Tsiviilasi nr.2-05-767 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 25.05.2010 Tallinn Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number

§ 438

lg 1 mõttes ühise tegutsemise leping tädidele kuuluval kinnistul asuva kolmanda korruse väljaehitamiseks. 49.

§ 438

lg 1 sätestab, et ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks.

§ 438

lg 4 näeb ette, et kui ühise tegutsemise leping ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, võidakse vaidluse korral lepingu olemasolu tõendada ka tunnistajate ütlustega olenemata lepingu summast.

1. Antud asjas ei ole ka tunnistajate ütlustega tõendatud, et poolte ning kostja vanatädi ja vanaema vahel oleks olnud sõlmitud ühise tegutsemise või mõni muu leping.
2. Viited ühise tegutsemise lepingu olemasolu või poolte ja vanaema ning vanatädi vahelise muu kokkuleppe olemasolu kohta, mille kohaselt oleksid vanaema ja vanatädi kohustatud XXX elamu kolmanda korruse kostja ja/või hageja omandisse üle andma mõne vastusoorituse eest, puuduvad 29.04.1998.a sõlmitud kinkelepingus (toimiku
3. kd, lk 25-32). Samuti puuduvad mistahes sarnased viited kinkelepingu sõlmimise aluseks olnud volikirjades (toimiku
4. kd, lk 117-124). Tunnistaja EP(toimiku
5. kd, lk 351) tõendas oma ütlustega üksnes seda, et hageja ja kostja tegelesid ühiselt XXX elamu kolmanda korruse väljaehitamisega. Tunnistaja KK (toimiku
6. kd, lk 87 pöördel) ei ole oma ütlustes samuti välja toonud vastava kokkuleppe olemasolu. Tunnistaja KK ütluste kohaselt kingiti elamust 1/3 kostjale selleks, et kostja saaks valminud kolmanda korruse sisustamiseks laenu võtta. Tunnistaja ütluste kohaselt lubati kostjal elamispind valmis ehitada, kuna tal ei olnud kuskil elada. Tunnistaja märkis, et ei olnud juttu, et hagejat oleks tulnud kaasata kinkelepingu sõlmimisse. Tingimusi tunnistaja ütluste kohaselt kingi saamisele ei seatud. Kostja enda poolt vande all antud ütlustest nähtub (toimiku
7. kd, lk 448), et kostja sai oma eakatelt sugulastelt õiguse ehitada XXX elamule kolmas korrus, kuna perel oli vaja elamispinda, kus elada. Pooltele anti võimalus seal elada üürilepingu alusel või lihtsalt ilma selleta. 10
8. Ükski ülejäänud asjas kogutud tõend ei tõenda samuti hageja ja kostja ning kostja vanaema ja vanatädi vahel ühise tegutsemise lepingu või mõne muu kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt oleksid pooled kokku leppinud anda XXX elamu kolmas korrus üle hageja ja kostja kaasomandisse või mõne vastusoorituse eest kostja omandisse.
9. Antud asjas on tuvastatud üksnes see, et kostja tädi REM ning vanaema SK(KK kaudu) kandsid hageja arveldusarvele vastavalt 56 526,18 ning 50 000 krooni (hageja pangakonto väljavõte, toimiku
10. kd, lk 374 ja 375). Hageja enda poolt antud seletuse kohaselt osalesid kostja vanaema ja vanatädi sellisel viisil XXX katuse renoveerimises (hageja lõplik seisukoht 10.03.2010.a, toimiku
11. kd, lk 98-108). Kostja ei ole hageja käsitlusele vastu vaielnud. Kohus leiab, et ainuüksi vanaema ja vanatädi poolt katuse renoveerimise rahastamises osalemine ei tõenda kostja ja hageja ning vanaema ja vanatädi vahel ühise tegutsemise lepingu olemasolu. Riigikohus on leidnud, et ühise tegutsemise lepingu olemasoluks peab lisaks kokkuleppe ja ühiste vahendite kasutamise tuvastamisele olema tuvastatud ka poolte ühine asjaajamine (RK TKo 26.01.1999.a nr 3-2-1-9-99).
12. Kohtu hinnangul on asjas kogutud tõenditest tuvastatud üksnes see, et kostja ja hageja tegutsesid ühiselt XXX elamu kolmanda korruse väljaehitamises oma ühisvaraliste ja lahusvaraliste vahendite arvelt. Kostja vande all antud seletusest ning tunnistaja KK poolt antud ütlustest nähtub, et pooltel võimaldati XXX elamu kolmandal korrusel pärast selle väljaehitamist tasuta elada. Faktiliselt pooled elasidki XXX elamu kolmandal korrusel tasuta alates selle valmimisest kuni abieluliste suhete lõppemiseni. 55.

§ 440

lg 2 näeb ette, et lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on nende kaasomandis. Kohtu hinnangul ei saa

§ 440

lõikest 2 järeldada, et poolte ühise tegutsemise tulemusena välja ehitatud XXX elamu kolmas korrus muutus selle valmimisel poolte kaasomandiks, sõltumata sellest, et puudus vastav kokkulepe või seaduse nõuetele vastav notariaalselt tõestatud kirjalik kokkulepe. Kohtu hinnangul on antud asjas tuvastatav üksnes see, et poolte ühise tegutsemise tulemusena loodi elamispind, mida pooltel oli õigus tasuta kasutada. Seega sai ühise tegutsemise tulemusena pooltele kaasomandisse kuuluda üksnes see tulem, mis õiguslikult nende kaasomandisse kuuluda sai ehk nimelt õigus kasutada loodud elamispinda elamiskohana.

1. Riigikohus on oma otsuse punktis 15 viidanud, et ühise tegutsemise tulemusena tekkinud vara, sh asja väärtuse juurdekasv, tuli jagada asjaõigusseaduse kaasomandi jagamise sätete alusel. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas võimalik lugeda XXX elamu kui terviku väärtuse juurdekasvu poolte kaasomandisse kuuluvaks ning seega ka jagatavaks seetõttu, et asjas ei ole tuvastatud ühise tegutsemise lepingu või omandiõiguse tekkimise aluseks oleva notariaalselt tõestatud kokkuleppe olemasolu poolte ja kostja vanaema ning vanatädi vahel. Asjas on tuvastatud üksnes see, et pooltel võimaldati ühiselt tegutsedes välja ehitada XXX elamu kolmas korrus ja pooltel võimaldati seal elada.
2. Hageja on leidnud (hageja seisukoht 10.03.2010, toimiku
3. kd, lk 98-108), et sündmuste kronoloogiast lähtudes pidi poolte ja kostja vanatädi ja vanaema vahel eksisteerima „mingisugune kokkulepe“, kuivõrd REM ja SK ei vaidlustanud kunagi ega kuidagi XXX kolmanda korruse väljaehitamist. Hageja leiab, et kuivõrd kinkeleping 1/3 kaasomandi üleandmise kohta sõlmiti koheselt pärast kolmanda korruse ehituse lõppemist ning kinkelepinguga anti üle täpselt see kolmas korrus, mida pooled ehitasid, on tegemist sellise kokkulangevusega, mis ei saa olla juhuslik. Samuti leidis hageja, et hageja ja kostja poolt teostatud investeering oli tolle aja mõistes ülisuur ning oleks ebamõistlik arvata, et keegi oleks teinud sellise investeeringu ilma kokkuleppeta või ainult kokkuleppega saada vastu elamu kasutusõigus. Kostja väidet, mille kohaselt kingiti 1/3 kaasomandi mõttelisest osast vaid 11 pangalaenu saamise eesmärgil, peab hageja ebaõigeks, kuna esialgne laenuleping sõlmiti juba oktoobris 1995.a. Hiljem üksnes suurendati laenu summat ja uuendati tagatisi, et lõpetada ehitustööd ja alustada sisustamist.
4. Kostja on leidnud (kostja kohtkõne teesid, toimiku
5. kd, lk 152-158), et omandi üleandmist kohustavaks kokkuleppeks ei saa pidada ehitamise mittevaidlustamist ja elamise võimaldamist. Kostja juhtis ka tähelepanu sellele, et hageja muutis oma hagiavalduses algselt välja toodud seisukohti pärast Riigikohtu lahendiga tutvumist. Samuti rõhutas kostja, et kinkelepinguga 29.04.1998.a kingiti kostjale mitte üksnes elamu kolmanda korruse korter, vaid ka osa elamut teenindavast maast ja vundamendist, mida kostja ja hageja ühiste tegevuse tulemusena ei loonud.
6. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuvastatud sündmuste kronoloogia ei tõenda hageja poolt väidetud lepinguliste suhete olemasolu kostja ja hageja ning kostja vanaema ja vanatädi vahel. Tunnistaja KK ütlustest (toimiku
7. kd, lk 87 pöördel) nähtub, et alles pärast kolmanda korruse ehituse valmimist veenis tunnistaja kostja vanaema ja vanatädi selleks, et viimased oleksid nõus kinkelepingut sõlmima. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tema testamendi kohaselt oma vanaema pärijaks ning tema vennaks olev kostja usaldas oma sugulaste lubadust, et välja ehitatud elamispinnal võimaldatakse tema perel elada.
8. Kohus loeb usutavaks tunnistaja antud ütlusi ja kostja antud seletust selle kohta, et 29.04.1998.a kinkelepingu sõlmimise tegelikuks põhjuseks oli vajadus suurendada poolte võetud laenu summat ning tagada laenu kinnistule seatava hüpoteegiga, kuivõrd esialgset laenu tagas muuhulgas hagejale lahusvarana kuulunud korter, mille hageja võõrandas 29.01.1998.a. Asjaolu, et kinkelepingu sõlmimine oli seatud vajadusega suurendada laenu ja seada vajalik tagatis, nähtub ka kostja poolt kinnistusregistrile 30.04.1998.a esitatud avaldusest (toimiku
9. kd, lk 42), milles kostja palus kiirendada kannete tegemist kinnistusraamatus seoses vajadusega vormistada ehitamise lõpetamiseks vajalik laen. 29.04.1998.a kinkelepinguga ei kingitud kostjale mitte üksnes elamu kolmas korrus, vaid ka osa elamu vundamendist ja elamu juurde kuuluvast maast.
10. Kohtu hinnangul ei saa ka pelgalt faktist, et pooled tegid XXX kolmanda korruse väljaehitamisse märkimisväärse investeeringu, järeldada, et poolte ja kostja tädide ning vanaema vahel oli enne seda sõlmitud kokkulepe valminud kolmanda korruse poolte kaasomandisse andmise kohta. Kohus peab usutavaks kostja väidet, et kinnistu omanikud lubasid pooltel elada nende poolt välja ehitatud pinnal, kuna tegemist oli kostja lähedastele sugulastele kuulunud kinnistuga. Kuivõrd tegemist oli kostja lähedaste sugulastega, on kohtu hinnangul mõistlikult võimalik eeldada, et pooled tegid investeeringu pelgalt elamispinna enda kasutusse saamise eesmärgil. Siinkohal väärib samas kohtu hinnangul esiletõstmist fakt, et kostja investeeris oma lahusvarana XXX kolmanda korruse väljaehitamisse märkimisväärselt suurema summa, kui hageja. 62.

§ 440

lg 2 kohaselt kuuluvad ühise tegutsemise lepingu puhul lepinguosaliste kaasomandisse nende rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara. Käesolevas asjas on tuvastatud, et varalised investeeringud (mida võiks käsitleda varaliste osamaksetena ühise tegutsemise lepingu mõistes) on hageja ja kostja poolt juba ära kasutatud XXX kolmanda korruse väljaehitamiseks. Seega ei saa enam käesoleval ajal lugeda poolte kaasomandisse kuuluvaks nende kunagisi varalisi osamakseid. Kohus ei välista, et hageja ja kostja kaasomandisse sai lisaks elamispinna kasutamise õigusele kuuluda varalise õigusena ka alusetu rikastumise nõue

§ 477alusel XXX hoone kaasomanike vastu.

Seejuures tuleb arvestada, et varalise hüvena said pooled pärast kolmanda korruse väljaehitamist võimaluse kasutada kolmandat korrust tasuta elamiseks. Kohus leiab, et võimalik poolte ühine nõudeõigus kolmandate isikute vastu ei anna alust käesolevas tsiviilasjas lugeda XXX hoone 1/3 mõttelist osa kaasomandist poolte ühisvaraks ning mõista selle arvelt kostjalt hageja kasuks välja hageja soovitud rahaline hüvitis. Käesolevas asjas ei ole 12 ka tuvastatud, et kostja oleks XXX hoone endiste omanike õigusjärglane, kuna kostja omandas XXX kinnistu kaasomandi mõttelise osa mitte pärimise teel, vaid kinkelepingute alusel. 63. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et 1/3 kaasomandi mõttelisest osast elamule asukohaga XXX, millele kasutuskorra kohaselt vastab nimetatud elamu kolmandal korrusel asuv korter, on kostja lahusvara PKS § 15 lg 1 alusel, kuna tegemist on kostja poolt abielu kestel kinke teel saadud varaga. Pooled omandasid kaasomandisse XXX kolmanda korruse ühise kasutamise õiguse, millest hageja on loobunud. Kohus samas ei välista, et hagejal võib XXX kinnistu omanike või nende õigusjärglaste vastu olla alusetu rikastumise nõue

§ 477

alusel, kuid vastav nõue ei saa olla samastatav abikaasade ühisvara jagamise nõudega abielu lahutamisel.

1. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja nõue kostja vastu tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.
3. Kooskõlas kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 57 lõikega 2 ja samal ajal kehtinud riigilõivuseaduse §-ga 39 vabastas kohus hageja hagi esitamisel osaliselt riigilõivu tasumisest. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu summas 3000 krooni. Esitatud nõuete alusel hindas kohus 23.05.2005.a tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks 75 960 krooni.
4. 17.02.2010.a istungil vähendas hageja oma nõuet summani 1 000 000 krooni. Kooskõlas hagi esitamise ajal 08.03.2004.a kehtinud riigilõivuseaduse § 37 lg 1 alusel kehtestatud lisaga 2 oleks hagejal nimetatud summas nõude esitamisel tulnud tasuda riigilõivu 46 000 krooni.
5. TsMS § 64 lg 2 (hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmisel otsusega temalt riigilõivu välja riigituludesse. Hageja oli osaliselt vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagi esitamisel. Kuivõrd hageja tasus riigilõivu summas 3000 krooni ning hageja nõue kostja vastu summas 1 000 000 krooni on jäetud täielikult rahuldamata, tuleb hagejalt välja mõista riigi tuludesse riigilõiv summas 43 000 (nelikümmend kolm tuhat) krooni. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele AS-s SEB Pank nr 10220034796011 või AS-s Swedbank nr 221023778606 viitenumbriga
6. Maksekorralduse selgituste reale tuleb märkida kohus, kohtumaja ja tsiviilasja number, mille eest tasutakse.
7. Hagi esitamisel ajal kehtinud TsMS § 60 lg 1 nägi ette, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.
8. Kohus leiab, et hageja poolt tasutud ehitustehnilise ekspertiisi kulud summas 10 000 (kümme tuhat) krooni jätta hageja kanda, kuna ehitustehniline ekspertiis viidi läbi hageja selle nõude osas, mille kohus on käesoleva lahendiga jätnud rahuldamata.
9. Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2009.a otsusega tühistati varasem Harju Maakohtu 10.10.2008.a otsus osas, millega kohus tunnistas 1/3 mõttelise osa XXXkinnistust poolte ühisvaraks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 1 405 900 krooni. Samuti 13 tühistas ringkonnakohus Harju Maakohtu 10.10.2008.a otsuse menetluskulusid puudutavas osas. Riigikohtu 09.12.2009.a otsusega jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2009.a otsuse resolutsioon muutmata.
10. Kuivõrd menetluskulusid puudutavas osas on Harju Maakohtu 10.10.2008.a otsus tühistatud, tuleb kohtul võtta seisukoht ka ülejäänud menetluskulude kohta ülejäänud nõuete osas, mis on Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.
11. a otsusega lahendatud. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas nimetatud otsusega hageja nõude osaliselt. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 64 lg 1 sätestas, et riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Hagi rahuldati kokku summas 66 590 krooni, millise nõude eest oleks hagejal tulnud tasuda riigilõivu summas 4500 krooni. Kohus leiab, et kostjalt tuleb riigilõivuna välja mõista 4500 (neli tuhat viissada) krooni. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele AS-s SEB Pank nr 10220034796011 või AS-s Swedbank nr 221023778606 viitenumbriga
12. Maksekorralduse selgituste reale tuleb märkida kohus, kohtumaja ja tsiviilasja number, mille eest tasutakse.
13. Kohus leiab, et ülejäänud menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Anu Uritam Kohtunik 14