Obsah (5)

§ 162§ 631§ 436§ 654§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-46314 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.09.2011, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Margo Klaar, Gaida Kivinurm Tsiviil

§ 162

lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus kaalus nii võlausaldaja kui võlgniku (või võlgnikuks mitteoleva isiku) õigusi ning leidis, et kuna aegumise kontekstis on eelistatud võlgniku huve, siis peab põhjendatuks ja mõistlikuks poolte huvide tasakaalustamiseks jätta kulud poolte endi kanda. Kostja apellatsioonkaebuse põhjendused 20. Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 22.02.2011 otsuse osas, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda ja teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud hageja kanda. 21. Maakohus on kohaldanud

§ 162

lg-t 4 ja jätnud poolte menetluskulud nende endi kanda.

§ 162

lg 4 sätestab erandi hagimenetluses kehtivale üldisele reeglile, mis on sätestatud

§ 162

lg-s 1 ja mille kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162

lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Seega on

§ 162

lg 4 kohaldamise eelduseks see, et menetluskulude väljamõistmine kohtuasja nn kaotanud poolelt oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Käesolevas asjas ei ole aga millegagi tuvastatud sellise äärmise ebaõigluse või ebamõistlikkuse olemasolu. Seega kohaldas maakohus

§ 162

lg-t 4 ebaõigesti, mis on

§ 631lg-te 1 ja 2 kohaselt apellatsioonkaebuse aluseks.

22. Hagi rahuldamata jätmine aegumise tõttu ei anna alust

§ 162lg 4 kohaldamiseks.

Kohus oleks pidanud menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel kohaldama

§ 162lg-t 1 ja jätma kõik menetluskulud hageja kanda, sest otsus tehti tema kahjuks.

Seega jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata

§ 162

lg 1, mis on

§ 631lg-te 1 ja 2 kohaselt apellatsioonkaebuse aluseks.

5 23.

§ 162

lg 4 alusel on kohtul võimalik jätta poolte menetluskulud nende enda kanda, vaatamata sellele, kuidas kohus kohtuasja lahendab, väga erandlikel juhtudel. See tuleneb

§ 162lg-s 4 kasutatud väljendist äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Selliseid erandlikke asjaolusid käesolevas asjas ei ole. Poolte vaidlus on seotud nende majandus- ja kutsetegevusega ning ei ole mingisugust põhjendust jätta kostja menetluskulusid tema enda kanda ja mitte neid välja mõista hagejalt, kes esitas kohtusse hagi, paludes välja mõista kostjalt aegunud nõude. Samuti on menetlus käesolevas tsiviilasjas tänu kostja seisukohtadele olnud võimalikult menetluskulusid kokkuhoidev. Kostja esitas vastuses hagile eelkõige menetlusökonoomika seisukohalt lähtudes koheselt taotluse aegumise kohaldamiseks ja vaheotsuse tegemiseks. Ilmselgelt hoidis kostja selline menetluslik taotlus kokku nii hageja kui ka kostja menetluskulusid, sh ei esitanud kostja menetluse kestel hagile sisulisi vastuväiteid, pidades otstarbekaks kõigepealt lahendada hageja nõude aegumise küsimus. Hageja apellatsioonkaebuse põhjendused

1. Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 22.02.2011 otsuse ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Hageja nõue ei ole aegunud, kuivõrd aegumine on peatunud. Hageja tugineb hagi aegumise peatumise osas CMR artiklile 32.2 Viidatud sätte kohaselt peatab kirjaliku nõude esitamine nõude aegumistähtaja kulgemise selle päevani, millal vedaja kirjalikult lükkas nõude tagasi ja tagastas juurdelisatud dokumendid. Sealjuures nõude või sellele vastuse saamise tõendamiskohustus, samuti dokumentide tagastamise tõendamiskohustus lasub sellel poolel, kes viitab nendele faktidele. Hageja esitas maakohtule tõendina 15.01.2007 kostjale saadetud kirjaliku nõude. Kostja ei lükanud kirjalikku nõuet tagasi, mistõttu peatus nõude aegumistähtaja kulgemine ning nõue ei ole seetõttu aegunud.
3. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja poolt 15.01.2007 saadetud dokumenti ei saa lugeda kirjaliku nõude esitamiseks vedajale CRM artikli 32.2 tähenduses. CRM artikkel 32.2 ei näe ette kirjaliku nõude kohustuslikku vormi, vaid kohustab üksnes nõuet kirjalikult esitama. Sealjuures on hageja poolt 15.01.2007 kostjale saadetud dokumendis sõnaselgelt nimetatud, et hageja peab kostjat vastutavaks tekkinud kahju eest. Juhul, kui kostjal jäi kirjalikus vormis nõude puhul midagi arusaamatuks või ta ei aktsepteerinud hageja poolt esitatud kirjalikus vormis nõude sisu, siis oli tal võimalus CRM artikli 32.2 järgi lükata kirjalikult esitatud põhjendustega nõue tagasi ja tagastada nõude juurde lisatud dokumendid apellandile. Sellisel juhul oleks hageja nõude aegumistähtaeg edasi kulgenud ja hageja oleks teadnud arvestada sellega hagi esitamise tähtaega silmas pidades. Kuivõrd kostja ei ole aga siiani nõuet kirjalikult esitatud põhjendustega tagastanud, siis on hagi aegumistähtaja kulgemine siiani peatunud. Hageja poolt 15.01.2007 esitatud kirjaliku nõude nõuetekohasust kinnitab muuhulgas asjaolu, et sarnane nõue esitati 15.01.2007 ka teistele veoprotsessis osalejatele, kes mõistsid ja aktsepteerisid nõude sisu ja kellest Hanko sadamaoperaator kohe ka vastas kirjalikule nõudele ja lükkas selle tagasi CRM artikli 32.2 alusel.
4. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, justkui ei oleks hageja tõendanud, et kostjale saadeti 15.01.2007 nõue CRM artikli 32.2 tähenduses. Hageja esitas 23.04.2010 kohtule oma töötaja L V kirjaliku kinnituse selle kohta, et kostjale saadeti sarnaselt teistega kirjalik nõue 15.01.
5. Lisaks esitas hageja 23.04.2011 taotluse L V tunnistajana ülekuulamiseks, kuid kohus jättis selles osas seisukoha võtmata ja tunnistaja üle kuulamata, aktsepteerides seega L V kirjalikku kinnitust. Samas ei ole kohus oma otsuses selgitanud L V kirjaliku kinnituse tähendust ega ka seda, miks vastavat kinnitust ei ole arvesse võetud. Kohus on eespool nimetatud asjaolude tõttu käesoleval juhul rikkunud ka

§ 436lg 2 ja § 442 lg 8 sätestatut.

Kohus ei ole arvestanud asja materjalide hulgas 6 olevate tõenditega. Samuti ei ole kohus täitnud kohustust, mille kohaselt kohtuotsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

1. Nimetatust tulenevalt on maakohtu otsus hageja nõude aegumise kohta nii materiaal- kui ka menetlusnormidega vastuolus ning tuleb tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Tegemist on CMR artiklist 37 tuleneva regressinõudega. Käesoleval juhul oli tegemist ühe lepinguga kindlaksmääratud tingimustel teostava veoga CMR artikli 34 tähenduses. Käesoleval juhul on CMR § 37 rakendatav, kuivõrd kostja andis vedajana veose hagejale üle, kes omakorda andis veose vedajana üle Valio OY-le. Seega tegemist oli mitme vedaja poolt järjestikku teostatud veoga. Nimetatud asjaolusid selgitas hageja ka maakohtule, mistõttu on kohus asunud ekslikult ebaõigele seisukohale.
2. Kauba riknemise asjaolud on tuvastatud. Ebaõige on ka maakohtu seisukoht, justkui ei ole välja selgitatud kauba riknemise asjaolusid. Välja on selgitatud ja hageja14.09.2009 hagiavalduses kajastus sõnaselgelt, et vastavalt rahvusvahelise kaubaveo saatedokumendile pidi olema veoauto külmiku temperatuur vähemalt -21° C, kuid kauba vastuvõtmisel saaja poolt 15.01.2007 on tuvastatud, et temperatuur veoauto haagise külmikus oli kõigest -13° C. Nagu selgub haagise numbrimärgiga WJJ-262 külmiku arvuti väljavõttest, on ajavahemikul 12.-15.01.2007 asetleidnud veoauto haagise külmiku rike ning temperatuur külmikus on langenud kohati isegi -4,2° C-le. Seega hagiavaldusest tulenes üheselt, et kauba riknemine oli tingitud tuvastatud ja tõendatud külmutusseadmete rikkest. Seetõttu ei ole kohus järginud

§ 436

lg 2 sätestatut, mille kohaselt peab kohus rajama otsuse esitatud ja kogutud tõenditele. Samuti ei ole kohus selgitanud § 442 lg 8 eirates, miks kohus eespool nimetatud asjaolusid ja tõendeid ei arvestanud. Vastused apellatsioonkaebustele

1. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on hagi rahuldamata jätmise osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsust selles osas tühistada. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõue kostja vastu on aegunud. Maakohtu hinnang aegumist puudutavatele asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud seadusekohane ning kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega võtta nende pinnalt nõude aegumise suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevat seisukohta.
3. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad tuginevad endiselt hageja ekslikule eeldusele, et hageja poolt kostjale 15.01.2007 dokumendi saatmine on tõendamist leidnud ning et nimetatud dokumenti (tl 29, tõlge tl 40) saab pidada kirjalikuks nõudeks CRM artikkel 32.2 tähenduses. Maakohus on käsitlenud CRM artikkel 32.2 sätestatud eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja poolt kostjale väidetavalt esitatud 15.01.2007 dokumenti lugeda nimetatud sätte tingimustele vastavaks. Kohus on selles osas hageja kõigile seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning kuna ringkonnakohus 7 nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

1. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kuna kostja on dokumendi kättesaamisele vastu vaielnud, lasus hagejal kohustust dokumendi kostja poolt kättesaamist tõendada. Hageja seda teinud ei ole. Paika peab kostja vastuväide, mille kohaselt ei saa dokumendi kättesaamist lugeda tõendatuks üksnes L V kirjaliku kinnituse pinnalt, kuna kinnituse kohaselt ei mäleta L V enda sõnul kolme aasta taguseid sündmusi s.h 15.01.2007 dokumendi saatmise asjaolusid. Kuna L V on kinnitanud, et ei saa tõendamist vajava sündmuse kohta fakte esitada, puudus maakohtul põhjus teda tunnistajana üle kuulata. L V arvamus tõendamist vajava asjaolu kohta, ei oma tõenduslikku kvaliteeti, kuna tunnistaja üle kuulamise eesmärk ei ole mitte tunnistaja arvamuse välja selgitamine, vaid ütluse varal faktide tuvastamine.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga CMR artikli 37 sisustamise osas ning järeldusega, et nimetatud säte ei kuulu kõnealusel juhul kohaldamisele. Kolleegium ei pea ka selles osas

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu arutlusi pikemalt korrata.

35. Kuna nõue on aegunud, ei pidanud kohus peatuma nõude sisulise põhjendatuse küsimusel. Vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, jäetakse hagi aegumise tõttu rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kuna aegumise tagajärjel kaotab hageja TsÜS § 142 lg l alusel õiguse nõuda kostjalt nõude rahuldamist, siis puudub tarvidus nõude põhjendatuse osas sisulise seisukoha võtmiseks. Selline kohtupraktika tugineb protsessiökonoomika põhimõttele, võimaldades kokku hoida aega ja kulutusi ning on kooskõlas

§-s 3 sätestatud asja võimalikult kiire ja õige lahendamise eesmärgiga. Esitades aegumise vastuväite ei soovi kostja nõude sisulist arutelu. 36. Kolleegium ei jaga siiski maakohtu seisukohta menetluskulude jaotuse osas ja leiab, et hagi rahuldamata jätmise tõttu peavad menetluskulud jääma

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Kolleegium nõustub kostjaga, et hagi rahuldamata jätmine aegumise tõttu ei anna alust

§ 162

lg 4 kohaldamiseks.

§ 162

lg 4 kuulub kohaldamisele üksnes siis, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Nõude aegumine ei ole kolleegiumi arvates kõnealusel juhul erandlikuks asjaoluks

§ 162lg 4 tähenduses.

Poolte vaidlus on seotud nende majandus- ja kutsetegevusega ning sellega kaasnevate riskidega ja seetõttu puudub põhjendus jätta hageja poolt aegunud nõudega kohtusse pöördumisega kostjale põhjustatud menetluskulud kostja enda kanda. Paika peab kostja seisukoht, et aegumisvastuväite esitamine kostja poolt ja taotlus vaheotsuse tegemiseks on võimaldanud mõlemal poolel menetluskulusid kokku hoida. 37. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta aegumise kohaldamise osas muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus kuulub aga rahuldamisele. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb nii esimese kui teise astme kohtu menetluskulud jätta

§ 162lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Kolleegium selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse 8 menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Iko Nõmm Margo Klaar Gaida Kivinurm 9