid täpsustas maakohtu otsust mõistete „mootorsõidukid“ ja „transpordivahendid“ kasutamise osas. Maakohtu otsuse sisuliseks muutmiseks alus puudub.
3. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Arvestades kaebuse sisu ja mahtu on kolleegium seisukohal, et kaebusest 60% moodustab vaidlus tasu üle, 30% vaidlus juurdepääsu tingimuse üle ja 10% menetluskulude üle. Seega kuulub rahuldamisele 30% kaebusest ja apellatsioonimenetluses kantud apellandi kuludest jääb 30% vastustaja kanda ning vastustaja kuludest 70% apellandi kanda. Ulvi Loonurm Malle Seppik Imbi Sidok