Obsah (8)

§ 11§ 5§ 1§ 14§ 12§ 40§ 33§ 10

3-10-1831 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 30. detsembril 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1831 Haldusasi AS E

) § 40 lg 1 ja § 11 lg 7 p 2 alusel. AKI tegi EMT-le ettekirjutuse lõpetada Klientide isikuandmete töötlemine maksehäireregistris, kuna Klientide isikuandmete töötlemine Krediidiinfo maksehäireregistris kahjustab ülemääraselt nende õigustatud huve ning andmete avaldamiseks puudub muu õiguslik alus. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 21.06.2010 /tl 21-24/. EMT lõpetas Klientide andmete avalikustamise MHR-s tähtaegselt.

1. EMT esitas Ettekirjutuse peale vaide, mille AKI oma 05.07.2010 vaideotsusega (edaspidi Vaideotsus) rahuldas osaliselt, muutes kaevatava haldusakti sõnastust ja kustutades sealt ühe lõigu. AKI jättis vaide rahuldamata EMT taotluse osas tunnistada Ettekirjutus kehtetuks /tl 26-32/.
2. 15.07.2010 esitas EMT Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI 26.05.2010 ettekirjutushoiatuse tühistamiseks /tl 1-16/. Kohus võttis kaebuse menetlusse 27.08.2010 määrusega /tl 52/, 09.09.2010 määrusega kohus määras lahendada EMT kaebus kirjalikus menetluses ning kaasata menetlusse kolmandate isikutena Kliendid A. P., R. P. ja M. A. /tl 57/.
3. 15.10.2010 esitas AKI kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 73-80/. 30.11.2010 esitas EMT vastuse AKI seletusele /tl 91-95/ ja 17.12.2010 esitas vastustaja kohtule oma täiendava seletuse /tl 106-108/. Kolmandad isikud oma seisukohti kaebuse kohta kohtule ei esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja AS EMT on seisukohal, et kaevatud haldusakt on õigusvastane, kuna ei vasta haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele ega ole HMS §-s 56 kohaselt põhjendatud. Ettekirjutus ei vasta haldusakti formaalsetele ega materiaalsetele eeldustele. Kuna käesoleva hetkeni lasub Kliendil 1 EMT ees võlgnevus summas 2476.20 krooni, Kliendil 2 võlgnevus summas 5495.85 krooni ja Kliendil 3 võlgnevus summas 6585.90 2 krooni, siis juhindudes kuni 01.10.2003 kehtinud isikuandmete kaitse seadusest (edaspidi

1996) edastas EMT Klientide võlgnevust kajastavad andmed üldistes huvides (I eesmärk) ning lepingu täitmise tagamiseks (II eesmärk) maksehäireregistrisse. AKI ja EMT on varasemalt olnud seisukohal, et sarnastel faktilistel asjaoludel isikute (sh ka Klientide) isikuandmete avalikustamine on toimunud

1996 kehtivuse ajal õiguspäraselt.

1996 võimaldas ilma isiku nõusolekuta töödelda andmeid, kui töötlemise eesmärk oli isikuga sõlmitud lepingu täitmine (

1996 § 8 lg 1 p 1, lepingu täitmise tagamise eesmärk) ja/või üldiste huvide või vastutava töötleja õigustatud huvide või kolmanda isiku, kellele andmed üle antakse, õigustatud huvide arvestamine, kui isiku huvid ei ole olulisemad (

1996 § 8 lg 1 p 5 ja lg 2, krediidivõimelisuse hindamise eesmärk). Ettekirjutuse formaalse õigusvastasus (menetlus- ja vorminõuete rikkumine). Ärakuulamisõiguse (HMS § 40) mõte seisneb kavandatavale haldusotsusele vastuväidete esitamise võimaluses. Oma arvamustega peab menetlusosalisel olema võimalus välja tuua tema kasuks rääkivad aspektid ning kummutada valeinformatsioon ja asjakohatud kaalutlused. Arvamust peab olema võimalik avaldada nii arutlusel oleva küsimuse faktilise külje (asjaolude) kui ka õigusliku külje (seaduse tõlgendamine, huvide kaalumine) kohta. Faktiliste külje kohta arvamuse avaldamine eeldab, et menetlusosaline oleks teadlik, millised andmed on asutuse käsutuses ning kas asutuse kogutud andmed on täielikud ja õiged. Ärakuulamine aitab vältida seda, et õigusi piiratakse ülemäära palju või seadusliku aluseta. Õiguslike vastuväidete esitamine eeldab, et asutus teeks teatavaks võimalikud õiguslikud alused ja üldised motiivid, millele tuginedes võidakse isikule kahjulik otsus langetada. Eeltoodut on ka Riigikohus rõhutanud oma 14.01.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-82-03. AKI 16.09.2009 ja 23.04.2010 järelpärimisega on tõendatud, et AKI ei ole haldusmenetluse jooksul avaldanud ise mistahes õiguslikku alust ega motiivi, millele tuginedes võiks AKI Kaevatava haldusakti anda. Eeltoodust tulenevalt pole EMT-l olnud küllaldaselt võimalik haldusmenetluse raames võtta seisukohta AKI poolt Kaevatava haldusakti aluseks oleva õigusliku külje osas, mistõttu on nurjatud ka EMT poolt ärakuulamisõiguse kasutamine. HMS § 55 lg-st 1 tulenevalt peab haldusakti adressaadile olema üheselt selge ja arusaadav, mida riik tema suhtes on otsustanud ning millised õigused ja kohustused sellest temale tulevad – kes peab tegema mida, millise tähtaja jooksul. Selguse põhimõtte tõttu tuleb resolutiivosas võimalikult täpselt järgida haldusakti aluseks oleva normi tehnoloogiat, et ei tekiks kahtlust ega tõlgendamisvajadust. Kaevatava haldusakti resolutsioon on ebaselge: EMT-le on tehtud ettekirjutus Klientide andmete töötlemise lõpetamiseks MHR-s

§ 11lg 7 p 2 alusel, kuna see kahjustab ülemääraselt isikute õigustatud huve.

Viitega

§ 5

, mis sätestab isikuandmete töötlemise mõiste, märgib EMT, et

§ 11

lg 7 p 2, mis on Kaevatava haldusakti õiguslikuks aluseks, ei sätesta mistahes töötlemise keeldu, vaid piiritleb üksnes juhud, millal ei ole eeltoodud eesmärkidel andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud. Eeltoodust tulenevalt on EMT hinnangul Kaevatava haldusakti resolutsioon ebaselge, kuivõrd MHR-s käesoleval juhul EMT poolt andmete töötlemine seisneb nende avalikustamises, mitte andmete kogumises ega nende edastamises. Resolutsioon, mille kohaselt tuleb igasugune andmete töötlemine lõpetada, täpsustamata, millist töötlemise viisi millisel viisil tuleb lõpetada, on ebaselge, kuivõrd ei selgita, mida täpselt peab EMT eelnimetatud andmetega tegema (ka andmete kustutamine on

§ 5kohaselt töötlemine, mis Kaevatava haldusakti kohaselt oleks justkui keelatud).

Viitega HMS § 56 lg 1 ja lg 2 sätetele ning asjaolule, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud haldusakti motiveerimise olulisust (nt 19.03.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-13-02 p 14, 22.05.2000 otsuse nr 3-3-1-14-00 p 5 ja 05.11.2008 otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-08) märgib EMT, et käesoleval juhul on Kaevatava haldusakti andmise motivatsioon äärmiselt puudulik, millele lisaks on AKI lähtunud haldusakti andmisel vääradest faktilistest asjaoludest. Väär on AKI seisukoht, et EMT töötleb MHR-s Klientide kohta aegunud 3 võlanõudeid. MHR-s andmete töötlemise näol ei ole tegemist võlgnevuse sissenõudmisega – seega ei avalikusta EMT MHR-s mitte võlanõuet (aegunud või aegumata), vaid üksnes faktilist olukorda – andmeid Klientide võlgnevuse kohta (andmed võlgnevuse tekkimise ja lõppemise kuupäeva, suurusjärgu ning päritolu kohta). Ebaõigetest faktilistest asjaoludest lähtumine on tinginud ka ebaõige ning puuduliku põhjenduse. Õigusliku alusena väljatoodu (vastuolu

§ 11

lg 7 p-ga 2) sätestab piirangud hoopis andmete kogumisele ja edastamisele, mitte avalikustamisele. Juhul kui haldusakti õigusliku aluse suhtes leidub täiendavaid erinorme, siis tuleb haldusorganil ka põhjendada, miks erinorm käesoleval juhul kohaldatav ei ole. Kaevatavas haldusaktis on täielikult jäetud käsitlemata

§ 11

lg 7 p 4 kohaldatavus, hoolimata asjaolust, et ka AKI ise nendib, et kohustuse täitmise aegumine ei muuda kohustust ja selle rikkumist kui sellist olematuks. Haldusakti faktilise asjaoluna on Kaevatavas haldusaktis välja toodud, et EMT poolt Klientide kohta aegunud võlanõuete avaldamine MHR-s kahjustab ülemääraselt nende õigustatud huve. Samas on täielikult selgitamata, milliseid andmesubjekti (Klientide) õigustatud huve käesoleval juhul EMT poolt andmete avaldamine kahjustab. AKI on oma väite põhistamiseks viidanud vaid üldsõnaliselt Eesti Vabariigi põhiseadusele (edaspidi PS). Kaevatavast haldusaktist ei selgu, kas AKI on silmas pidanud õigustatud huvina eraelu puutumatust või mõnda muud põhiõigust; samuti ei selgu kas õigustatuks huviks on põhiõigus kui selline või õigus põhiõiguse tagatusele. Vaideotsuses on AKI lisanud, et (

1. i)õigustatud huviks on andmesubjekti õigus kaitsta oma eraelu seeläbi, et tema kohta ei kogutaks ega levitataks tema tahte vastaselt ja ülemääraselt andmeid ning teostada oma õigusi ja vabadusi, näiteks valida vabalt töökohta ja teha tehinguid, mida siis info võlgnevuse kohta kui isikut negatiivselt iseloomustav teave riivab, ning (
2. ii)et inimese õiguste piiramise seisukohalt ei ole tasakaalus olukord, kus ühiskondlikult hukka mõistetud teo toimepanemine teatud aja möödudes minetab oma tähenduse, lepingu rikkumine aga mitte kunagi. Samas on Riigikohus oma 12.11.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-57-07 rõhutanud, et haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas hiljem esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. AKI poolt kasutatud analoogia karistusregistriga ei ole sobilik ning kohane, kuivõrd tuleb eristada olukordi, mil lepingut küll rikuti, kuid see heastati hilisema täitmisega (võla tasumisega), olukorrast, kus võlgnevus on jätkuvalt kehtiv ning võlgnikul puudub igasugune huvi selle likvideerimise vastu. Ka kuritegude puhul aeguvad karistused, mis on kriminaalmenetluse kaudu leidnud osapooli rahuldava lahenduse, sh ka kannatanu seisukohalt. Eeltoodud põhjusel ei ole Kaevatav haldusakt sisuliselt kontrollitav. Riigikohus on oma 17.10.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-07 leidnud, et HMS § 56 vastaselt haldusakti motiveerimata jätmine tähendab üldjuhul alati selle haldusakti õigusvastasust ning on haldusakti tühistamise aluseks. Ettekirjutuse sisuline (materiaalne) õigusvastasus. Klientide andmete avaldamine on kooskõlas

§ 11lg 7 p-ga 2.

Klientide andmete töötlemine on kooskõlas

§ 11

lg-ga 6, kuivõrd isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul sarnasel eesmärgil on kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud andmete töötlemine lubatud juhul, kui (

1. i)kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ja (
2. ii)isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse. MHR andmebaas sisaldab võlgnevusi nii ettevõtete kui ka eraisikute osas võla tekkimis- ja lõppemiskuupäeva, summa suurusjärgu ja päritolu kohta, sõltumata nõude aegumisest. Seega on MHR-s võlgnevuste kajastamise eesmärgiks lisaks lepingu täitmise tagamise eesmärgile (EMT kui vastutava töötleja õigustatud eesmärk) veel ka kliendi üldisest maksekäitumisest krediidiandjatele laenuotsuste tegemiseks objektiivse informatsiooni andmine, kaitsmaks neid krooniliste võlglaste eest (viimane on eelkõige üldistes huvides, kuid kaudselt ka nii EMT kui 4 teiste MHR liikmeteks olevate krediteerijate huvides). On olemas praktiline vajadus selleks, et finantsasutused ja äriettevõtted saaksid hinnata teise lepingupoole usaldusväärsust lepinguliste suhete täitmisel. Üks kriteerium isiku usaldusväärsuse hindamisel on teave selle kohta, kuidas isik on käitunud oma seniste lepinguliste kohustuste täitmisel. MHR-s avaldatav informatsioon on kasutatav eelkõige avalikult teenuseid pakkuvate isikute normaalse ja turvalise finantstegevuse tagamiseks – seega ka nende teenuste osutamise võimalikuks tagamiseks. Järelikult kaitstakse MHR kaudu tsiviilkäivet ning seeläbi ühtlasi ka üldisi huve. EMT on kontrollinud avaldatud võlainfo õigsust ning Klientide andmete avalikustamine MHR-s on EMT poolt registreeritud. Isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete kogumise ja edastamise piirangud on sätestatud

§ 11lg-s 7.

Ilmselgelt ei ole AKI ja EMT vahel käsitletavas asjas vaidlust selle üle, et käesoleval juhul ei esine

§ 11lg 7 p-des 1 ja 3 toodud piiranguid.

Samamoodi ei esine käesoleval juhul

§ 11

lg 7 p-s 4 toodud piirangut – seda, et käesoleval juhul ei ole kohustuste rikkumine lõppenud, on AKI nentinud ka Kaevatavas haldusaktis (osas, mis küll AKI poolt vaideotsusega hiljem kustutati). Vaidluse all on käesoleval juhul, kas EMT poolt andmete töötlemine (avalikustamine MHR-s) on piiratud

§ 11

lg 7 p 2 kohaselt.

§ 11

lg 7 p 2 kohaldamine eeldab, et (

1. i)töötlemise eesmärgiks on isiku krediidivõimelisuse hindamine või muu samasugune eesmärk; (
2. ii)töötlemise viis on nende andmete kogumine ja edastamine; ning (iii) eelnimetatud töötlemise viis eelnimetatud eesmärgil kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. EMT hinnangul on AKI valinud kohaldamiseks vale normi, kuivõrd käesoleval juhul ei ole täidetud

§ 11lg 7 p 2 kohaldamise eeldamised.

Esiteks on küsitav EMT poolne andmete töötlemise viisi vastavus normis sätestatud töötlemise viisile (andmete avaldamine vs andmete edastamine ja kogumine) ning teiseks, isegi kui andmete töötlemise viis vastab

§ 11

lg 7 p-s 2 toodud töötlemise viisile, ei kahjustaks käesoleval juhul eelnimetatud töötlemise viis andmesubjekti õigustatud huvi. Samas, hoolimata

§ 11

lg 7 p-s 2 toodud ebatäpsest sõnastusest, leiab EMT, et kuna õigusliku otsuse tegemisel tuleb lähtuda seadusandja tegelikust tahtest ning arvestades

§ 1

lg-s 1 toodud eesmärki, tuleb ilmselt

§ 11

lg-t 7 tõlgendada laiemalt kui üksnes andmete edastamisele ja kogumisele kohalduvat, mistõttu käesoleval juhul andmete töötlemise viis ei ole määrava tähtsusega. Samas ei nõustu EMT AKI-ga, et käesoleval juhul EMT poolt Klientide andmete töötlemine (avalikustamine MHR-s) kahjustab ülemääraselt nende õigustatud huve. Õigusleksikon defineerib terminit „huvi“ kui õigust või võimalust saada mingisugust kasu või hüve või vältida mingisuguse kahju tekkimist, isiku tahteline suhe oma sellise õiguse või võimaluse olemasolusse. EMT on seisukohal, et õigete (eeltoodut ei ole AKI ega ka kolmandad isikud vaidlustanud) andmete töötlemine (avaldamine) ei saa kahjustada isiku mainet, au ja väärikust, samamoodi ei saa õigete andmete avaldamine ülemääraselt kahjustada mistahes isiku võimalust saada mingit kasu või hüve. Samamoodi ei ole õigete andmete avaldamise näol tegemist võlgniku häbimärgistamisega, vaid tegemist on isikute krediidivõimelisuse hindamise võimaldamisega turvalise tehingute sõlmimise tagamiseks ning samuti alternatiivse vahendina nõude kohtulikule sissenõudmisele, motiveerimaks võlgnikku oma kohustusi täitma. Kaevatavas haldusaktis on viidatud, et võlainfo avaldamine kolmandatele isikutele ilma isiku nõusolekuta on tema eraelu puutumatuse riive, kuid seadusandja on pidanud seda siiski õigustatuks usaldusväärse ja õigusekindla tehingukäibe tagamise eesmärgil (milline üldiselt on ka avalikes huvides), kuivõrd võlainfo avaldamise eesmärk on võimaldada kolmandatel isikutel saada infot potentsiaalse lepingupartneri usaldusväärsuse kohta. EMT nõustub AKI seesuguse seisukohaga. Ka

seletuskirjas on seadusandja selgitanud, et üldreeglina tuleb kolmandate isikute huvi ebausaldusväärsete isikutega lepingute sõlmimiseks pidada piisavalt kaalukaks. Samas on AKI Kaevatavas haldusaktis nentinud, et väga vanade võlgade info 5 avaldamine ei täida seda eesmärki (

§ 11

lg-s 6 toodud eesmärki), kuivõrd lepingu kunagine rikkumine ei ole isikut püsivalt iseloomustav asjaolu. EMT nõustub, et lepingu rikkumine kui selline ei ole isikut püsivalt ja alatiselt iseloomustav asjaolu, kuid juhib tähelepanu siinkohal asjaolule, et sellel samal põhjusel ongi võlgnevuste edastamine ja kogumine (või töötlemine laiemas plaanis) piiratud

§ 11lg 7 p 4 kohaselt kuni 3-aastaga alates kohustuse rikkumise lõppemisest.

Ka AKI poolt tsiteeritud

seletuskiri viitab sellise selgituse juures mitte

§ 11

lg 7 p-s 2 toodud põhimõttele, vaid just

§ 11

lg 7 p-des 3 ja 4 toodud põhimõtetele, mille kohaselt (

1. i)on keelatud selliste andmete (võlgnevuse) töötlemine, kui kohustuse rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva ning (
2. ii)selliste andmete töötlemine, kui rikkumise lõppemisest on möödunud üle 3 aasta.

seletuskirjas on § 11 lg-te 6 ja 7 selgituste juures selgitatud, et töödelda võib vaid lepinguliste kohustuste rikkumist käsitletavaid andmeid – säte ei laiene sellistele isikuandmetele, mis ei ole lepinguliste kohustuste rikkumise seisukohast olulised. Ka AKI ise on oma kodulehel selgitanud, et teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest loetakse kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset. Samas juhises on AKI ise leidnud, et ülemääraselt võib andmesubjekti näiteks kahjustada andmed, mis on lepingu rikkumise seisukohast ilmselt ebaolulised või asjassepuutumatud. EMT hinnangul ei saa isiku poolt kestev ja püsiv kohustuse rikkumine olla lepingu rikkumise seisukohast ebaoluline või asjassepuutumatu. PS §-s 26 sätestatud eraelu puutumatuse põhieesmärk on kaitsta isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest era- ja perekonnaellu, samuti võib sellele lisanduda riigivõimu positiivne kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. Lähtudes

§ 1

lgst 1 on EMT seisukohal, et

-ga kooskõlas andmete töötlemine, sh avaldamine, ei riku eraelu puutumatust ega õigustatud huvi eraelu puutumatusele. Käesoleval juhul on tegemist õigete andmetega – Klientidel esineb käesoleva hetkeni EMT ees võlgnevused suuruses, milles need on avalikustatud EMT poolt MHR-s (eelnimetatud põhivõlale on lisandunud ka viivised, milliseid EMT MHR-s ei kajasta ega avalikusta). Andmed on saadud seaduslikul teel ning nende töötlemine on kooskõlas

§ 11lg-ga 6.

Õigete andmete avaldamine Klientide võlgnevuse kohta kooskõlas

-ga ei saa kahjusta andmesubjekti mistahes huve ega riiva eraelu puutumatust ülemääraselt. Tähelepanuväärne on, et MHR-s avalikustatud andmed Klientide võlgnevuse kohta ei ole kättesaadavad mitte määramata hulgale kolmandatele isikutele, vaid üksnes nendele ettevõtetele, kes on MHR liikmeks ning kes maksavad tasu selle eest, et neil oleks adekvaatne ülevaade lepingu sõlmimisel potentsiaalse lepingupartneri eelnevast maksekäitumisest.

-s endas on ette nähtud võimalus isikuandmete töötlemiseks ilma andmesubjekti nõusolekuta – seega on seadusandja pidanud teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset ning selle puutumatust ning eeltoodud põhimõttest tulenevalt on antud kontekstis ilmselgelt väär AKI poolt eraelu puutumatuse kui võimalikule õigustatud huvile viitamine. Kuna andmete avaldamine on kooskõlas

§ 11

lg 7 p-ga 4, ei saa see olla vastuolus

§ 11lg 7 p-ga 2.

Ka AKI ise on Kaevatavas haldusaktis nentinud, et kohustuse täitmise aegumine ei muuda kohustuse olemasolu iseennast ega kohustuse rikkumist olematuks. EMT rõhutab siinkohal juurde, et aegumistähtaja möödumise näol ei ole tegemist õigust lõpetava asjaoluga, vaid see annab võlgnikule üksnes võimaluse oma kohustuse täitmisest keelduda, kohustus kui selline, seevastu, jääb endiselt alles. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ning väär võrdsustada aegumistähtaja möödumist kohustuse rikkumise lõppemisega (mida sisuliselt AKI on Kaevatavas haldusaktis teinud), mistõttu on ka AKI poolne Kaevatavas haldusaktis toodud aegumistähtaegade arvestamine võlainfo andmete töötlemise õiguspärasuse juures vastuolus

§ 11lg 7 p-ga 4.

Samuti on põhjendamatu ning vastukäiv AKI poolt kasutatud maksimaalse tähtaja arvutamise metoodika Klientide andmete töötlemiseks. Lähtudes EMT 04.05.2010 vastusest AKI järelepärimisele on AKI-l teada, millisest ajahetkest muutusid EMT nõuded Klientide vastu 6 sissenõutavaks. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-st 154 algab korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Aegumistähtaeg ei alga samaaegselt nõude sissenõutavaks muutumisega. Kuivõrd AKI on lähtunud 10-aastasest aegumistähtajast, saabus kooskõlas TsÜS §-ga 135 ja 154 EMT nõude aegumistähtaeg näiteks Kliendi 2 osas 31.12.2007. Seega peaks ka AKI enda arvutuste kohaselt (olgugi, et EMT hinnangul on eeltoodud metoodika kasutamine meelevaldne ning asjakohatu) vähemalt Kliendi 2 puhul mööduma AKI poolt välja arvatud andmete avaldamise maksimaalne tähtaeg alles 31.12.2010 (hoolimata sellest, et EMT hinnangul on selline

§ 11

lg 7 pi 4 tõlgendamine meelevaldne, kuivõrd eelnimetatud sättest tulenevalt hakkab 3-aastane tähtaeg kulgema alates kohustuse rikkumise lõppemisest (st täitmisest), mitte aegumistähtaja möödumisest, mistõttu ei ole Klientide puhul eelnimetatud 3-aastase tähtaja kulgemine pihta hakanud). EMT on seisukohal, et lepingu rikkumine ei ole küll isikut püsivalt ja alatiselt iseloomustav asjaolu, kuid lepingu rikkumise fakt iseloomustab isikut ning tema majanduskäitumist vähemalt selle rikkumise kestvuse jooksul. Lepingu rikkumine aga lõpeb üldjuhul kohase täitmisega. AKI seisukoht, et isegi juhul, kui kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole möödunud 3 aastat, on andmete töötlemine siiski keelatud, on vastuolus

§ 11lg 7 p-ga 4.

Tuginedes

§ 11

lg 7 p 4, ei ole andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat – seega võib kehtiva

kohaselt isiku maksehäire kohta andmeid töödelda ja kolmandale isikule edastada kuni kolme aasta jooksul kohustuse rikkumise lõppemisest. Kohustuse rikkumise lõppemise eelduseks on aga kohane täitmine või osapoolte muu sellekohane kokkulepe. Eeltoodust tulenevalt on seadusandja leidnud, et teiste isikute (potentsiaalsete lepingupartnerite) õigustatud huvi ennast halbade tehingute tegemise eest kaitsta tuleb pidada kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset ning selle puutumatust kuni 3 aasta jooksul alates lepingu rikkumise lõppemisest. Selliselt on sisuliselt seadusandja poolt leitud, et selle aja jooksul on sellesisuse info (info isiku eelneva maksekäitumise kohta) saamine õigustatud ning vajalik teiste isikute kaitseks. Seadusandja ei ole eelnevat sidunud kohustuse täielikkuse või mittetäielikkusega. Kõnealune

regulatsioon ning selle EMT poolne tõlgendus on ka kooskõlas Euroopa Parlamendi 24.10.1995 direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta, kuivõrd eelnimetatud direktiivi preambula p-s 30 kohaselt on isikuandmete töötlemine seaduslik, kui see on vajalik andmesubjekti jaoks siduva kokkuleppe täitmisega või üldistest huvidest tuleneva ülesande täitmisega ning preambula p-s 45 on rõhutatud võlausaldajate kaitse võimalikku erisust ning sellesisuse regulatsiooni erisuse lubatavust siseriiklikult. Sellisel viisil isiku eraelu võimalik riivamine on jäetud riigile eelnimetatud direktiivi artikliga 5 ja artikliga 7 p-d b, e ja f ning isikuandmete kaitse seaduses on eelnimetatud regulatsioon konformselt direktiiviga ka sätestatud. Kuna Klientide võlgnevus ei ole EMT-le käesolevaks hetkeks tasutud, rikuvad nad kestvalt Lepingute ülesütlemiseni tekkinud rahalisi kohustusi, mistõttu on EMT seisukohal, et andmed Klientide võlgnevuse osas on jätkuvalt õiged ja ajakohased ning nende kajastamine MHR-s eesmärgi- ning seaduspärane. AKI teistsugune

tõlgendamine on põhjendamatu ning lisaks eeltoodule vastuolus ka normitehniliste põhimõtete ja printsiipidega. Vabariigi Valitsuse 28.09.1999 määruses nr 279 „Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri“ (edaspidi Eeskiri) on sätestatud põhimõtted, millest seaduse eelnõusid koostades lähtutakse. Eeskirja § 9 lg-s 2 on sätestatud üldine põhimõte, et paragrahvi esimeses lõikes sätestatakse üldine säte ning järgmistes lõigetes selle täpsustused või erandid. Seega,

§ 11

lg-s 6 on sätestatud üldine reegel, mil andmete töötlemine isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil on lubatud ning

§ 11lg-s 7 on toodud erandid eelnimetatud üldisest reeglist.

Õigusliku otsuse tegemisel tuleb lähtuda seadusandja tegelikust tahtest. 7 Erinevate tõlgendusvõimaluste korral tuleb lähtuda esmajoones seaduse eesmärgist (teleoloogiline tõlgendamine) ja puudutatud isikute huvide kaalukusest (praktilised argumendid). Süstemaatiline tõlgendamine aitab paramini mõista normi sisu ning sunnib eelistama tõlgendust, mille kohaselt kõik seaduse sätted ja õiguskord üldse moodustaks võimalikult loogilise ja mõistliku terviku (vt A. Aedmaa, E. Lopman jt. Haldusmenetluse käsiraamat, 2004, lk 273).

eesmärk on toodud

§ 1lg-s 1.

Vaidlust ei ole selles, et teiste isikute kaitset halbade tehingute tegemise eest loetakse kaalukamaks kui võlgniku eraelu kaitset (eeltoodud seisukohal on ka AKI ise) – sellepärast on

-s ka § 11 lg-s 6 toodud üldine reegel, mil andmete töötlemine isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul sarnasel eesmärgil on ilma isiku nõusolekuta lubatud. Järelikult on seadusandja pidanud siinkohal eraelu puutumatuse riivet õigustatuks usaldusväärse ja õigusekindla tehingukäibe tagamise eesmärgil. Lähtudes

süstemaatilisest tõlgendamisest – võttes arvesse

-i eesmärki ning

§ 11

lg-s 6 toodud põhimõtet ning lg-s 7 sätestatud erandeid, ei saa andmete avalikustamine (töötlemine) olla vastuolus

§ 11

lg 7 p-ga 2 kui see on samal ajal kooskõlas detailselt

§ 11lg 7 p-ga 4, kuivõrd vastasel juhul muutuks viimane norm sisutuks.

Kui seadusandja tahe oleks olnud siduda andmete töötlemise lõppemine mingi muu asjaoluga kui seda on kohustuse rikkumise lõppemine (nt aegumistähtaja möödumine), oleks seadusandja seda selliselt isikuandmete kaitse seaduses ka sätestanud. Klientide andmete avalikustamine on kooskõlas

§ 14

lg 1 p-ga 4, millest lisaks

§-s 11 sätestatud alusele, tuleneb ka alus Klientide andmete töötlemiseks (avalikustamiseks MHR-s). Nii nagu

1996 redaktsioonis, nii ka käesoleval ajal saab isikuandmete ilma nõusolekuta töötlemise aluseks olla ka lepingu täitmine või täitmise tagamine (

§ 14lg 1 p 4).

Vaidlust ei ole selles osas, et EMT ja Klientide vahel oli sõlmitud Lepingud, millest võlgnevused tekkisid. Selles olukorras on käesoleval ajal MHR-s andmete jätkuv avaldamine peaaegu ainus meetod, millega EMT saab mõjutada Kliente võlgnevust tasuma. Kahetsusväärne on AKI seisukoht, et kuivõrd EMT on Klientidega Lepingud ühepoolselt lõpetanud, ei saa lõppenud lepingute puhul rääkida enam lepingu täitmise tagamisest. EMT rõhutab, et lepingu lõppemine (mistahes alusel) ei too kaasa lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õiguste ja kohustuste lõppemist, vaid need kehtivad tulenevalt VÕS § 195 lg-st 2 jätkuvalt. Samuti ei mõjuta lepingu ülesütlemine kuni ülesütlemiseni sissenõutavaks muutunud kohustuste kehtivust, sealhulgas kahju hüvitamise ja leppetrahvi või viivise nõuded. Ülesütlemisega ei „kao ära“ ka lepingurikkumised, mis olid ülesütlemise ajaks toimunud, ega pool(t)e vastutus nende eest (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2006. § 195, komm 10.1.2, lk 656). Kuna lepingust enne selle lõppemist tekkinud kohustused on endiselt sissenõutavad, siis nende kohustuste täitmist saabki nõuda üksnes täitmisnõude esitamise kaudu. Eelnimetatud täitmisnõude aluseks on (lõppenud) leping. Seega on väär AKI seisukoht, et lõppenud lepingute puhul ei saa rääkida enam lepingu täitmise tagamisest ja et lepingu täitmise tagamise eesmärk on ära langenud. Seega oli EMT-l seaduslik alus eelnimetatud lepingu täitmise tagamise eesmärgil andmeid töödelda nii andmete edastamise ja avalikustamise hetkel MHR-s (millega AKI on nõustunud) kui ka käesoleval ajal, kuivõrd õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks (ISK § 14 lg 1 p 4 näol) säilib kõigi nende õiguste ja kohustuste suhtes, mille aluseks olev leping on küll lõppenud, kuid mis ise tekkisid enne lepingu lõppemist. MHR-s on andmete avaldajateks maksehäireregistri liikmed (sh EMT). Tulenevalt EMT ja AS Krediidiinfo vahel 08.11.2001 sõlmitud maksehäirete registriga liitumise lepingust /tl 4951/, on MHR andmebaas, mis koostatakse sinna edastatud andmetest ning mis kogumis moodustab maksehäireregistri. EMT omab MHR-le reaalajas juurdepääsu vastavalt tehnilisele lahendusele ning eelnimetatud juurdepääs võimaldab EMT-l registrisse andmeid lisada ning neid sealt eemaldada vastavalt AS-ga Krediidiinfo sõlmitud lepingute alusel. Seega avalikustab ja avaldab MHR-s (mitte AS-le Krediidiinfo kui registripidajale) andmed 8 mistahes registri liige (sh ka EMT), kes vastutab ise andmete õigsuse ja seaduslikkuse eest. Eeltoodu tõttu ei ole MHR-s andmete avalikustamise ja avaldamise näol tegemist andmete edastamisega mistahes kolmandale isikule, vaid EMT kui registri liikme poolse andmete töötlemisega – andmete vastutavaks töötlejaks on registri liige (sh EMT).

§ 14

lg 1 p 4 kohaselt ei ole piiratud ka eelnimetatud eesmärgil andmete töötlemise koht, mistõttu EMT on seisukohal, et ka lepingu täitmise tagamise eesmärgil on võimalik andmeid töödelda nende avaldamise teel MHR-s. Vastuolu õiguse üldpõhimõtetega. Viitega HMS § 3 lg-s 2 ja PS §–des 11 ja 12 sätestatule märgib EMT, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et materiaalses plaanis oleks igasugusel riivel legitiimne põhjus ja riive peab olema proportsionaalne. Käesoleval juhul ei eksisteeri ei legitiimset põhjust ega eesmärki, mida AKI peaks saavutama – kuivõrd

-s esineb seaduslik alus isiku maksehäirete avaldamiseks MHR-s, on AKI, kohustades EMT-d ilma kohase õigusliku aluseta lõpetama Klientide isikuandmete töötlemine MHR-s, sekkunud põhjendamatult EMT tegevusse ning takistanud kehtestatud andmetöötluse keelu kaudu täita endale tsiviilõiguslike lepingutega võetud kohustusi AS Krediidiinfo ja selle teiste asutajate ja muude liikmete ees ning rakendada klientide võlgnevuste tasumise tagamiseks kasutatavaid meetmeid. Kaevatavas haldusaktis toodud AKI seab ebavõrdsesse olukorda inimesed, kes on oma võlgnevused teenusepakkujatele tasunud ning inimesed, kes jätkuvalt oma võlgnevusi (erinevate) teenusepakkujate ees ei täida, kusjuures ebavõrdsemasse olukorda seatakse just see andmesubjekt, kes (mingil hetkel) on oma kohustused ettevõtjate ees täitnud.

§ 11

lg 7 p 4 võimaldab andmeid nende isikute, kes on oma võlgnevused ära tasunud, võlgnevuse kohta avalikustada veel kolme aasta jooksul alates kohustuse rikkumise lõppemisest. Seega kui enne võlgnevuse tasumist seisnesid MHR-is isiku võlgnevuse kohta avalikustatavad andmed võla tekkimise kuupäevas, summa suurusjärgus ja päritolus, siis pärast võlgnevuse tasumist lisandub eelnimetatud andmetele ka võla lõppemise kuupäev. See info on 3 aasta jooksul registri liikmetele kättesaadav. Kaevatav haldusakt kohustab aga EMT-d lõpetama Klientide andmete töötlemise MHR-s üleüldse – sisuliselt EMT on eemaldanud kõik andmed Klientide kohta. Eeltooduga satuvad ebavõrdsesse olukorda pigem seaduskuulekad isikud, kes on oma lepingulisi kohustused võlgnevuse tasumise teel täitnud, kuivõrd hoolimata sellest, et nende poolt on võlgnevus tasutud, on endiselt võimalik võlgnevuse tasumisest alates 3 aasta jooksul infot nende võlgnevuste kohta avalikustada; seevastu isikud, kes rikuvad jätkuvalt oma kohustust lepingut täita (võlgnevus tasuda), on registri liikmete jaoks aga justkui tabula rasa, kellel võlgnevust pole kunagi olnudki. EMT hinnangul ei kohtle AKI siinkohal eelnimetatud isikuid võrdselt ning vahetegemise aluseks on teadlikult valitud mittekohane ning ebamõistlik kriteerium. Kaevatava haldusakti andmine on vastuolus ka õiguskindluse ning õiguspärase ootuse põhimõttega. Õiguskindluse põhimõte nõuab, et haldusorgan oleks oma tegevuses järjekindel ning et kord antud haldusaktidele ja neis väljendatud seisukohtadele saaks ka tulevikus tugineda. Teisisõnu, halduse tegevus peab olema võimalikult ettenähtav ning haldusaktide andmine ei tohi kahjustada õiguspärast ootust. Õiguspärane ootus on isikul põhjendatud tekkinud usk, et haldusorgan käitub tulevikus teatud viisil, iseäranis, et asutus juhindub ka tulevikus oma varasematest otsustest. Kuna AKI on oma koduleheküljel (www.aki.ee -> Kodanikule -> Soovituslikud juhised –> Maksehäirete avaldamine) avalikult teatavaks teinud, et

§ 11

lg 7 kohaselt tohib andmeid isiku võlgnevuse kohta MHR-s hoida kuni kolme aasta jooksul pärast lepingu rikkumise lõppemist, ning et ülemääraselt kahjustavad andmesubjekti (võlgnikku) need andmed, mis lepingu rikkumise seisukohast on ilmselt ebaolulised või asjassepuutumatud, on EMT-l eeltoodu põhjal õiguspärane ootus, et AKI on oma tegevuses järjekindel ning ettenähtav ning jagab ühtlasi seisukohta, et klientide seni tasumata võlgnevuste (võlgnevus kui asjaolu iseenesest ei saa lepingu rikkumise seisukohast olla ebaoluline või asjassepuutumatu võlainfo 9 avaldamisel isikute krediidivõimelisuse hindamise ning lepingute täitmise tagamise eesmärgil) kohta andmete avalikustamine MHR-s on kooskõlas

-ga. Eeltoodut on tegelikult AKI kinnitanud ka oma vaideotsuses. Diskretsioonivead. Tulenevalt HMS § 4 lg-st 2 peab kaalutlusotsus olema õiglane ja mõistlik ning asutus peab kaalutlusotsuse tegemisel arvestama kõiki olulisi poolt- ja vastuargumente. Samas ei tohi meelevaldsed asjaolud, mis kaalutlusotsusega kuidagi seotud ei ole, asutuse otsust mõjutada. Meelevaldse asjaolu arvestamine viib ebaratsionaalse otsuseni ja võib põhjustada kodanike ebavõrdset kohtlemist. See, millised aspektid on asjakohased ja millised mitte, tuleb tuletada volitusnormi eesmärgist ja ka ülejäänud seaduse loogikast. Käesoleval juhul on Kaevatavas haldusaktis

§ 11

lg 7 p 2 sellisel sisustamisel täielikult jäetud arvestamata asjaolu, et aegunud kohustus on VÕS § 4 lg 2 p 4 kohaselt mittetäielik kohustus, mille sisuks on, et võlgnik võib sellise kohustuse (vabatahtlikult) täita ning selle täitmist võib võlausaldaja ka nõuda, kuid kohustus ise ei allu sundtäitmisele. Seega on mittetäielik kohustus – sh ka aegunud kohustus – seadusest tulenev õiguslik alus kohustuse täitmisele teiste õiguslike aluste kõrval, millega võib võlasuhte pool õiguslikult siduvaid kohustusi võtta. Kuigi erinevalt täielikust kohustusest – sh mitteaegunud kohustusest – on mittetäielik kohustus täidetav ainult vabatahtlikult, täidetakse mittetäielikku kohustust siiski õiguslikul alusel (teisisõnu – kui võlgnik siiski maksab võla ära, ei ole tegemist võlausaldaja alusetu rikastumisega, vaid võlasuhte lõppemisega kohase täitmisega). AKI on diskretsiooni kasutamisel täielikult jätnud arvestamata võimaluse, et ka kõnealused Kliendid võivad veel oma kohustuse vabatahtlikult EMT ees täita. Juhul kui need Kliendid täidavad oma kohustuse EMT ees, oleks EMT-l kooskõlas

§ 11

lg-ga 6 ja lg 7 p-ga 4 seaduslik alus andmeid Klientide võlgnevuse kohta töödelda MHR-s veel 3 aasta jooksul alates võlgnevuse tasumise kuupäevast; samas Kaevatava haldusaktiga on EMT eelnimetatud seadusega tagatud käitumisviisi rakendamine aga keelatud ilma kohase seadusliku aluseta. Seega on AKI arvestanud meelevaldselt kohustuse sissenõutavust, mis

loogika kohaselt ei ole asjakohane. Sissenõutavus on oluline aegumistähtaja kulgemise alguse arvestamise seisukohalt, kuid ei oma tähendust Kaevatava haldusaktiga puudutatud isikuandmete töötlemise õiguspärasuse hindamisel. Kuna ka määratlemata õigusmõistete rakendamine ei tohi olla meelevaldne, vaid peab olema kohtu poolt kontrollitav (vt Riigikohtu 17.10.2008 otsuse nr 3-3-1-39-08 p 10), rakenduvad kaalutlusreeglid ka nende sisustamisele. Kaevatavas haldusaktis, seevastu, ei ole märgitud kaalutlusi, millest lähtudes on AKI sisustanud „õigustatud huvi“ ning selle „ülemäärase kahjustamise“. EMT, viidates Riigikohtu 20.12.2001 määruse nr 3-3-1-8-01 p-le 22, 20.12.2001 määrusele nr 3-3-1-15-01, 15.05.2008 määruse nr 3-3-1-9-08 p-le 15 ja Tallinna Ringkonnakohtu 26.11.2008 määrusele haldusasjas nr 3-08-1756, hinnangul on AKI Ettekirjutusega sekkunud põhjendamatult EMT tegevusse ning takistanud andmetöötluse keelu kaudu täita endale tsiviilõiguslike lepingutega võetud kohustusi AS Krediidiinfo ning selle teiste liikmete ees. Viidatud tegevusega on rikutud tema põhiõigusi ja -vabadusi, eeskätt PS §-st 31 tulenevat ettevõtlus- ja seeläbi ka lepinguvabadust. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevust. Kaevatav haldusakt piirab seadusliku aluseta EMT tegevust tagamaks klientide rahaliste kohustuste täitmine pooltevahelises lepingus ettenähtud korras ja tingimustel. Ettevõtlusvabaduse kaitseala on riivatud ka siis, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt. Vastustaja Andmekaitse Inspektsioon ei tunnista kaebust ja palub jätta EMT kaebus rahuldamata. AKI on veendunud, et Ettekirjutus on õiguspärane ning haldusakti andmisel ei leidnud aset menetlusreeglite rikkumist, mis oleks kaasa toonud teistsuguse otsuse tegemise. AKI märgib, et suures osas samad vastuväited esitas EMT ka vaides, mille kohta AKI tegi Vaideotsuse. AKI jääb Ettekirjutuses ning Vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde. 10 Kokkuvõttes on AKI seisukohal, et antud juhul on AKI ja EMT vahelise vaidluse sisuks siiski materiaalõigusnormide (

§ 11lg 6 ja 7 ning § 14 lg 1 p 4) tõlgendamine ja rakendamine.

Vaidlus on nimelt selles, kas füüsilise isiku tasumata võla kohta võib andmeid avaldada igavesti. EMT väited menetlusnormide rikkumise kohta on kaebusesse ilmselgelt lisatud „igaks juhuks“, eesmärgiga saavutada haldusakti tühistamine ka juhul, kui kohus ei peaks materiaalõigusnormide rikkumist tuvastama. Vastuseks kaebuse p-dele 2.

1. kuni 2.8 märgib AKI, et vaidemenetluses EMT pretensiooni ei esitanud, et AKI ei ole andnud EMT-le võimalust arvamuse avaldamiseks. EMT-ga on samade õigusnormide tõlgendamise ja rakendamise teemal kestnud vaidlus juba 2 aastat (alates
2. septembrist
3. a, mil EMT esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks.). Vaidluse sisu on kogu selle aja jooksul olnud ikka sama – kas EMT võib avaldada MHR-s andmeid füüsiliste isikute võlgade kohta olukorras, kus võla sissenõutavaks muutumisest on möödunud hulk aastaid ning võlg ei ole aegumise vastuväite kasutamise võimaluse olemasolu tõttu kohtulikult sissenõutav. AKI on tutvunud kõikide kahe aasta jooksul EMT poolt esitatud argumentidega, neile vastanud ning nendega osaliselt nõustunud. Seda näitab ka asjaolu, et AKI on ettekirjutusi EMT vaiete alusel muutnud. Ka käesolevas asjas esitas AKI enne Ettekirjutuse tegemist EMT-le järelepärimise, millele EMT vastas; EMT esitas vaide, millele AKI vastas Vaideotsusega, selgitades ettekirjutuses esitatud seisukohti põhjalikumalt ning muutes osaliselt Ettekirjutust. Seega EMT väide selle kohta, et tal pole olnud küllaldaselt võimalust oma seisukohtade esitamiseks, on alusetu. AKIle on EMT vastuväidete sisu olnud täielikult teada; seda näitab ilmekalt ka asjaolu, et kohtule esitatud kaebuses ei ole EMT tegelikult esitanud mitte ühtegi täiesti uut sisulist argumenti. Täiendavate kirjade vahetamine haldusmenetluse ajal ei oleks mõjutanud otsuse tegemist. Ka kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis 3-3-1-82-03 on märgitud, et vaatamata väidetavale ärakuulamisõiguse rikkumisele nähtus kassaatori vastusest, et ta oli kursis otsuse tegemise asjaoludega ning et kassaator ei märkinud haldusmenetluses kordagi, et tal oli ebapiisavalt andmeid arvamuse avaldamiseks. Riigikohus jõudis viidatud lahendis seisukohale, et väidetav ärakuulamisõiguse rikkumine ei saanud seega mõjustada asja otsustamist. Vastuseks kaebuse p-dele 2.
4. kuni 2.
5. märgib AKI seoses haldusakti resolutsioon väidetava ebaselgusega, et ometi suutis EMT selle resolutsiooni alusel Ettekirjutuse täita (mida EMT ise kaebuses ka kinnitab) ilma, et oleks selles osas pöördunud enne Ettekirjutuse täitmist AKI poole Ettekirjutuse täpsustamiseks. Tõele ei vasta EMT väide, et AKI on teinud ettekirjutuse igasuguseks andmete töötlemise lõpetamiseks. Ettekirjutuse kohaselt kohustati EMT-d lõpetama andmete töötlemine MHR-s. Ka Vaideotsuses (lk 9) on AKI selgitanud, et hindab antud kaasuses EMT poolt andmete töötlemist MHR-s, mitte seda, kuidas ja kus EMT andmeid veel töötleb. Vastuseks kaebuse p-dele 2.
6. kuni 2.
7. märgib AKI, et Vaideotsuses on käsitletud EMT sama väidet (EMT väide vaideotsuse punktis 2.3., lk 2; AKI vastus lk 8). EMT enda selgitused andmete MHR-s avaldamise eesmärkide kohta on vastuolulised. Kaebuse punktis 2.
8. märgib EMT, et: „MHR-s andmete töötlemise näol ei ole tegemist võlgnevuste sissenõudmisega“, samas kui kaebuse punktis 2.29 selgitab EMT, et: „tegemist on /…/ samuti alternatiivse vahendiga nõude kohtulikule sissenõudmisele, motiveerimaks võlgnikku oma kohustusi täitma.“. Kaebuse punkti 2.
9. viimases lauses väidab EMT, et

§ 11

lg 7 sätestab piirangud andmete kogumisele ja edastamisele, mitte avalikustamisele. Aga avalikustamine on samuti üks edastamise viisidest. Avalikustamine on andmete kättesaadavaks tegemine/edastamine määratlemata isikute ringile.

§ 11

lõige 7 tegelikult välistabki avalikustamise, sest avalikustamise korral ei ole andmete saajate ring määratletud ning seega pole täidetud ka õigustatud huvi väljaselgitamise kriteerium. Absurdne oleks tõlgendada

§ 11

lg 7 selliselt, et konkreetsele kolmandale isikule võib andmeid edastada 11 vaid juhul, kui viimasel on õigustatud huvi, samas kui avalikustada võib ilma igasuguste piiranguteta. Sellisel tõlgenduse korral kaotaks

§ 11lg 7 täielikult oma mõtte.

Vastuseks kaebuse p-le 2.

1. haldusakti puuduliku motivatsiooni osas märgib AKI, et Kaevatavas haldusaktis on AKI kahel leheküljel põhjendanud haldusakti andmist. Seejärel on Vaideotsusega veelgi põhjalikumalt haldusakti andmise asjaolusid selgitatud. Neis on arusaadavalt selgitatud, kuidas AKI on jõudnud haldusakti andmise aluseks oleva tõlgenduseni. AKI leiab, et küsimus ei ole tegelikult selles, et EMT ei saanud aru haldusakti andmise asjaoludest, vaid selles, et EMT ei nõustu õigusnormide sellise tõlgendamise ja rakendamisega. AKI hinnangul on eksitav, pahatahtlik ja alusetu väide, et EMT ei saanud haldusaktist aru ega saa seetõttu seda efektiivselt vaidlustada. EMT poolt esitatud tsitaat Riigikohtu lahendist (haldusasi nr 3-3-1-49-08) on kontekstist väljarebitud ja sobimatu. Antud kohtuasjas eksisteeris 2 konkureerivat keelduva haldusakti andmise alust ning teise tõstatas alles ringkonnakohus. Riigikohus heitis seejärel ringkonnakohtule ette, et kohus ei saa ise asuda haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike alustega, sest sellisel juhul ei tea haldusakti adressaat haldusakti andmise põhjuseid selle andmise hetkel. Vastuseks kaebuse p-le 2.
2. (etteheide, et AKI pole põhjendanud

§ 11

lg 7 p 4 kohaldamata jätmist) AKI selgitab, et

§ 11

lg 7 sätestatud piirangud on takistuseks edastamisele ka siis, kui need esinevad ühekaupa, mitte kõik 4 ühekorraga. Rikkumise toimepanemiseks piisab, kui esineb üks alustest. Kui on tuvastatud vastuolu ühe piiranguga, ei ole vaja hinnata, kas edastamine oli vastuolus ka veel teiste piirangutega. Vastuseks kaebuse p-dele 2.

1. kuni 2.
2. (EMT väide, et pole selge, milliseid õigustatud huve avaldamine kahjustab) selgitab AKI, et Ettekirjutuses on AKI märkinud, et võlainfo avaldamine on eraelu puutumatuse riive (seega ei vasta tõele EMT väide, et haldusaktis ei ole märgitud, kas AKI on silmas pidanud eraelu puutumatust või mõnda muud põhiõigust). Kuivõrd sama väite esitas EMT ka vaides, selgitas AKI vaideotsuses pikemalt (lk 10), kuidas võlainfo avaldamine eraelu puutumatust riivab. Samas on EMT viidanud Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-57-07, märkides, et haldusakti põhjenduste hilisem esitamine ei muuda haldusakti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas hiljem esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Kaebaja poolt viidatud kohtuasjas esitas kaebaja haldusorganile vastuväited, millele haldusorgan jättis üldse vastamata ning selgitused esitati alles kohtus. Samas leiti selles kohtuasjas, et kirjeldatud viga ei muutnud haldusakti õigusvastaseks. Vaidlusalusel juhul ei esitatud Vaideotsuses Ettekirjutusest erinevaid (vastukäivaid, täiesti uusi) põhjendusi, vaid selgitati Ettekirjutuses esitatut lihtsalt põhjalikumalt. Ettekirjutuse ja vaideotsuse kõrvutamisel on arusaadav, et AKI ei lähtunud haldusakti tegemisel mingitest muudest seisukohtadest või asjaoludest. Vastuseks kaebuse p-dele 2.
3. kuni 2.
4. märgib AKI, et AKI ja EMT vahel ei ole tegelikult olnud vaidlust selles osas, et

§ 11

lõigete 6 ja 7 eesmärk on tehingute õiguskindluse tagamine selleks vajaliku isiku usaldusväärsust kirjeldava informatsiooni võimaldamise kaudu. Seda selgitab selgelt ka

seletuskiri ning AKI on sama selgitanud Ettekirjutuses ning Vaideotsuses. Küll aga ei ole AKI nõus EMT-ga selles osas, et MHR-s andmete avaldamise eesmärk saab olla lepingu täitmise tagamine (mida AKI on ka Ettekirjutuses ja Vaideotsuses selgitanud). Tõsi, AS Krediidiinfo kodulehel viidatakse sellele, et „Register loodi (2001. a) eesmärgiga kaitsta ettevõtteid krooniliste võlglaste eest ning parandada isikute maksedistsipliini“. Esiteks tuleb eristada juriidiliste ja füüsiliste isikute andmeid. Juriidiliste isikute võlgu võib MHR-s avaldada tõepoolest mis iganes eesmärgil,

sellele ei kohaldu. Füüsiliste isikute andmete osas tuleb aga praegu lähtuda kehtivast

-st, sh

§-st

1. Seega ei saa andmete töötlemisel tugineda registri asutamise ajal registri asutajate poolt seatud eesmärkidele, eirates seaduses sätestatut. 12 P-des 2.
2. ja 2.
3. esitatud arutelu normi sõnastuse üle jääb küll mõnevõrra segaseks (edastamise kohta vt AKI selgitusi käesoleva dokumendi punktist 3). Sisuliselt siiski ei ole vaidlust selle fakti üle, et EMT edastab MHR kaudu kolmandatele isikutele andmeid, mis annavad kolmandatele isikutele infot EMT (endiste) klientide maksekäitumise kohta. Vastuseks kaebuse p-dele 2.29 kuni 2.
4. (EMT väide, et õigete andmete avaldamine ei saa kahjustada isiku mainet, au ja väärikust ega ülemääraselt kahjustada mistahes isiku võimalust saada mingit kasu või hüve) leiab AKI, et sellist seisukohta toetades muutuks

sisutuks.

nimelt ei lähtu põhimõttest, et isiku eraelu riivega on tegemist ainult juhul, kui avaldatakse tõele mittevastavat infot. Eraelu puutumatuse rikkumist ei tohiks samastada VÕSs §-des 1046 ja 1047 reguleeritud au teotamise ja laimuga. Õigus aule ja heale nimele ja õigus eraelu puutumatusele on PS-s eraldi põhiõigused (kuigi sõltuvalt kaasusest võib ühe ja sama teoga riivata mõlemat).

sätestab just PS § 26 sätestatud eraelu puutumatuse tagamise täpsemad tingimused.

kaitseb isiku eraelu ja informatsioonilist enesemääramisõigust sõltumata sellest, kas töödeldavad andmed on tõesed. Ainult tõeste andmete töötlemise nõue on lihtsalt üks andmete töötlemise üldistest eeldustest. Tõele mittevastavaid andmed

ei luba lihtsalt üldse töödelda. Samas on piirangud ka tõeste andmete töötlemise osas – töödelda võib kas isiku nõusolekul või seaduse alusel. Seejuures on andmesubjektile antud õigus nõuda töötlemise lõpetamist sõltumata sellest, kas andmed on tõesed või mitte. Näiteks on isikul

§ 11

lg 3 ja 4 kohaselt alati õigus nõuda ka õiguspäraselt avaldatud andmete avalikustamise ja töötlemise lõpetamist. Samuti võib isik

§ 12

lg 7 kohaselt igal ajal tagasi võtta nõusoleku, mille ta andis andmete töötlemiseks.

§ 11lg 6 p 1 nõuab ju samuti, et edastatavad andmed peavad olema õiged.

Samas on seadusandja jätnud andmesubjektile ikkagi

§ 11lg 7 p 2 kohaselt võimaluse nõuda nende õigete andmete töötlemise lõpetamist.

Eksitav on EMT poolt kaebuse p-s 2.

1. märgitu, nagu käsitleks AKI EMT poolt avaldatud andmeid (andmesubjektide ja EMT vahel sõlmitud ja praeguseks lõppenud) lepingute seisukohast ilmselt ebaoluliste või asjassepuutumatutena. AKI ei ole midagi sellist väitnud. Küll aga on AKI selgitanud (vt vaideotsus, lk 10-11), et isiku kunagine võlgnevus ei pruugi olla edaspidises elus aktuaalne: lepingu rikkumine pole isikut püsivalt iseloomustav fakt, mis oleks potentsiaalsetele lepingupartneritele tehingusse astumise otsustamiseks möödapääsmatult vajalik teave veel pikka aega pärast lepingu rikkumist. Vastuseks kaebuse p-le 2.
2. märgib AKI, et põhiõiguste kolmikmõju ning põhiõiguste riivet on ta selgitanud EMT-le Vaideotsuses (lk 9, 10). Samuti on AKI Vaideotsuses selgitanud, millist andmesubjekti põhiõigust EMT poolt andmete töötlemine riivab ning hinnanud riive proportsionaalsust teiste isikute vastanduvate põhiõiguste valguses. Vastuseks kaebuse p-le 2.
3. märgib AKI, et AKI ja EMT vahel tegelikult puudub vaidlus selles osas, kas avaldatud andmed olid õiged või mitte. AKI ei ole väitnud, et EMT avaldaks tõele mittevastavaid andmeid või et EMT oleks need andmed ise saanud ebaseaduslikul teel. Kaebuse p-ga 2.
4. seoses peab AKI vajalikuks selgitada MHR ja õigustatud huvi tuvastamise kohta järgmist. MHR-sse võib päringu ükskõik millise füüsilise isiku kohta teha iga füüsiline isik, kes on registreerinud end MHR kasutajaks, nõustudes seejuures MHR kasutamistingimustega. Kasutamistingimuste kohaselt võib eraisik teise eraisiku kohta päringu teha vaid õigustatud huvi olemasolu korral, mida päringu teostaja kinnitab lisaks üldtingimustega nõustumisele eraldi iga päringu tegemisel (E-seifi üldtingimused, p 3.1., kättesaadavad Internetis: https://www.e-seif.ee/yldtingimused.pdf, tl 81-82). Juriidiline isik sõlmib MHR kasutamiseks Krediidiinfo AS-ga lepingu, mille p 3.
5. kohaselt ta kohustub kasutama MHR-st saadud informatsiooni füüsiliste isikute maksehäirete kohta ainult krediidiotsuste langetamiseks (lepingu tingimused Internetis: http://www.krediidiinfo.ee/files/ol_leping.pdf). EMT edastab seega andmeid enda (endiste) klientide maksekäitumise kohta kolmandatele isikutele, tuginedes kolmanda isiku ja Krediidiinfo AS vahel sõlmitud lepingule, 13 kontrollimata ise igal konkreetsel juhul, kas kolmandal isikul on õigustatud huvi või mitte. Seejuures ei tea EMT, millised konkreetsed kolmandad isikud andmeid vaatama hakkavad (ehk kes juba on MHR kliendid ning kes sellega tulevikus liituvad). Praktikas realiseerub seetõttu andmesubjektide õiguste kaitse seeläbi, et igal andmesubjektil on võimalik tasuta vaadata E-seifi (mis on MHR füüsilistele isikutele mõeldud osa) veebikeskkonnast, milliseid andmeid tema kohta MHRi on edastatud ning kes neid andmeid on vaadanud. Kindlasti oleks EMT poolt korduvalt rõhutatud

§ 11

lg 6 punktis 2 sätestatud eeldus - õigustatud huvi tuvastamise kohustuse täitmine - omaette vaidlusteema, kuid AKI ei ole Ettekirjutuses seda käsitlenud ning seega ei kuulu see käesoleva kohtuasja vaidlusesemesse. Vastuseks kaebuse p-le 2.36. kuni 2.38. nendib AKI, et EMT seisukoha kohta („ et kuna avaldamine on kooskõlas

§ 11

lg 7 p-ga 4, ei saa see olla vastuolus

§ 11lg 7 p-ga 2.“) on AKI selgitused esitatud käesoleva dokumendi punktis 5.

AKI ei ole kaevatavas haldusaktis väljendanud seisukohta, et kohustus (või selle rikkumine) lõpeb aegumisega. Seega puudub AKI ja EMT vahel vaidlus selles osas, kas kohustus ja selle rikkumine on lõppenud või mitte. EMT väide aegumistähtaja arvutamise kohta ei ole asjakohane. AKI on võlgade info avaldamise eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse (ehk isiku õiguste võimaliku ülemäärase kahjustamise) hindamisel lähtunud abstraktselt aegumistähtaegade regulatsioonist, mitte ei ole tuvastanud EMT klientide võlgade aegumist. Sama on AKI selgitanud ka Vaideotsuses (lk 11 ja 12). Kaebuse p-des 2.39. kuni 2.44. analüüsib EMT, milline on

§ 11lõigete 6 ja 7 ning lõike 7 punktide 2 ja 4 omavaheline suhe.

AKI ei vaidle EMT-ga selles osas, et

§ 11

lg 6 sätestab üldised eeldused, millal on andmete kolmandatele isikutele edastamine lubatud ning

§ 11lg 7 sätestab edastamisele piirangud.

Samas sisuliselt võib kahes lõikes esitatud eeldusi ja piiranguid vaadelda edastamise tingimustena. Kui kasvõi üks kahes lõikes kirjeldatud tingimustest ei ole täidetud, ei ole edastamine lubatav. Küll aga ei nõustu AKI EMT-ga selles osas, et

§ 11

lg 7 punkti 2 kohaldamine muudab sisutuks ja mõttetuks

§ 11lg 7 punkti 4.

AKI on seisukohal, et kõik lõikes 7 sätestatud tingimused peavad korraga täidetud olema. Nii saabki

§ 11

lg 7 punkte 2 ja 4 koosmõjus tõlgendades teha järelduse, et andmete avalikustamine võib olla ülemäära kahjustav isegi siis, kui kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole veel möödunud 3 aastat. Analoogselt tuleb omavahelises koosmõjus vaadelda ka teisi

§ 11

lg 7 punkte: näiteks ei või delikaatseid isikuandmeid sisaldavaid võlaandmeid avaldada isegi siis, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud alla kolme aasta. AKI hinnangul ongi selliseks olukorraks, kus kohustuse rikkumise lõppemisest ei ole möödunud kolm aastat, kuid andmete avaldamine kahjustab isikute õigusi ülemääraselt, just vaidlusalune juhtum: EMT-l on küll nõue isiku vastu, kuid ta ei saa täitmist nõuda, kuivõrd võlgnik on kasutanud (või võib kasutada) aegumise vastuväidet. Kui võlgnik oma õigust aegumise vastuväitele kasutab ning võlga ei tasu, tähendab see, et EMT võiks ainult

§ 11

lg 7 punktile 4 tuginedes avaldada andmeid võla kohta igavesti – kohustuse rikkumise lõppemine ei saabuks sellisel juhul ju kunagi.

seletuskirjas on

§ 11

lg 6 ja 7 selgitustes aga selgelt öeldud, et „kuna lepingulise kohustuse rikkumine ei ole isikut püsivalt negatiivsest seisukohast iseloomustav fakt, siis ei tohi vaadeldavaid isikuandmeid töödelda ja edastada igavesti“. Tõsi, seadusandja on pidanud isiku eraelu riivet õigustavaks teiste isikute kaitset halbade tehingute eest. Kuid seda siiski piirangutega, st riive on õigustatud vaid teatud piirini. AKI ongi lähtuvalt diskretsiooniõigusest ja –kohustusest sisustanud

§ 11

lg 7 p-s 2 sisalduva määratlemata õigusmõiste lubatava riive piiri.

§ 11

lõigetes 6 ja 7 sätestatud regulatsioon on kooskõlas andmekaitsedirektiivi preambula punktiga 30.

§ 11

lõigete 6 ja 7 kaudu ongi Eesti seadusandja sätestanud tingimused, mil avalikustamine kolmandatele isikutele on lubatud (millele andmekaitsedirektiivi preambula p 14 30 viitab). Andmekaitsedirektiivi preambula punktist 30 ei tulene kuidagi, et andmeid peaks saama avalikustada igavesti vms. Kaebuse p-des 2.45. kuni 2.49. analüüsib EMT andmete avalikustamise võimalikkust

§ 14lg 1 p 4 alusel.

AKI on selle kohta esitanud oma seisukoha nii Ettekirjutuses kui ka Vaideotsuses. Lühidalt kokkuvõttes on AKI seisukohal, et

§ 14

lg 1 p 4 võimaldab töödelda andmesubjekti andmeid selle isiku enda poolt, kes on andmesubjektiga lepingu sõlminud, selle sama lepingu täitmiseks ja täitmise tagamiseks. Andmete kolmandatele isikutele edastamist reguleerib

§ 14

lg 2 (ja selle kaudu ka

§ 11lg 6).

Sama kinnitab ka

seletuskiri (selgitused

§ 14juurde).

Kui EMT tahab asuda teistsugusele seisukohale, satub ta vastuollu EMT enda poolt kaebuse p-s 2.43. kirjeldatud tõlgendamisreeglitega. EMT võib andmeid jätkuvalt töödelda

§ 14lg 1 p 4 alusel, selles osas AKI EMT-le ettekirjutust teinud ei ole.

Lepingu täitmise ning täitmise tagamise raames võiks EMT andmeid edastada volitatud töötlejatele, nt kohtutäiturile ja inkassofirmale selleks, et võlga sisse nõuda.

§ 14

lg 1 p 4 ei näe ette isikuandmete avalikustamist kui lepingu täitmise tagamise viisi. Seda, et niisuguseks avalikustamiseks puudub õiguslik alus, on kinnitanud ka Eesti Vabariigi Õiguskantsler Rae vallale 2008.a tehtud ettepanekus rikkumise kõrvaldamiseks (tl 83-85, kättesaadav Internetis: www.oiguskantsler.ee / Ombudsmani menetlused/ Ettepanekud rikkumise kõrvaldamiseks/2008). Vastuseks kaebuse p-dele 2.

1. kuni 2.
2. märgib AKI, et ta on Ettekirjutuses ja Vaideotsuses selgitanud, et just võrduse põhimõtet silmas pidades lähtus AKI 13-aastasest tähtajast, mitte 10-aastasest. Samas seab ka aegumise institutsioon iseenesest isikud ebavõrdsesse olukorda (sõltuvalt võlausaldaja tegevusest või tegevusetusest võib osadel õnnestuda võla tasumisest aegumise tõttu keelduda, samas kui teised peavad samal ajal tekkinud võla tasuma, sest võlausaldaja on sissenõudmisel olnud agaram). Vastus kaebuse p-s 2.
3. märgitule on esitatud juba käeoleva dokumendi p-s 8.1., kus on viidatud, et väited ilmse ebaolulisuse või asjassepuutumatuse kohta on eksitavad. Lisaks juhib AKI tähelepanu, et AKI kodulehel avaldatud juhises „Maksehäirete avaldamine“ on toodud üks näide sellistest andmetest, mille avaldamine oleks ülemääraselt kahjustav. EMT ei saa teha järeldust, et juhises toodud näide ongi ainus juhus, mille puhul on tegemist ülemäärase kahjustamisega. EMT poolt kaebuse p-s 2.
4. viidatud riikliku järelevalve asjas olid asjaolud erinevad: nimelt ei olnud selge, kas EMT-l üldse oli nõue; isikud väitsid, et EMT-l pole nende vastu kunagi nõuet eksisteerinud. Seega ei saa viidatud asjas tehtud otsusele viidates heita AKI-le ette õiguskindluse puudumist. Kaebuse p-des 2.
5. kuni 2.
6. on EMT üle korranud kaebuse varasemates punktides juba välja toodud seisukohad, mistõttu AKI ei pea vajalikuks nende veelkordset käsitlemist. Arusaamatuks jääb EMT väide, et AKI pole arvestanud võimalusega, et kliendid võivad veel oma kohustuse vabatahtlikult EMT ees täita. AKI märgib, et kõnealuse Ettekirjutuse tegemine ei takista kuidagi võlgnikel EMT-le võla tasumist. AKI ei ole EMT-ga käesolevas asjas üldse vaielnud selle üle, kas kohustus lõpeb või mitte ega väitnud, et võla tasumise korral oleks tegemist alusetu rikastumisega. Seda on AKI kinnitanud ka Vaideotsuses (lk 12). Vastuseks kaebuse p-dele 3.
7. kuni 3.
8. märgib AKI, et ta ei nõustu EMT-ga selles osas, et Ettekirjutuse tõttu ei saa EMT täita tsiviilõiguslikke kohustusi, mida ta on võtnud AS Krediidiinfo ees. Andmete esitamine MHRi on lepingu kohaselt EMT õigus, samuti nagu on EMT õigus need andmed sealt maha võtta vastavalt oma soovile. Viidatud lepingust ei tulene EMT-le kohustust andmete avaldamiseks, mille täitmine oleks nüüd AKI Ettekirjutuse tõttu võimatu. Samuti ei piira Ettekirjutus EMT õigusi võla sissenõudmisel ega mõjuta mitte mingil viisil EMT ja tema klientide vahel sõlmitud lepingute alusel tekkinud kohustuste olemust. AKI ei ole süvitsi analüüsinud, kas õigus avalikustada klientide andmeid kolmandatele isikutele on hõlmatud PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega ning PS §-s 32 sätestatud 15 omandi puutumatusega. Et see nii oleks, peaks andmete avalikustamine teenima ettevõtluse edendamise huve, st olema äritegevuseks vajalik. Nii näiteks on äritegevuseks vajalik edastada andmeid nendele isikutele ja organitele, kes on seotud võla sissenõudmisega (kohus, kohtutäitur ja inkassofirma). Küll aga on AKI hinnangul vaieldav, kas andmete edastaja äritegevuseks on vajalik võlgnike andmete levitamine kõikvõimalikele muudele kolmandatele isikutele. AKI on nõus sellega, et võlgnike kohta andmete saamine on äritegevuseks vajalik. Andmesubjektiga lepingulisse suhtesse astuda kavatseva isiku äritegevuse seisukohalt on oluline teada, kas andmesubjekt on kellelegi teisele võlgu jäänud. See on ka põhjus, miks seadusandja on vastava regulatsiooni teinud (

§ 11

lõiked 6 ja 7) – seda kinnitab

seletuskiri. Seega saab andmete levitamise kitsendusi pidada ettevõtlusvabaduse piiranguks küll, kuid seda andmeid saavate ettevõtjate osas. AKI ongi ettekirjutuse tegemisel lähtunud eeldusest, et

§ 11

lõigetes 6 ja 7 sätestatud regulatsiooni puhul põrkuvad ettevõtlusvabadus ja omandi puutumatus füüsilise isiku eraelu puutumatusega, analüüsimata, kas piiratakse ainult andmeid saada soovivate isikute ettevõtlusvabadust või lisaks ka andmeid edastavate isikute ettevõtlusvabadust. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebusest nähtuvalt on EMT vaidlustanud Ettekirjutuse nii selle formaalse õigusvastasuse (AKI poolt väidetav menetlus- ja vorminõuete rikkumine) kui ka sisulise (materiaalse) õigusvastasuse tõttu. EMT on seisukohal, et Kaevatav haldusakt ei vasta HMS §-s 54 sätestatud õiguspärasuse nõuetele, st Ettekirjutus ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, on kaalutlusvigadega ning ebapiisavalt motiveeritud, samuti on AKI Kaevatava haldusakti andmisel rikkunud EMT ärakuulamisõigust. Seega kaebaja leiab, et Kaevatav haldusakt on ebaselge ja mittekontrollitav ning menetlusvead on viinud ebaõigete järelduste tegemiseni, mistõttu Ettekirjutus on õigusvastane ja kuulub ainuüksi seetõttu tühistamisele. AKI vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ning on veendunud, et Ettekirjutus on nii materiaalselt kui ka formaalselt õiguspärane ning haldusakti andmisel ei ole leidnud aset menetlusreeglite rikkumist, mis oleks mõjutanud otsuse tegemist, st toonud kaasa teistsuguse otsuse tegemise. Arvestades eeltoodut alustab kohus Kaevatava haldusakti õiguspärasuse ja kaebuse põhjendatuse kontrollimist just Ettekirjutuse formaalse õiguspärasuse kontrollimisest. Seda põhjusel, et menetlus- ja vorminõuete rikkumisel võivad olla erinevad tagajärjed. HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Teisalt, kui menetlus- ja vorminõuete rikkumised on olnud nii olulised, et need on võinud viia ebaõigete järelduste tegemiseni, arusaamatu ja kontrollimatu haldusakti andmiseni, nagu antud juhul väidab EMT, siis piisab haldusakti tühistamiseks ka sellest, et kohus tuvastab eelmärgitud asjaolud. Järelikult kohus ei pea niisugusel juhul kontrollima ega saagi sisuliselt kontrollida materiaalset õiguspärasust.
2. Tulenevalt HMS §-st 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Vastavalt HMS § 56 lg-tele 2 ja 3 haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses lisaks ka kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Nimetatud õiguslik alus tähendab osundamist konkreetsele õigusakti normile, mis võimaldab vastavat otsustust teha, ning faktiline alus kirjeldust haldusakti andmist tinginud asjaoludest. 16 HMS § 4 lg 2 nõuab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaebaja on õigesti märkinud, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud haldusakti motiveerimise olulisust. Samas ei ole motiveerimise nõue mingi asi iseeneses, vaid ülalnimetatud vormi- ja sisunõuete järgimine peab tagama haldusakti adressaadile haldusaktist arusaadavuse ja isiku õiguste alusetu piiramise korral võimaluse selle akti vaidlustamiseks, samuti kontrollitavuse vaide lahendaja või kohtu poolt. Nii on kõrgeim kohus mitmetes lahendites nentinud, haldusakti põhjendamine tagama PS §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse ning motiveerimata haldusakt on õigusvastane juba seepärast, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on just selline haldusakt antud. Samuti on Riigikohus märkinud seda, et kui haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Läbi haldusakti õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti (nt otsused haldusasjades nr 3-31-14-00 ja nr 3-3-1-49-08). Just seetõttu on Riigikohus rõhutanud ka haldusasjas nr 3-3-1-1302, et „Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise“.
3. Vaidlustatud Ettekirjutus on antud sel ajal kehtinud

§ 40

lg 1 ja § 11 lg 7 p 2 alusel.

§ 40

lg 1 kohaselt selle seaduse täitmise tagamiseks on AKI ametiisikul õigus teha isikuandmete töötlejale ettekirjutusi ja vastu võtta otsuseid.

§ 11

lg 7 p 2 näeb aga ette, et selle paragrahvi lõikes 6 nimetatud eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine ei ole lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. Viidatud sama paragrahvi lg 6 kohaselt isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui: 1) kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi; 2) isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse. Kaevatavas haldusaktis on eraldi alajaotus „Ettekirjutuse tegemise õiguslikud alused ja faktilised asjaolud“, kus on kohtu arvates faktiline ja õiguslik motivatsioon omavahel ka loogiliselt seotud. EMT võib nende põhjenduste ja õigusnormide kohaldamise/tõlgendamisega mitte nõustuda, samuti võib isikule subjektiivsest aspektist tunduda, et motiveering võiks täiuslikum olla, kuid väita, et Ettekirjutuses ei ole seadusest tulenevad vorminõuded täidetud ja et Ettekirjutus on ebapiisavalt motiveeritud, on ilmselgelt alusetu. Fakti, et kaebaja väited Ettekirjutuse ebaselgusest ja „äärmiselt puudulikust“ motiveerimisest on põhjendamatud ja nn otsitud, kinnitavad kõige ilmekamalt järgmised asjaolud: Esiteks, EMT täitis väidetavalt arusaamatu resolutsiooni alusel Ettekirjutuse tähtaegselt ilma, et oleks taotlenud AKI-lt selles osas täiendavaid selgitusi/juhiseid või resolutsiooni muutmist/täpsustamist. Kohus märgib, et kuigi Ettekirjutusega kohustati EMT-d lõpetama andmete töötlemine MHR-s ja

§ 5

järgi isikuandmete töötlemine on tõepoolest iga isikuandmetega tehtav toiming, sh ka isikuandmete sulgemine või kustutamine, siis on Ettekirjutuse kontekstis arusaadav ja see nähtub ilmselgelt ka Ettekirjutuse viimasest lausest, et mõeldud on konkreetselt Klientide isikuandmete avalikustamise lõpetamist MHR-s Ettekirjutuses toodud põhjustel. Teiseks aga, EMT on saanud igakülgselt argumenteeritult vaidlustada Ettekirjutuse nii vaidemenetluses kui ka hiljem halduskohtus. Kui kaebajal on olnud võimalik analüüsida Kaevatavat haldusakti 17 kõikvõimalikest aspektidest sisuliselt ja süstematiseeritult kokku 14 lehel, siis puudub igasugune alus öelda, et Ettekirjutus on motiveerimispuuduste tõttu olnud selle adressaadile nii arusaamatu, et ta ei ole saanud oma kaebeõigust realiseerida, ja et see haldusakt pole kohtulikult kontrollitav. Kohus märgib ühtlasi, et lähtumine väidetavalt valedest või tõendamata asjaoludest ei ole formaalne, vaid sisuline eksimus. Väär on EMT seisukoht, et AKI on vaideotsusega täiendavalt tagantjärele asunud Ettekirjutust motiveerima. Kohus nõustub vastustajaga, et Vaideotsuses ei ole esitatud võrreldes Ettekirjutusega erinevaid või täiesti uusi põhjendusi. On loomulik, et põhjalikule vaidele tuleb ka vastata põhjalikumalt kui mõnevõrra teiste sõnadega. Ei ole mõeldav, et vaideotsus kordab vaidlustatavat haldusakti sõna-sõnalt, niisugusel otsusel puuduks igasugune mõte ja see ei suudaks hoopiski vaide esitajat veenda. Kuivõrd AKI on Ettekirjutuses märkinud, et võlainfo avaldamine ilma isiku nõusolekuta on eraelu puutumatuse riive /tl 23/, siis ei vasta tõele EMT väide ka selles osas haldusakti ebaselgusest ja põhjendamata jätmisest (haldusaktis ei ole väidetavalt märgitud, kas AKI on silmas pidanud eraelu puutumatust või mõnda muud põhiõigust). Samas on kaebaja seda tõika vastuoluliselt kaebuse muus osas (p 2.30.) isegi möönnud. Seega eeltoodut arvestades kohus ei ole tuvastanud niisuguseid olulisi vormipuudusi, mis tingiksid Ettekirjutuse tühistamise. 4. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et AKI on rikkunud Ettekirjutuse andmisel menetlusnorme ja veel määral, mis on võinud viia ebaõige otsuse tegemiseni. Kohus jagab vastustaja põhimõttelist seisukohta, et isegi sel juhul, kui kaebajale ärakuulamisõiguse tagamiseks tulnuks Ettekirjutuse eelnõu saata EMT-le arvamuse avaldamiseks (kohus nii ei arva), oleks tulemus olnud sama, st AKI ei oleks teinud sisuliselt teistsugust otsust, nagu nähtub kasvõi Vaideotsusest. HMS § 40 lg 1 kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Õige on iseenesest EMT arvamus, et asjassepuutuva isiku ärakuulamine peab aitama tagada õigemaid ja õiglasemaid haldusotsuseid. Kuid teisalt on selle nõude oluline eesmärk ka see, et asja ei menetletaks isiku selja taga ja talle ei tuleks haldusorgani tegevus või haldusakt ootamatusena, vaid et ta oleks menetluse ja probleemiga kursis ning saanud esitada selle kohta omapoolsed seisukohad, andmed ja tõendid. Samas ei ole ärakuulamisõigus siiski absoluutne, mida kinnitab sama paragrahvi lg 3, kus on toodud erandid, mil haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Sealhulgas nt juhul, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on EMT olnud teadlik nii probleemi olemusest kui ka tal on olnud võimalik esitada tegelikult omapoolsed seletused ja andmed. Kaebaja ei ole vaidlustanud AKI väidet, et EMT-ga on samade õigusnormide tõlgendamise ja rakendamise teemal kestnud vaidlus juba 2 aastat, alates 05.09.2008, mil EMT esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI analoogilise ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks. Käesolevas asjas AKI pöördus aga 16.09.2009 järelpärimisega nr 2.1-1/09/1302 EMT poole seoses Klientide andmete töötlemisega EMT poolt AS Krediidiinfo võrgulehel www.krediidiinfo.ee, paludes teavitada millisel õiguslikul alusel töötleb EMT teiste hulgas Klientide andmeid MHR-s ja mis on andmete sel viisil töötlemise eesmärgiks. Samuti AKI palus EMT-l edastada koopiad Klientide ja EMT vahel sõlmitud lepingutest ning väljavõtte MHR-st. AKI on samas teavitanud, et ta on alustanud järelevalvemenetlust, et välja selgitada, kas EMT-l on täidetud kõik

-s toodud nõuded isikuandmete töötlemisel /tl 34-35/. Kaebaja on vastanud järelpärimises esitatud küsimustele 24.09.2009 kirjaga nr 4-1-2/091692, selgitades ühtlasi, kuidas AKI-l on võimalik soovitud liitumislepinguid saada /tl 37-38/. 18 23.04.2010 tegi AKI täiendava järelepärimise, milles informeeris EMT-d, et AKI menetluses on mitmete isikute, sh ka Klientide kaebused, kes on vaidlustanud oma andmete töötlemise EMT poolt AS-i Krediidiinfo võrgulehel www.krediidiinfo.ee, märkides lisaks, et „Meie ühine soov oleks ilmselgelt leida nende kaebuste osas õiglane lahendus“. Viitega

§ 33

lg 2 p 6 ja HMS § 38 lg 1 sätetele palus AKI vastuseid alljärgnevatele küsimustele: Millal (kuupäevaliselt) muutus isiku nõue sissenõutavaks (arve tasumise kuupäev)? Kui kaua on olnud (vastamise päeva seisuga) isiku nõue sissenõutav? Kas leiate, et mõne isiku suhtes võiks maksehäirete registris nende isikuandmete avaldamise lõpetada? Küsimuse juures toodud isikute loetelus olid nimetatud ka Kliendid /tl 39-41/. EMT edastas oma vastused 04.05.2010 kirjaga nr 4-1-2/10-0699, esitades ühtlasi omapoolsed selgitused ja vastuväited AKI tegevusele /tl 42-46/. Olukorras, kus AKI tegi Kaevatava haldusakti 26.05.2010, so pärast ülalviidatud põhjalikku EMT teavitamist probleemi olemusest (tegelikult oli EMT sellest juba varem teadlik) ja AKI-l tekkinud kahtlustest, kaebajalt seisukohtade ja andmete kogumist, ning arvestades seejuures ärakuulamisõiguse eesmärke ja sellekohaseid seadussätteid, on kohtu arvates kaebaja poolt selgelt pahatahtlik rääkida ärakuulamisõiguse rikkumisest. Liiatigi, kui vaidemenetluses, nagu nähtub Vaideotsuse lk-delt 2 ja 3, ei ole EMT AKI-le ette heitnud, et kaebajale ei ole antud võimalust oma seisukohti esitada. Kohus leiab, et antud juhul vastab menetlus neile nõuetele, mida rõhutab ka Riigikohus kaebaja osundatud 14.01.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-82-03: „ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused“. Kokkuvõtteks, kuivõrd kohtu arvates vastupidiselt kaebaja väidetele Kaevatava haldusakti andmisel on järgitud menetlus- ja vorminõudeid, siis ei ole Ettekirjutus formaalselt õigusvastane. Järelikult tuleb kohtul asuda järgnevalt kontrollima ka Ettekirjutuse sisulist (materiaalset) õiguspärasust. Vastustaja on tabavalt võtnud kokku sisulise vaidluse olemuse: vaidlus on nimelt selles, kas füüsilise isiku tasumata võla kohta võib andmeid avaldada igavesti. 5. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaieldav, et Kliendid (antud kohtumenetluses kolmandad isikud) ei ole oma liitumislepingute järgseid kohustusi nõuetekohaselt täitnud, neil on tekkinud EMT ees tasumata arvete tõttu võlgnevus, mis on siiani kõrvaldamata, ning EMT poolt Klientide võlgnevust kajastavate andmete maksehäireregistrisse edastamine oli kooskõlas sel ajal kehtinud

1996 nõuetega. Kaebaja avaldas nimetatud andmed MHR-s ilma isikute nõusolekuta Klientide lepingu täitmise tagamise eesmärgil (

1996 § 8 lg 1 p 1) ja krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil üldistes huvides (

1996 § 8 lg 1 p 5 ja lg 2). EMT on seisukohal, et kuivõrd Klientide võlgnevused ei ole EMT-le käesolevaks hetkeks tasutud, on andmed Klientide võlgnevuse osas jätkuvalt õiged ja ajakohased ning nende kajastamine MHR-s on kooskõlas ka kehtiva

-ga (nii

§ 11

lg 7 p-ga 2, millele Ettekirjutust tehes on tuginenud AKI, kui ka esineb alternatiivne alus

§ 14lg 1 p 4 näol).

Samuti on AKI kaebaja väitel tuginenud valedele või tõendamata asjaoludele (nt AKI on faktilise alusena välja toonud EMT poolt aegunud võlanõuete avaldamise, kuid EMT väitel ta ei avalda MHR-s aegunud võlanõudeid, vaid faktilist olukorda Klientide võlgnevuse osas EMT ees). Ettekirjutuse tegemisel on tehtud diskretsiooniviga ja seetõttu on kaevatav haldusakt ebaproportsionaalne. AKI vaidleb kõigile neile väidetele vastu. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja asjas kogutud tõendeid nende kogumise ja vastastikuses seoses, nõustub põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, mis on avaldatud Ettekirjutuses, 19 Vaideotsuses ja kirjalikus seletuses kaebuse kohta. Kuivõrd poolte mahukad seisukohavõtud, sh vastustaja seletus, kus vastused kaebaja etteheidetele on antud kaebuse alapunktides esitatud väidete kaupa, on kohtuotsuses toodud praktiliselt tervikuna, siis puudub kohtul vajadus kõike ka selles osas üle korrata. Kohus peab vajalikuks rõhutada üksnes alljärgnevat. 6. HMS § 3 lg 2 kohaselt halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte järgi riik peab vältima tarbetuid ebameeldivusi isikutele ning riik tohib piirata isikute õigusi ega tekitada neile muid koormavaid tagajärgi vaid siis, kui see on hädavajalik.

§ 1

kohaselt selle seaduse eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja vabadus, eelkõige õigust eraelu puutumatusele.

§-s 6 on sätestatud põhimõtted, mida isikuandmete töötleja on kohustatud isikuandmete töötlemisel järgima: sh eesmärgikohasuse põhimõte (isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas); kasutuse piiramise põhimõte (isikuandmeid võib muudel eesmärkidel kasutada üksnes andmesubjekti nõusolekul või selleks pädeva organi loal) ja andmete kvaliteedi põhimõte (isikuandmed peavad olema ajakohased, täielikud ning vajalikud seatud andmetöötluse eesmärgi saavutamiseks). Tulenevalt

§ 10

lg-st 1 on isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. Juhtumid, mil isikuandmeid võib töödelda andmesubjekti nõusolekuta on sätestatud

§-s 14. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei saa Klientide isikuandmete jätkuva avaldamise puhul tugineda

§ 14

lg 1 p-le 4, mis näeb ette, et isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui isikuandmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud delikaatsete isikuandmete töötlemine. Kaebaja on ise kinnitanud, et vastavad liitumislepingud on lõpetatud: EMT ütles need üles seoses võlaga juba

1. ja
2. a, st võlasuhe on lõppenud vastavalt VÕS §-le
3. Kaebajal oli aega 10 aastat (aegumistähtaeg) Klientidelt võlgnevuse sissenõudmiseks, kaebaja aga loobus esitatud hagidest, kuna Kliendid apelleerisid aegumisele. Seega, kui lepingute ja võlanõude kehtivuse ajal oli kaebaja eesmärgiks lepingu täitmise tagamine (võla sissenõudmine), siis on nimetatud alus andmete jätkuvaks avaldamiseks MHR-s ära langenud ja Ettekirjutus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi ettevõtluse alal. Samuti on põhjendamatu kaebaja väide, nagu oleks Klientide isikuandmete avaldamine käesoleval ajal võimalik ka

§ 11lg 7 p 2 alusel.

Sama paragrahvi lg 6 kohaselt isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ning isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse.

§ 11

lg 7 p 2 aga keelab nimetatud eesmärgil andmete kogumise ja kolmandatele isikutele edastamise, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. Seega isiku krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele andmete edastamiseks andmesubjekti enda nõusolekuta peavad üheaegselt olema täidetud kõik nimetatud eeldused. Kui kasvõi üks neist pole täidetud, ei ole andmete töötlemine sel eesmärgil ilma nõusolekuta lubatav. Antud juhul on AKI põhjalikult põhjendanud Ettekirjutuses, miks Klientide võlaandmete avaldamine pikema kui 13 aastase perioodi jooksul ei ole enam kooskõlas seadusega ja kahjustab ülemääraselt andmesubjektide huve. Kaebaja arvamus, et Klientide isikuandmeid võib töödelda seni kuni võlgnevused on likvideeritud, sest lepingust tulenevad õigused ja kohustused kestavad edasi, ei ole kooskõlas ei seaduse ega kaebaja enda viidatud õiguse põhimõtetega. Ilmselgelt ebaproportsionaalne oleks Klientide isikuandmeid töödelda (isikuandmeid avalikustada) lõpmatuseni, kui 20 võlgnikud ei soovi võlga tasuda, aga samas ei saa neilt seda ka enam sundkorras sisse nõuda. Kohus leiab, et AKI ei ole teinud diskretsiooniviga ja on teostanud kaalutlusõigust kooskõlas õigusnormide, haldusmenetluse põhimõtete ja õiguse üldpõhimõtetega. Parafraseerides Riigikohtu 17.10.2008 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-08 (p 10) märgitut on kohus seisukohal, et Ettekirjutuse sellekohane põhjendus on kohut veennud, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kohus on juba eelnevalt näidanud, et väär on kaebaja väide, et Kaevatavas haldusaktis on kohustatud EMT-d ilma kohase õigusliku aluseta lõpetama Klientide isikuandmete töötlemine MHR-s. Kaebaja tuginemine Ettekirjutuse puhul õiguskindluse ning õiguspärase ootuse põhimõtetele ei ole kuidagi põhjendatud, arvestades nii

redaktsioonide muutumist, AKI poolt juba varasemalt tehtud analoogseid ettekirjutushoiatusi ning EMT-le esitatud järelepärimiste sisu. Neil asjaoludel, arvestades osundatud õigusaktides sätestatut ning seadusandja tahet, mis on tuvastatav muu hulgas ka

seletuskirja kaasabil, on kohus veendunud, et Ettekirjutus on ka sisuliselt õiguspärane haldusakt ja sellisena ei saa see rikkuda kaebuse esitaja mingeid subjektiivseid õigusi. Sealjuures kohus rõhutab, et tulenevalt EMT ja AS Krediidiinfo vahel 08.11.2001 sõlmitud maksehäirete registriga liitumise lepingust /tl 49-51/ on maksehäireregistri liikmel õigus, mitte kohustus sisestada registrisse andmeid. EMT kaebus on alusetu ja see tuleb jätta rahuldamata. 7. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Et käesoleval juhul jääb EMT kaebus rahuldamata ja AKI ei ole HKMS § 93 lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 21