Obsah (8)

§ 376§ 392§ 232§ 438§ 442§ 657§ 230§ 293

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Tiit Kollom, Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 15. september 2011, Tallinn Tsiviilasja n

§ 376mõttes.

Esialgses hagiavalduses on hagi hind 900 000 krooni (57 520, 48 eurot), hagiavalduse täpsustuse kohaselt nõudis hageja kostjalt 1 100 000 krooni (70 302, 81 euro) väljamõistmist. Riigikohus on lahendi 3-2-1-48-08 punktis 14 leidnud, et nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega

§ 376lg 1 mõttes.

Korteri tagastamise nõude asemel taotles hageja selle väärtus hüvitamist rahas. Seega on tegemist erinevate nõude aluseks olevate asjaoludega ja materiaalõiguse normidega. Tulenevalt

§ 392

lg-st 1 peab kohus eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes; menetlusosaliste taotlused ja vajaduse korral teiste menetlus-osaliste seisukohad nende suhtes. Ei nähtu, et kohus oleks oma seadusest tulenevat kohustust täitnud. Hageja ei ole esitanud tõendit korteriomandi väärtuse kohta, mille väljamõistmist ta taotles. Maakohus ei selgitanud pooltele, et hageja nõue korteriomandi tagastamisest on muutnud alusetuks ja hageja nõude aluseks on õigusliku aluseta saadu tagastamine, tagastamise võimatuse tõttu hüvitamine hariliku väärtus tagasinõudmise tekkimise ajal tulenevalt VÕS § 1032 lg-st 2. Maakohus on üksnes märkinud, et kostja ei ole korteriomandi väärtuse suurust vaidlustanud. Maakohus ei ole 01.11.2010 kohtuistungil tõendeid uurinud (protokoll tl 208-216). Protokollist ei nähtu, et kohus oleks avaldanud asja materjalid. Kohus on rikkunud

§ 232

lg-tes 1 ja 2 sätestatut.

§ 438

lg 1 kohaselt kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi 3 Tsiviilasi nr. 2-09-20960 nõuete kohta.

§ 442

lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Kohus ei ole otsuse resolutsioonis lahendanud hageja nõuet kinke ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise kohta. Kohus on hagiavalduse rahuldamisel tuginenud asjaolule, et volikirja vormistamise ja tehingu tegemise ajal ei võimaldanud hageja vaimne tervis tal aru saada oma tegude tähendusest ja et teovõime piiratus ei alga eestkoste määramise ajast. Kostja selle järeldusega ei nõustu. Kostja leiab, vastupidiselt kohtule, et teovõimet eeldatakse, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Harju Maakohtu 29.12.2008 määrusega hagejale määratud eestkoste ei saa omada tagasiulatuvat jõudu, millega saaks lugeda kinkelepingu sõlmituks ilma esindaja nõusolekuta. Kostja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et vaatamata sellele, et hagejal diagnoositi

1. aasta lõpus, s.o. viis aastat peale tehingu tegemist, täpsustamata dementsus luululiste ja hallutsinatoorsete sümptomitega, ei tõenda see, et hagejal oleks olnud kestev nõrgamõistuslikkus, mis ei võimaldanud tal oma tegudest
2. aastal aru saada. Kohus on valesti hinnanud tõendina esitatud ekspertiisiakti hageja teovõime kohta, kuna antud aktis ei anna ekspert hinnangut hageja teovõime kohta
3. aastal, samamoodi ei ole eksperdile esitatud küsimust hageja teovõime kohta
4. aastal. Vastupidi, ekspertiisiaktis jõudis ekspert järeldusele, et dementsuse põhjus, kestvus ja kulg on ebaselged puuduliku anamneesi ja terviseuuringute puudumise tõttu. Tunnistajate ütluste hindamisel ei ole maakohus väljendanud oma seisukohta neis sisalduvate vasturääkivuste kohta. Vastuolulisteks saab pidada V S ütlusi, kuna ta on
5. aastal eksperdile väitnud, et suhtlus hagejaga algas
6. aastal, kuid käesolevas tsiviilasjas ta väidab, et suhtlus algas
7. aastal. Tunnistaja I A ütlusi ei saa samuti pidada usaldusväärseteks, kuna V S on varem selgitanud, et suhtlus hagejaga algas
8. aastal, seega ei saanud I A hagejaga kohtuda
9. aastal nagu ta on oma ütlustes väitnud. Kohus ei ole otsuses võtnud seisukohta tunnistaja P D ütluste kohta, kelle väitel elas ta
10. aastal hageja korteris ning hageja psüühiline seisund oli hea. Maakohus ei ole oma seisukohta avaldanud ka kostja väidete osas, mille kohaselt notarid, kes tõestasid hageja poolt
11. a sõlmitud lepinguid, lugesid hageja otsusevõimeliseks. Samuti pidas hagejat adekvaatseks AS-i Sampo Pank esindaja. Hageja seadusliku esindaja väited, selle kohta, nagu poleks hageja midagi mäletanud ega suutnud enda arusaadavalt väljendada, on ümber lükatud asjaoluga, et antud volikirjas on hageja selgelt väljendanud, et on alates 18.06.1973 perekonnaseisult lahutatud. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada ning kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 3 saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

08.05.2009 esitatud hagis vaidlustati hageja poolt

1. a sooritatud tehingut (taotleti tühisuse tuvastamist) põhjusel, et hageja teovõime oli tehingu tegemise ajal piiratud (piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine - TsÜS § 11 lg 1). Hagiavalduses tugineti eelkõige eestkostemenetluses läbiviidud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemustele (vastav akt on koostatud 21.11.2008). Maakohus, hinnates kohtule esitatud tõendeid, arvestas samuti olulisel määral kõnealust akti. Eelkõige selle tõendi põhjal jõudis kohus järeldusele, et volikirja vormistamise ja tehingu tegemise ajal ei võimaldanud hageja vaimne tervis tal aru saada oma tegude tähendusest ka
2. a. Kohus 4 Tsiviilasi nr. 2-09-20960 tugines asjaolule, et ekspertiisi teostamise ajal ilmnes hagejal nõrgamõistuslikkus täpsustamata dementsuse kujul, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Vaatamata sellele, et ekspertiisi kohaselt oli hageja diagnoosiks täpsustamata dementsus luululiste ja hallutsinatoorsete sümptomitega, viitas kohus ekspertiisiaktis sisalduvale hageja seletusele. Samuti on kohus viidanud V S poolt eksperdile antud seletusele, jättes küll tähelepanuta selles esinenud olulised vastuolud nimetatud isiku hilisema, käesolevas kohtumenetluses antud seletusega. V S sõbra I A tunnistajana antud ütlusi ei hinnanud kohus teiste tõendite kontekstis, vaid luges nende abil A S teovõime piiratuse tõendatuks. Kostja poolt esiletoodud asjaolud jättis kohus seejuures käsitlemata. Kolleegium eeltoodud hinnanguga ei nõustu ja leiab, et maakohus on rikkunud

§ 232

lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Antud juhul olid vaidluse all asjaolud, mis vajasid selgitamiseks eriteadmisi. Kohtuotsuse resolutsioonis tuli lahendada ka tehingu kehtivust puudutav nõue. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita eelmenetluse ülesanded: eelkõige selgitada välja hageja nõuded ja nende põhjendamiseks esitatud väited, samuti kostja vastuväited ning väidete tõendamiseks esitatavad tõendid. Tulenevalt

§-st 392 on eelmenetluse eesmärgiks valmistada asja arutamine ette niisuguse põhjalikkusega, et asja saaks katkematult lahendada ühel kohtuistungil (lg 2), eelmenetluse ülesannete täitmiseks võib kohus nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda (lg 3). Nimetatud ülesannete nõuetekohane täitmine on eelduseks asjas tähtsust omavate asjaolude õigeks tuvastamiseks ning vajalike tõendite kogumiseks. Kohus võib teha menetlusosalisele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (

§ 230lg 2).

Kohus oleks pidanud hagejale selgitama vajadust taotleda ekspertiisi korraldamist asjas tähtsust omavate asjaolude kohta eksperdi arvamuse saamiseks.

§ 293

lg 1 kohaselt on kohtul õigus menetlusosalise taotlusel küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Maakohtul ei olnud alust eestkostemenetluses teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi põhjal teha järeldust hageja tervisliku seisundi kohta

1. a. Selle arvamuse andmisel ei olnud eksperdi eesmärgiks hinnata hageja tervislikku seisundit viis aastat tagasi. Asjaolu, et ekspert on akti kirjeldavas osas tuginenud mitmetele oletustele ning leidnud, et hageja seisund võis muutuda
2. a, ei tõenda isiku võimetust saada oma tegudest aru sel ajal. Pealegi nähtub kõnealusest ekspertiisiaktist, et ekspertiisiks kasutatud materjali ulatus oli piiratud. Akti kohaselt on ekspertiisil materjalidena kasutatud tsiviilasja nr 2-08-71867 (eestkoste seadmine), 14.11.2008 hageja elukohas läbiviidud psühhiaatrilise intervjuu ja jälgimise käigus kogutud andmeid ning hageja pojapoja V S ütlusi. Ka ekspert on sedastanud, et hageja dementsuse põhjus, kestvus ja kulg on ebaselged puuduliku anamneesi ja terviseuuringute puudumise tõttu. Kuna maakohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus ei ole tuvastanud ega hinnanud. Isikute kaebeõigus oleks ebaproportsionaalselt piiratud, kui teise astme kohus asuks esmakordselt tuvastama faktilisi asjaolusid. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus. Ü. Jänes T. Kollom I. Sidok 5