← Eesti

2-11-4461/20

Obsah (6)§ 646§ 656§ 436§ 442§ 392§ 351

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 16. september 2011. a., Tallinn Tsiviil

§ 646alusel) RESOLUTSIOON: 1.

Tühistada Maakohtu

  1. juuni
  2. a. otsus M Na hagis T Na vastu ülalpidamise saamiseks ja saata tsiviilasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
  3. Apellatsioonkaebuse nõue osaliselt rahuldada.
  4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. S e l g i t u s e d:
  5. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. 1

(7)
  1. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
  2. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
  3. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  4. juulil
  5. a. esitas M N Harju Maakohtusse hagi T Na vastu abielu lahutamiseks, ühisvara jagamiseks ning töövõimetule abikaasale elatise maksmiseks. Harju Maakohus eraldas
  6. jaanuari
  7. a. määrusega M Na (hageja) hagi T Na (kostja) vastu töövõimetule abikaasale elatise maksmiseks iseseisvasse menetlusse. Hagiavalduses taotles hageja kostjalt enda ülalpidamiseks igakuuliselt elatise 4000 krooni väljamõistmist tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne ülalpidamishagi kohtule esitamist. Pooled abiellusid
  8. augustil
  9. a.,
  10. aprillil
  11. a. sündis poeg, kes suri
  12. augustil
  13. a. Poolte abielu purunes
  14. a. detsembris, mil kostja lahkus teise naise juurde, jättes juba tol ajal haige abikaasa ja poja abi ja toetuseta. Hageja invaliidistus
  15. a. –
  16. a. ja on nüüd raske puudega invaliid, kelle töövõime kaotus on 80%. Hagejale makstakse igakuuliselt töövõimetuspensioni 3065 krooni ja sotsiaaltoetust 344 krooni. Hagejal kulub enda ülalpidamiseks kokku 8030 krooni, sealhulgas toidule 2500 krooni, eluasemele olenevalt aastaajast 2000 – 2500 krooni, ravimitele 1000 krooni, postile 50 krooni, transpordile 300 krooni, igapäevastele tarbeesemetele 500 krooni, riietele ja jalanõudele 1000 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Poolte abielu on lahutamata, kuid alates
  17. a. elavad pooled eraldi ja neil ei ole mingeid perekondlikke ega muid lähedasi suhteid. Kostja lahkus hageja juurest ja lõi uue perekonna hageja alkoholilembuse tõttu, millest nüüdseks on kujunenud alkoholism. Poja kasvatamises ja ülalpidamises osales kostja palju enam kui hageja. Hagejal on küll haigus, mille tõttu on tal alus saada invaliidsuspensioni, kuid hageja haiguse iseloom võimaldab tal tööd teha endale sobival viisil ja oma majanduslikku olukorda parandada. Perekonnaseaduse (PkS) § 16 mõttest tulenevalt on hagejal õigus nõuda ülalpidamist juhul, kui pooltel on ühine perekond. See säte ei ole kohaldatav, kui abielusuhted on lõppenud. Asjaolu, et abielu on jäänud formaalselt lahutamata, ei tähenda perekonna säilimist. Pooltel puuduvad nii isiklikud kui varalis-majanduslikud suhted. Kuna hageja enda tegevus põhjustas lahuselu ja abielu lõppemise aastaid tagasi, ei ole hageja ka PkS § 16 lg. 3 viimase lause järgi õigustatud kostjalt ülalpidamist nõudma. Hageja on esitanud hagi ka abielu lahutamiseks, millele kostja vastu ei ole. Peale abielu lahutamist elatise maksmist endisele abikaasale reguleerib PkS § 73, mis on poolte olukorrale lähedasem. Kohtul on PkS § 76 lg. 1 2
(7)punktide 3 ja 5 alusel võimalus vabastada lahutatud abikaasa ülalpidamise kohustusest, kui ülalpidamisvajadus on tekkinud õigustatud isiku ebamõistliku käitumise tõttu või selleks on muu kaalukas põhjus. Hageja on käitunud ebamõistlikult ja poolte abielu lõppes sisuliselt üle 18 aasta tagasi. Viimastel aastatel on hageja korduvalt püüdnud kostja elu sekkuda, käinud tema uues elukohas ukse taga ja nõudnud raha.
  1. a. pöördus hageja Eesti Patsientide Esindusühingu vahendusel kostja poole. Kostja, olles leplik ja abivalmis ning soovides elada hageja tülitamisteta, tasus aasta kestel Patsientide Esindusühingu kaudu hageja korterikulusid. Viimaste kuude eest
  2. a lõpus aga tagastas Patsientide Esindusühing summad kostjale, kuna hagejale öeldi korter üles selle tõttu, et see oli muutunud elamiskõlbmatuks. Kostjal puudub ka võimalus elatise maksmiseks, kuna ta on töötu ja tal puudub sissetulek. Isegi kui seadusest on võimalik tuletada hagejale formaalset õigust raha nõuda, siis kõiki hea usu põhimõtteid arvesse võttes tundub hagi esitamine pahatahtlik. Esimese astme kohtu otsus
  3. juuni
  4. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooltel ei ole vaidlust selles, et nende suhted lõppesid
  5. a, pooled elavad lahus ja hagi esitamise ajal on poolte abielu lahutamata. Hagejal on töövõimekaotus 80%, kuid ta on võimeline endale ise ülalpidamist teenima ülejäänud 20% ulatuses. Hageja igakuuliseks sissetulekuks on sotsiaaltoetused summas 217, 87 eurot (3409 krooni), millega hageja on elu korraldamisel toime tulnud, vastasel juhul oleks hageja allesjäänud töövõime ulatuses tööle asunud. Hageja ei ole oma väljaminekuid summas 8000 krooni tõendanud, vaid on piirdunud üksnes nende nimetamisega. Et hageja on seni toime tulnud sotsiaaltoetustega, siis on põhjendatud kahtlus sellises ulatuses väljaminekute suhtes. Hageja ei ole põhjendanud, millistest vahenditest on ta puuduva osa kulutustest kandnud. PkS § 16 sätestab perekonna ülalpidamise kohustused, lg. 2 järgi hõlmab perekonna ülalpidamine tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused). Kuna pooled on nõustunud, et nende perekondlikud suhted lõppesid
  6. a., puudub neil ühine perekond. Asjaolu, et abielu on jäänud formaalselt lahutamata, ei tähenda perekonna säilimist. Abielusuhted ja perekond tähendavad nii abikaasade isiklikke kui varalis-majanduslikke suhteid. PkS § 16 lg. 2 reguleerib toimivas perekonnas ülalpidamise kohustust, kuid pooled elavad lahus juba 18 aastat. PkS § 16 lg. 3 teise lause järgi ei ole lahus elav abikaasa õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega. Kostja väitel on lahuselu ja abielu lõppemise aastaid tagasi põhjustanud hageja enda tegevus, neid väiteid on kinnitanud tunnistajad, kelle ütluste kohaselt on hageja haige inimene, kes põeb alkoholismi. Hageja ainus võimalus endale elatist saada on asuda tegema igapäevast tööd säilinud töövõime ulatuses. Kostja töötasu on 307 eurot kuus. Et hagejal ei ole õiguslikku alust kostjalt elatist nõuda ning hageja ei ole ka tõendanud oma väiteid igakuiste kulutuste kohta ega toonud esile asjaolusid selle kohta, mida ta on teinud elatusvahendite juurdehankimiseks, siis ei ole vajadust võtta seisukohta kostja väite osas, et hagi esitamine hageja poolt on pahatahtlik. Hagejale ei ole ülalpidamise väljamõistmine võimalik, sest hageja ei ole õigustatud isikuks, kellele PkS § 16 sellise võimaluse annab. Kuna hageja nõue elatise väljamõistmiseks jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka tema nõue PkS § 108 alusel elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Apellatsioonkaebus 3
(7)Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus rajas otsuse kostja ja tema poolt esitatud tunnistajate ütlustele. Tunnistajad olid poolte abieluliste suhete lõppemise ajal lapsed, kes tegelikke lahkumineku põhjuseid ei tea ning kes on teinud oma järeldused kuuldu alusel. Kohus jättis hageja esitatud kirjalikud tõendid ja selgitused põhjendamatult kõrvale. Hageja selgitas, et kostja lahkus hageja juurest teise naise juurde, jättes hageja koos alaealise lapsega üksi. Hageja kasvatas last kuni täisealiseks saamiseni üksi, kuigi talle määrati puudeaste ja invaliidsuspension. Ebatõenäoline on, et kohusetundlik isa oleks jätnud poja alkohoolikust ema kasvatada, kes pealegi invaliidistus. Mõistetamatu ja põhjendamatu on kohtu seisukoht, et hageja võiks teenida elatist allesoleva 20% ulatuses praeguses olukorras, kus on palju töövõimelisi töötuid ja ka kostja töövõimelise isikuna ei suuda endale tööd leida. Kohus on meelevaldselt järeldanud, et hageja puude põhjuseks on alkoholism. Hagejal on vaimne puue. Ka ei ole kostja põhjendanud järeldust, et hageja ise põhjustas oma käitumisega abielu purunemise. Kostja ei ole 18 aasta jooksul üritanud abielu lahutada, ka on ta hageja ülalpidamiskohustust tunnistanud, tasudes hageja eest
  1. a. –
  2. a. eluasemekulusid. Hageja sissetulek on 217, 87 eurot ja hageja vajab materiaalset abi ravimitele ja eluasemele. Lisaks võttis kostja üksi vastu surnud poja pärandvaraks olnud korteri, hüvitamata hagejale talle kuulunud pärandiosa. Hageja hagi ei ole pahatahtlik, kuna hageja realiseeris vaid tema seadusega tagatud õigust. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Otsuses on esitatud tõendeid analüüsitud, kaebusest ei selgu aga, millised tõendid on hageja väitel hindamata jäänud. Kostja lahkumise põhjuseks oli hageja alkoholilembus, millest on kujunenud alkoholism. Kostja ei ole väitnud, et tema lahkumisel perekonnast hageja juba põdes alkoholismi, suure tõenäosusega on see välja kujunenud pikema aja vältel. Kuigi see ei puutu otse asjasse, tegeles poja kasvatamise ja ülalpidamisega kostja rohkem kui hageja. Seda, nagu oleks ta tööd otsinud, ei ole hageja väitnud. Alates
  3. aprillist
  4. a. on pooled ka ametlikult lahutatud. PkS sätteid on maakohus õigesti kohaldanud. Hagejal on eluase, kuid tunnistajate ütlustest selgus, et hageja eluviiside tõttu on see muutunud elamiskõlbmatuks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb

§ 656lg.

5 p. 5 ja lg. 2 ning § 657 lg. 1 p. 3 alusel tühistada, tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

§ 646

võimaldab ringkonnakohtul otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui ta leiab, et esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg. 1); sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Taolise olukorraga ongi tegemist.

§ 656lg.

1 p. 5 alusel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

§ 436lg.

1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Nõuded otsuse põhjendusele sisalduvad

§ 442

lõikes 8, mille lausete 1 – 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Osundatud sätetest järeldub, et kohtuotsuses tuleb hagi lahendamise eeldusena poolte esitatud väidete ja nende tõendamiseks esitatud tõendite hindamise alusel tuvastada vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogum, mille nõudenormi koosseisu elementidele 4

(7)vastavuse hindamise tulemusena on võimalik teha järeldusi hagi rahuldamise võimalikkuse kohta. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta, sest otsuses ei ole tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda piisavat alust järeldusele hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise võimalikkuse kohta: maakohtu otsuses tuvastatud asjaolud ei ole asja lahendamiseks piisavad.

§ 656lg.

2 lause 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka sama paragrahvi lõikes 1 nimetamata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Niisuguseks rikkumiseks peab kolleegium maakohtu poolt eelmenetluse ülesannete ebapiisavat täitmist (

§ 392lg.

1) ja kohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmist (

§ 351lg.

1). Hagi on esitatud abikaasalt ülalpidamise saamiseks. Vaidluse all ei ole, et poolte abielu sõlmiti

  1. augustil
  2. a., et alates
  3. a. elavad nad eraldi ja et hagi esitamise ajal oli poolte abielu lahutamata. Vaidluse all ei ole ka, et kostjal on teine elukaaslane. Abikaasade vastastikust ülalpidamist reguleeritakse alates
  4. juulist
  5. a. kehtiva PkS §-s 16, mille lg. 1 kohaselt on abikaasad kohustatud vastastikku oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama. Osundatud paragrahvi lg. 3 lause 1 kohaselt, kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel sama paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt. PkS § 16 lõikes 3 sisalduvast viitest sama paragrahvi lõigetele 1 ja 2 järeldub, et abikaasade lahuselu korral tuleb abikaasadel vastastikku ülalpidamist anda samadel alustel nagu abikaasade kooselu korral. Seega ei ole abikaasade lahuselu piisav selleks, et abikaasal teise abikaasa vastu elatisenõude olemasolu eitada. Nii ei nõustu kolleegium ka maakohtu seisukohaga, nagu ei oleks hagejal õigust kostjalt elatist nõuda ainuüksi sellest tulenevalt, et nende faktilised abielulised suhted on aastaid tagasi lõppenud, sest taoline seisukoht on otseses vastuolus seaduses sõnaselgelt sätestatuga. Maakohus on tuvastanud, et hagejal on 80%-line töövõimekaotus ning tema igakuulise sisstuleku moodustavad sotsiaaltoetused summas 217, 87 eurot. Asjaolust, et hageja ei tööta allesjäänud 20%-lise töövõime ulatuses, on maakohus järeldanud, et sotsiaaltoetused on talle toimetulekuks piisavad. Otsus sisaldab ka järeldust, et oma väidetavaid väljaminekuid ei ole hageja tõendanud, samas ei nähtu otsusest, millist tähendust on maakohus sellele järeldusele asja lahendamise seisukohalt omistanud. PkS § 16 lg. 3 lause 2 kohaselt ei ole lahus elav abikaasa õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega. Seega võimaldab osundatud norm jätta lahus elavalt abikaasalt ülalpidamise saamiseks esitatud hagi muuhulgas rahuldamata seetõttu, et hageja suudab end ise ülal pidada ega vaja selleks teise abikaasa abi. Maakohtu otsuse põhjal ei ole päriselt arusaadav, kas kohus jättis hagi rahuldamata ka sellel alusel või mitte. Siiski on ilmne, et maakohtu otsus ei sisalda piisavaid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid otsustada hageja abivajaduse üle. Nii tuleb vastavalt eespooltoodud põhjendusele vaidlusele kohalduva PkS § 16 lg. 3 lause 1 kohaselt lahus elavale abikaasale ülalpidamist anda vastavalt sama paragrahvi lõigetele 1 ja
  6. PkS § 16 lg. 2 kohaselt hõlmab perekonna ülalpidamine tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused). Seega tuleb lahus elava abikaasa abivajaduse üle otsustamisel tuvastada, kas ta ise suudab katta oma tavapäraste ja erivajaduste rahuldamiseks vajalikke kulutusi. See eeldab tema vajaduste tuvastamist. Maakohtu otsusest ei selgu, millised on hageja vajadused (nii tavapärased kui erivajadused) ning kas nende rahuldamiseks tema sissetulekust või jõukohastest meetmetest selle hankimiseks piisab. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei tööta allesjäänud töövõime ulatuses, ei võimalda seda järeldada, 5

(7)sest sellel, et hageja ei ole tööle asunud, võib olla muid põhjuseid, sealhulgas taolisi, mis hagejast ei sõltu. Kas vaidlusalusel juhul neid on või mitte, maakohtu otsusest ei selgu. Ka faktiliselt tehtud ning tava- ja erivajaduste rahuldamiseks vajalikud kulutused ei pruugi olla vastavuses, sest tegelikud sissetulekud ei pruugi tegelikke vajadusi katta. Kas see on nii vaidlusalusel juhul, otsusest ei nähtu. Nii ei ole maakohus tuvastanud taoliste asjaolude kogumi olemasolu või puudumist, mille põhjal võiks järeldada hagejal abivajaduse olemasolu või puudumist PkS § 16 lg. 3 lause 2 tähenduses. Hagi rahuldamata jätmist põhjendades on maakohus otsuses märkinud, et kostja on abielu lõppemise põhjust selgitanud ja selle järgi on lahuselu ja abielu lõppemise aastaid tagasi põhjustanud hageja enda tegevus. Kohus märkis ka, et neid väiteid on kinnitanud tunnistajate ütlused, et hageja on haige ja alkohoolik ning tema haiguseks on alkoholism. Mingeid muid väiteid poolte lahku elama asumise asjaolude või põhjuste kohta kohtuotsus ei sisalda. PkS § 16 lg. 3 lause 2 kohaselt ei ole lahus elav abikaasa õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma muuhulgas siis, kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega. Seega juhul, kui tõele vastab kostja väide selle kohta, et nende lahku elama asumise ja faktiliste suhete lõppemise põhjustas hageja, on hageja nõude rahuldamine välistatud. Maakohtu otsusest ei nähtu aga, millistel faktilistel asjaoludel taoline väide põhineb ehk millistel asjaoludel pooled lahku läksid. Viitest kostja üldsõnalistele väidetele hagejapoolse alkoholi tarvitamise kohta selleks ei piisa: otsusest ei nähtu, mis ajast alates on hageja ülemääraselt alkoholi tarvitanud, kuidas see mõjutas poolte abielulisi suhteid, mis sai ajendiks lahkukolimisele, kas ka kostjal oli selles mingi osa jmt. Poolte lahku elama asumise põhjuse saab kohus tuvastada faktide, mitte üldsõnaliste väidete alusel. Ka otsuses viidatud tunnistajate ütlused selle kohta, et hageja on nüüdseks alkohoolik, ei heida valgust poolte lahku elama asumise põhjustele, mis leidsid aset 18 aastat tagasi. Eespooltoodust nähtub, et maakohus on olulises ulatuses jätnud otsuse põhjendamata: kohus ei ole hagi lahendamise eeldusena poolte esitatud väidete ja nende tõendamiseks esitatud tõendite hindamise alusel tuvastanud vaidluse lahendamiseks taoliste oluliste asjaolude kogumit, mille nõudenormi koosseisu elementidele vastavuse hindamise tulemusena oleks võimalik teha järeldusi hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise võimalikkuse kohta. Otsuse põhjendus ei vasta

§ 442lõikes 8 sätestatud nõuetele.

Samas ei ole kohus aga ka vastuolus

§ 392lg.

1 punktiga 3 selgitanud välja neid faktilisi asjaolusid, millele pooled soovivad oma nõuete või vastuväidete alusena tugineda. Vaatamata sellele, et nii hagi kui vastuväidete alusena esiletoodu oli nõuet silmas pidades puudulik, ei juhtinud kohus sellele poolte tähelepanu ega arutanud pooltega ka kohtuistungil vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest, nagu

§ 351lg.

1 seda ette näeb. Kohus ei ole teinud hagejale ettepanekut selgitada asjaolusid oma abivajaduse kohta (tavapärased ja –erivajadused, sealhulgas hageja haiguse laad ja sellest tulenevad piirangud või võimalused, muuhulgas võimalus sissetulekut hankida, hageja elutingimused, sealhulgas eluaseme olemasolu või selle hankimise vajadus, hagejal vara olemasolu, vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid ja nende suurus jmt.). Kostjale ei ole kohus teinud ettepanekut tuua esile faktid, millel põhinevad tema väited selle kohta, et hageja ise on võimeline oma majanduslikku olukorda parandama (alustades hageja vajadustest ja nende laadist ning nende rahuldamiseks vajalike vahendite suurusest) ning et poolte lahuselu on põhjustanud hageja ise oma käitumisega (faktid, millega kostja põhjendab poolte lahkuminekut, kummastki poolest tulenenud asjaolud jne.). Pärast kummagi poole poolt asjas oluliste faktiliste asjaolude esiletoomist tuleb kohtul

§ 392lg.

1 punktide 1 ja 2 mõtte kohaselt välja selgitada ka poolte seisukohad vastaspoole poolt esiletoodu kohta. Eespoolkirjeldatud puudusi ei ole apellatsioonimenetluses võimalik kõrvaldada, sest esimese astme kohtu menetluses täitmata jäänud eelmenetluse ülesannete täitmine 6

(7)eespoolkirjeldatud ulatuses ei ole apellatsioonimenetluses selle menetluse eripära arvestades võimalik. Ka olulises ulatuses põhjendamata kohtuotsuse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik vaidlust uue sisulise otsusega lahendada. Vaidlusaluse nõude kohta apellatsioonimenetluses uue sisulise otsuse tegemine eeldaks vaidluse lahendamiseks olulise faktikogumi esmakordset tuvastamist, sel juhul kaotaksid aga pooled kassatsioonimenetluse eripära arvestades võimaluse kaevata kohtuotsuse peale tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise osas. Asja uuel sisulisel läbivaatamisel tuleb maakohtul esmalt täita eelmenetluse ülesanded ja selgitamiskohustus ning lahendada seejärel vaidlus seadusliku ja põhjendatud kohtuotsusega. Kui maakohus asja uue läbivaatamise tulemusena tuvastab, et hageja suudab end ise ülal pidada või et poolte lahuselu on põhjustanud hageja ise oma käitumisega, siis tuleb jätta hagi PkS § 16 lg. 3 lause 2 alusel rahuldamata. Kui kohus asja uue läbivaatamise tulemusena tuvastab, et osundatud sätte kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid ei ole, siis tuleb kontrollida, kas kostja väide selle kohta, et ta ei ole oma varalise seisu tõttu võimeline hagejale ülalpidamist andma, annab aluse vabastada ta hagejale ülalpidamise andmisest PkS § 102 lg. 1 alusel. Asja uuel lahendamisel tuleb silmas pidada ka seda, et maakohus on hageja poolt ühes hagiavalduses esitatud nõuded abielu lahutamiseks ja abikaasalt ülalpidamise saamiseks eraldanud eraldi menetlemiseks. Kui poolte abielu on nüüdseks lõppenud, nagu väidab kostja vastuses apellatsioonkaebusele, siis tuleb silmas pidada seda, et lahutatud abikaasalt elatise nõudenormiks ei ole PkS § 16, vaid asjakohased normid sisalduvad PkS 5. peatüki 2. jaos. Menetluskulud poolte vahel tuleb jaotada asja uuel sisulisel läbivaatamisel vastavalt selle tulemusele. Margo Klaar Ele Liiv Malle Seppik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.